Ööülikool meie mälupiltides on see ajas rändamise võime individuaalne. Koole. Füüsik Jaak Kikas kõneleb teemal aeg füüsikas ja fotograafias. Mina olen toimetaja Mart sõlmask. Peab muidugi kohe ütlema, et ega ma mingisugune eriline ajafüüsik ei ole. Ega neid mehi üleüldse on vähe, kui üldse, kes spetsiaalselt ajaga tegelevate füüsikas. Sest kuigi aeg kõik protsessid kulgevad, ajas aga spetsiaalselt ja ainult ajaga tegeleda. Nagu väga ei saa. Teiselt poolt minu suhe fotograafiaga on selline täiesti isiklik ja ei oma tänase loengu kontekstis enamat tähtsust, kui ta oli mulle teatud motivaatoriks seda loengut sedasi teha. Loengut ajast on ehk sobiv alustada sellisest mõistatusest, mis õgib kõik hingetud asjad ja elavad nii lilled kui puud, nii linnud kui elajad, millest ei pääse teras ei haljas, raud ei kaljurahnud, ei tammelaud, mis hävitab kuningad, linnad ja maad, kõrged lumised mäed, orud, sügavad. See on tõepoolest see ajalooline mõistatus, mille Klunk või Gollum siis Tolkieni kääbiku sandis Bilbo pagintsile ja mille vastus on muidugi aeg. Tõsi, tuleb kohe öelda, et see mõistatus avab ainult aja ühte külge paljudest teistest ja nimelt see, et ka need asjad, mis meile näidavad, teista, kindlad ja püsivad väga pika aja jooksul, muutuvad nemadki. Kuigi see aeg on võib-olla pikem inimese elu east. Me üksikult rändama oma mälupiltides, aga siis võib öelda, et fotograafia on meie kollektiivne episoodi mälu või kui soovite, siis meie ühine võit aja üle. Kui te guugeldate teete pildiotsingu märksõnale taim siis pea üks esimesi asju, mis teil vastu tuleb, on selline kella sihverplaat aga mitte päris harilik sihverplaat, vaid selline spiraalne sihverplaat, mis kulgeb kusagile eemale ja kaugustesse. See võtab kokku aja kaks olulist omadust, võib-olla isegi kolm. See, et aeg on mingis mõttes perioodiline võetne, mõõdame teda perioodiliste protsesside abil ja samas, et aga kulgeb kusagile meist eemale ja ajas kaugemale asjad, nii nagu ruumiski. Kaugemad asjad tunduvad meile kuidagi väiksemate, vähem tähtsamatena. Me mäletame, nendest vähem aega mõõdavad muutused, muutused, nad võivad olla, midagi kulgeb meil ühtlase kiirusega. Küünal põleb näiteks. Või on muutused ajas perioodilised näiteks mingisugused võnkumised, pendel. Liikumised ajas võivad olla ka perioodilised ja sealt on võib-olla esmased aja mõõtmise moodused tulnudki. Astronoomilised protsessid, mida me kõik ja igapäiselt näeme, maa pöörlemine, kuufaasid maa tiirleb ümber päikese, sealt tulevad sellised naturaalsed ajaühikud nagu ööpäev kuu ja aasta. Hiljem on olnud neid vaja ka kuidagi jagada, sealt siis tunnid, minutid, sekundid, nädalad, aastasajad, miljonid. Aja mõõtmiseks on inimesed välja mõelnud läbi aegade kõige mitmesuguseid mooduseid. Üks vanemaid päikesekell, mis kasutab seda asjaolu, et maa pöörleb ümber oma telje päris ühtlase kiirusega. Aga siiski siiski päikesekell ei ole päris täpne seetõttu et 100 aasta jooksul jääb ööpäev 1,7 millisekundi võrra lühemaks. Tänu sellele, et Maa pöörlemine aeglustub, võib tunduda, et noh, kui meil on selline kelm, mis sajandi jooksul teeb ainult ja seal mõned millisekundid. No see võiks küll üks pööraselt hea Kell olla, eks ta igapäevatarbeks olekski, aga on meil väga palju selliseid probleeme ja tehnilisi ülesandeid, kus sellest täpsusest ei piisa enam. Selleks, et kell käiks hästi, täpselt, tuleb ta igasugustest häirivatest mõjudest isoleerida. Suuri pendelkelli ja üldse suuri asju on raske isoleerida. Mida väiksemad asjad, seda lihtsam on seda teha ja seetõttu kõige täpsemad kellad ongi kellad, mis põhinevate üksikutes aatomites toimuvatel protsessidel. Aatom, Kell Tseesime aatomite baasil, tema täpsus on nüüd juba selline, et ühe sekundiline viga tekiks alles 30 miljoni aasta jooksul. Üle-eelmisel ei, eelmisel aastal saadi Nobeli füüsikapreemia. Üks asi, mille eest saadi, oli ka tegelikult võimaldab aja mõõtmise täpsust, sellist suurest paugust saatja oleks see Kell teinud ainult viiesekundilise vea. Aja mastaapidest ka veidikene inimlikud aja mastaabid on ju needsamad sekund, võib-olla tema mingid murdosad aastad 100 aastat ega isiklikult harva, kellel rohkem aega on antud või vaja läheb, eks ole. Aga kui lühikestest ajavahemikes dile üldse on mõtet rääkida või kui pikkadest vähendage füüsikutel meeldib suurustega mängida. Isegi kui nad väga täpselt ei tea, mis mäng selline tähendab, saavad asjad, mida nad universaalkonstandid nimetavad, võtavad valguse kiiruse võtavad siis veel Plancki konstandi, mis kirjeldab nüüd meil kvantmaailmas toimuvat protsesse või määrab mingis mõttes kvantmaailma sündmuste mastaabi. Ja võtavad veel gravitatsioonikonstandi, mis määrab meil ju suures skaalas universumis toimuvad protsessid ja siis kombineerivad nemast kokku ühe sellise suuruse, millel on ajadimensioon. See suurus tuleb pööraselt väike, kujuteldamatult väike, suurusjärgus 10 astmel miinus 44 sekundit. See on siis selline number, kus on null koma, siis tuleb 44 nulli ja siis tuleb lõpuks midagi. See on kaugel, mitte ainult, et meie inimliku taju diapasooni, see on kaugel ka väljaspool igasuguste füüsikaliste mõõtmiste võimalusi. Seda aega kutsutakse Plancki ajaks ja füüsikutel on arvamus või spekulatsioon. Et sellest ajast veelgi lühimatest aegadest ei olegi mõtet rääkida, siis aeg, kui selline, nagu teda füüsikas tuntakse, kaotab igasuguse mõtte, et kui sinna veelgi edasi minna väiksematesse mastaapide, siis me peame ilmselt rääkima juba mingites hoopis teistest kategooriatest, millest meil praegu veel mingisugust ettekujutust ei ole. Kui palju aeg võiks tulevikku oodata või ulatuda, kes seda täpselt teab, seal on erinevaid variante. Suht kindlalt. On teada küll, et umbes nelja miljardi aasta pärast läheb meil siin maa peal suhteliselt kuumaks. Päike paisub lihtsalt nii suureks, et me peame siis kui meil veel muidugi olemas on, kusagile kaugemale kolima, et edasi elada. Nüüd ajas tahapoole vaadates on siiski ajal algus olemas. Vähemasti üldiselt niimoodi arvatakse, et aeg algas kell 13,8 miljardit aastat tagasi ja see algus kannab suure paugu nimetust. Mis enne seda oli noh, öeldakse, et see on jälle ei ole aus küsimus, et seda ei tohigi küsida, sest enne saab rääkida ainult ajas. Aga kui ajal oli algus, siis nagu ei tohigi sedasi küsida. Ajal on selline omadus, mida aja pidevuseks kutsutakse. Lühidalt tähendab seda, et iga kahe ajahetke vahel on olemas veel kolmas tegelikult lõpmata palju. Ega see ei ole üldse tegelikult mitte lihtne kontseptsioon. Vanas Kreekas oli sellega suur seda, mis seisnes selles, et selliste filosoofiliste targutuste baasil nagu paistis, et Achilleus ei jõua kilpkonnale järele aga ajapidevus oli nüüd, et midagi, mis tegelikult pandi matemaatiliselt paika ikkagi alles toni töödes Newton'i klassikaline kalkulus, kus ta lõi siis noh, võib-olla kaasaegse füüsika võimsat meetodid, mis suudavad opereerida pideva aja pideva ruumiga, son integraaldiferentsiaalarvutus samal ajal njuuton heaks, aeg oli midagi sellist vägagi abstraktset või sõltumatut nendest asjadest, mis ajas toimivad. Newton'i määratuses oli siis absoluutne õige ja matemaatiline aeg midagi sellist, mis kulgeb muutumatult sõltumata millestki välisest, seega sõltumatult, mis iganes muutustest või ajamõõtmise viisidest. Läks mõningane aeg ja Albert Einstein andis oma tähenduslikes töödes, millega pandi alus siis kaasaegsele aja ruumi mõistmisele hoopis teistsuguse arusaamise ja nimelt selle ei, ei aeg ega ruum. Ja ka gravitatsioon raskusjõud ei ole midagi, mis eksisteeriks või saaks eksisteerida lahus ruumis olevast mateeriast. Need kaks on omavahel tihedalt seotud. Mis avaldub näiteks selles, et aeg aeglustub suurtel liikumise kiirustel ja ka tugevas raskusväljas ja Essini käsitluses. Aeg ja ruum ei ole üldsegi mitte kaks eri asja, vaid moodustavad ühtse aegruumi mis on küll veidi erinev sellest kolmemõõtmelisest ruumist, millega meie oleme harjunud. Seal mõõdetakse kaugusi veidike teistmoodi. Ja see, kui me läheme ühest taustsüsteemist mis liigub mingi kiirusega teise suhtes. Mina istun siin laua taga, te jooksete sõidate autoga millega iganes. Seda võib kirjeldada selles Einsteini aegruumis, kui selle ruumi pööramist Aga kui suured need efektid siis ikkagi on? Selleks et nüüd meil oleks võimalik tajuda tõepoolest aja aeglustumist raskusväljas? Selleks meil tuleks minna sellisesse kohta nagu neutrontähe pinnale see on siiski tõsikindlalt kindlaks tehtud ülitihe täht, kus päikese mass on koondunud piirkonda läbimõõduga mõnikümmend kilomeetrit ja selle neutrontähe pinnal siis tõepoolest aeg kulgeks 25 protsenti aeglasemalt, kui ta meil siin kulgeb. Tõsi küll, on üks väike, aga selle neutrontähe pinnal vajuksite pea momentaalselt laiali üheks pannkoogiks, mille läbimõõt on võib-olla umbes meeter, aga paksus on aatomist väiksem, paksus on umbes aatomituuma suurusjärgus. Teised aja iseärasused tulevad mängu, kui me hakkame vaatlema aega või ajaga seotud asju väga väikestes mastaapides, kus tuleb mängu kvantmehaanika ja sealhulgas määramatuse printsiip, mis väidab näiteks seda, et me ei saa mingi süsteemi energiat lõpmata väikese aja jooksul ei saa üldse energiat määrata, energia muutub täiesti määramatuks. Sellel on omad huvitavat ei järeldused, selline aja määramatus muudab kvantmehhaanilise aja. Mõneti. Selliseid analoogiat on alati mõneti ohtlikud, aga põrge seal on selline novell nagu hargnevate teede aeg kus spekuleeritakse sellisel võimalikul aja teemal, on ta siis reaalne või ettekujutatav, kus igal hetkel on võimalikud hargnemised või valikud. Meie omasid tahtevabaduse taoliste asjade juurde, aga ka kvantmehaanikat mõneti käsitletakse või annab käsitleda sellise hargnev ajana, kus aja erinevad harud on potentsiaalselt kõikvõimalikud küll erineva tõenäosusega. Nüüd võib-olla kõige huvitavam ajaomadus on see, mida aja nooleks kutsutakse. Seda on lihtne ette kujutada piljardi näitel. Kujutage ette filmite piljardit. Kui te filmite suhteliselt lühikest lõiku piljardimängust kahe piljardipalli põrkumist ja lasete sellel filmil tagurpidi käima, siis te ei näe tegelikult mingit erilist vahet nii edaspidi kui ajas tagurpidi näidatud film, mõlemad tunduvad selliste võimalike protsessid enam. Kui te need filmiksite seda piljardit pisut pikemalt ajas, siis te võite täheldada juba midagi naljakat. No näiteks seda, et kuskil keset lauda seisnud piljardipall hakkab äkki iseenesest liikuma, kiireneb jõuab selle mängu kepi otsa või veelgi enam kuskilt nendest korvidest vupsavad äkki piljardipallid laua peale ja veerevad seal edasi. Nendel samadel füüsika põhivõrranditel, millest me juba viitasime, et tegelikult ei ole vahet sellest, kas aeg kulgeb ühtepidi või teistpidi aga samal ajal on meil ju igapäevases elus väga palju selliseid protsesse. Noh, et kui te teeksite selle sama filmi ja laseksite ta tagurpidi käima, te saate kohe aru, et toimub midagi veidrat ja ebaloomulik. Seda ajaomadust kutsutakse aja nooleks ja sellega on seotud selline füüsikaline nähtus nagu entroopia kasv, mis sellises lihtsamas või igapäevases sõnastuses tähendab seda, et töö üldiselt segadus kasvab, kui te selle vastu midagi ette ei võta, kõik läheb isenesest järjest hullemaks. Miks see niimoodi on, selle üle vaieldakse tänase päevani ja on pakutud välja õige mitmesuguseid seletusi. Näiteks üks hiljuti loetud, et aga siiski soliidses teadusartiklis avaldatud seletus oli selline, et ei, tegelikult lähevad asjad ikka vahepeal paremaks ka seal tähendab korrastatus kasvab, korratus kahaneb ainult miskipärast meil on võimatu selliseid asju meelde jätta või meenutada. See ei olnud veel üldsegi mitte selline spekulatsioon, soli konkreetne artikkel, soliidses füüsika ajakirjas veel üks võimalik lähenemine, mingis mõttes on ajanool kodeeritud sisse ka meie kosmoloogilise arengusse. Kui kõik algas suurest paugust, kus kõik oli tihedalt koos siis see määrab ka aja teatud kulgemise või helis suuna ja teatud aja pöördumatuse efekte on täheldatav ka õige väikestes mastaapides elementaarosakeste vahel toimuvatest nõrga vastasmõju protsessides. Aga siia juurde võib tuua ka sellise asja või mõiste nagu. Prantsuse matemaatik, füüsik Mil olemus seisneb selles, et on jällegi teada või matemaatiliselt tõsikindlalt näidatud, et kui mingisugune süsteem kuitahes suur ja keerukas, aga lõplik, mis alustab mingisugusest suhteliselt korrastatud seisust ja nagu öeldud, selle aja nooledatada kiiresti. Kõik läheb korratuks, aga mingisuguse väga pika aja pärast, väga kauges tulevikus. Ta peab uuesti sellesse algseisu tagasi jõudma või kui lähedale, sellele algseisule. Tõsi küll, need ajad hinnanguna hinnata saab, need ületavad kaugelt igasugused füüsikas reaalsed ajad, need on kaugelt suuremad sellest ajast, mis on möödunud suurest paugust. Nii et pankaree tsükkel on ka mingis mõttes selline abstraktsioon. Lõpuks ka, rääkides ajast ja fotograafiast tuleb rääkida ka valgusest ja valguse kiirusest. Valguse kiirus veidi vähem kui 300000 kilomeetrit sekundis on meie inimlikkus ja maises mastaapides midagi, mis toimub momentaalselt. Ühe millimeetri läbiv valgus 3,3 pikosekundiga üks pikosekund, see on siis miljardik miljardikus sekundist. Ühe meetri peale kulub siis 1000 korda kauem aega, aga need ka ajad, mis on kaugelt lühemad meie inimlikkust, ajataju diapasoonis. Nüüd vahemaad, mis valgusel kulub Maalt kuule või päikesele või vähima täheni vastavalt 1,3 sekundit, 8,3 minutit ja 4,2 aastat. Need on sellised juba meie meile tajutavad või meie inimlikus diapasoonis suurused. Aga see ei ole jälle meile inimlikes diapasoonides ruum, need ruumi mastaabid, kena kuud. Me näeme, päikest, näeme ka lähimat tähte, selle nägemisega on vist raskusi. Ma kardan palja silmaga. Aga aeg ka fotograafia juurde tulla, mis fotograafia on väga abstraktselt võib fotograaf, et niimoodi ette kujutada, et me võtame sellest oma neljamõõtmelisest aegruumist mingisuguse osa või kuubiku ja suruma ta siis ühele tasapinnale kokku ruumis kokkusurumine tähendab siis säriaega sügavust pidi. Me surume ta ka tegelikult kokku, sellepärast fotoli otseselt meil sügavusmõõdet ei ole, kuigi on mitmeid kaudseid vihjeid, mille abil me seda rekonstrueerida saame. Nüüd on huvitav võrrelda tegelikult inimsilma ja fotokaamerat. Ava on muudetav mõlemal silmasta muutub küll automaatselt valgustugevuse peale, teda saab reguleerida ka teatud medikamentide abil. Säri on silmal, on suhteliselt fiks asi üks viiekümnendat sekundit. Särikaameras saab reguleerida väga laiades piirides. Isa silmajaks suht fikseeritud asi tundlikus, suumida silma, aga niisama ei saa, öeldakse, et fotograafi jaoks parim suum on jalalt, tähendab seda silma saab jalgadega muidugi suumida küll, jah. Pilt, kui suur on silmaga nähtav pilt, et see on huvitav küsimus, hinnatud on teda 5000 megapiksli peale, tähendab mis on siis suurem ka kui headel profikaameratel. Nüüd rääkida siis säriajast siin majaks üks viiekümnendik, üks sajandiksekundit, see, mida me näeme. Seega need kaks pilti, Aluja joast, üks tehtud säriga pool sekundit, teine üks kaheksa sajandiksekundit ei ole kumbki, need, mida me looduses näeksime, kui me vaataksime. Ja selliste piltide võimaluse meil nüüd fotograafi annabki, seal on säri varieerimiseks palju suuremad võimalused ja nüüd sedakaudu me jõuame ka ülikiire fotograafiani mida siis võiks ka ajamikroskoobiga nimetada. Ta ta, kõik need pildid sellest, kuidas veepinnalt põrkavad tagasi veetilgad, kuidas püstolist on väljundit püstolikuul. Nüüd, et kui kiireks üleüldse fotograafia, aga me räägime siin siis ikkagi juba teaduslikus fotograafiast, mitte enam ei tavafotograafiast, ei kunstilisest. Räägitakse säriaedadest. Üks Fempto sekundovi Sento fotograafiast. Me rääkisime nende piko sekundis, pikosekund oli miljardit miljardiku sekundit. Fempton on veel 1000 korda lühem aeg, aga tuleb kohe ära öelda, et ega seal midagi väga huvitavat ei ole. Ainus, mida te näha võite nii lühikestel aegadel midagi toimuvat. See on valguse liikumine. Rääkisime sellest, et valgus meie siin praktilises igapäevases dimensioonis, mastaapides levib momentaalselt. Aga spekuleerida ja küsida, et huvitav, kuidas see maailm siis välja näeks, kui siinsamas meie ümbruses valguse leviks nii kiiresti Noleviks näiteks meeter sekundis või isegi 10 sentimeetrit sekundis. See tähendaks siis seda, et tegelikult see, mida me näeme toimub erinevatel aegadel see, mis ma näen seal toimuvat kusagil tagumistes ridades, see on toimunud juba pisut varem kui see, mis siin ees toimub. Aga noh, ega valgust sundida nüüd aeglasemalt liikumaoga füüsikud on sellega hakkama saanud, aga pannud valguse tõesti liikuma kiirusega meeter sekundis isegi seisma valguse pannud. Aga see toimub ainult, et ikkagi väga eksootilistes laboratoorsetes tingimustes. Nii et siin ruumis me ei saa valgust mitte kuidagi käsutada aeglasemalt liikuma. Aga mingeid manipulatsioone, mis meil lubaksite aimu või ideed saada võib-olla siiski annab teha, kas nüüd keegi teab, mida siin pildil on kujutatud? Pinksipallid, mis veerevad skänneri ekraanil ja siis on tõesti niimoodi, et see kaader, kui nii tohib öelda, erinevad tema kohad on säilitatud erinevatel aegadel ja muidugi moonutab see tugevasti siis Nendesamade liikuvate objektide kujutisi. See on tegelikult versioon ühest fotograafilisest tehnikast, midagi takse kui skaneeriva pilu fotograafia. Ja see raberdas paar pöördlaual, klassikaline pilt, mis on tehtud siis niimoodi, et üks meesterahvas naisterahvas teineteise lähedal seismas vist mõnesuguses tantsupoosis, nad on pandud pöördalusele ja selle kui kaamera, millel ei ole Katikut mitte momentaalselt avatud või teatud ajaks avatuks, vaid on skaneeritud kitsa piluga üle kogu fotoplaadi või fotomaterjali ja seetõttu siin vertikaalsuunda pidi. Erinevad kõrgused on tegelikult vastavad erinevatele ajahetkedele. Tähendab, need kaks paari on siis nagu põimunud või pöördunud, keerdunud üksteise ümber. Ülilühikestest aegadest rääkides tuleks võib-olla viidata veel ka sellele, mis helistan, eristab meil fotograafiat helisalvestusest klassikalises helisalvestuses, kui räägime vinüülplaadist, seal kirjutatakse üles helilainekäik. Valgusvõnkumine on nii kiire, klassikaline fotograafia seal küll jaole ei saa ja erinevate valgusvõnkumiste sagedused Nad avaldavad küll, aga nad avalduvad kui erinevad värvid. Värvusfotograafia on tegelikult ka valguse spektri Mi sageduste teatud esitles kujutus. Tõsi küll, on üks fotograafia, kui seda fotograafiks nimetada võib liig, millel on teatud analoogia olemas, siis sellele vinüülplaadile helilainete salvestamisega, seon holograafia, kus me tegelikult salvestame valguslaine käigu ruumilise käigu ja saame seda hiljem taastada ka. Nuti liikumine fotodel kui aja jooksul, kui me midagi säilitame, meil midagi liigub, noh, on teada, milleni see viib, see viib fotol kujutatu laiali määrdumisele. Mõnel juhul võib see olla taotluslik või efekt, mida kunstilistele eesmärkidel soovitataksegi saavutada. Mõnel juhul tekitab lihtsalt Fotografiska nördimust, et jälle on midagi ära liikunud või ei ole teravalt välja tulnud. Võib-olla huvitavamad liikumised fotodel on need, kui meil hakkab midagi sellest liikumisest välja joonestuma või tekivad mingid struktuurid, mida me lühikesel säritusel või silmaga vaatadesse silmas äri jah, üks sajandik viiekümnendat sekundit ei, ei märka, mis need näited võivad olla tähistaevast pildistate pika ajaga, sest täheldate tähed taevas hakkavad ringe või kaare moodustama, mille tsentris siis põhjapoolkeral enam-vähem kusagil asub põhjanael. Kui te pildistate pendelkella, siis te võite täheldada, et kuigi see pendel liigub ei ta määrdu täiesti laiali, vaid teravamalt joonistuvad välja kaks äärmist seisundit, kus see pendel hetkeliselt lühidalt seisab paigal või veedab rohkem aega ja õige mitmesuguseid huvitavaid efekte, võite näha ka fotodel, kus on mingit rahvamassi pikema aja jooksul liikumises pildistatud üksikuid inimesi enam eristab aga moodustub fotole, nagu selline kudu. Aga nüüd siis ikkagi mälu. Ja me ei räägi enam ühest fotost, me räägime kõikidest fotodest, meile üldse, on, on kõikidel aegadel võetud. Seoses mäluga on üks nimi, kellest ei saa me üle ega ümber ja kelle üle Eesti soost inimestel on põhjust uhkust tunda. See nimi on Endel Tulving, Kanadas töötav eesti soost psühholoog ja tema episoodilise mälu. Teooria väide on tegelikult kõva, seisneb selles, et erinevalt kõikidest teistest bioloogilistest liikidest on inimene ainus, kellel on olemas mälu, mida ta episoodiliseks mäluks nimeta. See ei ole mälu, kus me mäletame mingisuguseid protseduure, mäletan, kuidas rattaga sõita. See ei ole mingisugune mälu, kus meil on mingid teoreetilised teadmised, semantiline mälu, palju on kaks korda kaks. Maid Me suudame mäletada pilkestseene minevikust. See tähendab, et tegelikult meil oma mälus on olemas ajas rändamise võime. Kuidas projekteerub sellele taustale nüüd fotograafia või kõik tehtud, et pildid väga lihtsalt. Kui meil see meie mälupiltides on, see ajas rändamise võime individuaalne. Me üksikult rändama oma mälupiltides, aga siis võib öelda, et fotograafia on meie kollektiivne episoodi mälu või kui soovite, siis meie ühine võit aja üle. Ja fotograafia mingis mõttes realiseerib siis selle unistuse ajamasinast. Tõsi küll, ega see ajas rändamise võime, on vägagi tükatine, me ei saa minna kaugeltki igale poole, aga järjest enam me saame minna, sellepärast et see sekundaarse reaalsuse, mida meile fotograafi annab, see võrk selle esmase reaalsuse üle herest tiheneb Meerest enam katame teda fotodega. Kas fotot on tegelikult nagu mäletamiseks vaja? Mina ise näiteks olen mõelnud, et et noh, näiteks väga lähedastest inimestest, kes surevad tegelikult neist ei ole vaja seda fotojäädvustused või või sihuke põhiline mäletamine. Sügavamat mälupildid minevikust on need, mis ei ole foto peal või et kui me näiteks Lähme reisile, siis näiteks kuidagi need reisid, mis jätavad tugevama emotsiooni, on sellised, kus teha kas vähe pilte või üldse mitte. Foto on kindlasti moodus, mille abil me saame mälestusi vahetada sest minu mälestused, mis mul siin peas on minu mälestused, eks ole. Kas nüüd minul endal fotot mäletamiseks siiski nii palju, et ma olen vaadanud oma vanemate fotosid nendest aegadest, kui mind ei olnud veel ja need on küll pildid, mis olen mulle midagi rääkinud või avanud nendest jah, neid mulle väga lähedasi inimesi tegelikult hoopis mingite selliste kantide pealt, mida ma ei teadnud, eks ole. Et lapsele ema on ju alati ilus, eks ole, aga ma vaatan, et tema oli ka neiuna väga ilus. Tuli meelde, et kunagi Viktoriaanlikul Inglismaal oli selline veider komme, et pildistati surnuid. Aga pildiste surnuid, sealhulgas ka surnud lapsi, aga keda Aranžeeriti võid pandi sellistesse poodidesse, Nad istusid kusagil või lamasid, nad olid just nagu elavad. Aga mis on fotoülesanne üldse sinu arvates? Kas sina, kes sa füüsikuna ilmselt väga sügavalt saad aru, ütles, et mida tähendab nagu reaalsus, kas nagu foto fotosid tehes ja fotograafiaga tegeledes, et sa tahad nagu sellest füüsika reaalsusest põgeneda või kumba pidi see nagu on? Parem ettekujutus reaalsusest kui mitte füüsikutel. See on keeruline küsimus, võib-olla isegi võiks öelda niimoodi, et füüsikud saavad taru või arvavad, et meie reaalsus on tegelikult vähem reaalsem kui me seda endale võib-olla tavakogemuses ette kujutame või et paljud asjad, mis meile tavakogemuses tunduvad, sellised kindlad, jäävad igavesed noh, nad on niimoodi, eks ole. Kui neile läheneda mingitest teistest aspektidest või füüsikaliste meetoditega, ei pruugi enam ei ole üldsegi nii tõsikindlad olla võivaid kuidagi kuidagi teistmoodi paista kui nüüd võrrelda fotot minu subjektiivse vastuvõtuvõimega, eks ole, foto lubab mul ju näha asju, mida ma inimesena oma Silmedena ei suudagi nähe tähendab selles mõttes, et kas nad on kulgevad liiga kiiresti. Teaduslik fotograafia ju ei piirdu ainult nähtava valgusega, eks ole, ta ulatab ka sinna, kus nendesse spektripiirkondades, kus me palja silmaga ei näe. Noh, see on küll rohkem teaduslikke tehniline huvi, sellepärast et eks emotsionaalselt liigutavad meid ikkagi asjad, mis on meile küllaltki lähedal. Need pildid seal, mis toimub kaugel universumis või väikeste molekulide juures või nad võivad olla küll põnevad, nad pakuvad meile teaduslikku informatsiooni, nad võivad olla isegi visuaalselt nauditav, tahavad, aga nad ilmselt meid emotsionaalselt siiski väga ei saagi liigutada, niipalju kui, kui need pildid, mis on tehtud noh, eelkõige meist, endist inimestest või sellisest tegevusest, mis meil siin selles inimlikus diapasoonis toimub. Kas fotode juures on sinu jaoks nagu mingi hall ala, mis mõnikord oled vaadanud, et vot see mind tõmbab, sest ma ei saa sellest aru ka nagu füüsikuna kuidagi hoobid kohe pildi peal on see olemas. Aga ma füüsikuna ei saa hästi aru, mis see täpselt on. Need on sageli sellised küllaltki väikesed või peaaegu tabamatud nüansid, tähendab mis võivate ühest pildist millegi hoopis teistsuguse teha, eks ole, et üks pilt võib õige vähe on tema peal vaja ikka selleks, et ta muutuks pildist, mis väga meeldib millestki, mis ei ole, üldse ei meeldi. Aga need on sellised raskesti kirjeldatavad asjad ja, ja nüüd me jõuamegi tegelikult selleni välja, et kui me kõike seda fotoasendust saaksime väga edukalt sõnadega ära ajada no siis nagu ei olekski fotograafial erilist mõtet. Ja siit me võime jõuda veel sellise mõtteni, eks ole, et meie kommunikatsioon tugineb ju oluliselt meie keelel see, mida me räägime, see, mida me kirjutame taas lineaarne moodustis välja ajasime vastuvõtmise mõttes. Aga me teeme seda umbes võrdse kiirusega, selles mõttes, et mina räägin, samal ajal teie kuulate, eks ole, umbes samasuguse kiirusega suudan kirjutada, lugeda, vahe ei ole suur. Aga piltidega on paraku niimoodi, et ma silmadega võtan kohutava kiirusega seda informatsiooni vastu välja, ma seda praktiliselt ei suuda ajada, me rääkisime nendest mälupiltidest, mis mul on Kaius, et ka neid välja. Kui me õpiksime kuidagi neid visuaalseid kujundeid, mis meil mälus on sama kiiresti välja ajama, kui me neid vastu võtame. Loodus on tegelikult ainult üks elukas, kes sellega mingil määral hakkama saab. See on kaheksajalg. Tema suudab oma kehapinna värvust ja faktuuri muuta Ta vastavalt keskkonnale tegelikult mitte ainult värvust, vaid ka faktuuri. On spekuleeritud, et kas seal aga mingisugune kommunikatsioon või keelegi istu ja kahtlemata, kui meil oleks selline moodus või võimalus või oskus neid mälupilte sama kiirusega välja ajada, kui me neid vastu võtame. Küllakme, arendaksime siit välja ka mingisuguse, väga võimsa, võib-olla veel palju võimsama kommunikatsioonikanali, kui seda lubab meie see praegu olemasolev keel, räägitav, kirjutatav keel. Ja kui me oleme nõus selle väitega, et kommunikatsioon ongi see, mis meid on inimesteks teinud siis selline võimalus teeb meid, jah, ma ei tea. Üliinimesteks millekski. Hoopis teiseks. Kui siin lindistus Tartus, siis võiks rääkida ka veidike või viidata kohalikule kumule. Kunagine Karlova mõisnik, Fadeibulgaarin vene ulmekirjanduse isal tegelikult on kirjutanud sellise loo omalajal nagu Pravdapadovnen põlizzi helist trantslovanipas Vietu varsti, Weather, Vietnam. Kus on jutt sellest, kuidas teatud asjaoludel satub kirjutaja 1000 aastat tulevikku ja mida seal näeb ja mida seal on. Aga huvitaval kombel ajamasin, ei ole siiski midagi sellist, mille kohta füüsikud ütleksid absoluutselt kindlasti, et ei, see on, see on absoluutselt võimatu, sellist asja ei saa olla. Pigem räägitakse teile sellest, et needsamad Einsteini gravitatsioonivälja võrrandid võimaldavad teatud lahendeid. Ja võib kas kasutada ajamasina konstrueerimiseks. Tõsi küll, seal läheb vaja sellist ainet või mateeriat, mille olemasolu. On jällegi küsitav. Keegi füüsikutest ei ole näidanud tõesti, sellist ei saa olemas olla, aga kõik pakutud ideed jäävad siiski paraku kaugele väljaspoole praktilise realisatsiooni võimalusi. Või paremal juhul ei tõuse nende realiseerimisest mingit arvestatavat praktilist kasu. Säsi on aeg. Kas sa oskad öelda, kas seda üldse saab öelda? Kas sul kodus on olemas raamaturiiul? Aga milleks? Köögis on ilmselt köögiriiul pandud purk asju kuidagi peale. Nad võiksid ju käib kusagil nurgas hunnikus olla noh, võib-olla võiksidki, aga ka see muudaks nagu mingisugused asjad keeruliseks tähendab kulub rohkem aega otsimiseks, mis iganes tundub niimoodi või paistab hea idee või kontseptsiooni, mida aja ainult ruumi ka siis muidugi, eks ole, ja see on mõeldudki või oleme mõelnud välja selleks, et seda maailma kuidagi paremini aduda või temas paremini opereerida, sest tegelikult selle ruumi idee me saame ju kusagil, noh, eks aja, rääkimata neid kuskil päris varases nooruses, kui me viime kokku selle asja, mida me oma silmadega näeme ja sellega, mida me käega katsume või katsuda saame või kuidas me ruumis liigume. Nüüd see küsimus, et aga milline maailm tegelikult on, vaat siin on see füüsikalise reaalsuse küsimus jälle mind viimastel aegadel on võlunud üks teooria, mis holograafilist hüppab, proteesi nime kannab ja kui me harilikult räägime sellest, et foto on nagu selle meie kolmemõõtmelise reaalsuse surumine tasapinda või noh, mingis mõttes siis vaesustamine siis olev graafiline hüpotees väidab seda, et tegelikult meie maailm noh, ei saa öelda, et ongi kahemõõtmeline, aga ka tema kirjeldus võiks olla võrdväärselt ka kahemõõtmeline, kus kõik see, mis meil toimub siin meie kolmemõõtmelises ruumis mingis teises kirjelduses toimub selle ruumi piirpinnal või kosmoloogilisel horisondil või kusagil siin tulevad mustad augud ka veel mängu. Nii et milleks meil seda aega vaja on või mis ta on, tähendab aeg on mingis mõttes, ta on riiul või riiulit, tähendab, mille abil me seda maailma temas toimuvaid protsesse nähtusi, asju korrastame selleks, et meil oleks seal hea, mugav ja efektiivne opereerida. Ma loeksin ette ühe teksti, milles on minu jaoks võib-olla aja kõige ilusam. Nüüd ei füüsika aja, ei photography ajamaid sellise inimliku ja psühholoogilise aja kõige ilusam kirjeldus, mida ma tean. Ja see on Ray Bradbury Marsi kroonikates novell, öine kohtumine ja Linda harjuvad tõlkes kõlab tema järgmiselt. Täna öösel oli õhus aja hõngu. Ta naeratas ja keerutas pead ootamatust mõtte välgatusest. Oli üks mõte, kuidas lõhnab aeg nagu tolm ja kellad ja inimesed. Ja kui sa tahtsid teada, mis häält teeb aeg, siis ta hääl on nagu veevulin pimedas koopas ja nutuhääled ja mullalangemine õõnsalt kumisevale, kirstu kaanele ja vihma. Ja veelgi edasi, missugune näeb aeg välja. Aeg näeb välja nagu lumi, mis langeb tasakesi pimedasse tuppa või see näeb välja nagu tummfilm igivanas kinos 100 biljonit nägu langemas nagu uusaasta õhupallid alla ja alla tühjusesse. Niimoodi lõhnas, nägi välja ja kõlas aeg. Ja täna öösel Tomas pistis käeveoautost välja tuule kätte. Täna öösel võis peaaegu et puudutada aega. Ja see Aja puudutus siis realiseeruski, ühemaalase ja marslase kohtumises kelle vahel oli väga suur ajaline vahe. Aga nad said seal siis kokku. Teemal aeg füüsikas ja fotograaf Matthias rääkis füüsik Jaak Kikas. Loeng on salvestatud 2013. aasta oktoobris Tartus Genialistide klubis. Muusika Riho Sibula plaadilt jahe sinine. Saate valmistasid ette Külli tülija, Mart Sernask ja helisalvestas Urmas Tooming. Ööülikool tänab Tallinna fotokuud raadioteater 2014.