Nagu ikka, kui salvestust tehakse teatrimajas, siis on kuulda mingisugune taustsesse ja mis, mis mitte kunagi välja arvatud päris öötunnid ei ole nii vaikne, et kuskil keegi ei harjutaks, kuskil ei käiks mingisugune proov. Sigrid Orusaar, kui kaua see on olnud teie teine kodus Estonia teatrimaja? Estoniat teatrimaja on minul olnud juba 32, saastad teiseks koduks. Alustasin siin tööd, kui ma olin alles seitsmeteistkümnel. Ühesõnaga peaaegu et, et lapsest saadik peaaegu lapsest. Nii, ma tean seda, et puhkpillimängijatel on õigus oma tööst loobuda siis, kui nendel on 20 aastat mängitud. Teil on seda aega nüüd palju rohkem, aga te mängite ikka edasi, järelikult see köidab teid rohkem kui see võimalus jääda lihtsalt vaatama kõrval. Ja muusikutega ja muusikaga vist on tõesti niimoodi, et kui sa oled juba seda õppinud siis nii kergesti sellest ei loobu. Kõigepealt hakkasin ma õppima hoopis klaverit. Paralleelselt algkooliga käisin ma Violetta ostab oskaja klaveriklassis millega lõpetasin. Ja flöödimängu vastu tekkis huvi kuulates Leningradis kunagi bostoni orkestrit, kus mängis fantastiliselt ilusti flööti naisterahvas. Ja siis ma mõtlesin, et miks ei võiks ka mina proovida, see teie hakkasite muusikute muusikat õppima, tundub kuidagi noh, väga normaalne ja nagu peaaegu ainus võimalus Sestajate muusikute perest pärit oli see teie enda soov ja tahtmine või võttis ema kraest kinni ja ütles, et nüüd tuleb õppima hakata? Noh, klaveri puhul kindlasti oli, kui ma isegi täpselt ei mäleta seda, aga kindlasti pandi mind klaverit õppima mitte minu enda soovil. Sest see oli nagu tavaks, et kui õpiti muusikat, siis oli see esimene pill ikkagi klaver. Ja hiljem muidugi, kuna isa tegeles orkestriga pidevalt. Ja. Ilmselt tuli ka sealtpoolt siis soov orkestris mängida. Muidugi algul, kas siin ka ma hakkasin mängima iseseisvalt ja isa juhendamisel ja kui ma siis natuke juba mängida oskasin, siis ma läksin õppima Kaljo klassi. Ja olles siis neljandal kursusel sain ma Estonia teatris flöödikontsertmeistrikoha kus ma töötan, siis tähendab päevani. Ja kohe kontsertmeistriks niisugune noorukene laps. Nojah, juhtus nii, eks, ega see algul vist kerge ei olnud praegu tagasi vaadates nagu ei mäletagi täpselt, aga ju ma siis sellega hakkama sain. Ja tulla seal olid minu esimesteks. Tükkideks Luikede järv siis Ell, triviaalne Ta, mis on siiamaani püsinud repertuaaris väikeste vahedega. Noh, see on niisugune pill, millel on ikkagi enamikus lavateostes küllalt palju ka niisuguseid ilusaid soolokohti, sest flööt on ilus pill, midagi pole öelda? Jah, eks iga pill on ilus, pilgutab hästi, mängitakse. Ja muidugi siis l on ju flöödisoolade peal ja Luikede järves on samuti palju flöödisoolosid, nii et neid tuli lihtsalt ilusti esitada. Te olete mänginud palju ka solistina aga orkestri tööd ei ole ta sellegipoolest jätnud, päris solistikarjäärile pühenduda ei ole kunagi ideed olnud. Ei ole. Kuigi jah, päris palju on erinevate ansamblitega mängitud Keelpilli-laulu- ja pikka aega on olnud minu neliks Margarita Voites kellega on siis palju kontserte tehtud ja, ja on ka lindistatud, on reisitud. Venemaa linnades, Kesk-Aasias, Armeenias. On teil olnud veel niisuguseid püsivamaid esinemispartnereid peale Margarita Voites? Ansamblimängus ma mõtlen müüa? No minu partneriks ütleme, saatjaks oli Pikaga Lilian Semper. Siis oli Lätti konservatooriumi professor Herman Proun hiljem ja noh, on väga palju erinevate ansamblitega tehtud, nii et otseselt niisugust püsivat partnerit nagu ei ole. On huvitav partner muidugi teos. See kõik kokku loob niisuguse loomingulise meeleolu. Ja ma pean ütlema, et viimaste aastate maakleritöös on olnud huvitav töö siingi surma ja sünnilauludega. See on, see on kirjutatud lauljale kahele flöödile, kitarrile ja tšellole. Üks on solist ja muidugi see on küllaltki raske teos ansamblimängu mõttes. Nii et sellega me nägime ikka tükk tööd enne kui me saime ta esinemisküpseks. Ja muidugi seda enam on ta Huvitav, kui ta tuli meil hästi välja ja tundsime sellest mõnu igast igast etendusest. Käisime balletiga Itaalias. Siis Süürias. Kus ei olnud terve teatri, vaid ainult balletietendus. Nii et me saime teda esitada siiski päris palju Soomes. Kui oli samas linnas festival, siis toimusid meil seal Gretretis balletietendused. No kuidas võeti vastu näiteks lõunamaadel niisugune eestlaste tehtud Hispaania? Ma pean ütlema, pool oli soe, vastuvõtt. Ja muidugi kui väljas esineda, see pingutus ja see vastutus on suurem, nii et ma arvan, et seal tuli isegi paremini välja, kui siin. Meil on tulnud. Kui kogu teie seda loomingurikast ja esinemisrikas elu mõelda, et ega kunagi ei ole küll olnud vist kahju sellest, et flördsay teie partneriks kogu eluks? Ei, seda ma ei kahetse küll. Ja, ja ma ei kahetse ka neid õpinguid, ütleme seal klaveriga laste muusikakoolis, seepärast et klaver on siiski ka kõige alus. No ega vist ei saagi ühtegi puhkpillihakata niimoodi õppima klaverist midagi ei tea, vähemalt sellega paralleelselt tuleb ikka vis klaverit. Paralleelselt tuleb jah, iga iga puhkpilliga õppida. Kuigi jah, praegu, aga mina olin ju küllaltki vana, kui ma hakkasin puhkpilli õppima, ma olin 13. Praegu hakatakse juba, noh, mõned on seitsmesed 18, võib-olla kuuesid. Vahel sellist ei olnud kombeks, et nii vara ei olnud kombeks, aga noh, nüüd hakatakse plokkflööti ja. No aga kas on tulemused sellest siis ka kuidagi paremad või kiiremad või? Mina küll ei ole pedagoogina töötanud, aga ma arvan nii, et kui laps on väike, siis läheb temaga lihtsalt palju kauem aega. Sa pead talle rääkima, mitu korda ja kui ta aru hakkab saama ka, kui on juba laps suurem, ta lihtsalt taipab ja tallab see asi kiiremini. Noh, ja kui teie valisite endale flöödi ise ja vabatahtlikult, ma usun, et siis siis läks sega kuidagi lustiga ja ja suure tahtmisega. Ja nii see oli tõesti sellepärast no sundimisega ja, ja kui sul see asi endale istu aga siis häid tulemusi ei anna, aga aga kui sa ise oled vaimustatud seal, siis. Kas teie isa töötas omal ajal ka teatri orkestris? Isa mängis ja esimese trompeti kohal? Ma ei oska öelda, kui kaua aastaid, aga, aga aastaid ikka mängis ja hiljem sümfooniaorkestris siis teatis tegelast, aga dirigeerimisega. Kas teie tütred on õppinud muusikat ja, ja kas nad saavad muusikat, eks? Mul on mõlemad tütred käinud muusikakeskkoolis, möödunud kevadel lõpetasid üks klaveri erialal teine viiuli erialal. Ja nüüd nad siis on esimest aastat akadeemias. No te olete olnud kogu aeg interpreedi tööga väga hõivatud, kas te ei ole kunagi tahtnud ise pedagoogitööd teha või pole teil aega olnud, või arvate, et see on veel ees siis kui tõesti ükskord ise ei mängijana? Jah, siiamaani ma tõesti ei ole tahtnud ja ma ei ole tundnud vajadust, kuna mul on olnud kodus ka veel kaks nooremat inimest keda olnud vahel juhendada, kui mul aega on ja tõesti nii et kui mul aega sellepärast, et nad on nagu püüdnud kõik iseseisvalt teha. Ja siis ma olen mõelnud täiesti, et ma mängin nii kaua, noh kui ma suudan mängida ja, ja kui ma enam ei suuda, võib-olla siis jah, ma mõtlen, et. Võib võib-olla siis ma lähen sellele tööle. No ma arvan, et selle selleni on veel väga palju aega, nii et ma soovin teile palju ilusaid mängu aastaid veel, ma tänan.