Täna olen ma külla tulnud. Rein Karemäe, sinu lastetuppa. Kas sellel toal oli hele või tume lagi? Peab ütlema, et sellel rituaal mõnikord ei olnud seinudki. Sellepärast et ma olen. Sõna otseses mõttes oma ajastu laps ja see ajastu oli just niisugune, nagu ta oli, ma olen sündinud selles Eesti vabariigis, mida me neid suure hoolega jälle taastame. Mäletan banaani lõhna sellest vabariigist, aga mäletan ka seda ja okupatsiooniaastaid. Ja, ja seal nagu selle lastetoa üle ei olnud vist aega mõelda, palju ei vanematele ka. Minul endalgi see oli rohkem ellujäämise ja ja toiduhankimise probleemid ja aeg ja ta möödus sageli sageli tänaval ja tänav oli suurem kasvataja ja õues teised poisid, kui, kui kodus. Vanemad siia tulles maa. Mõtlesin ühele asjale, et imelik küll, et mina oma lapsepõlves ei ole sorinudki varem mulle mingid mälestused ja üsna värvikad mälestused, aga, aga see ei ole minu elule kuidagimoodi mõju avaldanud. Et on juhtunud üks või teine asi. Ja ei ole minu loomingu või ajakirjandusliku tegevuse lateks olnud mitte mingil moel. Imelik küll. Ma tean väga palju inimesi ka oma tutvusringkonnast, kes on seal need aastat läbi põhjalikult uurinud ja läbi kirjutanud ja seal on nii palju huvitavaid ja värvikaid olnud, et mul on natukene hale endast, et, et see lapsepõlv oli just niisugune, nagu ta oli. Siia tulles ka. Mõtlesin selle üle, et mis lastetuba siis on? Eks ma teadsin, et see on nagu kodune kasvatusega. Vaatasin veel eesti kirjakeele seletussõnaraamatust seda asja ja leidsin sealt ühe huvitava huvitava näite. See on Paul Viidingu lauses selle selle sõna, näite või kasutamise niisugune moodus. Ja ta ütleb seal niimoodi, et meil on väga vähe inimesi, kes võivad enda kohta öelda, et Neil on olnud mingi lastetuba. Mõtlesin selle üle tõepoolest ka minu arvates lastetuba oli. Oli siiamaani midagi sellist, kus vanemad tõesti pingutasid oma laste nimel, et nendel kasvatust anda ja minu vaimu silmade ees on see lastetuba kindlasti klaveriga, kuigi ka mul oli ka veel sõja ajal. Ja, ja seal õpetati keeli ja, ja anti lapsele nagu kõik vajalik, et tal elus läheks paremini. Ja mastan mõtet, olen mõelnud nüüd Parlamendis õige mitu korda vaadates oma kaaslasi seal ja mõelnud, et millal ükskord tuleb see aeg, kus meil on ka professionaalsed poliitikud ehk ühesõnaga inimesed, kes lähevad Toompeale, kellel on lastetoas juba pandud paika see, et sellest mehest või naisest tuleb poliitik ja mõtlen, et läheb õige mitu põlvkonda vist veel. Kuni sinnamaani jõutakse või jumal teab, aeg on nii kiire praegu, et ei tea ju midagi ette heegelda. Sa ütlesid, et sinu enda arvamist pidi ei ole sa kunagi oma loomingus kasutanud oma lapsepõlve mingilgi määral. Ma arvan, et sa ei tea seda tegelikult, et sa oled seda ilmselt teinud. Aga see selleks, mõtlesin tuttarlikult sina sellepärast, et me oleme tõesti ammused tuttavad, me oleme ju ka vanad raadio kolleegid, sest kuigi paljud inimesed teavad ainult televiisoriekraanilt, mäletavad, siis tegelikult raadiomikrofon, raadiomaja, see kõik on tuttav. Ja Ma arvan, et midagi peidetud, aga seda me täna hakkamegi rääkima on olnud ka sealt lapsepõlvest, lastetoast sulle endale teadmata. Kas sa mäletad, kui pisikene poiss olid, kui sa ennast tõesti ise päris ise esimest korda mäletad mingi sündmuse juures näiteks? Ma mäletan, aga siin võib minu mälu mõjutada see, et sellest sündmusest on foto. Ma mäletan, et me läksime fotograafi juurde koos õega, mul on kaks aastat noorem õde. Ja meid pandi tol ajal riidesse. Nii nagu oli moes vist nähtavasti see oli, et, et me läksime, sinna, oli jahe ilm olid karupüksid ja karuülikonnad, minul oli sinised ja veel olid punased. Ja siis ma mäletan, et meile seoti sellised Leifid või, või sellised kikilipsu taga hiiglaslike mõõtmetega fotod näen siis ma saan aru, et, et mulle see kohutavalt ei meeldi majandusele pildi täielikult ära rikkunud, sest mul varbad sissepoole, üks käsi kuidagi taskus ja ja väga kärja võimsikate Otslik ilme. Ja ma mäletan, et mida kõike mulle lubati, et ma natukene naerataksin, aga ma ei suutnud endast üle olla, sest mul nii kohutavalt ei meeldinud meeldinud riietus. Vot see on ikka esimene terav mälestusi ja muidugi ma jäänud nalja pärast, et et lapsepõlvelõhn oli kuidagi see haruldane banaani ja apelsinilõhn, mis oli noh, tolleaegsetes pisi kauplustes nähtavasti, kus ema mind kaasa võttised kommi osta, sest komminuia siin ka mina seda mäletan. Aga täpsemad mälestused hakkavad tulema nähtavasti hiljem. Ja nii kurb kui see ka ei ole, see on seotud juba sõja-aastatega. Mul on selgelt silmade ees, ma elasin siis tondi kandis, aga Pärnu maanteel, kui Vene sõjaväe esimene kolonn tuli Tallinnasse. Ma ei tea, kas oli esimene, minu jaoks oli ta esimene. Ja rahvast oli väga palju tee ääres. Ma ei mäleta seda muljet, aga mäletan niisugust hirmu, mis minusse jäi selle vene sõjaväelasi, kübara teda nimetati hiljem täitorniks, vist torniga kübara ees ja ja, ja nende masinatele, lõgina ees ja võõra keele ees, mida nii kõva häälega lausuti ja kuidagi väljakutsuvalt juba käituti. Hiljem ma olen lugenud, et käsk oli, et nad tulid siia kuidagi viisakalt inimestena, tegelikult siis juba nähtavasti oli, oli Tallinnasse jõudmise ajaks oli ta juba alkoholi pruugitud ja ta oli väga-väga sõjakas ja ja niisugune paha jõuk ja hästi paadunud lapse hinge sellest. Nad läksid ilmselt tondi kasarmusse. Ma ei tea, võib-olla küll jaa. Muuseas, üks meie saatekülaline enne on meenutanud täpselt sedasama hetke, mis temal lapsepõlves on väga selgelt meelde jäänud. Kes võis olla? Selle kesi ahah, Naned erastatud samas kandis oleme sama, samas andis samaealised, oleme, sest ma olen sündinud 34, nii et nendest esimestest vabariigi aastatest minu elus palju ei saanudki meelde jääda. Laps, mis laps, aga hilisemad ajad küll, aga üks asi on mul meeles ja ma arvan, et see on reetnud minu minu ühe omaduse. Ma armastasin kohutavalt kõiki asju lahtivat. Väikse poisina. Nii olin ma jõudnud, nähtavasti me elasime Tartu maanteel, siis ma olin jõudnud äratuskellani. Ja loomulikult võeti see kiiresti ära ja mäletan, isa panite kapi otsa, ega ma nüüd meelega seda ei tahtnud kapi otsast alla kuidagi, aga jumalaid uksi seal liigutada, nii et see kell kukkus alla ja noh, isa nägi seda pealt, ehmatas, sest oleks pähe kukkunud, nähtavasti laps oleks haiget saanud. Ta ütles, et võta, see nähtavasti kuulub sinule. Ja siis ma mäletan, et ma tegin seal oma väikeste näppudega tööd ja ja ja sa mäletan järgmist pilti, tema kutsus isa vaatama, ütlesid sa vaata kui lühikese ajaga kõik hammasrattad vedrud ja kõik on eraldi ja ilma ühegi instrumendid. No ma ei tea, kuidas see õnnestus, aga see õnnestus. Ja ma arvan, et isa emas taipasid nähtavasti juba siis, et sellel poisil on midagi kätes. Ta armastab teda tulevikus oma kätega midagi teha. Ja tõepoolest see on niimoodi olnud. Ma pean ütlema, et üks minu hobidest on oma kätega midagi teha, töötada, mulle kohutavalt meeldib puutöö. Ja ma olen oma suvilast teinud, et väga palju ise oma kätega algusest peale ma oskan müüri laduda ja elektritöödega ta kätte. Ja ma imestan sageli oma lähemate kaaslaste üle, kes kurdavad, et no näed, et naise kuidagi hakkama, et ma pean ikkagi automaatkorgid ostma, et mina ei oska neid seal neid südameke kolbide juures vahetada ja maise nendest meestest aru või et et peab meistri kutsuma, et ukselukk ei tööta või ma pean seda häbiasjaks. Et, et mees ei saa nüüd ise kõige lihtsamate asjadega kodus hakkama. Kuigi nüüd ma olen taibanud, et see on rumalus, teha kõike ise, ma ei tea, ikkagi nii hästi, ei põrandale ikkagi Abloy firma meister, eks ole, aga midagi, midagi, see on nagu iseloomustanud see episood, mis mulle lapsepõlvest tuleb meelde ka minu järgnevaid aastaid. Ja ma arvan, et ka see isa suhtumine. Võta poiss, see kuulub sulle, kui sa nii väga tahad. Ma kordasin seda oma poja juures, talle meeldis kohutavalt kella näppida, aga meil oli küll see, kelle ära pandud kõrvale Rutiga, et see tuleb parandusse viia, vot ei oska Frandada. Ja poiss oli selle kätte saanud, ta viis vanni ja mängis sellega vannis. Ja muidugi meil polnudki tarvis käsitsi, kesed hakkas käima, nii et ka oma lastele. Ma olen eriti poisile, olen seda katsunud, kaasanud ellu, et mis oma kätega tehtud, see hästi tehtud, ilusasti. Kas isa poolt oli rohkem ka õpetusi just töökasvatuse vallas või kui seda niimoodi pidulikult võib nimetada üldse? Kinno jah, isa ikkagi võttis juba mind päris väikese poisina kodustele töödele kaasa ja ega tal ka sinna sae taha teist meest polnudki võtta perekonnas, kui juba seda üle elatud, siis saagisime puid, ma mäletan ikka isaga raamsaega ühele poole, teisel pool ja ja alati sa isegi tead, et kui kahekse saad, siis tundub, et see teine ei oska seda teeta, veab viltu või rõhub liiga peale või et nii raske on tõmmata. Isa siis mulle natukene õpetas, kuidas see käib, et ei tohi peale suruda ja peab vaatama, saetee läheb otse ja jäisad paljudesse oma toimingutes ja töödesse on mind kaasa võtnud ja, ja kuidagi usku andnud sellesse, mis ette võtad, see tuleb lõpule viia ja sa saad sellega kindlasti hakkama. Aga isa, kes oli väga suurest perekonnast ja ja nagu ta Valgama mehena ütles, palju, eriti näinud elus oma lapsepõlves üritas küll meie lapsepõlve muuta selliseks, et me saime ka nautida seda, et me oleme lapsed. Et seal ei olnud mitte ainult töö hommikust õhtuni ja kohustused, aga seal oli ka midagi ilusat ja ja et toasooja ja leiva kõrvale, mida ihu vajab, vajab ka hing sooja ja toitu ja ja isa, kes oli väikese haridusega inimene, suur pere ei suutnud kasvatada ja harida kõiki poisse tüdrukuid nendele üheksandast taipas küll nähtavasti oma kogemuste põhjal, et haridus on see, mis lastele tuleb anda jätta, kannustas, väga õppima. Juba esimesest klassist alates ta ütles, et, et kogu aeg, et, et kui ma midagi muud ei suuda sulle kaasa anda, siis selle teadmised haridus on tähtis ja seda ei saa keegi sinult ära võtta ja seda ei söö koi ega rooste ja, ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja ma pean ütlema, et ma mäletavasti poisina sain aru esimeses klassis, siis, kui need rasked sõja-aastad olid, kus sõda käis testiga noorest poisist üle, polnudki veel kooligi läinud nendel aastatel esimeses klassis õppinud väga kehvasti olid kahed ja kolmed ja koolist kooli rändasin, sõda lihtsalt purustas kooli, tuli järgmisse kooli minna, mis oli terve ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Aga hiljem juba siis, kui asi stabiliseerus ja ma hakkasin Kivimäel 20 üheksakümnendas mittetäielikus keskkoolis niisugune tol ajal selle kooli nimi õppima ja ma hakkasin õppima hästi, nii et ma sain kõikides klassides kiituskirjad ja mina ei tea, miks see on, aga mulle meeldis. Aga sõja-aastatest ja ma ütlesin, et teda käis raskelt üle, on mul küll üks kõige kohutavam mälestus, mis on jäänud teatavasti lapsele, ma ütlesin, venelased, teil mingi hirmutunde lapse hinge, ega see Saksa okupatsioon ka kergem ei olnud seotud saabaste tümps ja isegi ma kandsin sakslase turis mitu numbrit suuremaid saapaid, sest ta oli mustalt turult ostetud ja midagi pidi jalga panema, poisu. Mäletan, kui läksin esimese klassi hommikul, siis tänav kajas nendest astumistest, aga siis kui oli see kuulus Tallinna märtsipommitamine, Me olime ema mina ja õde olime saunas, sellises asutuse saunas, kus oli noh, ema käis lastega seal lihtsalt niimoodi. Ja see rünnak tabas meid siiani, et et meil jäigi, siis me olime õnnelikud inimesed, meil jäi alles kaks palli pesu, üks puhas, teine pesu komps musta pesuga, mis kaasas oli. Aga see jooksmine keldrist keldrisse ja see meeletu ragin ja kärin jaa, jaa. Lähedusse kukuvad pommi. Ja hiljem, kui tuli see maja sai, sai pommi meid lahingurünnaku ajal viidi nagu teise keldrisse ja sattusime Magdaleena haiglasse. Seal oli toodud haavatuid, Janet surevad ja verised inimesed seal keldris. Ja siis jõudsime Paide tänaval oli meie kodu kolmandal korrusel just selleks ajaks sinna, siis oli nagu lainete vahe, nagu öeldi, rünnakuainete vahe. Nii et me nägime kuidasmoodi, ülemine korrus kukkus meie kodu korrusele sisse ja, ja natukese aja pärast ka kukusse allapoole. Ja ühesõnaga nägime kuidasmoodi, meie maja maha põles, nägime pealt jälle uude varjendisse uude keldrisse, sest hakkasid jälle sireenid huilgama ja siis tuli üks auto, kelle juht ütles, et et naised-lapsed peale lavinud tuleb Tallinnast välja viia siis sinna veoauto kasti ja ta õpetas, et jumala pärast peput püsti pead alla, et neid maha kukkunud traat on nii palju, et lõikab pea otsast maha, kui auto sõidab. Ja hakkaski pommid kukkuma, nii et, et see autoõppusi vabises jõulained käisid üle ja me jõudsime kuskile, ma ei tea, aga Tallinnast välja mingisse tallu väga palju põgenik oli seal koos juba ja kas sinna lähedale kukkus kuus pommi, ma mõtlesin, et ei ole kohta, kuhu ei ulatu seda. Ja ma mäletan, et kõhud olid tühjad, seal ei vasta hommikut, ema vahetas siis leib oli siis väga raske saada v kallinnas vahetas saunalinade vastu pätsi leiba meile või pool pätsi leiba ja siis seal kuskil laual põgisime seda seal soolale ja sealt on mul meeles, et see kuulus hispaania vanasõna vist, et kõige parem lõhn on leiva lõhn ja kõige parem maitse on soola maitse kõige parem armastus, lapse armastus, et ma sain aru, et see tõesti need hiljem olen mõelnud, et see on tõesti niimoodi. Ja kujuta ette, mida laps pidi nägema ja kuulma ja arusaama esimese klassi poiss sealsamas majas üks naine hakkas sünnitama. Ma ei saanud aru, mis tähendas, aga seal oli ka purjus mustlased ja musta sõitis. Läksime. Tädi lasti maha. Veidi väljas tema ja siis ei olnud midagi muud teha, kui see mees, ma mäletan. Nüüd ma saan aru, miks ta kallas odekolonni kätele ja võttis viste habemenoa või mis tal oli seal kuskilt laenas selle ja noh, tal oli nabaneet tarvis korda teha ja see mees sai hakkama sellega, ta võttis oma lapse vastusesse lapse pajuksumine. Ja see leiva maitse, milles natuke liiva sees ta krigisi sammaste all. Ja siis vajusin unne ja ma mäletan, et vot see on mälestus, mis ei kustu kunagi, ta nii emotsionaalne, nii terav ja ma olen selle üle mõelnud, et mida üks sõjaaja laps peab läbi elama. Ja, ja missuguste võimsate muljete vallastel peab olema. Ja hiljem ta peab ikkagi aru saama ka. Et miks see juhtus, hakkame asja arutama ja miks me ellu jäime ja, ja kui 1000 küsimus tuleb seal? Seal muidugi sellel hommikul ma näen televiisorist Bosnia sõjapõgenikke, siis mul onu tuttav tunne sealt talust, tulime hommikul juba ema-isaga ja Tallinnast läks, põgenikevoor tuli meile vastu või võime ühinesime sellega ma ei mäleta Nõmme jaamas ja kujuta ette, Pattinson sattus, isa oli Valgamaal, isa pidas Valga Malari kosmovendadega ja me jõudsime nõmme jaama, aga ja istusime rongisõitja tädi juurde Paldiskisse Paldiski lähedale. Ja sa kujuta, tema vaatab, hakkas väljeti, näe, isa. Mina vaatan ka, isa on nii tuimaks tehtud, et ei, nad ei saa ka. No mis siis ikka enne viimaseid jumal, isa, siis hüppasime välja ja saime Nõmme jaamas kokku ja isa viis meid siis autosse ja ma ei mäleta, kuhu me sõitsime, ühesõnaga seal, kus oli vaja isaga kohtuda, eks ole, ta oligi sealsamas käe-jala juures, kohe sattus viskama, kui me ei tee ka tema ei teadnud, et me tuleme sealt suunast ega me ei teadnud, et tema tuleb sinna. See oli selline helge hetk, pere sai jällegi kokku ja meie saatest on möödas rohkem kui pool. Ja võib-olla, et need leiaksid muusikapala, aga nüüd juba Rein Karemäe abiga mis on seotud lapsepõlvega mõne lemmiklooga. Mul on alati jäänud üks mälestus, kui ta siia majja omalajal tulin. Eesti raadiosse see aparaat, tali, vistret ja haruldane heli, mis sealt tuli minu meelest ja mälestus, missuguse armastusega kuulati mingeid saateid. Laupäeva õhtul, see oli vist laupäeva õhtu muusikasaade, kus ma esimest korda sena küsinikesse laulab ja ema ütles, Sten, Artur Rinne. Ja siis, kui me juba televisioonimajas Arturi kokku saime, ma mäletan, tahtsin talle, et sina oledki minu lemmik juba lapsepõlvest saadik. Mis sa räägid? Ma ütlesin jah, et ma ei tea, miks, aga sa oled mulle meelde jäänud just tänu sellele aparaadile ja nendele saadetele. Mis siis tulid need, kui Artur Rinne midagi laulaks. Selles saates oleks mul hea meel. Kuigi ma võiksin ka öelda, et see võiks olla ka nii imelik, kui see ei ole. Vanatädi oli usklik ja ta viis mind kirikusse ja õieti, kui mingisugune kristlikke elemente on minu elus, siis on see temalt pärit ja ta on minu ajus olemas. Tädi oli ka see, kes rääkis Russalka juures selle kurva loo, kui laev hukkus ja rannalt inimesed nägid seda tegelikult, kui see laev põhja läks, sõjalaev ja kas oli temal fantaasia vili või, või mitte, aga aga ta ütles, et ja siis laeval puhkpilliorkester mängis ja rannas rahvas lauliski jumal sul ligemal. Ja minu meelest oli see midagi väga tugevat ja võimsat, aga ma ei teadnud, mis laul see on ja siis vanatädi läks koju, siis ma ütlesin, et laula mu laulu. Siis ma leidsin selle, on ka väga, väga ilus ja, ja võimas meloodia, lapsepõlve mälestused on need muidugi kohutavalt meeldis. Pärast seda laul. Laev heiskab purjed. Ega see on seotud kuidagimoodi väga konkreetse isikliku mälestusega. Tammlaani poegadest oli minu õpingutekaaslane pedagoogilises instituudis. Ja Dali matemaatikat õppis Ta oli esimene inimene minu elus, keda ma olen näinud, kes oskas matemaatilisi tabeleid peast, oli kohutav anne. Aga tal oli üks kirg, peale selle oli ta muhamedi, usk oli, armastate pritsi mängida, õpetades printsi mängima, jääme tema juures sageli. Möödusid õige mitmed eksamisessiooniga tähtsad päevad, kus oleks pidanud füüsika valemeid õppima, aga me mängisime bridži. Ma pean ütlema, et see bridži on aidanud sageli mind kui analüütikut hiljem sellest perioodist, nähtavasti mingite assotsiatsioonide tulemusena on see laul mulle jäänud jäänud meelde, et ma annan valida selle, missuguse laulu sa peale paned. Meie saade on jõudnud ilmselt sinna järku, et me saamegi selle laulu võib-olla oma saate lõpuks siis kõlama panna. Aga enne, kui lauluni jõuda tahaksin ma teada seda, mida olen õigupoolest küsinud küll kõikidelt selle saatekülalistelt, mida sa ise arvad, mis on kõige olulisem, mida sa oma lapsepõlvest oma lastetoast eluks kaasa oled saanud, mis on sind kasvatanud just selliseks, Rein Karemäe, eks nii nagu sa praegu oled. Ma arvan, et vanemad on suutnud kaasa anda ühe mõttevaesed, olud ei takista aimu Halimast raamatu ikka leiad. See on üks ja teiseks, et see kõlab banaalselt, aga tegelikult sinu saatus on sinu enda kätes. Keegi teine ju õieti seda mõjutada ei saa, nii oluliselt kui sa ise. Ja ma arvan, et et kui lastetuba andis väga olulise osa minu kasvatusest nii palju seda lastetuba selles mõttes, nagu me oleme täna siin arutanud, üldse oli siis ikkagi põhilise osa kasvatusest olen ma enda kallal teinud ise. Ja see on elus. Ja muidugi üks asi veel, see teadmine pärineb minu lemmik õpetajalt härra kroonmanilt. Tollel Kivimäe koolist oli haruldaselt õpetajad selles mõttes, et nad ei õpetanud mitte aineid. Nad õpetasid lapsi elama sõjajärgsetel aastatel perekondi elama. Ja, ja seal kroonan oli ise, kes ta andis, ajalugu oli tema lemmikaine. Ja ta kutsus poisid ette ja siis ta pani käed niimoodi. Hakkas näppudega niimoodi ringiratast laskma. Me teadsime täpselt, kus käib paremalt, vasakul või tagant ette on asi korras, harilikus tempos ja rooman paneb jala üle põlve ja ja silmad kinni, asi on korras, igatpidi hakkas teistpidi minema, närvilised, siis me seal midagi pahasti, midagi pahasti. Ja ta ütles niimoodi, tead et kui ma teid kuulan, poisid, siis mitte seda, et kas te aasta arbisid, mäletate, Ma ma kuulan teid. Kuidas te ettekannete seda, ta ütles, et esimene asi, kui sa klassi ette tuled, pane kaks jalga kõvasti vastu maad. Tõmbega, kopsud õhku täis, pea väike paus. Ja siis, kui hakkab tulema, siis peab see tulema nagu muusika. See on aidanud palju elus. Teinekord oled jännis. Oma asjadega tuleb ära, krooman kohe meelde, ütleb, et pole viga, kaks jalga tugevasti vastu maad, kopsud õhku täis ja hakka minema.