Tänases saates teeme juttu tšellokunstnikust Martin Lewaldist. Saate algusteadustuses lubasime jututehase listist Martin Lewaldist kuid alustasime pisut ehk ootamatult sootuks lauluga. Ometi seos on siin olemas ja isegi mitmekordne. Estonia teatri orkestri kauaaegne kontsertmeister on ka väikest viisi helilooja kes on andnud looduslähedast ning loodusest inspireeritud muusikat kammerrallaris. Palu eelkõige tšellole, kuid ka klaverile ja soololaule jõgi unenäos viisist ost kuulsimegi avapalana, esitajaks. Riisipere kandi metsavahi pere 10. laps Mart Tin sai kätte isevärki pilli. Pealtnäha kannel, mis kannel kui vaid peal poleks olnud imeliku mehhanismi kuuest klahvist. See pill oli akordsiter, kui ta korralikult häälde seatud oli ja häälestama õppis terase kõrvaga Martin oma esimest pilli kiiresti võistsitrilt välja meelitada päris meeldiva kõlalisi akorde. Mis sellest, et ainult kahes helistikus ühes bashouris Jesele paralleel minulis. Rõõmu tõi talle pillimängu omandamine rohkesti. Vaevalt sel suurel perel tollal otsa otsaga kokku tõmmata, kerge oli, sest Nendel päevadel veel tulevane muusik praeguseks juba ammusest vabariigi teeneline kunstnik pääses kooli õpetuse ligi alles tavatult hiljakümnesena. Ta haridustee läks samuti kuidagi Kiira Kääraliselt peaaegu iga aasta uues koolis, kuni õnnestus lõpetada Paldiski ühisreaalgümnaasium. Rööbiti tööga kohaliku tolliameti kantseleis mingi ajutise ametnikuna ja rööbiti muusika tegemisega. Tšellomänguga. Akordsiter oli jäänud kaugele lapsepõlvekodusse. Tallinna konservatooriumis. Olite omaaegse kuulsa tšello professori Raimond vööke õpilane. Ja ekssõja ajal saite Moskvas veel ennast täiendada Svjatoslav Savitski juures. Kuid kuidas algas teie tutvus tšelloga? Serluga esimene tutvus oli gümnaasium. Veel meil tuli sinna üks tore muusikaõpetaja, Kogerman. Tema oli selle loodusteadlase Kogermani vend. Ta oli väga tugev viiulimängija. Omal ajal oli ta isegi Estoniasse vist mänginud ka paar aastat Estonia orkestris ooperiorkestris, tema pakkus mulle siis tšellot. Ühel päeval kuna eelmine, kes tšellot mängis, oli lõpetanud kooli, andis siis selle tšello muneja. Ta võidubi tsellu kooli ja see oli üks omaaegne üsna tuntud selle mänguõpetus, eks ole, see oli jah, see niisugune igasugused tehnilised võtted ja ta oli võrdlemisi niiviisi kirjutatud, et sealt kui nüüd teda nii hästi tähelepanelikult ja pildid olid kõik juures, siis seal võis isegi iseõppimise teel Ühte teist omandata. Tegelikult oli küll niiviisi, et kui see pill oli mul kaks-kolm nädalat käes olnud, siis mul on niisugune tunne, et ma vist temast enam lahtise aeglasem. Nii see asi ongi kujunenud. Et arvestatava tasemeni välja jõuda, alustatakse pillimängu õppimist harjutamist juba maast madalast. Meie muusikute hulgas tean ainult kahte erandit sellest reeglist organisti Rolf Uusvälja, kes alles üheksateistkümneselt oreliga esimest tutvust tegi, kuid kiiresti meie muusikute esirinnas sisse astus ja Martin lei valdit. Ta Võõdovi tšello kooli tegelikult iseseisvalt läbi tudeerinud koolipoiss oli selle pillimängus leidnud oma kutsumuse sihi terveks edasiseks eluks. Kuid. Vot siin gümnaasiumi ära ja siis sõjaväes sundajateenimine ja siis läks veel neli aastat, enne kui enne, kui sain konservatooriumi olla jätma, sain konservatooriumi professor pööke õpilaseks just üks aastat enne pensionile minemist. Ja siis eks ole, professor, pööket hakkas asendama August karjus. Ja järgmisel aastal oli siis augusti Karjus, tema lõpetas just konservatooriumi sel kevadel-sügisel. Sisse astusid, nii et me olime peaaegu ühevanused, vist. Ma ei teagi kompist vanemale. Meie kandis oli esimesi arvestatava maid sello kunstnike Raymond pööke, möödunud sajandi viimasel kümnendil, Peterburi konservatooriumi lõpetanu ja hilisem keiserliku õukonnaorkestri tunnustatud solist, kes pärastpoole Tallinnas kontserditegevust alustas ja alates 1919.-st aastast siinses kõrgemas muusikakoolis hilisemas konservatooriumis õpetust jagama hakkas. Professor pööke õpilaseks oli August karjus ja nii tuli välja, et kummagi õpilaseks Saiga Martin lei vald. See oli juba otsustav etapp muusikakindluse vallutamisel. Martin Lewaldil õnnestus alustada süstemaatilisi muusikaõpinguid alles 20 neljaselt algul, nagu öeldud, professor pööke sisaga August karjuse klassis. Elatise hankimine õpingute ajaks oli siis pidevalt ja teravalt päevakorras. Kuni 1936. aastani mängis Martin leivalt kohvikud Rio de koosseisus, sellest alates aga Estonia teatri ooperiorkestris. Kuni 1973. aastani. Sõjapäevad muidugi maha arvatud. Kõrvuti teatritööga võis Martin leivaldi nime sageli kohata kontserdiafiššidel ja ta mängu kuulda raadios. Eks sooloesinemisi oli juba üliõpilaspõlves, kuid kunstniku ere talent tuli eriliselt esile sõja päevil. Tatarimaal said kokku mitu eesti muusikut. Tema oli siis meil seal, nii hoolitses selle administratiivse küljest sel ajal. Ja Aleksander Tamm Estonia koori tenor. Ja siis registreeriti meid Kaasani filharmoonia juurde päris niisugune eesti ansambel. Esitasime seal siis Eesti ja ja tatari rahvamuusikat peamiselt. No eks ole, tatari rahvamuusika esitamisega on ju seotud niisugused päris huvitavad seigad, millest omal ajal kadunud professor Aleksander Arder mulle jutustas. Et nagu repertuaari avardamiseks. Te hakkasite tatari rahvalaule koguma, üles kirjutama, sest seda noodimaterjali nagu tollal väga raske saada ja seda oli vähe. Ja eksist alguses olnud teil raskusi selle võõrapärase intonatsiooni tabamisega kib, kuid Teie. Nii teie kui ka Aleksander Arder ja Marta Rumgi hakkasite üsna peatselt esitama Tatari muusikat. Nojah, need esimesed Tatari asjad, mis me nüüd seal esitasime, olid peamiselt oma üleskirjutatud. Me käisime orderiga päris nii-öelda tatari rahvaviise korjamas. Käisime nii külast külasse, veres ja juhatati muidugi ka niisuguseid. Peamiselt olid need naised, aga ka mõned üksikud vanad mehed, kes laulsid neid laule. Ja alguses olid väga raske, oli neid, kirjuta, sest võrdlemisi keerulises olid need. Pentatoonikale kõik muidugi põhines tervisemuusika kaunis, kaunis, keerulised ja seal oli, olid mõned mehed, siis, kes esitasid seda lauluga Tatari lõõtsa saatel. Ja noh, mina siis kirjutasin selle muusika üles ja arutelu, ma imestan, et temani tabas seda keele intonatsiooni nii toredasti, et kui ta siis paar päeva oli mõnda laulu harjutanud, siis tatarlased rääkisid, et laulab nagu vana tatarlane. Kandsime neid seal ette, no ikka päris päris hulk aega oli meil ainult oma kirjutatud repertuaar. Hiljem enne seda, kui me Jaroslavi hakkasime sõitma siis me saime küll kaasanist professor krusse, Rohvriks, tatari rahvaviiside kogu autor, ühe niisuguse raamatu. No need olid ühehäälsed, sealt tuli siiski ka neid kogu aeg tuli siis arvuniseerida, sõdaja. Nii et nood laulud, mis praegugi Eesti raadio heliarhiivis on säilinud Aleksander Arder või Marta Rungi esituses tatari laulud, on siis teie seades. Kes nüüd sellele päris õige vastuse leiadki, millal ja kust tšellokunstnik Martin leivald heliloomingu nakkuse sai. Kas olid algimpulssideks need tatari laulude seaded tsellu repertuaariga, noodimaterjali nappus sõja päevil, kui ta Eesti riiklikes kunstiansamblites töötas või vahetud muljed loodusest. Igatahes esitab ta aeg-ajalt heliloojate liidus oma teoseid, eelkõige kammermuusikat. Siin on laule klaveripalu ja muidugi tšellole loodud. Ta on ise kirja pannud järgmised read iseloomustamaks, tarvet ennast helides väljendada. Varem, kui olin orkestri tööga väga koormatud, oli puhkuse saabudes loodusse pääsemine igasuviseks rõõmsaks sündmuseks mis aitas üsna kiiresti vabaneda muusika väsimusest. Ja alles sellele järgnevalt võis tekkida spon, tahanne loomingu vajadus, ilma milleta ma pole midagi paberile pannud. Kui jätta arvestamata lehed, mis on läinud paberikorvi täiteks. Kui loodusteadlaste rahvapärases kirjasõnas esineb väljend looduse raamatut lugedes siis muusikute variant kõlaks helisevat looduse raamatut kuulates. Olen ammu kogenud, et selliseks kuulamiseks ja vajalikuks üksi olemiseks pakub võrratuid võimalusi õngeridvaga matkamine iidsetes jõeorgudes keset põlismetsa istudes kärestiku kivi rahnul või murdunud puutüvel valdab matkajat imeline tunne. Need sõnatud tunnistajad hakkavad nagu jutustama rahva kaugest minevikust. Mõttes reastuvad küsimused. Kui sageli on siin sammunud õnneliku inimese jalg kui palju õnne neile langenud murest murtud orjateopoisi või Theo tüdruku kannatus, pisaraid. Tekib imeline arhailine emotsioon, mis otsib väljapääsu muusikaliste kujunditena. Küllap seepärast oligi minu klaveripalade tsüklil alapealkiri arhailine sviit.