1000 982. aasta aprillist kuni juuni alguseni oli ENSV riiklikus ajaloo muuseumis avatud näitus Eesti rahvarõivastest komplekteeritud etnograafiamuuseumi kogudest kus oli siis välja pandud 74 komplekti eesti rahvarõivaid alates 18. sajandi lõpust kuni 20 sajandi alguseni, et neid oli võimalik seal näha eesti rahvarõivaste paikkondlikaad ära ja arengut. Kahe sajandi jooksul kokku haaras see näitus siis 74 komplekti rahvarõivastest 1056 üksikkomponendiga mis oli siis etnograafiamuuseumi varadest välja pandud ja oli ulatuslikum eesti rahvarõivaste näitus. Kogumuseni alus algas näitus Lõuna-Eesti komplektidega ja Lõuna-Eesti rahvarõivaid, eriti võrreldes Põhja-Eestiga iseloomustab vanade kaugest minevikust pärinevate joonte visa säilimine Rocket paikkondlikud erinevusega rõivastuses veel möödunud sajandi keskpaiku ja isegi veel teisel poolel. Üheks eriti nii vanu arhailisi jooni sõitnud rõivarühmaks oli Lõuna-Viljandimaa Mulgi murdeala mis jaguneb omakorda kaheks lääne ja ida rühmaks. Nimelt mulgi, Lääne kihelkonnad, Halliste ja Karksi olid veel eriti arhailised oma rõivastusega, kuna ida kihelkonnad Tarvastu, Paistu ja Helme olid siiski vastuvõtlikumad uuendustele mulgi alal ja ka meil Eestis üldisemalt levinud väga arhailine särk, melt tuunika, tüüpik, kahekorra kokku murtud kangalaiast särk mis üldiselt on kogu Eesti alale iseloomulik ka Balticu mile tervenisti tehti siin eriti primitiivne, nimelt kaela avakse peavaks oli ainult püstjoones tehtud lõhe, kuid oluline ornament kaunistussärgi juures nimelt kaela väär kaunistati ratta või pool rattamotiiviga piluga ja sellest anti siis sellele särgile nimi, kas siis rattaga ame või polgata. Kaame. Meeste rõivastuses jaga mulgi Idarühmades siiski tehti juba T-kujuline kaelus, tähendab kaarist lõikes kaelale ava ja pandi päike Krakene peale või kaela Takaal tagune, nagu nad ütlesid, et seal on juba tükk maad areng edasi. Siis samuti püsis multidel kauem kui mujal Eestis arhailine teise aastatuhande algusest peale. Meile teadaolev vaipseelik ja üldiselt kandisin rokisti õlaga, tõid samasuguseid lahtisest riidelaiast linaseid, õlalinikuid või siis vaipseelikuid. Rõivaks olid mustad pikuued, mustaks värvitud villasest riidest süsimustad, samuti väga lihtsa lõikelised ilma õlaõmblusteta tehti varem alistas ja Karksis nii meestel kui naistel Oridad tagasihoidliku müürkaunistusega, Tarvastus paistes ja Helme 100 rikkaliku punase Kaarus nöörkaunistusega. Meeste peakatteks oli naised, sidusid pähe rätid, mis olid erinevad hallistes näeme kolmnurkselt kokku, murtavad räti, sõlmiti kuklasse Tarvastus ja paistus, aga oli see piklik pearätt, mis, mis seotüüp. Pähe naiste talvemütsid olidaadistes jagarksis musta sametpõhjaga ja hälli talle nahast äärisega ranka nahast ranka kübarad ranka nakatuda, kuna Tarvastus paistus ja helmes punase kalevipõhjaga ja ulukinahast äärega nagu sori mujalgi Lõuna-Eestis talviseks üle rõivaks oli lambanahkne kasukas nii naistel kui meestel, aga naistel oli seal rikkalikult kaunistatud värvilise naharibaga, mida nimetatakse siis nahkadeks või siis karusnahkse äärisega puhkudega. Meeste ülikond oli kogu mulgi Alaski põhiliselt ühtlane, välja arvatud muidugi pikku, kus oli erinev natukene lõikes ja kaunistustes erinevusi. Aga mehed kandsid siin valgeid kas villaseid või linaseid pikki pükse, mille peal oli siis rihma küljes rippuv tasku ette kinnise kohale ja nende pikkade pükste sääred kinnitati põlve all säärepaelaga. Meeste rõivastus oli enam-vähem ühtlane kogu mussi alal. Särk samuti, püksid olid sama lõikelised, nii tihelises karslikud, armastus, paistus, pikad valgest või valgest villasest või linasest riidest kaltsad. Mille peale siis tõmmati kas põlvini ulatuvat sukad või, või ka poolsukad, kapukad ja püksisäär köideti säärepaeltega põlve alt, nii et see moodustas siis koti ja ülesokkide köideti, pastapaelad, pikitriibuline seelik, kodunes Tarvastus ja paistus helmes, kuna hallistes Halliste naised ikkagi püsisid oma ühevärvilise musta kördi juures. Valge linane seelik aga säilitas oma varasema nimetuse balla poolik ka siis, kui see tehti. Iva. Pruudil pähe nii kattis väikestes õletistega pandi ta siis eest kinni. Aga varem oli seega üldiselt abielunaise pidulik õlakate. Iseloomulikud on veel Halliste ja Karksi ehted. Need siin olid niuksed äikesed, reljeefse pinnakaunistusega, Sõlekesed, mida kanti ka ikka mitu rinnas. Kinnitas siis kurgu alt särgi, aga neid pandi veel. Kolm neli või kuidas kellelegi jõukus oli ja peale selle oli muidugi veel kaelas hõbeketid rahaga naistel, kui alistes Karksis püsis must ühevärviline seelik, pikitriibuline seelik sinna ei jõudnudki, sest armastuse paistvus hakati kandma ka triibulist seelikut ja möödunud sajandi keskpaigale. Millal see seal põhiliselt ka kodunes oli? Rai kahe valitseva skab punane erkpunane värv ja huvitav on see, et need pearätid ripuvad pikalt seljale. Selle üks kaunistatud serv maal jäi siis pähe sidumisel otsmikule, teine rippus seljale. Neid otsi sai vahetada nii, et võis ühe või teise maali siduda otsmikule. Ja valge linane balla poolsem, mis varem oli ka lahtiselt ümber puusade mähitav. See püsis suveseelik, kuna veel siis, kui ta oli juba seeliku külge värvli külge kokku õmmeldud ja roogitud. Ehted Tarvastus ja paistus helmes olid suured kohiks õled, küllaltki suured, kuid suhteliselt lamedad võrreldes mujal Lõuna-Eestis, näiteks Tartuma sõlgedega. Põhja-Viljandimaa oli üldiselt vastuvõtlik uuendustele ja siin oli rokistiga mitmeid ühisjuhte, oli ka mitmeid ühisjooni just Põhja-Eesti rõivastusega. Siin Suure-Jaani naise ülikonnad, näeme punase sinise kombinatsioonist seelikutriibu Stick. Muide, Suure-Jaanist on väga palju muuseumisse seelikut saada Studia ja täiesti seal on oma kihelkondlik sugune paikkondliku omapära, seelikutriibu stikus kujunenud siis edasi Kõpu naisel on seelikutriibu stikus kollane, punane, must kombinatsioon ja Põhja-Viljandimaal kanti särke maha murtava kraega. Ka siin püsis pilukaunistus. Kuid libauuema moe järgi värvliga pärli külge roogitud varrukad ja maha murtud krae, mida sageli kantiga lahk, laena veel ja särgi peal kandsid naised ja neiud kas siis varrukateta listikut või pikkade varrukatega kampsunit, mis tehti, ega siis kodus kootud ja potisiniseks värvitud riidest või ka vabrikust valmistatud ja siis ostetud poekaubana ostetud Dacis, sinisest või mustast vabriku Kalevist tehti need listikud ja kampsunid ja Põlli armastasid Põhja-Viljandimaanaised teha eriti piduliku rõivastuse juba värvi, ostetud villasest poevillast, sest riidest peakatteks naistelt tanud siin jäi küllaltki kõrgelt pähe ulatuva Zoppiga ja tänu kuklasse kinnitati samuti linn varasema seotava peakate eeskujul. Ehteks olid siingi sõled või siis ka lamedad, preesid mis oli üldse iseloomult kõbus, jahistile ja samuti helmeid kanti kaelas, mida siin näitusel nii rikkalikult välja pandud ei olnud, samuti ka hõbeketi kannaga rahaga ta pelgas siis helmekee kaelarahadega või hõbekett vastavad rahadega võis olla ehteks küsida proteeside. Ja need on poevillased asjad, siin ei ole Eda villased päris kindlasti ilusti. Jah, see on just niisugune alpaka karje, vot see on jah, eriline vill, niisugune Core kerge vile, alpaka, vill, mehedaga, kantsid potisinisest villasest riidest. Lühikestest pükstest ja vatist koosnevad ülikonda, nagu see oli iseloomulik põhja, eestilegi ja ülikonna juurde ülikonda. Ülikonna juurde kuulusid ka vasknööbid. Kindlasti niisugune. Veidi alla põlve ulatuvatest, lakaga pükstest ja lühikesest vatist koosnev ülikond oli iseloomult Põhja-Viljandimaale peas kandiga kübarat, mis oli kas ülalt veidi veidi laieneva või ühtlase laiusega Rumuga. Või ka siis laadudest kokku õmmeldud murumütsi, mida, mis oli iseloomulik ka Põhja- ja Lääne-Eestile suvise meeste peakattena ja siis pikad sukad köideti põlve alt säärepaeltega ja olid enamasti kingad, eriti pidupuhkudel. Kuid erinevalt Põhja-Eestist Põhja-Viljandimaal ei kantud käega d või seda kanti väga ei olnud, eriti levinud võis ta kanti aga vähe. Ja samuti ei olnud vest mitte iseloomulik Põhja-Viljandimaa meeste ülikonnad. Viljandi kihelkonnas tulid möödunud sajandi teisel poolel kasutusele ega uuema moelised seelikud põik, triibulised ja ruudulised. Mille juurde aga püsisid ikka need vanad pihakatet, kampsunid ja liistikud. Viljandi naiste talud on omad omapärased just tegelikult tikanditega huvitavat eikellegi radikaaditega neiu ta kantsis siin samuti nagu Põhja-Eestis ja Põhja-Tartu maagi peaehtena pärga võrukujulist pärga, mis enamasti onski punase siidiga üle tõmmatud. Tartumaa rõivastuses, eriti Lõuna-Tartumaal, püsisid just ka vanad õlakatted. Kaua veel sajandi keskpaigal vaiku täiesti kanti linased linikud ja samuti villased mustad sõbaad. Eriti piduliku ülikonnaga pandi õlalinik ja sõba. Mõlemat võeti õlgadele ja ka siin püsisid muidugi need õlakatted viimati just pulmaaegses pruudi traditsioonilises rõivastuses. Aga üldiselt möödunud sajandi esimesel poolel ja keskPaikugi oli see ikka üheks toredamaks naiste pidu rõivaks. Siin Rõngu naisel me näeme seljas kampsunit, mis on säilitanud varasema pikku, lõike ja kaunistusega, aga kui ta on tehtud juba potisinisest riidest õlakate sõba oli kindlasti must ja peakatteks oli naistel väike kuklas krookese tõmmatav tanuni see ümbritses täiesti, kattis täiesti juuksed. Ja huvitav on meil see Tartumaal samuti kui Võrumaal hiljem näeme, on naised oma särgikaeluse sidunud punase lindiga kaunistustes, eriti Lõuna-Tartumaal idapoolsel Tartumaal rohkesti punast maagia lõnga mis vene ka rahvakunsti ja rahvakultuuri eeskujul meil Kagu-Eestis juba alates 18 sajandi lõpust. Laialt levis. Siis Lõuna-Tartumaal kiust edela, Tartumaal püsis ka hall värv, kas siis päris hallina siin Sangastes või potisinisega sega tuleks sinika sallina, muidu aga põhjapoolselt. Tartumaal olid naiste peakatted ka potisinisest riidest. Kas siis varruka, tattalistikud või pikkade varrukatega kampsunid, mis tehti pidev seesilised val vööst alates volditud riba nimetati seisideks. Neiud kandsid peaehtena pärga. Rinnaehteks oli siin iseloomulik kujuline sõlg, mis Tartumaal eriti kasvas küllaltki kõrgeks kuhik kõrge koonus Tartu kullasseppade ehtemeistrite tööna neiut põlle ei kandnud, naistel tingimata põll ja Tartu maanaiste püsis siiski ka valge linane põll siis kas siis pilu või narmas ja pitskaunistusega ja sina samuti veel näha sedasama pilti eestvaates veidi paremini näha ülerõivas Tartumaal. Nii meestel kui naistel oli samuti kui Viljandimaal oldi must ja kui multidel kaunistati meeste ja naiste kuubi ühteviisi, siis Tartumaal ehki kuued olid lõikelt enam-vähem samasugused händadega kuued medküljeõmblustega piha ümber võetud ja vööst alates oli delfis sisse pressitud foldi kimbud talletatud hännad, nagu need põhja Eestiski olid siis Tartumaal kaunistati punase nöörkaunistusega naiste kuubi. Kuna meeste kuued tegid, tehti lihtsamad kaunistusteta ja need olid hõlvad. Kehaagiti Aga vööle kinnitati kindlasti. Meister ikkagi pikub köideti vööga. Ja see oli siis kas võrkvöötehnikas või nagu siin juba vabriku materjali manufaktuur tootena valmistatud, ostetud pussak. Eriti uhkeks peeti kinnas. Kuna kinnas meie rahvatraditsioonis üldse oli mitte ainult külma vastu kaitseks vaid arvati, et see kaitseb inimest, eraldab imest kaisustavatest välismõjudest, siis isegi suveajal, sageli pandi kindlad vöö vahele, lähevad need toovad õnne peakatteks, meestel kaob kübar enam-vähem ühtlase silindrikujulise Rummuga naised kandsid vaatanud seal talvedaga punas talvemütsi, niiet tanulindid jäid seljal pikk-kuue peal nähtavale samuti Tartumaal. Möödunud sajandi teisel poolel tulid uuendused rahvarõivastes. Ega siin hakati kandma põiktriibulisi seelikuid. Jaga ruudulise seelikuid põik triibulised, eriti Peipsi järve ümbruses kus olid tugevad kontaktid vene elanikkonnaga. Ka seal võeti rokistini vene elemente just möödunud sajandi kolmanda kolmanda veerandi rõivastuse põis triibuline seelik heledates värvitoonides sinised puna-sinise punase värvikombinatsioon ja samuti hakkasid naised siin valmistama teise lõikelisi särke. Nimelt varasema tuunikalaadse särgi asemel tuli siin vahele õmmeldud õlalapiga särki, aga kaunistused kandusid särgi varrukal. Niisuguses lill tikandis tavaliste ristpistes tehtud lilltikandis, nagu neid oli Valgevene ja ka Ukraina naistel. Osa iseloomustab just valge või helehall värv nii hästi naiste kui meeste rõivastuses. Meeste ülikonnad Hargla, Urvaste ja seal just Lõuna-Võrumaa kihelkondades olid varem hallid ja need püsisid eriti Hartlaska möödunud sajandi keskpaiku ja potisinine värv seal üldse ei kodunenudki. Naised kandsid veel 1840. 50. aasta paiku Hartlas valget seelikut, valget. Lätlaste eeskujul nimetati jaga naiste kampsun oli siis valge või või kõigini hääldikas ahk, nagu nimetati naiste kampsuni naiste pikk-kuube kaunistati ka siin värviliste nööridega. Kuna meeste kuued olid kaunistus tööta. Üldiselt aga Võrumaal siiski möödunud sajandi keskpaigast peale või keskpaigaks jõudis ka Võrumaale pikitriibuline seelik varasemates, nii hallikates toonides, hiljem sai siin ka küllaltki eredad toonid valitsevaks ja kampsunid. Realistikuid hakati põhjapoolsel Võrumaal tegema. Kapoti, sinisest riidest naistele lõikeldanud tänase Tartu maanaiste pyha katetele, samuti pidev seesiselt pidevalt kulgeva sele voldi jaotusega alaääreribal. Siis naised kandsid siin rokist juste linaseid, põlgas valgeid linaseid või kootiga värvilisi pikitriibulisi. Põlesid linaseid, põliad, Katiga linaseid. Suveseelikuid ehteksin samuti süled, kuid kujulised suled, mille kõrval aga püsisid ka väikesed vits. Õled ja ka mehed kinnitasid sageli oma kaeluse vitselega peakatteks, naiste samuti väike tanu, mis ümbritses täiesti juukseid, kattis täielikult juukseid jääd. Kui oma juuksed aeti peale või oma peale ei olnud head vormi küllalt Tuha peavormiga rahul ja ka oma juustest küllalt ei olnud peavormi parandamiseks, siis pandi sinna juuste täienduseks veel riidest valmistatud võru, mida nimetati Vahruks nii tänu ilusasti plaasistus. Samuti kui Tartumaal Frit Võrumaa naistel õlakatted valged õlalinikud või siis ka mustad sõbrad, põhjapoolses osas lõuna poolhoidjad, valged villased kõrikud, veel iseloomulik Võrumaal on juste punase lõngaga unistamine enamasti just sisse kootud kirjadega mida nimetati siis Kadrideks hulbeteks just Võrumaal. Eriti vana Võrumaa meeste rõivastus. Nimelt mehed kandsid siin pikki pükse. Sajandi esimesel poolel valgest linasest riidest sajandi teisel poolel pikki värviliste triipudega linasest riidest kaatsad olid siis meeste püksid siin pikad püksid, mille peale tõmmati põlvini ulatuvat sukad ja köideti pastapaeltega. Ja samuti kui vene meeste rõivastusele iseloomulik kandsid võru margimehed, särk, pükstel ja särk, siis köideti vööga, mis oli valmistatud kas samuti korjatud kirjaga nagu naiste vöödki, kitsam või siis Palmitsetud, mida nimetati ka Palmikuks. Ja kui nüüd naiste kampsunid tehti potisinisest riidest realistlikud, siis ka meeste vatid lühemad pihakatet tehti juba möödunud sajandi keskpaiku enamasti potisinisest villasest riidest pidulikeks puhkudeks. Kuid vasknööbid, mida me nägime Põhja-Viljandimaal ja mis olid iseloomulikud ka Tartuma meeste ülikondade Võrumaal siiski kasutamist leidnud siin haagiti hõlmad. Vanem moodus püsis peakatteks, meestel kaap kübar, ülerõivad aga olid põhjavarumaal vastanud Lõuna-Võrumaale mustad. Nii meestel kui naistel ja naiste kuued kaunistati samuti kui seda mujalgi nägime Tartumaad Kaarus paelaga väikese tihedalt pead ümbritseva tanu kõrval püsis aga mõnevõrra ka veel möödunud sajandi keskpaiku Ki varasem Ida-Eestis üldine peakate pealiini mis siis köideti ümber pea kuklas, sõlmiti paelaga ja mille otsad rippusid pikalt seljale. Ehteksin samuti suled ja suured quics õled või siis ka väikesed vits õled, mis siis seati tavalist, isegi rinnal nii nähtavale takka pikk-kuue või kasuka alt paistma jäid. Ja siin on näha nüüd see linik. Ilusasti nagu ripud pikalt, seljale, mitte nii pikatavusetudel. Setu linik ulatub. Meiega kui eestlased, setud elasid pikka aega tihedas läbikäimises ja kultuurikontaktides vene rahvaga ja on omandanud ka oma rõivastus rohkesti ühisjooni venelaste rõivastusega särk küll tuunika tüüpi, aga ülipikad varrukatega nagu mega vene naiste varasemas rõivastuses tunneme punane magelõng iseloomulik kaunistustes sisse kootud kirjades just selles vanemas ülikonnas mis möödunud sajandi keskpaigani üldiselt Setumaal kasutusel oli. Tikand andites, aga erinevalt vene tikaaditest on täiesti taimaineline ornament, nii et loom ja inimmotiivid, mis iseloomustavad vene kirja, setude tikanditesse ei ole. Ornamendi pole tulnud siis valge villane rüü, ülipikkade varrukatega, mis õieti mingit funktsiooni ei omanud, see köideti siis vööga ja puusal on meil Ida-Eestis varem üldisemalt tuntud. Jaga multidel püsis veel möödunud sajandi esimesel poolel puusarätt või puusapõll seda kanti kas siis ainult vasakul puusal või mõlemal puusal ja eeskonta põlmude setudel. Möödunud sajandi esimese poole ülikonnas puudus küll aga tantsiti naised, kui neiud siin. See pealinik, mis siin oli õige pikk, see köideti nii ümber pea, et otsad jäid siis pikalt seljale rippuma ja köideti peavööga, nii et kui liniku otsad käisid kindlasti vöö alt läbi, siis peavöö jäi lahtiselt seljale rippuma. Setu naiste rõivastus aga möödunud sajandi teisel poolel või keskpaigast peale tegi suuri muutusi. Nimelt, ega siin muutus see varasem ülipikk, pikkade varrukatega särk Roadi piirkonna perenaiste lõikelt ja Novgorodi piirkonna naiste särkidega laseks valdab kaeluseni ulatuvate varrukatega, õmmeldi särgid ja need kirjad kootudki varasemad tikandid asendusid kootud kirjadega kusjuures nende kirjade värv pidevat muutust tumedamaks ja selle varasema valge rüü asendas nüüd juba kas siis tumesinine või hiljem ka mustast villasest riidest suukmann, nagu see oli vene naiste rõivastuses. Saraphony tüüpi rõivas ja varajasem puusapõll kadus setu naiste rõivastuses, selle asemel hakati kandma ees vööst rippuvat põll ees ja see oli nii naiste kui ka neidude pidulikus rõivastuses. Neiud kandsid pärga, mida siin nimetati valikuks. Kuid naised mähkisid ikkama pähe pika pealiniku ja see on püsinud setudele tänapäevani pidulikus rõivastuses. Iseloomulikud aga on setu ehted nimelt Eesti naiste piduliku rõivastuse juurde möödunud sajandil. Kõige olulisemaks ehteks oligi kujuline sõlg mis setudele aga kujunes eriti suureks kogu ehete komplekt, jakk kaalusi kahe kilo ümber, aga sõlgi, Segalus vähemalt pool kilo ja selle süle peale siis riputati rohkesti veel hõbekeesid, mida nimetati Sapposkateks. Gazetu mehed kandsid särki pükstel ja püksid samuti nagu võrumaalgi, eriti Lõuna-Võrumaa lõunaosas olid siin pikad linasest riidest kaatsad ja möödunud sajandi teisel poolel samuti triibulises linasest riidest. Aga setu meestesukad. Nad on siin omapärased. Suuremustrilise säärekirjaga köideti vastlapaeltega ulatusid põlvini, nii et täiesti erinev jällegi vene meesterõivastuse eest. Niisugust lühikest ülerõivast, mida nimetati poissa särgiksin hakkasid setu mehed kandma alles 1860.-test aastatest peale. Varem oli siin ikka ülerõivas, samuti nagu naistelgi pikk valge villane pikk särk ja peakatteks siin uuemamoeline Pealt laieneva rõõmuga ka kübar, mille kõrval aga kanti ka varasemaid pealt kitsevaramuga kübaraid. Põhja-Eestis Harju-Järva- ja Virumaa moodustas vastandina Lõuna-Eestile, kus oli rohkesti paikkondlike erinevusi ja kus eriti säilis vanu arhailisi jooni. Põhja-Eesti oli suhteliselt ühtlane rahvarõivarühm ja iseloomulik just, et see oli väga vastuvõtlik mitmesugustele uuendustele. Põhja-Eestis on eksponeeritud mitte niivõrd paike undade järgi, kuivõrd just arenguliselt ajaloolise arengu järgi. Iseloomulik kõigepealt võrreldes nüüd Lõuna-Eestiga, on see, et naised kandsid siin särgi peal ühikest kaharat, pihakatet, mis õieti ühendas kahte pikka varrukad ja mida kutsuti siit käisteks. Kuna seevastu särk, mis käiste all oli, oli ilma varrukateta Ta oli käisteta siis särgi peal kanti käiseid Kahar karmilt külge. Glogitud seelik varasvastandile varasemale kitsale ümber puusade mähitud vaip seelikule kodunes Põhja-Eestis juba 18. sajandi esimesel poolel ja seedi varad olid nad ühevärvilisest riidest. Siin. Punane seelik on Koeru mõisas antud mõisateenijale töötasuna 1730. aasta paiku. Ja allääres on seal kaunistuseks värviline villane riba ja kardpael uuendus, mis Põhja-Eestis tuleb alates kas või sõnadi keskpaigast peale, on siis pikitriibuline seelik visiit levib järjest lõuna poole ja peaaegu kogu üle Eesti, välja arvatud siis Lõuna-Eestis mulsi ala ja muidugi setude rõivastus ja Saaremaal Sõrve poolsaar. Pikku triibuline seelik on ka varasemad pikitriibulised seelikud, olid ostumaterjalis Panofaktoor toode. Niisugune karge taktitaoline Kamlat riie, soomukiriie, mis oli samuti Tibarasvad, on saadud kas siis mõisateenijate töötasuna või on ostetud jääleta naiste seeliku kohta on teada, et see on Soomest ostetud ja roheline villane põll, mis 18. sajandi algusest peale on Meie naiste rõivastuses tuntud ja hinnatud, eriti pidulikus ülikonnas leidis ja Eestis ka rohkesti kasutamist. Ja siin selle, 18. sajandi põldudel näeme rikkalikult peale õmmeldud kard paheltest kaunistustega alast. Siis uuenduseks, mis tuleb 18 sajandi lõpust peale, Põhja-Eestis on lillkirjas tikand, millega hakati siis kaunistama käiste ala äärt või käistealaseid ja samuti ka naiste Tanusid ja selle varasema tanu kõrval hakkab Tallinna ümbruses juba 18. sajandi keskpaiku levima naiste peakattena linna naistele iseloomulik müts. Alguses on siin küllaltki niisugune väike pehmepõhjaline, hiljem aga kasvab küllaltki kõrgeks kõval pappalusel pottmütsi yks ja mehed kandsid siin iba hakkasid seitsmeteistkümnendal sajandil juba tegema omale nahkpükse ja koossele nahkpükstega tuli ka uus püksimood, niuksed kitsalt keha ümber liibuvad kintspüksid ja need tehti lakaga, nagu nad moerõivastuse sky olid. Ja sinna juurde siis levis uuemamoeline. Vat ja ka vestpüksid tehti muidugi ka vatiga samast potisinisest riidest potisinine, riiuli eriti pidulik möödunud sajandil. Ja selle ülikonna kohtasin Haljala mehe ülikonna kohta on teada, et selle vati on see mees saanud omale leeriks 1840. aastal sama ülikonnaga saa vatiga käistuva kosjas ja pidas siis pulmaaega, et see oli üldse niisugune pidulik ülikond ja muidugi seda siis hoiti pidu rõivana ja hoiti nii, et see on, on jätkunud ka veel muuseumisse ja meile tänapäeval vaatamiseks. Nii et see oli ikka pidulik rõivas, niisugune metallnööpidega vatt ja sinna juurde kuuluv. Vesti kaelarätt on ka Põhja-Eesti meestele samuti nagu Lääne Eestiski iseloomulik pikad sukad tõmmati põlvini köideti säärepaeltega, siinse Haljala mehel on veel jalas saapad, nõndanimetatud suss, saapad, soomlastega, ühine Soome sussi tüüpi pöiaosa pehmete ninadega saapad, kübar siin sellel Haljala mehel on veel varasem pead kitsena Rummuga, kuid Tallinna ümbruses hakati varakult juba kandma, pead laiali varumuga kübaraid ja mehel Harju-Jaani mehel on siis ülikond nii hästi, püksid, vat võsa, vest, kõik samast potisinisest riidest potisinine üldiselt Põhja-Eestis oli ikka pidurõivas muidu iga päev kantiga linaseid pükse, muidugi kanti linaseid vatte kanti, suvel. Mõnevõrra püsis ka varasem pruun värvel meeste ülikonnas, nüüd naistel kampsun, dialistikuteid kogunesid siin hoopis hilja, aga muide villased sõdad, need tõrjus siin varakult juba rahva pruugist välja ostetud suurek mis tuli ka moerõivastuse, kuid linaseid, õlakatted, õlalinad need suvise õlakattena siiski püsisid kauem ja neid kanti veel sajandi keskpaiku. Kesin Türi naisel on näha kahest laiast kokku õmmeldud õlalina, mis täitsa nii mantlina võeti ümber. Kaunistuseks on kitsas pilukaunistus, piluääris ja narmad. Jaa, põlesid armastati, Põhja-Eestis ikka osturiidest kassis värvilisest villasest, eriti oli roheline villane põll moes. Aga peale selle oli ka väga hinnatud kirju sits põll valged õhukesest klaarriidest või õhukesest puuvillasest riidest toimetatud klaarriidest põlled. Siin on veel näha seda neid vanu vanu Kaheksateistkümnenda sajandi ülikondi, mõlemad manufaktuur riidest seelikutega, varasemal siin punane, teisel pikitriibuline, 18. sajandi lõpuülikonnad juba tikitud lillkirjas tikitud käistega ja sellel varasemal punase seelikuga pitskaunistuseks käisealasel ja neiud kandsid pärga, need seelikud siin on juba, ei ole enam osturiidest, vaid need on ikka kangru kootud või kodus kootud. Siin selle parempoolse seeliku kohta on jällegi andmed, et see on madise mõisa kangru kootud. Ja muide sellest treibustikus näemegi küllaltki varasemate ostukangaste eeskujusid, nii et moerõivastuse eest võetud võetud mood, mis hiljem siis omandas paikkondliku omapära, talumeeste oma käsitöö nagu varem värvilistele seelikutele õmmeldi neile pikitriibulist jällegi sageli kardpael alla äärde ja vöö mehiti hästi tihedate tihedate kordadena ümber keha, nii et ta nagu kordsetina ümbritses keha ja vöö Vähiti, nii et alumine alumise alumise vöö korra alaäär oli siis peadmise alt nähtav. Neiud kandsid pea näiteks pärga lahtiste juuste peal, ehteks olid Põhja-Eestis ka sõled ja preesid, aga sa olid suhteliselt väikesed, väiksemad kui Lõuna-Eestis. Setukesed Est, rääkimata selle juures kantiga, rokisti, helmeid ja hõbe tega naga tab kaelarahadega ülerõivad, olid Põhja-Eestis eriti pidulikud, ülerõivad tehti ikka potisinisest villasest riidest ehkki seesama lõige ehendadega nõndanimetatud händadega kuue lõige oli kasutusel ka Kesk-Eestis ja ka Lääne Eestiski. Aga potisinine, värv, pikku Põder oli iseloomulik ainult ikkagi põhja eestile mujal tehtina, et kas siis värvitud mustast või, või lambavilla värvi loomuliku värvi riidest. Kui Lõuna-Eestis kaunistati rikkalikumalt naiste kuubi, siis Põhja-Eestis vastupidi naiste kuued on peaaegu kaunistused. Kui mitte lugeda seda kolmnurkset lappimis varrukal peale pöörata Tiit nõndanimetatud uks laadi ja hagija vastuste rida rinnaesisel, millega kinnitati vöökohalt läinud alumiste haakidega siis meeste kuuel näeme siin tinanööpide ja punaste aasakeste ridu nii hästi hõlmadel, varrukasuus kui ka taskuklappidel. Ja muide, need tinanööbid, see on väga arhailine kaunistusviis, mis Põhja-Eestis püsis ja järjepidevus on juba arheoloogiliste leidudega tõestatav kaugest minevikust, ehkki Põhja-Eesti oli suhteliselt ühtlane rahvarõivarühm, aga siiski Tallinna ümbruses on natukene erinevusi. Nimelt hakati siin juba möödunud sajandi keskpaiku ja eriti teisel poolel siin kandma pikkade varrukatega särgid, pikkade varrukatega särk hakkas sajandi teisel poolel ikka tõrjuma. Käisid ka mujal välja, Põhja-Eestis aga just Tallinna ümbrusesse kõige varem kodules pikkade käistega särk. Ja selle peal kanti siis ka nagu seal Kesk ja Lõuna-Eestiski liistikut või kampsunid. Just Loode-Harjumaal oli see omapära, et pruudipärg oli siin erinev erinevaid pruudipärga kanti pulma ajal. Muidu tavalisti pruudid kandsid pulmas kuni abielunaise peakate saamiseni tavalist neiu pärga. Aga Loode-Harjumaal samuti nagu see oli meie randade rootslastele iseloomulik tantsida erilist pruudipärg kõrgetuudi pärga Jüri kihelkonnas. Ja eriti just Jüri kihelkonnas kasutatigi kampsunite sealistikuteks. Drill kangas kootud mustrilist riiet, mustrilist drill, riiet, mida kudusid siin mees, rätsepad samas sugusest trell riidest tehtiga, meeste vestid. Ja muide, Jüri kihelkond on ainus paik olnud Eestis, kus mehed on kandnud vesti pidulikus rõivastuses käima Patita nimelt vesti seljatagune oli samast materjalist nagu hõlmadki ja ka lõikelt eri Nestori vanemat tüüpi ilmselt parem siia kogu kodunenud pikem vest, Guyaridad lühemad peakatteks mehel varrastel kootud suvemüts. Tavalise piduliku kaob kübara asemel ehteks siis olid naistel suled ja preesid sajandi teisel poolel. Kolmandal veerandil hakkasid siis Põhja-Eestis kaku Tunema võite. Moerõivastuse eeskujul hakati tegema põikitriibulisi seelikuid. Enamasti on need triibulised seelikud hallil põhjal mõningate paikkondlikud erinevustega. See on siin Virumaa ülikond Viru-Jaagupi kihelkonnast. Ja seda kanti siin veel, kuna Virumaal just käised püsisid kaua ja isegi veel selle põiktriibulise seelikuga. Vahest neid vana kombe järgi korrutati. Käistele pressiti sisse Plyssey taolised kurrud alasele. Aga põll naise ülikonda tingimata pidi kuuluma. Tehti sageli mütsiga sama värvi riidest põik triibulised ja ruudulised riidest veetmiseks. Ristilisest riidest õmmeldi aga Põhja-Eestis ka selle möödunud sajandi keskpaiga Liisoko linna moe eeskujul ühes tükis kleidi tähendab seelik õmmeldi pihaga kokku ja seda nimetati üleüldse riided või, või kaapot. Vot kleidiks nimetati, sest ka uus ülerõivas kapott või rahvapärases keelepruugis kaabu, kaapot, kaabut. See oli ka niisuguse lühikese pihaga ja roogitud või volditud alaosaga. Sõnani moerõivastuse järgi. Taru rahva moodi üle võetud juba möödunud sajandi kolmandal veerandil. See ei olnud, ei jätnud Elamis rinda nii paljaks, vaid see oli kurguni haagitav. Ja kas sageli väikese lamava kraega pottmüts, aga see püsis. Möödunud sajandi 60. 70. aasta paiku tõusis ta eriti kõrgeks. See mütsi, mütsi põhi. Aga sajandi lõpupoole, mil ribad, linnamood nii rohkem tungis maale tehti Taljega seelik ja selle peal tehti siis talje samast riidest ja mütsid tehti madalamad juba möödunud sajandi lõpul või siis päris linna riidest või ostetud riidest tehti nii hästi kodukootud kui ka. Kui ka ostetud riidest tehti niukseid seelikud ja ja piha ümber hoidvaid tallesid. Pottmütsi seda kanti käes on sajandi algul tdi Põhja-Eestis vanemad inimesed kandsid Lääne-Eesti rõivastust võime jaotada kahte osta ainult Läänemaa ja Pärnumaa. Läänemaal üldiselt on üsna rohkesti ühisjooni Põhja-Eestiga, eriti meeste rõivastuses aga tervikuna siiski ikkagi Lääne-Eesti kuulub ühte rühma kokku. Siin kanti rokist ülarätikuid. Naistel oli rõivastuses pikkade käistega särk nagu Lõuna-Eestiski. Ja ka muide siin mihkli naise ülikond on esitatud näitena meil varem Eestis üldisest vast eriti pidulikuks loeti talumeeste ja naiste rõivastus siis kui neil oli ka seljas pikk-kuub kasukas ja selle all veel valge lina erry kolm kuube seljas otsakuti. Ja muide pulmaametimehed, pulmaisamehed ja mitmesugused ülesannetega kindlate ülesannetega pulmas traditsioonis, tseremoonia käigus. Need pidid kogu aeg olema siis kogu pulmaaja istuma kasuka ja kuuega, eriti just Pärnumaal on selle kohta siin aga nüüd lõuna. Läänemaa Mihkli kihelkonna naisel näeb samasugune händadega, kuup kahjuks lõiget ei paista, on täitsa samasugune hindadega kuub nagu Põhja-Eestiski ja selle all on siis kasukas samasuguse lõikega ainult kaunistatud selle nahk naharibadega ja valge linane rüü, mis üldiselt oli suvise töö rõivana Mandri-Eestis tuntud. See pandi siis kas kas siis kasuka alla kasuka valged karvad ei, ei rikuks ülikonda või siis, kui, kui oli pikku värvitud siis-kuue ja kasuka vahele, et värvitud kuube ei määriks valget kasukat. Omapärane on Lääne-Eesti naiste talvepeakate talvemüts, kalmesopiline Ude armets punase punase Kalevipõhjaga ja musta talle nahast servaga pikitriibuline seelik. Üldiselt Lääne-Eestis kodunes kiiresti meeste ülikond. Läänemaal on põhiliselt sama, mis Põhja-Eestis ka siin oli meeste ülikonnad iseloomulikud lakaga kintspüksid. Ja eriti pidulikuks peeti just Seimist, nahkseid pükse, iseäranis kosjadeksija pulmadeks nooti niisugused nahkpüksid kohe täitsa möödapääsmatus, kui avarii olnud, siis tuli laenata Ediga pulmas, olla täitsa nõuetekohaselt riides. Samuti kanti muidugi Põhja-Eestis kanti Lääne-Eestis rohkesti veste. Ta oli iseloomulik meister ei vastutusele ja kaela rekka. Kaap kübaraga, mis Põhja-Eestis oli suhteliselt madala Rummuga. Siin Läänemaal kasvas eriti kõrge Rummuliseks ja see vastuäär tehti siin kitsa, samuti pikad sukad, põlvini ulatuvad, enamasti hoidjad, siis pruunid või hallid võisid olla vähemal määraga siniseid sukki on kantud-Läänemaal nüüd naise rõivastus mis koosnes pikitriibulises seelikust, pikkade varrukatega särgist, see selle särgi peal kantaat liisikusse kampsunis. Sinna juurde oli ka veel üsnagi tavaks kanda õla kaelaräti tanu. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpule. Eelmise sajandi algul oli ka Läänemaalt lillkirjaga tikitud nagu Põhja-Eestiski aga möödunud sajandil ta 19. sajandi keskpaigaks oli siin pottmüts tänu peaaegu täiesti välja tõrjunud suuremas osas Lääne-Eestis paikkoniti kihelkonna dise püsis. Ja muide, pikitriibulised seelikud sajandi keskpaiku veel olid küllaltki tagasihoidlike toonides Läänemaalgi pehmed. Sinise. Punase toonides triibustikuga ja nagu varem ühevärvilistele õmmeldi siin ka veljed, allerkaunistused, kardpaelad, need pisi toredaks siis rikub, nagu me juba mihkli kihelkonna naisel nägime, oli siis must kass lambavilla värvi päris või ka vähemal määraga värvitud must, aga üldiselt ikkagi rohkem lambavilla värvi pruunikasmust või mustjaspruun, mis kandmisel sihuke pill lõitus ja seda oli veel veidi pruunika ja samuti kui Põhja-Eestis on Läänemaa meeste kuubedel kaunistuseks tinanööbid ja samuti Kaarus paelast punasest kaalusest kaunistus teisel hõlma all. Ja kuna need tinanööbid on ikka ainult karnituuriks kaunistuseks kinnitati tegelikult, kuulub samuti Põhja-Eestiski vööga ja oli siis kas võrk või, või kah varasem nahkvöö nahk, vöömistageli alustati sinna sisse lükitud pannaltega, nõndanimetatud sirkadega, möödunud sajandi teisel poolel, aga saab-Läänemaal eriti Läänemaa lõunaosas, aga üldiselt Läänemaal ja valitsevaks naiste rõivastuses punane värv. Nii hästi pikitriibulises seelikutes kui ka ruudulistes ja ühesel lähemal ajal kanti singa põiktriibulisi. Ja Nende ruudulise tehti sageli ka samast materjalist kampsuniga niisuguseks ülikonnaga kokku. Muide, Läänemaanaise peakattena tanud jah, olid möödunud sajandi keskpaigaks peaaegu suuremas osas kadunud nende asemel kanti siis hobuse kabja meenutava terava servaga pappalusel mütse, mida nimetati kabimütsid või ka niisugust pehme põsialist pottmütsi nagu see või ümarapõhjalist pottmütsi. Nagu see Põhja-Eesti legi oli. Vot see pottmüts uuema vormina tungis Läänemaale hiljem, kuna kabimüts oli siin varem kodunenud ja eriti Läänemaa lõunaosas kanti ka rahvarõivast kaua ja siin tegi ka särk, muide läbi muutuse särk püsis külje tuunika lõikel jaga varasema kas kitsa krae või maha murtavaks, selle asemel tehti need kõrge püstkaelusega ja rinnalapiga, mis rikkaliku tikandiga kaunistati. Samasuguseid sama lõikesärki hakati kandma ka Muhu saarel mitte ainult naiste, vaid ka meeste rõivastuses. Niisuguse rinnalapiga ja Rico kaunistusega särke. Seelikud, mis sageli kehtiga neolõngadest kaunistustega tähendab lõngaviht enne värvimist seoti teatud kohtades kinni, nii et need jäid värvimisel siis valgeks või teise värviga üle värvides moodustasid hoopis erinevad värvilaigu ja need siis seati kudumisel nii oskuslikult, et nendega moodustati mustreid, aga ka tavalisi ruudulise seelikuid kaunistati tikandiga või päris ühevärvilisi. Lõpuks hakati tikand kaunistusega kasutama 20 sajandi algul aga õla. Üldse Lääne-Eestis oli juba 18. sajandi lõpust kasutusel, see püsis siin ka 20. sajandil veel täitsa au sees. Pärnumaa. Õieti veel võib eraldada kahte ossa Anvelt, Põhja-Pärnumaa Pärnu linnas põhjapoolne osa ja lõuna sarnambason Häädemeeste ja Saarde kihelkond. Põhja-Pärnumaal oli iseloomulik pruun või siis ka must värv. Põhiliselt siiski lambavilla värvi, must või pruun, pruunikas mustjas toon pikugades meeste ülikondades naiste kampsunite ess. Lõhkelt olite kasvama tihendadega kuuetüüpi nagu Põhja-Eestiski sissepressitud voldis impudega seljal. Ja kaunistati siis neid Kaarus paelaga, kuid erinevalt meestel ja naistel meeste kuubedel rikka metallnööbid, kas siis vask, mõnikord ka tina ei pidanuks laiemad lamedad nööbid ja seegaarus vahel kaunistus seati meeste kuubedelt teise mustriga kui naistel ja ka kübar Pärnumaa osas. Jah, säilitas oma varasemal kitsa ruumuga tüübi kuna-Läänemaal tari kõrge ülalt laieneva rõõmuga aga naiste peakatteks oli see kabimüts, mis siin omandas kihelkondlike erivorm või see siin on siis Pärnu-Jaagupi müts volditud haripaelaga katki lai kabinetis ja seda, kuna seda viimati kandsid vanad naised veel siis hakkad seda pärastpoole Moore'i mütsiks kutsuma. Seeliku trippustikus iseloomulik ja madarapunane jaga potisinist rohkesti on seelikutriibu stikes. Omapärane just selle Pärnu linna ümbrusele on ilmselt Pärnu linna ümbruse kangute ja käsitöötegijate mõjud siin ka juba triibulisi seelikuid gooti pärnu val neolõngadest mustritega. Eriti hinnatud oli siin Pärnumaal lagusid jalga mujalgi Põhja-Eestis just jaga Läänemaal niisugune õhukene, õhukene puuvillane riie kas siis päris valge või sissekootud mustritega, millele kaunistuseks alasele õmmeldi. Nöörvoldid ja Pärnu rannakihelkondade-le on see loomulik seeliku alaääre kaunistamises omapärane kamastamis viis õmmeldi mitmesuguseid ribasid sinna, kas riideribad, viga, kootud varrastel kootud ning kaunistused ja nimetati kogu seda komplekti, siis nimetati kördi kassis, kuna seelikut nimetati Pärnu akordiks. Kuna nüüd siin kampsunid, naiste kampsunid ja meeste vatid, säilitasid varasema pikk-kuue pihaosa lõike kaua. Pärnumaal. Aga mehed Põhja-Pärnumaal kandsid ikkagi lakaga kintspükse ja küllalt rohkesti on Pärnumaalt muuseumi kogusse saadud just nahkpükse. Ja sinna juurde siis kuulus, ehkki vatt ja küsis nii vanas vormis vana moelisena, nii kaunist lõikjalt kui ka kaunistustelt sarnanes pikk-kuue pihaosaga. Festid tehti toredast kirjust siidriidest, need olid ikka jõukuse tunnuseks. No nahkpüksid muidugi ka juba Wiedemanni sõnaraamatus öeldud, et nahkpüksid jalga saama, tähendab, jõukaks saama. Jaa talviseks rõivaks naistel, kui meestel oli valge lambanahkne kuub naistel eriti rikkalikult kaunistatud punaste safiad nahast kaunistustega rautatud kuud nimetati seda ja siin Pärnumaa osas. Punasepõhjalise talvemütsi kõrval on veel omapärane niisugune nelja sopilise põhjaga talvemüts kõval pappalusel, karusnahkse äärisega ja sukad, samuti kindad olid siin roositud kirjaga kuna siin lõunaosas Saarde ja Häädemeeste kihelkonnas püsis ülerõivastel samuti meeste ülikondades hall värv, nii et põhja pool lambapruun Lõuna-Pärnumaal hall värv ja lõikelt ja kaunistustelt sarnanesid need pikk-kuued, mis siin meestel ja naistel tihti ühesugused. Ikarus pahel siis nüüd lühilühikut külgedel ja sinna peale õmmeldud lapid lõhiku lapid, Juhandiku lapid, mis sageli pandi juust karrast, naistel eriti just karrast habeo, naiste traditsiooniline peakate, tanu tehti aga siin väga kõrge tornikujuline suhkrupea kujulil, nagu öeldi. Nagu neid kandsid ka Läti naise. Lähme eesti juurde. Kuuluka üks saar melt Kihnu saar, kus on küll mitmeid ühisjooni teiste saartega, nimelt seelikud, naiste seelikud, siin kurutati eriti vanemaid värvilisi mis tehti kas mustad, valged või või hallid või sinised. Samuti kandsid siin naised käisid nagu Põhja-Eestis ja Hiiumaalgi. Kuid oma rõivaüldtüübilt Kurb Kihnu saar siiski Lääne-Eestiga kokku just Pärnumaaga. Nimelt ka siin on niisugune tuunika tüüpi lõige ülerõivastel pikub teatse Ühest tükist seljaga jagamata seljaga. Ja nii naistel kui ka meestel püsis siin kaua väga vanapärane lõike. Muide mehed kandsid niisugust keskaegse meeste rõivastuses tuntud umbkuube veel möödunud sajandi teisel poolel ja vanemad mehed käisid, käisid sellega veel kuni esimese maailmasõjani ja viimati kandsid, käisid Kihnu mehed niisuguse kuuega veel hülgeid küttimas ka kolmekümnendatel aastatel. Püksid olid kinnastel pikad, nimetati uusad, sinna peale tõmmati kas siis sukad võistantiga, vähemalt hiljem pükse sokkide peal talviseks peakatteks valge kootud müts, aga muidu. Ikkagi siis naise rõivastuses kuulus kah, sinna käis teda särk, mille peal kanti käiseid, varasemad käised olid nagu, nagu ühevärviline seelik kurutatud möödunud sajandi 70.-ks aastaseks peale, aga võtsidki naisedki omale omaks pikitriibulise seeliku, moe ja sellest sai järk-järgult ikka rohkem ja rohkem ülekaalu, punane Tarv. Selle uuema seeliku juurde enam käiseid ei kurutatud, vaid selle asemel käiste seljaosa. Kaunistati tikandiga. Esiosaga jäeti kaunistamata, kuna käiste peal kanti õlarätti, mille otsad ees suruti vahele, nii et nad katsid eesti rinna ja varasem valge tanu mis oma lõikelt ja kuulub ühte Pärnu madanudega. Niisugune suhkrukujuline. Kuid siin valge tänu selle tikitud alasega käiste puhul ka tehti siis kirju tikandiga, kusjuures kihnu taludes võime hästi jälgida seda, kust missuguseid eeskujusid kasutanud nimelt just Läänemaa Tanusid, eeskätt Mihkli kihelkonna tänusid on rohkesti Kihnus toodud ja nende eeskujul on nad siiski loonud oma tänukirjad. Põll kuulus siin samuti nagu mandril üldiselt naise ülikonda neiut põlle ei kandnud. Põlle sai siis pruut pulma ajal pidulikul Linutamisel koostanuga ja pärast ei tohtinud ta sellest enam loobuda. Jalaskandsidki kaubada past lipis, naistel oli siis punase villase nööriga Saaremaa eraldub mitmes mõttes mandrist. Siin on mitmeid väga vanu uuendusi kaugemasse minevikku ulatuvaid uuendusi ja 18. sajandi autorite andmeil ongi Saaremaa talupoeg 18. sajandi lõpul rõivastunud paremini ja kuidagi elanud jõukamad kui mandri talupoeg. Ka möödunud sajandil kapitalismi arengut 19. sajandi esimesel poolel, eriti see need põlluharimisriistad Saaremaa õhukesele mullapinnale ei olnud. Sobivad. Ja majanduslik areng siin aeglustus ja sellega seoses ka rõivastuse areng jäi aeglasemaks. Ja püsis kaua eriti naisterõivas ja omandas palju veel hilisemaid paikkondligiooni. Üldiselt Peab ütlema Saaremaa rõivastuse kohtadele. 19-l sajandil oli ülerõivastel meeste rõivastel valdavalt iseloomulik just lambavilla värvi nisugune, pruun või pruunikasmust või mustjaspruun värvitoon. Ainult Sõrve poolsaare püsis hall värv, mõningal määral ka Mustjalas, veel varem on halli värvi Saaremaa rõivastuses rohkem laiemalt esinenud. Aga Saaremaa meeste ülikond ei hakka samuti need lakaga püksid ühike. Kuid vat mitmes mõttes erineb mandri omadest samuti nagu Saaremaa pikubedele naiste meeste pikubedele, samuti ka vanematele meeste vattidele tihti keset selga õmblus. Nii et nad on sihukese kahest tükist kokku õmmeldud seljaosaga. Nojah, meeste ülikond muide vat kodunesin varakult kati vest, jaga vest on siin tulnud suhteliselt varem kasutusele mandril. Ja, ja Saaremaal on samuti igavesti siiski kantud ilma. Patti Ta neab sealgi arvukatel võidi olla veestiga naiste rõivastus, aga mitmeti omapärane, nimelt Saaremaal nagu ka jumal ja ja rootsi asustusega saartel. On see paremaid ühi tarvis silkuid kurrud, tähendab, pressiti klišee taoliselt kurdu, siis olid varasemad seelikud ühevärvilised kas mustad või ka punaseid, enamasti siiski mustad just ja mustlasmust sai ülekaal. Mustjalas jäi, jäi punane punasepõhjaline ümbrik, kitsas kurdatud seelik nimetati ümbrikuks alla äärekooti neile kaunistuseks. Triibud. Varasemad kaunistused olid Jaan Dallase õmmeldud tootja poog aga hiljem hakati neid kaunistusi alläärde kuduma ja Mustjalas. Just mida me ees nägime? Selgu triibustikarenesige laines. Ta hakkas valge põhjaliseks. Omapärased on ka Saaremaa naiste peakatted trapetsi või ristküliku kujulise eest vaatega ja papiga toestatud äärega, kusjuures tänude kirjad, tikand, kaunistused on isaskihelkonnas erinevad. Varasem ühevärviline seelik püsis Sõrve poolsaarel Anseküla ja Jämaja ja samuti ka Kihelkonnal. Traditsioonilises kasutamises veel just Sõrve pool seal heinaülikonnas kihelkonnaAga pulma rõivana ja leinarõivastus tuleb möödunud sajandi teisel poolel rahvarõivastuse neis paigus, kus rahvarõivas kauem püsis. Seal siis välditi punast värvi, must, sinine, kollane võis heinaülikonnas olla. Muide, Sõrve poolsaarele pikitriibuline seelik ei tulnudki. Mujal Saaremaal hakati möödunud sajandi 40.-test aastatest peale just Ida-Saaremaal varem Lääne-Saaremaal hiljemalt sajandi teisel poolel kandma pikitriibulisi seelikuid. Aga Sõrve poolsaarel pikitriibuline seelik, uuemamoeline rõivas ei kodunenudki, vaid seal koodi põik triibulised kuued, kus juurest viibustik pidevalt muutus laiemaks ja ja põhivärvitoonid heledamaks. Muide, Sõrve poolsaarel. Jämaja kihelkond on ainus, kus naised ei kandnud möödunud sajandi keskpaiku pika ülerõivast. Mujal ikka peeti pikka, kõige pidulikumaks. Aga siin Sõrve poolsaarele Jämaja kihelkonnas oligi see lühike vammus. Oligi talvine ülerõivas ja sama lõikega kasukas. Lammusele tehti siis toestati Bilbastega seljale koondatud voldid, foldi kimp, muide selja ja küljeõmblus ulatusid kokku ja seal oli siis moodustatud poldikimp händ, ammuse händ, mis oli siis nii tugevasti toestatud, et sinna peale mehed on vahest pannud oma kübara oma Se Sõrve poolsaare rõivas on omapärane sellepärast et seelik ulatab küllaltki kõrgele rindade alla, nagu see on ka Rannarootsi varasemas rõivastuses. Ja põll ulatub samuti kõrgele näitena sellest, kuidas linnamõjud avaldusid talurahvarõivastuses on see Kaarma ülikond. Kui muidu Saaremaal pikitriibuline seelik on küllaltki liine, siis Kaarma kihelkonnast hakati pikitriibulist seelikut kandma juba möödunud sajandi esimesel poolel. Sinna juurde kodunes ka sama tüüpi potisinisest riidest lifti, nagu me nägime seda Lääne-Eestis ja peakattena hakati kandma ka piiblit. Nüüd edasi on järgmine saar Hiiumaa mis mitmeti ühildub teiste saartega kaavid patja on omapärane. Muide hiiu varasem rõivastus on sama tüüpi, nagu seda viimati kandsid rootsi naised Vormsi saarel. Kuni. Oli aastatel ülerõivad, tehti samuti meeste ülikonnad, tehti siin lambavilla värvi pruunid imetati, need leedid just niisugune pruun lambavillavärv ja leedid tehtiga, meeste ülikonnad ja meeste sukad pritsis leedid. Varasem ülerõivas aga nii Eesti meeste kui naistel Orisclai kuub keset selga, õmbluss kahest riidelaiast hoida kokku õmmeldud kahest kahest osast keset selga moodustus volt ja ka niisugust laiakuube kandsid Hiiumaanaised veel möödunud lõpupoole traditsioonilise rõivana pulmas ja ristsetel. Ja varasema peakattena on siin ümber pea mähitud linik. Linikud kanti siin teisiti kui mandril mandril. Liniku otsad rippusid pikalt seljale, aga siin mähiti samuti, kui saaremaagi linik lõua alt läbi nuttis, lina on siis peas. Kuna aga 18 sajandi lõpul juba rahvastiku täiendati Mandri-Eestist just Virumaalt toodud talupoegadega siis saavadki siin sellest ajast peale küllaltki suure erikaalu just need Virumaa komponendid. Nimelt hakatakse kuubi valmistama erinevalt Saaremaast sama lõikega, nagu nad olid Mandri-Eestis tähendadega kuued tulid siia ja need pask tall, nööbid, kuuehõlma, kaunistusena, naiste rõivastuses. Virumaaga kanti käisid siin samuti see varasem ühevärviline must kuub või valge linane suurser. Korrutati ja samuti ka varasemad käised olid kulutatud. Möödunud sajandi 40. 70. aasta paiku sai siis Hiiumaalgi valitsevaks pikitriibuline seelik Siinse triibustiku juures sinisaare saarele täitsa nii omanäoliseks tugevad triibud. Kõrvuti mitte niisugust pehmelt toon-toonis üleminekut nagu mandril. Siis käiste peal kanti siin ka ülerõivast kampsunit vanemat tüüpi seelikud, valged linased, suur särgid ja mustad villased. Kuued korrutati ja õmmeldi pihiku külge. Siis sama lõike mööda Hiiumaa naiste ehk siis peal kanti käiseid, mis ühevärvilise seelikuga samuti korrutati. Pikitriibulise seeliku puhul aga sai järjest enam ja enam kaunistuses põlle ja, ja käiste kaunistuses üle talupits. Ja ka abiks iga on veel käiseid, mõnikord kurutatud, kuni pitsideni on kurrud sisse pressitud. Omapärane oli hiiu naiste vöö nahkrihm, mille küljes rippusid puusadele metallist vasest kaunistused, ketid koos ripats ilustustega. Rõhud. Juuste kandmisviis nimelt nad Palmitsesid oma juustesse lisahaara Kalevisti, Sahara, kumbagi Palmikusse. See valmistati nii, et hakati kuklas, Palmistsema toodi siis palmikud, et otsmikule ja palmiku Kalevist tähendadega kaeti pealagi ning siis palmiku otsad rippusid kaunistatud otsad rippusid seljale. Sinna juurde on Sist neiut kandnud ka pärga, mida Hiiumaal nimetati penikuks tagant vigaarialt tõusev pärg depingutega kaunistatud. Ja sinna pandi ka sageli veel linditki. Viimati püsis just põhja Hiiumaal pruudi peaehtena ja Lõuna-Hiiumaal on kandnud seal pruuttüdrukud, viimati aga varem oli see täitsa tüdruku peaehe. Naised kandsid siin talusid, mis varem olid ka natukene suuremat trapetsi või, või siis ka poolkaarekujulise poolkuu-kujulised. Aga hiljem nad jäid üsna väikeseks, eriti just siin Pühalepa kihelkonnas ja Käinas. Käiste peal kandsid Hiiumaanaised Käinas poolpikka varrukateta kehakuube, mujal aga oli kampsun varbadega pikkade varrukatega villane kampsun samuti andadega kuuetüüpi nagu üle rõivaskisele Muhu saarel. Samuti kanti pruuni ülikonda sama põhiliselt sama tüüpi nagu see oli Mandri-Eestis ainult natukene vanapärasem ühe rea nööpidega ja püstkraega püksid. Ehkki nad tehti galakaga, nad ei olnud mitte nii ümber keha liibuvad, nagu mandripüksid olid ja jalas siis kanda kas pruune või valgeid sukki. Kaob kübarad peas. Või ka varrastel kootud mütsi, kuid vest ja kaelarätt Muhu mehe rõivastuses. Ma ei levinud neid sinna sinna jõudnud Muhu naiste rõivastus, aga mis osaliselt püsinud tänapäevani, eriti juus. Traditsioonilises pulmarõivastuses on meil muuseumisse kogutud õige rikkalikult ja me võime selles eraldada rohkesti erinevaid arenguetappe. Muide, see niisugune varasem ühevärviline must ümbrik seda Anti veel möödunud sajandi keskpaiku, teisel poolelgi. Sajandi lõpuni veel pruudi pulmarõivastuses ainult ühevärviline ümbrik tihedasti korrutatud alla äärde kootud põiktriipudega. Ja sinna juurde siis rikkaliku kaunistusega põll, pruudi põll või pulmapõll, mida ta andis nii hästi, pruut kui ka pruut tüdrukud kandsid seda pulma ajal. Saartel on pidulikus rõivastiku rõivastuses kandnud põllega neiud välja arvatud Kihnu, kus püsis mandri traditsioon. Et põll kuulus ainult naise rõivastuse siis varasema vanema rõiva nii komponendina kandsid pruudid veel möödunud sajandil ka käiseid mida igapäevases elus enam ei kasutatud vaid nende asemel oli siis juba pikkade käistega särk. Aga pulma ajal pandi ka veel käised, millel on hästi laivõrkpitskaunistus alaäärel ja ilmselt on ka see kõrge tanu, mida siin noorikule on pähe pandud olnud varem muhu naiste piduliku peakattena üldiselt kasutusel. Aga siin möödunud sajandi keskpaiku ja teisel poolel pandi niisugune tanu pulma ajal pruudile pähe, kui ta tehti noorikuks, tähendab, esimene traditsiooniline abielunaise peakate oligi niisugune kõrge valge tanu ja hiljem see asendati siis kõrge kirju tänuga. Ja pärast pulma viimasel päeval riietati pruutiale ümber sai sellise ülikonna, nagu naised sel ajal just kandsid sõrmed käesoleva sajandi alguse pikitriibulise seelikuga seelikuga ülikond. See värvitoon on siin üsna nii oranžikas-kollane veel või oranžikas toon alguses, kui pikitriibuline seelik kodunes Muhumaal siis ta oli üsna üsna tugev punakas põhi, trippustiku põhitoon aga järk-järgult muutustama heledamaks, kuni lõpuks siis kolmekümnendatel aastatel täitsa niux tydruk kollaseni välja. Erinevate ühevärvilisest mustast ümbrikust, mis tihedalt pressiti kurdu või vannutati kurdu ja pressitill kuumade leibade kuumade kivide all. Seda pikitriibulist seelikut seelikud enam ei korrutatud, küllaga koguti seeliku, alaäär poldi triibukordade liigivahede järgi polti ja just see alaäär pressiti siis tihedasti kõvasti volti, teehöövelpingi vahele pandi siis vajutused hästi sisse jäid poldid, aga muidu seelikud üldiselt ei pressitud. Siis varasem kõlavöö möödunud sajandi lõpul asendust nahkrihmaga, mis läikis kiile vööks hiilerihmaks ja naise hõivastusse tulid, tulid lipp Ps just möödunud sajandi lõpu käes osandi alguse rõivastuses ja väike tanu siis, mis kuulus naisterõivastuse argidanu. See pandi pruudile kahitama pulma viimasel päeval pähe ja distantsidki pulm lõhki, lõpetati pulm ära. Muide selle ülikonna juures kannavad Muhu naised juba kingi möödunud sajandi lõpust peale juba tulevad need kõrged lapiga kingad. Muidu varem olid pastlad kurdu pressitud pealsetega pastlad. Selle poolest muhuma eraldub Saaremaast ja Hiiumaast.