Vaid poolteise kuu pärast on Eesti kodanikel taas assi valimiskastide juurde. Ehkki seekord lähed jagamisele kõigest kuus mandaati ning mitte Eesti, vaid Euroopa parlamenti on sündmusel ka meie koduse poliitika jaoks oluline tähendus. Valimistulemused näitavad, millised muutused on erakondade jõuvahekordades pärast mullukevadist suurt mõõduvõtmist aset leidnud. Kui keegi osutub oodatust tugevamaks või vastupidi, nõrgemaks, võib see lõppkokkuvõttes kaasa tuua muudatusi ka eesti võimujaotuses. Mitte ilmaasjata ei kavatse erakonnad panna mängu kuni 40 miljonit krooni kampaaniaraha. Veel pool aastat tagasi lubasid arvamusküsitluste tulemused oletada, et euromandaadid lähevad jagamisele kolme suurema toetusega erakonna Keskerakonna, Res Publica ja Reformierakonna vahel. Tänasel päeval, eriti pärast erakondade valimisnimekirjade selgumist pole taoline lõpplahendus enam sugugi nii üheselt selge. Europarlamendi valimiste künnisel on Keskerakonnal jõudnud kätte pahad päevad kasutada erakonnale mässulise liikme Lepiksoni sõnu. Ka Res Publica päevad pole enam parimate killast. Erakonna toetus on langenud mitmed nimekad liikmed, erakonnast distantseerunud. Eesti kinopublikut naerutatakse esto filmi uudisteosega Vali kord. Reformierakond seevastu on oma suurimaid võimalikke hääletoojaid Siim Kallast ja Kristiina Ojulandi lähetamas tähtsates euroametitesse kaotades sellega oluliselt nimekirja atraktiivsuses. Nii võibki karta, et kolmel senisel favoriidil tuleb osa kohtadest väiksematele vendadele loovutada. Kuna Europarlamendi valimistel kandideerivad erakonnad üleriigiliste nimekirjadega on ühe mandaadi hinnaks 16,7 protsendi valijate toetus. Võttes arvesse vaid need kodanikud, kellel on erakondlik eelistus olemas, suudaks ühe mandaadi võitmiseks vajaliku häälte osakaalu koguda tõepoolest vaid Keskerakond, Res Publica ja Reformierakond. Ent mille alusel jagatakse ülejäänud kolm kohta ja kelle poolt hääletavad need valijad, kellel küsitluste andmetel erakondlik eelistus hoopiski puudub. Valijate jaoks mängib kandidaadi isik tihti tähtsamatki rolli. Kui erakond, kuhu kandidaat kuulub. Viimaste riigikogu valimiste eel kinnitas tervelt neli viiendikku valijaist et lähtuvad valiku tegemisel eelkõige kandidaadi isikust. Veelgi enam võib see seaduspärasus kehtib siis, kui valitavate arv on sedavõrd väike, nagu nüüd. Mingit oma erakonna asja Euroopasse ajama ei minda. Kuuest poliitikust koosnevas Eesti esinduses on konkreetsete isikute kvaliteedil eriline tähtsus. Üheks selliseks nimeks, ilma kelleta enamik eestlasi Eestit Euroopas hästi ette ei kujuta, on Toomas Hendrik Ilves mees, kes oma parematel päevadel oleks ilmselt pretendeerinud praeguseks Kallase poolt hõivatud eurovolinikupositsioonile. Ehkki sotsiaaldemokraatide reiting pole kiita ning oma valimiskampaaniat alustasid nad näotu kaklusega valimiskomisjoni ukse taga võib uskuda, et ilvese mõistus ja kogemused valijate jaoks tõesti maksavad. Juhan Parts ennustas Res Publical kolme mandaati erakonna nimekirjast, aga selline potentsiaal küll ei peegeldu. See koosneb avalikkusele suhteliselt vähetuntud figuuridest. Vahepeal furoori tekitanud Carmen kass on taandanud nimekirjas tagasihoidlikule eelviimasele kohale, millega ta erakonnale ilmselt suureks hääletoojaks ei kujune. Ehkki Res Publica lubab minna Euroopasse läbi murdma. Huvitav küll, millest või kellest ei julge neile sellise nimekirja põhjal lisamandaate küll pakkuda. Isamaaliidu reiting on madal, kuid partei on varemgi oskusliku kampaania ja tugevate kandidaatide toel osanud silma paista. Nende täiendavaks trumbiks on Eesti spordisõprade lootus näha olümpiamängude sünnilinnas esinemas. Teist olümpiakulda riskivad europarlamendi liiget. Kui Isamaaliidu loosung lubab Eesti huvide kaitsmist Euroopas, siis rahvaliit seab sihiku eesti krooni kaitsele. Paraku pole nende nimekirjas peale vendade Reiljanite muid nimekaid hääletoojaid. Võib arvata, et nii Isamaa kui ka rahvaliidu šansid valituks osutuda jäävad üsna kahvatuks. Keskerakond oleks varem sarnaselt Res Publicaga võinud kuulutada ainult poolte mandaatide tõenäoliselt võitjaks. Nüüd aga, kus nimekiri mitme tuntud figuuri Kreitzbergi Mikseri Tõnissoni võrra vaesemaks jäänud, pole nende edulootused enam nii ülekaalukad. Samas ei maksa silmist lasta seda asjaolu, et Keskerakond on ainus nimekiri, kus jäme ots on eurovastaste käes. Neist valijatest, kes olid sügisel Euroopa Liiduga liitumise vastu, toetab keskerakonda tervelt 30 protsenti. Keskerakonna taha koondub ka 39 protsenti vene valijatest. Võrdluseks võib öelda, et näiteks Reformierakonda ja Res Publicat toetab kõigest viis kuni kuus protsenti mitte-eestlastest. Olemasoleva positsiooni kindlustamiseks ongi Edgar Savisaar oma toimetamisi Vene suunal aktiviseerinud. Venemaa on ju nii ehk teisiti sunnitud lähiajal Eestiga suhteid normaliseeruma kuid selleks soovivad nad välja valida endale meelepärase sõnumitooja. Savisaare Keskerakond on selleks just sobiv. Ja vene valija jaoks on see kindlasti täiendav argument keskerakonda toetada. Just tänu eurovastaste ja mitte-eestlaste toetusele, võitlust keskerakonnale, prognoosida kahe euro mandaadi võitmist. Igatahes ei paista eelseisvad valimised praeguse võimuliidu triumfi kujunevat. Parimal juhul mängivad nad opositsioonierakondadega välja viigi. Mõistagi ei tasu praegu meil osadel erakondadel veel nimekirjad esitamata kaugeleulatuvaid prognoose teha. Ent eelnevat arutelu tasuks siiski meeles pidada, et kriitiliselt hinnata poliitikute endi prognoose. Kui kõik kuus parlamendierakonda valimistel oma tahtmist saaksid, tuleks Eesti esindust Euroopa Parlamendis kolmekordistada.