Tänases saates tuleb juttu maalikunstnikust ja muuseumitegelasest August polstist, kelle sünnist möödub 100 aastat. Sajandi teisel kümnendil astus Tallinna kultuuriellu energiline noormees, Pärnumaa Talupidajate edasipüüdlik poeg August polst. Hilisem ütles, et ta oli enese ette seadnud elusihte islamit mitmes suunas ja need ka realiseerinud. Temast sai võib-olla mitte lausa tipptasemeline, kuid siiski eriti arvestatava maalikunstnik just Akva realistina omanäoline. Kuid ta tegelik elutöö kuulub kultuuriväärtuste säilitamise valdkonda. Muuseumi asjandusse. Mitu aastakümmet koondas August polst peamise energia vanavara kogumisele, tutvustamisele ja säilitamise korraldamisele. Ta rajas Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonna hiljem koos Kristjan rauaga Tallinna Eesti Muuseumi. Siis oli innukalt kaasas Eesti vabaõhumuuseumiühingu asutamisel 1925. aastal, esialgu aseesimehena Karl Burman kõrval ja, ja pärast juba ise esimehena veel olid, et küljes sõjamuuseumi loomisel ja kogude hankimisel. Helilooja Peeter süda Mälestuse jäädvustamise toimkonna hiljem samanimelise ühingu kirja toimetajana ning. Muusikamuuseumiühingu asutaja Nende suurte tööde-tegemiste kõrvale mahtus August polstil ka tegevus Riia kunstikoolis õpitud põhialal kunstnikuna. Kunstinäitustele hakkas ta esinema juba 1919.-st aastast, olles enne seda paari hooaja vältel pidanud Estonia teatri Stekoraatori ametit ja hankinud palgalisa joonistusõpetajana Tallinna koolides. August Pulst huvitus vanavarast ja suunas suure osa oma energiast sele talletamisele. 1911. aastal hakkas ta rahvakunstiesemeid korjama, korraldas üle Eestimaa vastavaid näitusi ja üritusi Eesti Rahva muuseumi heaks. Muusikalembesena isakodust kaasas harmoonium ja viiulimänguoskus. Puhtus, August Pulst ainelise vanavara kogumise retkedel, kokku ka vaimse vanavaraga rahvajutt, juttude, laulude ja pillilugudega. Ta lõi enesele ülevaate eesti rahvamuusikutest ning organiseeris ringreise folkloori kogumiseks ja propageerimiseks. Ta pidas 18 ulatusliku reisi vältel üle 900 ettekande kokku 150-le 1000-le kuulajale, kõikjal Eestis kaasas paremad pillimehed ja laulikud. Selliste ülesastumistega jõudis August polst suure menu saatel isegi Estonia kontserdisaali lavale. August Pulst sündis 1889. aastal Taali vallas õppis Tori kandis vallakoolis, siis kihelkonnakoolis Pärnu Eesti kooliseltsi progümnaasiumis läks Virumaale, Küti mõisa põllumajandust uurima ja tegi sise pöörde. 22 sõna siirdus mitmekülgsete huvidega noormees Riiga, kus õppis neli aastat kunstikoolis, samal ajal tunniandjana elatist teenides. 1915.-st aastast jätkus ta tegevus Tallinnas juba kunstnikuna, millele lisandus nagu juba viidatud, hämmastavalt energiline töö muuseumi tegelasena läbi aastakümnete. Aitäh. Selle kõrvale mahtusid veel kaasalöömine osaühisuse Eesti Draamateater juhatuses ja TÖÖ aastail Estonia teatri dekoraatorina ka pisiosade esitajana laval. Kui mõnes tükis läks vaja viiuli, torupilli või lõõtsamänguoskusega tegelast. Muusikalembus pesitsusaugus Pustis ilmselt sügaval ja püsivalt. Lapsepõlvekodus oli külameistri tehtud viiul ja eks sellest tuli ka muusika tegemise algus. Veidi hiljem tuli tutvus kihelkonna kooli harmooniumiga. Pärnus koolis käimise kõrvale mahtusid esinemised viiuldajana ja Riias tantsu music ansambli liikmena küllap suuresti elatise teenimise huvides. August polsti muusikahuvi seostus hiljem väärtuste talletamise muuseumi töö huviga ja kulmineerus aastail 1936 kuni 38 toimunut suures ettevõtmises mille tõeline tähtsus alles hiljem juba meie päevil on selgeks saanud. August Pulsti eestvõttel ja tegelikul korraldamisel toodi siis heli plaadistamis masina, tolleaegse riigi ringhäälingu vast sõima tehnilise uudise kümneid rahvamuusikuid ja talletati nende esinemised enam kui 100-le heliplaadile tuleviku tarbeks. Sest august pulsi silme ees oli selgemast selgem eesmärk ta juhindus sellest, et tuleb õigeaegselt püüda jäädvustada kõike hääbuvad ja kaduvat. Ja ekson hääbumisele eriti altid ka rahva hulgas põlvest põlve edastuvad jutud, laulud, pillilood. Neid võib ja saab muidugi üles tähendada, kuid selge on, et paberil ei õnnestu jäädvustada kõiki ettekandelisi nüansse, mis originaalkujul võivad säilida ainult helisalvestise kujul. 1936.-ks aastaks oli riigi ringhäälingu tehnovarustus täienenud välismaalt soetatud heliplaadi ülesvõte seadmetega. Aparaadid olid vajalikud põhiliselt selleks, et vabaneda kellaaja köidikutest, saatekava, kokkuseadmise väljastamise ja esinejate vahel. Ka võimaldasid need ringhäälingusiseselt valmistatud helikonservid sama pala korduvalt kasutada. Kasutusel oli mitut tüüpi plaadi materjali. Nendest parimateks osutusid niinimetatud lakkplaadid. Nende puhul oli siledale tsink või klaaskettale kantud sobiva lakikiht, millesse ka helivõnkumist kujutav spiraalne laine joon lõigati. Kõnealused folkloorisalvestised ongi tehtud just sellistel helikandjatel. Heliplaatide valmistamise võimalusest lausa Tallinnas haaras kinni Eesti rahvaluule arhiiv, kellel vastavad kogemused varasemast juba olemas. Nimelt oli folkloori jäädvustamisel juba 1912. aastal abiks võetud primitiivne heliülesvõtte aparaat fonograaf oma vaharullidega. Kuid see oli üsna algeline vahend. Helid jäädvustati, kuid mitte helivärvus, sõnas selle kohta August polst hiljem. Temagi oli neid, kes pani idanema mõttetera hakata ringhäälinguplaadimasinat pruukima rahvaloomingu põlistamisel. Varsti koondusid kõik rahvamuusika ja juttude plaadistamise organisatsioonilised ohjad toonase muusikamuuseumi vist ainsa palgalise töötaja asjaajaja August Pulstikatesse. Asja manu olid veel rahvaluuleteadlane Bert Tampere Eesti rahvaluule arhiivist, riigi ringhäälingutegelane Felix Moor ja mitu tuntud muusikameest. Suure vastutulekuna ja ilmsast missioonitundest kantuna teatas riigiringhääling, et asja tehniline läbiviimine toimub nende stuudios tasuta Ta. Pealegi antakse Eesti rahvaluule arhiivile ja muusikamuuseumile igast valminud heliplaadist üks tasuta eksemplar. Muidugi reserveerisid raadiomehed selle kõrvalt enesele õiguse ühele või mitmele peale, et neid võiks ka saadetes kasutada. Idee oli olemas, selle teostamise vajadus ilmselge, kuid veel puudus olulisim eeldus. Raha seda polnud, ei rahvaluule arhiivile. Muusikamuuseumil tehti eelarve 750 krooniga tuses ja pärast mitmeid siia-sinna jutte saadi mai alguseks 1936. aastal teada, et riik on eraldanud 450 krooni. Lillaks töö lahti, kuid suuresti oraste peal. Vähem kui kahe nädalaga sai asi hoo sisse ja ülesvõtted algasid. Suur üritus oli nimelt põhjalikult ettevalmistatud August Pulst Eestimaa risti ja põiki läbi sõitnud varasemast koostööst tuntud esinejaid üle vaadanud ja uusi otsinud. Täpselt peetud sõidupäevikud ja aadressiraamatut sisaldavad intervjuu andmeid ja lisateavet esinejate päritolust, elusündmustest ja võimalikust repertuaarist kõrvuti nendelt kuuldud etnograafiliste kirjeldustega. Ja leidus isegi portrateerivaid visanud jooniseid. Mitte unustada polstoli ju kunstnik. Varsti lähetati väljavalitutele, selgitavad kutsekirjad. Lugupeetud lauljad, muusikamuuseumiühingu juhatus palub teid sõita Tallinna, kuhu jääte kaheks päevaks. Siin kirjutatakse teie laulud heliplaadile, et need jääksid ka tulevastele põlvedele päranduseks. Teid pildistatakse ja teie elulugu kirjutatakse üles. Need materjalid hoitakse alal muusikamuuseumis Tallinnas. Heliplaadid paigutatakse ka Eesti rahvaluule arhiivi. Tartu Tartus ongi määratud arvul rahvaviise ja pillitükke juba üles kirjutatud. Teile tasutakse kaks krooni päevaraha ja üks kroon toiduraha ära viidetud päevade eest. Peale selle tasutakse sõiduraha edasi-tagasi sõidul. Tallinnas muretseb muuseum teile ka öökorteri. Kutsekirjadele reageeriti elavalt. Väga lugupeetud muusikamuuseumi juhatus, sain paar päeva tagasi teie poolt saadetud kirja Teie, küsite, kuidas nüüd minult pillidega lugu on ja kas olen neid kusagilt saanud ja nii edasi. Kandle olen saanud, viiul oli enne, aga armoonikud ei saa kusagilt, mis on täiesti vajaline. Kuid armooniku mängust ei tahaks siiski loobuda, kui seda peaks vaja olema. Sest et seda olen mina kõige rohkem mänginud ja täna vana pilliga proovides näis asi üsna tuttav tav olevat, mille juures palju harjutusi vaja ei ole. Muidugi oli ka äraütlemisi inimesed, vanad ja põdurad, sõit kauge ja väsitav. Tervitan teid, armsad pilli, sõbrad oma varesejalgadega. Tänu selle kutse eest, aga minust ikka Tallinna tulijad ei saa. Olen vana ja käsi hakkab juba vabisema. Kaheksa aastat tagasi Tartu kaks õpilast käisid meil ja mina mängisin neile oma vanad tükid kõik ära, mis mul meelde tuli. Kui teie minu vanu tükkisid kuulata tahate, siis küsige tartust neid järele. Soovin teile. Ometi leidus tulijaid piisavalt ja päris töö mikrofoni ees läks hoogsalt lahti juba 12. mail 1936. Rahvamuusika plaadistamise esimest päeva selle suure töö algust kirjeldas August Pulstama memuaarides järgmiselt. Esimesel plaadistamise päeval muusikamuuseumi minnes leidsin eest esimesed ilmujad. Viiuldajad, torilased, Lepiku, Mihkli ja männi mardi, kes endid muuseumi trepikoja aknal hommikuse päikesepaistel mugavalt istuma olid seadnud. Nad seletasid, et olid eelmisel päeval oma kodukohas veel riiulite koosmängus hoolega harjutanud ja öösel rongiga kohale sõitnud. Jutt jätkus, kutsusite, nüüd oleme siin pillideles. Mis siis edasi saab? Vastasin, et seda näevad kohe pillimeestel muide küll meeleolu hea, kuid esitavad aga küsimus, et kuidas see laadistamise asi käib. Kas me omale kallaati saame, seletame asja ära, ei luba megaplaat. D milline veel siis mängib, kui pillimeestel ju suud mulda täis Männi, Mart, et ka see on siis hea küll. Edasine läks libedalt. Ülepäeva tulid kahe nädala vältel kusagilt Eestimaa Kolgastest üha uued esinejad. Kui tulemusi komisjonile ette mängiti. Selleks tehti grammofoni kontsert konservatooriumi saalis, imestasid finantseeriv asutuse propagandatalituse esindajad. August polsti sõnul ei oleks võinud iial uskuda, et külapillimehed nii hästi mängida võivad. Kui nüüd Toompeale läheme, küll me siis seal ka kiidame ja rõhutame. Rahvalaulude ja pillilugude plaadistamine ei kulgenud päris kõiges siiski lausa libedalt. Kord tuli töömehe kätega viiulimees ja kuulutas, et näpud peenemaid puditükke ei võta. Tekkis lausa konflikte, millest laheda jutuga üle ei saadudki. Kutsutuid jäi tulemata hea kanneldaja Virumaalt Johannes Roosunstrov. Viimane väitis, et kui tema oma lood heliplaati mängib, meenutas August polst. Siis ei kutsuta teda enam kusagile esinema, vaid mängitakse plaadilt maha ja kaotab seega ka teenistuse. Mingid seletused teda ei rahuldanud, ta jäi ilmumata ja tema lood heli plaadistamata. Nimelt oli pillimeheks olemine päris tulus kõrvalamet. Pulmas maksti Moose kandile rubla päevas ja pruut pidiga feimi andma. Sukad, kindad, säärepaelad, prii, söök, jook veel pealekauba. Kui rahvamuusikute järjekordne lugu plaati sai, anti seda asjaosalistele ka kohe kuulda. Kui pillimehed viidi aparaadiruumi ning insener Aleksander pärnpuu näitas neile üleskirjutistega täidetud plaat ja hobusesaba jõhvi taolist peent laastu, mis sissemängimisel plaadist välja lõigati ning küsis, kas keegi sooviks sellist laastukest mälestuseks koju kaasa võttis viiuldaja Lepiku Mihkel laastukese kätte, vaatas seda ja ütles. See on nüüd mu hing, mis mu seest välja võeti ja panigi laastu kahlamy. Oma põuetasku. Kirjeldas seda August polst. Rahvamuusika jäädvustamine heliplaatidele, mis algas 1936. aastal oli plaanitud pikema aja peale. Et esimese salvestusseeria tulemused olid üllatavalt head, tuli otsida vahendeid töö jätkamiseks. Korduvad palve, pöördumised mitmesuguste riigiasutuste poole andsid lõpuks mingil määral tulemusi ja järgmine tööperiood 1937. aastal kandis seni tehtule juurde peaaegu poolsada plaati. Aasta hiljem täienes valik rahvamuusika salvestatud näidistest veelgi. Kuigi eelarve oli seegi kord pannud omad piirid nii plaatide hulgale kui Tallinna kutsutud esinejate arvule. Nii ei saadud ka seekord kõike vajalikku jäädvustada ja 1939.-sse aastasse hakati taas August Pulsti eestvõtmisel kavandama neljandate plaadistamis etappi. Paraku ei tulnud sellest üldise majandusliku surutise ja ärevaks muutunud olukorra tõttu enam midagi välja. Ometi peame tundma tõsist heameelt, et august Pulsti energia Meile needki plaaditäied, ehtsa folklooriülesvõtteid andis jäänuk, see raskusi trotsib pioneeritöö tegemata. Ei oleks ka tänaseid restaureeritud retroheliplaate rahvamuusikaga palju kuulatavaid traditsioonilisi saateid folkloorist ringhäälingus ega ka nii detailset teaduslikku uurimistööd, nagu see praegu ja kindlasti ka tulevikus toimub. Eesti nõukogude entsüklopeedia ei pidanud vajalikuks August Pulstile märksõnaartiklit pühendada. See ilmus alles lisaköites 1978. aastal pärast seda, kui Eesti mitme tähtsa muuseumi rajamises otsustaval viisil osalenule suure hilinemisega vabariigi teenelise kultuuritegelase tiitel anti. Meil jääb nüüd üle tuua südamlikud tagantjärele tänusõnad tollele ettenägeliku leia targale, rahva aarete kogujale, jätalletajale.