Algab fotogool ja tänases saates kutsume teid vaatama pilte kaasa mõtlema ja võib-olla isegi kohe praegu lülitage omale arvuti sisse, minge leheküljele festival, fotographer u, kus siis saate vaadata neid pilte, millest juttu tuleb. Aga põhjus see, et sel nädalavahetusel, mis nüüd läbi sai, toimus siis Baltikumi pulma- ja portreefotode võistlus ning Kaupo Kikkas, sinu töö sai ka seal hea koha, palju õnne, aga ka paljud teised Eesti fotoga rehvid said auhindu, mis ei ole mitte igal aastal niimoodi olnud. Räägi mulle, kes sealt auhinnad ära tõid ja Jako pilte vaatama kohe. Tänan ja tõesti, nädalavahetus oli fotograafidele väga põnev adrenaliinirohke, sest et Baltikumi fotovõistlusel hinnati siis pilte mitte ainult portree pulma, vaid ka loodusfotokategooriates. Ja tõesti esmakordselt juhtus selline ta uhkeks tegev asi, et kõik Grand Prix auhinnad tulid Eestisse. Aga ma olen ise seal mitu korda žüriis istunud eelnevatel aastatel ja andnud need Grand Prix auhindu leedukatele ja iga kord kivistunud hambaid, et miks see alati Niile läheb ja seekord oli žürii täiesti baltikumi fotograafide vaba, ehk siis kõik olid mujalt maailmast kõik fotograafid. Nii et ei saa olla mitte mingisugustki kõige väiksematki võimalust, et seal keegi kedagi tundis. Ja tõepoolest, kõik kolm Grand Prix tulid Eestisse, nii et vaatamegi koos neid pilte, sest et sealsamas ajend fotographeri lehel on kõik need teise ringi jõudnud tööd väljas ja mitte sugugi ainult võidutööd, vaid ka lihtsalt osalenud pildid. Ja miks on seda galeriid väga tore vaadata, esiteks loomulikult on seal väga palju häid fotosid. Teiseks on võimalik mängida ise kohtuniku, vaadata neid pilte läbi ja mõelda, mis mulle meeldib, mida mina hindan, millele mina kõrge hinda annaksin. Tegelikult näiteks ise istudes sealsamas vaadates seda žürii tööd ja värisedes, kuna mu oma pildid olid seal ka hindamisel, siis ma pean ütlema, et oleks täiesti teistmoodi hinnanud. Nii et see on hea näide sellest, et igalühel meist on oma maitse, oma kultuuriline taust, oma selline fotokogemus, mingid asjad, mingid sündmused, mis meid puudutavad ja mis meid ei puuduta. Nii et tegelikult me hindaksime tõenäoliselt kõik neid pilte üsna erinevalt. Mis omakorda tähendab seda, et võib-olla esmaspäeval on üks võit ja teisipäeval on teine võitja. Aga need pildid on enamus, et mitte öelda kõik väga head ja väärivad vaatamist ja tähelepanu. Võtan praegu näitaksite ette portreefoto kategooria ja Grand Prix pildi, mis on Annika Metsla pilt kaksikutest tüdrukutest. Kui ma vaatan seda pilti, siis noh, ei saa salata, et sellised pildid on küll minu maitse, mulle väga meeldivad sellised ausad, lihtsad, hästi otse peale nii-öelda lennatud fotograafi poolt ehk siis ilma igasuguse keerutamise tilul, iluta närvilise mullitaja, Photoshopi töötluseta ausad portreed ja mulle tegelikult oli väga suur üllatus, et see pilt võitis, sest kui ma istusin saalis ja vaatasin žürii tööd, mis oli avalik, siis mulle tundus, et sellele žüriile meeldivad väga sellised natuke Slavilikud, hästi portreepildid ehk siis punased huuled, sellised juukselakiga üles tõstetud soengud, värvilised riided, et järjest justkui need pildid said väga kõrgeid hindeid ja volinik aga üsna pettunud, vaadates kuidas just eestifotograafide tööd, keda ma teadsin. Pigem said selliseid lihtsalt natuke üle keskmise hindeid. Aga nii naljakas kui see ka ei ole, proovisin ennast panna sellesse žürii rolli. Žürii töötab nii et tekib teine voor pärast nendest piltidest, kus hakatakse siis vaatama neid pilte juba koos. Ja ma mäletan täpselt maa tööst, kuidas ühel hetkel saab täielik küllastus kogu sellest ilul ilust ja kogu sellest värvide maailmast. Ja vot siis algavadki need hetked, kus hakkavad esile tõusma, et päris pildid, need pildid, millel on mingisugune oma lugu ja oma sõnum maailmale öelda. Ta oli mul tõesti nagu hästi uhke tunne, kui pulmafoto Grand Prix auhind läks Mait Jüri Aadole ja portreefotograaf Annika metsale ja mõlemad on mustvalged pildid lastest, sellised lihtsad, otsesed ilma keerutamiseta pildid, sest tegelikult teised auhinnad läksid küll pigem sellistele niukestele, efektsetele, mahlastele, fotodele, just et näiteks ütleme, kui me vaatame siin seda portreefoto võidupilti, kus on siis peal selline talvisesse maastikku paigutatud modell ka niimoodi hästi ilus, hästi perfektne ja värvid õudselt ilusti töötavad. Et väga-väga ilus foto, aga näiteks kui mina seda pilti vaatan, siis see on minu jaoks 100 protsenti selline konstruktsioon ehk siis et see ei ole tegelikult nagu minu jaoks selline portreefoto, mis räägiks mulle midagi inimesest nagu konstrueeritud lugu fotograafi poolt, eks ju. Nii et näiteks mina väga ilus pilt seal kohe Igi kiidan ja ütlen ka seal nimerasem Monica Penku, Taavi pinkute Leedust, kes selle töö autor on ka näiteks jah portreena. Ma ise kipun ka eelistama ikkagi pigem sellist lihtsat ja selget lähenemist. Nii et ühesõnaga igaüks saab siit siis valida enda lemmikuid, mängida ise žüriid ja vaadata, kes tema arvates võitnud oleks. Aga tulevad siit väljade erinevad pulmatraditsioonid kuidagi või on nad ikkagi pulmapilt, on pulmapilt ja pole midagi teha. Absoluutselt esimest korda sel aastal tõesti tulevad ka mingil määral välja erinevad traditsioonid, sest et see konkurss on tegelikult ju ülemaailmne, et me küll nimetame seda harjumusest fotograafidega omavahel alati Baltikumi võistluseks, aga tegelikult on selle võistluse nimi IM photography ja sel aastal osales minu meelest 30-st riigist inimesi, kui ma õigesti mäletan. Nii et sel aastal tõesti tuli sisse päris ohtralt sellist hoopis teistsugust pulma, traditsiooni, aga fototraditsiooni. Eks need sellised mahlasemad värvilisemad pildid, ma vaatasin, siin olid autorid, olid näiteks, oli minu meelest Küproselt ja äkki Kreekast keegi ja Hispaaniast. Tegelikult on tõesti selline hästi mitu mõõdet, nii fotoareng ja fotokultuur kui see pulmakombestik, eks, et näiteks USAs käies võistlustel alati ma vaatan tohutu imestuse ja naudinguga India pulmapilt, eks ole, et seal on niivõrd palju värvi. See pulm on niivõrd traditsioonide küllane, seal on nii, et konkreetne lausa reeglistik, kombestik, mida järgitakse ja fotograafil on see kõik ju üks suur suur väljakutse ja suur rõõm, sest et tal on nii palju erinevaid olukordi, kus ta saab siis seda oma hetke ja pilti püüda. Ja samas vastukaaluks selle mõni inglise pulm, mis näeb lihtsalt niimoodi välja, et pruut ja peigmees saavad kirikus kokku, kus saavad mõned väga ilusad kirikupildid ja pärast seda minnakse restorani, mis on fotograafile noh, võrratult võrratult igavam, sest et tal ei ole sisuliselt üldse võimalust neid mingeid situatsioone kinni püüda, sest neid ei juhtugi, eks ju. Nii et tõesti sa tõid väga ilusa mõtte veel siia lisaks, et neid pilte saab ka vaadata kui sellises antropoloogilisele vaatepunktist, et kuidas pulmatraditsioonid ja üldse pulmakombestik ja kas või pulmapaigad pulmastilistika pruutpaari välimus üle maailma erineb. Aga mitte ainult pulma- ja portreefotosid hinnatud loodusfotot ka. Just nii, ja nagu ma veel kord ikka jälle uhkusega ütlen ka loodusfoto grand Prix auhind tuli Eestisse, muideks miks see tegelikult see ajend photography võistlusel väga eriline on, on see, et maailmas ausalt öelda ei meenu mulle mitte ühtegi fotovõistlust, kellel oleks nii suur auhinnafond, ehk siis tõesti esikoha auhind on äärmiselt väärikas, nii et kõik Grand Prix võitnud fotograafid said endale terve fotokomplekti ehk siis maailma tippkaamera koos objektiiviga ja muu sinna juurde kuuluvaga. Sven Začek, kes võitis siis parima foto Grand Prix, son neid komplekte korjanud vist võistlustelt kokku juba nii palju, et, et ma arvan, et kindlasti ta lapsed juba omavad paremat tehnikat kui mõned teised loodusfotograafid ja ma loodan, et Sven saab aru, et nalja. Aga tõesti see pilt? Ta on absoluutselt jällegi eriline ja erilised asjad žüriile meeldivad, sest et kui sa oled vaadanud tuhandeid pilte, et paljud selle liikmed on vaadanud kümneid sadu tuhandeid pilte, siis on neid väga raske üllatada. Aga see pilt Sven on teinud ja millega ta selle Grand Prix sai? Ma ise jälgisin seda hindamist nagu nii-öelda oma nutitelefoni ekraanilt. Ja kui see pilt ette tuli, ma jäin täiesti, kivistusin hetkeks, sest ma mõtlesin, et ototot, mis siin nüüd toimub, ehk siis, kui ma seda pilti püüaksin kirjeldada, siis on peaaegu, et kirjeldamatu, see on nagu mingi unenägu. Pilt on siis pildistatud otse taevaavarustesse, öösel näeme siin peal neid nii-öelda täheringe, nagu öeldakse, sest kui kasutatakse hästi pikka säriaega aparaat pannakse statiivile Se pildi pikkuse säriaja pikkus on siis kuskil pool tundi või rohkemgi, sest maakera liikumisest tekkivat tähtedest jutid ja kuid see kaamera on suunatud täpselt õiges suunas, siis vahel peab jääma siis kuskile sinna keskele, siis need jutid keerlevad justkui ümber selle põhjanaela efekt on muidugi äärmiselt võluv, kus siis nii-öelda taevas muutub nagu justkui mingisuguses vurriks või, või, või ma ei oskagi öelda keeristormiks. Et see oleks midagi kõige uuemat, seda, sellist pilti on enamus loodusfotograafid näinud, aga nüüd hakkab nalja saama, sest Sven on suutnud kinni püüda sinnasamasse pildile sama taeva taustale kaku. Ehk siis aparaat on pandud pildistama pooleks tunniks, tähed muudkui liiguvad. Kera liigub, pilt muudkui säritub ja nüüd äkki lendab kuskilt läbi keset ööd üks kak. Ja Sven laseb sinna täpselt õigesse kohta õigel hetkel välklambiga valgust ja tulemuseks on see, et meil on ühe pildi sees linnufoto, mis on ülilühike ajahetked peatada õhus kinni lind. Ja meil on tähistaevafoto, mis on ülipika ajahetk, et lasta dünaamilised, need tähed liikuma. Rääkisin pärast sellega žüriiliikmetega ja nad ütlesid tõesti, et see oli kogu võistluse ainuke pilt, kus korraks kõik kivistasid ja mõtlesid, mida me nüüd siis ikkagi täpselt näeme? Aga mida Sven ise on selle kohta öelnud, kuidas tal see. Rääkisin kassenniga jutus endagi nalja, et tuli telefonikõne ja kästi kohale tulla. Ta ei olnud plaaninud üldse kohale tulla, nii et küllap ta kuskil metsas ootas mõnda järgmist kaku, aga kästi kohale tulla ja mulle tundus, et ta oli väga rõõmus, et see pilt esile tuli, sest et tõepoolest, ega iga loodusfotograaf on ise ka õnnelik, kui veidi erilisem pilt, veidi ootamatum pilt, tema nägemus loodusest pääseb esile. Ta lihtsalt üks väga ilus pilt, see Svenil on ka kuulus pilt, et sellist hommikusest päiksetõusust rabamaastikul, kus nii-öelda kõik see raba aurab ja nii edasi ka see sai kõrge tunnustuse, aga see on selline pilt, mis seal väga ilus ja perfektne, aga milles puudub nagu üllatus, eks ju. Et ma arvan, et ta oli ise väga rõõmus, et just nimelt see, see öine pilt esile tõusis. Seda saab siis näha, kes nüüd ei ta arvutisse toksida, siis meie kodulehekülje peal on ka link, millele vajutades saate siis festival photography u leheküljele ja vaadata neid pilte, mis võistlusel osalesid, teha oma valik ja mõelda siis nende üle, mida te seal näete. Aitäh, Kaupo Kikkas.