28. septembril 1919 avati Estonia kontserdisaalis piduliku aktusega Tallinna kõrgem muusikakool mis nelja aasta pärast sai nimeks Tallinna konservatoorium. Seejärel riiklik konservatoorium, nüüdne Eesti Muusikaakadeemia. Samas Estonia kontserdisaalis tähistas Eesti Muusikaakadeemia pühapäev piduliku kontserdiga oma 70 viiendat sünnipäeva. Heino Elleri sümfooniline poeem Koit kõlas Muusikaakadeemia sümfooniaorkestrilt JÜRI altarteni juhatusel. Kontsert oli tegelikult juubeliüritustel pidulik lõpp, sellele järgnes veel ainult päris pidu. Eelnes aga konverents, kus kahelda Evan peeti 18 huvitavat ettekannet õppeasutuse rajamisest ja üliõpilasorganisatsioonidest erialade kaupa ajaloolises läbilõikes eraldi silmapaistvatest õppejõududes. Palju tähelepanu pöörati kooli muusikale. Oli tõesti huvitav. Kahju, et konverentsile leidsid tee vaid vähesed üliõpilased. See jäi nagu rohkem õppejõudude omavaheliseks asjaks. Arvestades, et üliõpilasi on Eesti muusikaakadeemias praegu 478 ega siis pidulikul kontserdilgi neid publiku hulgas palju polnud. Laval küll. Võib-olla ongi nii, et oma kooli hakkab inimene tõeliselt väärtustama ja hindama alles siis kui kooliaastad on selja taha jäänud. Eesti Muusikaakadeemia, see on kogu Eesti professionaalse muusika minevik, olevik ja tulevik. Peaaegu kõik meie vanema põlve heliloojad ja interpreedid on olnud seal õppejõud, hilisemad põlvkonnad aga ise selle kooli kasvandikud. Professor Leo Normet lõpetas oma ettekande pidulikul kontserdil niisuguse pöördumisega. Jah, kallid kolleegid, meie kätte on usaldatud noored, kellele on kätte jõudnud nende elu vahest kõige kuldsemaid aastad. Tänases saates ei hakkame rääkima ajaloost vaid Eesti Muusikaakadeemia tänasest ja homsest päevast. Prorektor Andres Pung. Peame viimaste aastate kõige suuremaks saavutuseks võib-olla Eesti muusikaakadeemias uue õppesüsteemi kehtestamist ja magistriõppe sisseviimist. Uus õppesüsteem on paindlik ainekeskne õppesüsteem mis võimaldab üliõpilastel lisaks kohustuslikule aineplokile valida ka tema enda huvide kohaselt juba küllalt suure hulga vabu ja valikaineid. Paindlik on uus õppesüsteem ka. Õpetaja jaotamise seisukohalt nimelt võib tudeng õppida täiskoormusega tehes stuudiumi läbi nelja aastaga. Aga on ka osa õppevõimalus ja nii võib tudeng õppida märksa kauem, isegi kuni kaheksa aastat. Muusikaakadeemias pean sellist paindlikkus vajalikuks, kuna ei ole ju enam märkimisväärsel hulgal stipendiume. Üldse materjal on olukord tudengitel on võib-olla kehvem kui nii mõnedki aastad tagasi. Selline paindlikkus võimaldab siis ka osakoormusega õppimise kõrval teha tööd ja teenida endale elatist. Muidugi on uus õppesüsteem. Veel alles algusaastate järgus, seda tuleb täiustada, viimistleda. Aga peaasi, et alus on pandud ja üleminek on tehtud. Magistriõpe see on nüüd täiesti uus asi. Iseseisva riigi tingimustes on ilmselt hädavajalik, et selline pärast põhistuudiumit täiendamise võimalus, võimalus oleks siiski omas riigis olemas. Ja nüüd ta tõepoolest on olemas. Möödunud aastal võtsime vastu esimesed magistrandid, nii et seal supelda toimus nagu teine vastuvõtt. Ja hea meel on märkida, et huvi magistriõppe vastu on tõesti väga suur. On küllalt palju häid häid sisseastujaid ja paljud jäävad ka konkurentsi tõttu ukse taha, nii et huvi on tõesti suur. Ma julgen arvata, et Eesti muusikaakadeemiale on potentsiaal olemas, et me suudame tagada tasemel täienduse magistrantuuris oma üliõpilastele. On ju meie õppejõud küllalt paljud saanud ka kas endises Nõukogude liidus nende paremateks servatooriumites täiendust või ka välismaal täiendust, nii et meie õppejõudu osatakse hinnata. Aga kuidas üldse on praegu, kas muusiku elukutse on praeguste noorte hulgas popp ja tahetakse seda õppida? Õnneks siiamaani on neid muusikahuvilisi jätkunud. No mis puudutab konku konkurssi, siis ega meil muusikaerialadel ei ole ta kunagi arvude järgi väga suur olnud. Põhjus on selles, et Meie eeldame siiski muusikalise keskhariduse olemasolu meile astuvatelt tudengikandidaatidelt. Seega põhiosa meile, sisseastujaid tuleb ainult kolmest koolist Tallinna muusikakeskkoolist otsa nimelisest muusikakoolist ja Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolist. Mis aga puudutab tulevikku sisse, probleem võib muutuda tõesti tõsiseks, kuna. Kultuurialade inimesed ei suuda oma teenistuselt võistelda kaugeltki võistelda siin paljude teiste erialade inimestega. Kui selline olukord jääb pikaks ajaks püsima, et kultuur ei ole väärtustatud õigesti võrreldes teiste erialadega, siis võib tõesti tekkida, kus probleem, et muusiku elukutse muutub vähe prestiiž, eks elukutseks. Siin tuleb võib-olla ise ka aktiivselt hakata hoiakuid kujundama ja kultuuripoliitikas kaasa rääkima, et sellist olukorda ei tekiks. Ja ometi eesti muusika ja eesti interpretatsioonikunst on praegu olnud inetu sõnakunsti puhul aga üks parimaid ekspordiartikleid siiski. Kas. Muusikaakadeemia ülesehitusse struktuur on praegu veel enam-vähem samasugune, nagu ta oli. Oli konservatooriumi või on ka mingisugused struktuurimuutused ette näha, kas kateedrid jäävad sellistena püsima, nagu nad on. Jah, ilmselt on küll ette näha, praegu töötabki tori poolt moodustatud struktuuri reformikomisjon kes on juba mõned korrad koos olnud ja arutanud erinevaid uue struktuuri kujundamise variante. No struktuurimuudatus võib-olla lähtub praegu välisest impulsist nimelt kõrgkooli seaduse projekt näeb ette struktuuriüksustena teaduskonna osakonnad Instituudi ja õppetooli nii kateedrit kui üksust edaspidi Eesti ülikoolides olemas. Selle eelneva, kui järgi ei saa Selline ümbervaatamine annab aga meile hea võimaluse nüüd vaadata üle meie praegune struktuur ja püüda teda lihtsalt viia optimaalsemaks. Noh, kui nüüd mõningad näited meie kavade kohta tuua, siis siis et aeg on küps näiteks muusikateaduse instituudile homseks Muusikaakadeemia raames. Lavakunstikateeder, mis on niikuinii suhteliselt autonoomne, saab edaspidi kas teatriinstituudina või mõne muu üksusena. Eksisteerida ja areneda. Muidugi, mis puudutab traditsioonilisi interdatultatsiooni erialasid, siis peab väga kaaluma ja mõtlema, kas on mõtet luua kõiki väga kitsalt struktureeritud üksusi, kuni õppe toolini välja või mitte, nii et komisjon praegu selles suunas töötab ja aru peetakse? Ah, kui komisjonil on omad variandid välja pakutud, siis hakkab juba nõukogu ja laiem konservatooriumi üldsus neid projekte plaan arutama. Põlvkovi seadus tervikuna on ju praegu veel vastu võtmata, eks ole, nii et ei teagi täpselt, milline ta siis tuleb, aga no tuleta, milline tuleb, elu läheb ikka asi ja. Ja loodame, et et ta läheb edasi paremini ja mis kõige olulisem, et lõpuks ikkagi hakkaks liikuma see õnnetu maja ehitus. See ei ole kitsalt ühe asutuse, ühe kooli asi, vaid see on ikkagi terve Eesti muusikakultuuriasi, et oleks kohta, kus inimesi õpetada. Ja see on täiesti õige ja ma arvan, et kui seekord see ehituse asi jälle jääb toppama ja seisma, ühesõnaga, kui me lootused mattuvadki sinna praegusesse vundamendiauku, siis ilmselt Need lootused sinna mattunud jälle mitmekümneks aastaks. Samas tuleb võib-olla rõhutada ka seda, et et niivõrd hea ja soodne krunt nagu praegu tõesti muusikaakadeemial on kasutada, siis vaevalt et see üldse eesti kultuuri tarbeks rakendub. Läheb üks ka hinnaline kesklinna krunt kaduma eesti kultuurile ja noh, siin on mitmeidki kaasnevaid aspekte, rääkimata sellest, et et me ei suuda praktiliselt ju mitte mingisugusel arvestataval euroopalikul tasemel garanteerida Kõrgema muusikahariduse tundmise materiaalset alust elementaarset tasemel hoonet. Kuidas on praegu üldse olukord pillidega, nootidega trükistega? No olukord on, kes? Olemasolevad noodid, trükised kuluvad, kuna neid ju intensiivselt kasutatakse. Raha uute ostmiseks puudub. Uued noodid on ülikallid, mis tulevad lääne poolt. Nii et ka siin vallas tuleb ilmselt rohkem hakata kasutama. Koopiaid ja nii edasi luua kindel arhiivkogu, et vähemalt põhikogu osast säiliks. Kas teil paljundusvõimalused on endal olemas koopiaid teha? Jah, mingisugused on, aga kahjuks mitte väga head ja nüüd töötamegi just selle kallal, et teha paljundusi võimalused palju kättesaadavamaks nii õppejõududele jõududele kui ka üliõpilastele ja tean hea meelega tõdema, et just mõni päev tagasi tuli meie majja päris uimas paljundusmasin. Mis puudutab pille, siis ka siin ei ole mingisugust süstemaatilist täiendust. Viimasel neljal-viiel aastal enam saanud teha lihtsalt raha puudusest. Mõningad pillid annetustena on tulnud. Odavamad pildilt, mis on juba kasutuses olnud, neid on konservatoorium ostnud, aga need on olnud ainult üksikud. Võib öelda, et et olukord on kaunis, segane ja täbar, aga siiski mitte. Tasuta eks püüame elada veel. Parafraseerides kuulsat ütlust. Kolmel eelmisel juubelitähtpäeval anti välja meie muusikakõrgkooli tutvustavad raamatud. Seekord ilmus laserplaat Eesti muusika kavandatava sarja esimene, kus kõlab õppejõudude Peeter süda, Mihkel Lüdigi, Edgar Karro, Mart Saare, Artur Kapi ja Heino Elleri looming. Esitajateks õppejõud Eerika frants, Ženni Siimann, Hugo Lepnurm, Bruno lukk, Georg Ots ja Eugen Kelder, Vladimir Alumäe ning Heljo Sepp. Mõnda pala sellest valikust kuulajatega tänases saates. Ma palusin Eesti Muusikaakadeemia prorektori Marje Lohu Varul rääkida sellest, mis on uudist võrreldes varasemate aastatega. Muusikaakadeemia välissuhetes. Ja ma arvan, et uudised on üpris palju. Ris suhtlus peaks praegu olema Eesti Muusikaakadeemia õppetöö ja tema elu orgaaniline koostisosa. Ta ei tohiks olla mingi inimeste priviligeeritud grupi tegevus, nagu ta oli. Aga ta peaks igati orgaaniliselt kuuluma Muusikaakadeemia juurde. Eesti Muusikaakadeemia kahjuks on andnud kui institutsioon küllaltki suletud. No meie üpris viletsale materiaalsele olukorrale. Muidugi see ei tähenda, et muusikute ja õppejõudude vahel välis välismaal ei oleks olnud kontakte. Nad olid üpris üpris kaugele arenenud. Aga muusikaakadeemial, kui institutsioonil ei olnud sõsar koolidega, ma mõtlen muusika kõrgkoolidega, ametlikke suhteid. Nüüd meie võib-olla suguseks sihukeseks eesmärgiks on eelkõige arendada välissuhteid välismaa muusikakõrgkoolide vahel. Tundub, et niisugune suhtlemisvorm nagu vahetuskontserdid on alustuseks väga hea, ma mõtlen just tutvumiseks. Kuid edaspidiseks kontsertturism on kahtlemata niisugusel kujul ennast ammendanud. Seletuma näen paremat perspektiivi eelkõige just välissuhtluses muusika kõrgkoolidega. Muidugi, siin on omad tõkked ees, eelkõige need on majanduslikud. Seetõttu on meie suhted ka Põhjamaade muusika kõrgkoolidega paremini arenenud eelkõige Soomega, sellepärast geograafiline lähedus on niisugusel kujul ikkagi väga värav koostisosa. Ja ja sõidukulud on lihtsalt märksa märksa odavamad. Akadeemial on olemas leping Sibeliuse akadeemiaga Helsingis ja see leping toimib küllaltki hästi. Ettevalmistamisel on leping karsruue muusikakõrgkooliga Saksamaal mis seab eelkõige meile just tõkkeid majanduslikke, kuna Garfovele kasvuesse reisikulud on ju märksa märksa kõrgemad, märksa kallimad. Veel Sibeliuse Akadeemia lepingu juurde kuuluvaga iga leping nõuab täitmist. Ja jällegi see rahaline külg. Siin on meile abiks olnud Soome Instituut samuti fondid, meil küllaltki aktiivselt tegutsevad ja ka erasponsorid. Eelkõige on siin üliõpilaste vahetus, samuti ka õppejõudude vahetus, vahetus, kontserdid, siis loengud. Kui meil muusikaakadeemias on mingi eriala, mis vajaks eelisarendust siis on võimalus Sibeliuse akadeemias paluda sellelaadset abi. Ja, ja meil on mitmed õppe, jõudsin juba Sibeliuse akadeemiast töötavad Eesti muusikaakadeemias. Teine moment, mis välissuhtluses välissuhtlusesse puutub, on võib-olla integreerumine just Euroopa liidu poolt finantseeritava abiprogrammi eelkõige tempus programmi tempos. Programm on meid tõesti väga tugevasti aidanud, 10 meie õppejõudu peaaegu 10 ja on saanud individuaalstipendiumiga viibida Euroopa Liidu muusikakõrgkoolides. Samuti on nüüd aktsepteeritud üpris mahukas kolm aastat kestev projekt, mis on nüüdismuusikaõpetust tugevasti stimuleeriv nii materiaalses mõttes kui ka üliõpilaste õppejõudude vahetuses vahetuses liikumises. See projekt on meil koost. Kölni muusikakõrgkooli ja Liooni muusikakõrgkooliga kestab ta kolm aastat, see on võib-olla viimase ajani, kuna suurem saavutus. Samuti on kahepoolsed suhted meil Austrias kraatsi, muusikaülikooliga on käinud siin mitmed õppejõud, meie pooldas loengute tsükliga või ka lõpueksamikomisjoni esimehena. Siis viimasel ajal võib-olla üldsuses suuremat tähelepanu äratas ühisprojekt 20 sajandi muusika, kus siis kanti, et Harrison Westley ta hambaid, Triin Woodsaid kammerooper ja ka meie helilooja, magistrant, mari vihmandi teos, valguse sünnib. Eelnevalt viibisid meie üliõpilased küllaltki pikaajaliselt kolme nädalas kolme nädala ulatuses kraad siis kus toimus siis ettevalmistus? Andsid nad siis kolm kontserti seal, seejärel sõitsid kraatsi üliõpilased siia ja seesama koosseis, seesama koosseis, esines siis meil Estonia talveaias. Tundub, et see projekt õnnestus väga hästi. Sellel on juba oma tulemused. Eks meie lauljanna nimega projektis osalenud Katrin Lehismets õpib juba Austrias, samuti nendest õppejõududest, kes meid juhendasid. Mitmed saavad tulla ka meile mingit väga vajalikke loengutsükleid lugema ja nii edasi ja nii edasi, niisugustes laadi kõrgkoolide koostöös suuri perspektiive. Üheks avatuse näitajaks on ju ka see, kui meie kooli saavad tulla õppima välismaa üliõpilased, nii nagu meie omad, käivad paljud mujal. Kas on välismaa üliõpilasi meil praegu? On küll ja üks Eesti Muusikaakadeemia, võib-olla nihukse põhieesmärk, et olla avatud kõikidele kultuuridele. Ja seetõttu me püüame mitte sidemeid kaotada ka idapoolsete naabritega. Meil on küllaltki toimivad sidemed Peterburi konservatooriumi ka samuti praegu õpivad meil üliõpilased Armeeniast ja ka Mari Vabariigist mari vabariigiga. Meil on valitsustevaheline kokkulepe, leping. Ja tõepoolest, nad on küllaltki hästi integreerunud meie muusikaakadeemia töösse. Samuti on meil üliõpilasi Soomest olnud keebilly kateedris, nüüd ka laulukateedris. Väliseestlasi. Ma pean ütlema, et see üliõpilaskond, kes tulevad väljast, ei ole veel võib-olla päris stabiliseerunud, meil meil on, me peaksime tegema ka paremat reklaami oma koolile välismaal. Aga küll see tuleb, meie tase on üpriski korralik. Meil on, mida õpetada. Pühapäeval õnnistati Kaarli kirikus sisse kooli lipp tumesinine kuldsete narmastega kuldse kirjaga Eesti Muusikaakadeemia 1919. Kirikus suunduti lipu järel Tallinna muusikakooli sõjaeelse konservatooriumi õuele Heino Elleri mälestussamba juurde ja sealt üheskoos Sakala tänavale kuhu peab kerkima Eesti Muusikaakadeemia uus maja, mida on 50 aastat oodatud. Uue maja teemale oli pea tervenisti pühendatud pressikonverents, mida kirjutavad kolleegid põhjalikult valgustanud. Praegu saame nurgakivi panekust, tan tähili dokumendil. Kultuuriminister Peeter Olesk Lugupeetud. Lugupeetud objektid Muusikaakadeemia pere, lugupeetud kultuurisõbralik avalikus, Iga nurgakivile on ühtlasi ka proovikivi. Kas need väga suured lootused siga hoone rajamiseks teevad inimesed rõõmsaks? Tõesti on meile ka jõukohased. Ja kas me peame oma lubadustest kinni? 75 aastat? Seal on õigupoolest inimese jaoks, et kogu tema elukultuuri seisukohalt siis ei ole. Kahe inimese jaoks on see tegelikult. Ja kui inimene selle oma elukäigu jooksul oma püsijuba koduni ei jõuagi siis ta on elanud tuule peal. Aga tuule peal ei sünni mitte kunagi midagi jäävat. Siit meie kohustus eriti praegusel ajal kogu eesti kultuuri jaoks jõuda sellele meie kultuuril oleks püsiv kodu kõikjal, kus see kultuur sünnib. Teistmoodi. Ei ole riigi iseseisvusest, kultuuri kestvusest õieti aus rääkida. Sellepärast ma soovin väga, et Eesti Muusikaakadeemia saaks selle aastatuhande lõpuks oma alalise koduni ühtlase. Kui ma enne rääkisin sellest, et iga nurgakivi on proovitöö on mul meeles enne jutuajamine Estonia teatri juhtkonnaga. Sellest võiks olla teatri peadirigent ja siis tuli kõne alla ka see, missugused soovid. Ilmselt ta teatav Eesti muusikaakadeemiale maaletanalt sedalaadi soove all. Kõikidel, kes Eesti kultuuri eest vastutavad, seda kultuuri tahavad luua ka nende lootuste soovide täitumiseks. Alla jõudmine tõesti oma kodune möödapääsmatu. Kui see nurgakivi nüüd osutub niisuguseks prooviti üldiselt et me läheme hoone jõudmist katuse alla sisustamist nii, et Eesti muusikud, näitlejad, kõikes, Muusikaakadeemia katuse alla mahuvad saavad seal segamatult kõikide rõõmuks tööd teha. Siis uskuge, tänale imeliselt päikesepaisteline päev jõuab meie mälestuseks pandud aga järgmisse aastatuhandesse, nii et see ei tohiks olla mitte ajutine täna vaid püsiv rõõm. Nii hästi selle ajani loona valmis hulga alates sealt, kus me saame temast rõõmu tunda. Kuidagi peab olema paika elu asi on vastutada selle eest, et sellele silindrile hoone peale tuleks. Rektor professor Peep Lassmann Seda päeva oleme oodanud aastakümneid. Kõikide aastakümnete jooksul, mil me ei olnud vabad ei toimunud selles osas mitte midagi erilist. Alles 80.-te aastate teises pooles hakkas eelmise Tallinna konservatooriumi juhtkonna ajal ses asjas midagi liikuma. Miks ei ole midagi toimunud aastakümnete jooksul? See on küsimus, mida peame endale esitama. Noh, võib-olla on selles süüdi ka Eesti muusikud, kes on väga varmad tööd tegema, väga varmad, loominguliselt arenema. Aga kes on võib-olla liiga tagasihoidlikud oma tegemiste tutvustamisel laiale avalikkusele, võib-olla on süüdi ka Eesti majanduslik poliitiline eliit. Establishment ei toimunud, kõik see nii väga lihtsalt esimese iseseisvuse ajal. Ja. Ka need võimud, keda me võime nimetada kollaboratsionistlikeks, vahepealsetel aastakümnetel ei saa. Ei saa päris väita, et süüdi on ainult nõukogude võim. Midagi toimunud on ju teistes? Tolleaegsetes Nõukogude vabariikides kõikjal konservatooriumis kõrgemad muusikakoolid, linnakeskustes normaalsetes oludes töötanud. Selleks, et asjad muutuksid on vaja meie enda sees muutusi. Me oleme kõik aastakümneid harjunud sellega, et riik, riik, see on kõik riik hoolitseb meie eest ja kui ta meie eest ei hoolitse, siis pole ka sinna midagi parata. Praegu on ju olukord teistsugune. Praegu sõltub meist endist. Kas riik meist hoolib, kas rahvas, meist hoolikas ühiskond meist hoolib või ei hooli? Ja sellepärast on mul väga hea meel täna siin olla. Ma olen väga tänulik Eesti vabariigi riigikogule. Kes? Lisas juurde 94. aasta riigieelarvesse selle antud ehitusetapi jaoks vajaliku summa kultuuri ja haridusministeeriumi lahtrisse. Ja ma olen väga tänulik kultuuri haridusministeeriumile ja eeskätt minister Peeter Oleski-le. Et me seda raha nüüd tõesti kasutama saame hakata. Kordan veel, kallid sõbrad, edasine oleneb väga suures määras meist. Ehitusfirma Facio esindaja paneb rektorile pähe ehitaja kiivri ning annab üle kellu soovides, et koostöö kestaks ehituse võiduka lõpuni. Täitsa lõpp oleks siiski juba sellel sajandil. Siis pannakse silindrisse Eesti Muusikaakadeemia juubeliürituste kavad, ajalehed, mündid ja silinder müüritakse sisse. Taru bändi kivi sisse. Mördikellutäied on siin aga andnud juba rektor Peep Lassmann, praeguse professor konna esindajatena Eino Tambergi ja Venno Laul, professor, emeritus, Artur Vahter. Ja üliõpilaskonna esindajatena panevad oma mördikellutäied sinna need kolm noort inimest, kes kandsid siia Muusikaakadeemia lipu Kaarligi rikult. Kusse sisse õnnistati. Väga paljud üliõpilaste põlvkonnad, kes Tallinna konservatooriumis õppinud, on ühel või teisel hetkel unistanud sellest päevast, mil meil saab olema päris oma kodu. Tänane päev on eriline et pannakse nurgakivi ja meil on hinges mingi reaalne lootus, et seekord ei tule vahele neid tõkkeid, mis senini on seda ehitamist edasi lükanud. Ma tean, et Eesti riik on alati vaene olnud. Ja kuigi muusika saadab inimest hällist hauani ja iga valitsuse ajal on korraldavad pidulikke kontserti rongikäike ei ole ometi ühelgi valitsusel olnud nii palju meelekindlust ega võimalusi, et otsusta, konservatooriumi ehitatakse ja kohe ma loodan, et see Milleni jõuab see vundament äsja eraldavad rahaga. Ja see äsja pandud nurgakivi oleks meelde tuletaks igale järgmisele või ülejärgmisele valitsusele. Et seda krunti seda paika Tallinna südames enam mitte kunagi mitte kellelegi teisele ei anta kas hotelli või kaubanduskeskuse ehitamiseks. Et me anname tõotuse kõik, et siia peab tulema Eesti Muusikaakadeemia. Estonia seltsi nimel, kes kunagi alustas Estonia teatrimaja ehitamist ja oli innustajaks ka meie konservatooriumi sünnile korraldas üleriiklikke korjandusi. Ja me teame, et legendaarselt isegi Juhan Liivi pintsak On mänginud sümboolset osa selles, et Estonia teatrimaja tõusis. Ma tahaksin, et iga Eestimaa inimene oma võimaluste piires annaks väikese osa selle maja kerkimiseks et riiklike rahade kõrval see fond, millele pani aluse Neeme Järvi oma poole miljoni Eesti krooniga igal päeval täieneks. Ühtlasi Estonia seltsi Tallinnast Stockholmi ja Helsingi osakonna nimel. Me anname täna sellesse fondi 3000 Eesti krooni. See ei ole suur summa, aga mõne kivi ikkagi jõuab siia paika panna. Ja ma loodan, et sümboolselt tõesti sellest ehitusest saab olema kogu Eesti rahva ühisettevõte. Ja see Kellomis rektore anti, kutsub meid kõiki kunagi siia talgutele kui vaja. Ja ma väga õnnitlen kõiki neid noori, kes täna siin augu ümber on kokku tulnud, et vähemalt nendel oleks reaalne võimalus sajandivahetuse selles majas edasi õppida. Suur tänu ja jõudu tööle. Eesti muusika tulevik ei ole üksnes muusikute endi asi, vaid kogu rahva asi. Riigikogu liige, Taulmats küla. Kallid kuulajad, see pöördumine ja need sõnad, mida ma nüüd otsemaid ette loen, on tegelikult sündinud juba neljandal juulil käesoleval aastal. Aga täna ja praegu on nende kordamiseks vägagi sobiv moment tänu heale juhusele, eilsel päeval. Ja tekst ise oleks siis järgmine. Seisin ühena kümnetest tuhandetest laulupeo lõpu akordidest osasaajate hulgas sõnatuna kurku, nöörivad uhkustundest laulukaare all seisjad tööle ja vormusse, tunne ainsaks mõtteks neil hetkel seda rahvast ja tema sellist laulmist tahan ma teenida. Ja samas usun ma kindlalt, et see rahvas vajutab olematusse ajad meil ikka ja alati loodeti, milles vähegi sai, mitte iseendale, vaid parteile ja valitsusele. Ning see usk koos teadmisega Estonia ehitamise või Aleksandrikooliloost annab aluse toetada ideed üldrahvalik, kust Eesti Muusikaakadeemia ehitamise toetusaktsioonist. Ja sellest sinatsest kujuneks tõepoolest Eesti inimeste ettevõtmine. Kutsun siinkohal kõiki vabatahtlikke üles kandma vastavale arvele 1500 või 100, aga miks mitte ka 100000 või 10000 või võib-olla ka ainult 10 krooni. Isiklikult olen otsustanud 1000 krooni kasuks. Tookord ma palusin Eesti valitsust avada kiiremas korras vastav arve, teatada selle rekvisiidid avalikkusele ning edaspidi kanda hoolt, et sellele arvele sissemaksja teinud nimed fikseeritakse ning avaldataks jätkuvas järjestuses vähemalt kord kuus. Mõnes üldlevinud ajakirjandusväljaandes. See nimestik siis olekski nii-öelda Muusikaakadeemia ehitamist toetavate inimeste allkirjaleheks. Ja see idee ei ole minu, ei tee, see on palju, palju vanem idi. Ma tahaks lugeda ühest toredast raamatust paar katkendit, mis muide on selle minu idee nii-öelda generaatorid või allikad ja nimelt Väägvere koor 1000 839929. Siin seisab kirjas. Väägvere koolmeister Johan Metšer kirjutab oma mälestustes, et tema väeveresse asumis aastal nimelt 1821. aastal olnud tema külas kolm viiulimängijad, üks nendest olnud viksi Jaan, kes omatehtud viiulit mänginud kuuseoksast vibuga ja samas raamatus mõni lehekülg. Hiljem on kirjas, et 1861. aastal algas pikemate kaalutluste järgi raha kogumine Väägvere mängukooripillide ostmiseks. Selleks tulid ühel veebruarikuu pühapäeval ümbruskonna jõukamad peremehed koolimajja kokku korjandust korraldama vana Taavet Virk Haustegi alguse annetades uute pillide heaks viis rubla. Kui ma mitte ei eksi, oli see härjahind. Raha juurdekasv oli edus, sest igaüks annetas jõudumööda ja vaadake, see lause raha juurdekasv oli edus, sest igaüks annetas jõudumööda. Andkem ka meie nüüd jõudumööda. Arve on Eesti sotsiaalpanga Liivalaia osakonnas ja arve number on üks, kolm, null kuus kaks üks 130621, kood viis, seitse, seitse, 577. Ma loodan, et kõik muusikalise tunni kuulajad, vähemalt nemad sellest aktsioonist osa võtavad. Ma tänan teid kõiki ette kuulamast ja üleskutsele järgnevast. Lisaks veel nii palju, et see fond ei ole midagi, mis vastanduks Neeme Järvi nimelisele fondile. Need on nagu kaks oja, mis toidavad ühte jõge Eesti muusikaakadeemiale oma tõelise kodu loomist.