Jätkame fotogooliga ja tänaseks teemaks on Amazonas taaskord. See on üks paik, Kaupo Kikkas, mis siin ikka jälle tõmbab ja sa käid seal uurimas, kas see paik juba sul läbi käidud ei ole. Seekordne plaaningi rääkida veidi teistsugusest Amazonasest. Kuna ma olen seal juba tõesti õige mitu korda käinud ja päris suur osa sellest loost on juba raamatukaante vahele saanud, siis täna ma räägin hoopis mägisest alast, kust Amazonas algab. Ehk siis räägin andide idaküljest seal paiknevast või õigemini seal hävinud chachapoyaste kultuurist. Ja kui me muidu Amazonasest räägime, me kujutame ikka alati ette jõge, vett, mahlast, loodust, vihmametsa niiskust, meeletud palavust. Aga see kõik on võimalik ainult tänu sellele, et Andides sajab vihm maha või vihm nii-öelda mägedesse. Ja see valgub sealt kõik alla Amazonase basseini, seda lausa kutsutaksegi inglise keeles, Peisin eesti keeles võib seda kutsuda Amazonase basseiniks, ehk siis sisuliselt on tegu ääretult suure tasase madalikuga, kuhu see vesi kõik valgub ja tänu sellele ongi üldse Amazonase veesüsteem, võimalik, et see sealt Andidesse vesi alla tuleb. Aga näiteks Amazonase provints Peruus hõlmab endas tegelikult hoopis just nimelt seda veidi mägist ala, kus vesi koguneb. Kui nüüd hakata nii-öelda metsast vaikselt jalutama või paadiga sõudma, siis oleneb, kust sa parasjagu alustad, kas sul on vaja paar 1000 kilomeetrit sõuda või vähem ja ühel hetkel hakkab see maa muutuma kuivemaks, kuni tekib siis nii-öelda terrafirme või siis selline kõrgem kuivem mets kui tõuseb muudkui edasi, kuni kohalikud ütlevad selle kohta juba Montannies ehk mäed, kus hakkab metsa sisse ilmuma kergelt reljeefi. See on kogu aeg ikka oma suunas ja näiteks väga põnev näiteks sellel samal juba kõrgemal Montannies või seal reljeefsemalt maastikul näiteks elavad palju paremini Jaaguarid. Lõuna-Ameerika suurimad kassid ja seal üleujutatud alal on Jaagoritel palju raskem, nii et tegelikult näiteks Amazonase vapiloom ehk jaaguar elab just nimelt seal veidi kõrgemal vihmametsas paremini. Ja kui me jätkame kõndimist ja ütleme, maa on juba tõusnud 500000 meetrit üle merepinna, siis ka see on veel endiselt Amazonas, sest see on nüüd see kõige tähtsam koht, kus vesi koguneb chachapoyaste ala siis tegelikult jääb juba lausa 2000 meetri kõrgusele ja Maran jooni jõgikonda. Paran joon on siis üks kahest kõige tähtsamast jõest, millest Amazonas alguse saab, teine on jõgi nukaiaali ja see kolmnurk, mis sinna nende nii-öelda Maran jooni jõukajaali vahele tekib, ongi see, see põnev ala, millest täna räägime. Chachapoyased olid üks paljudest inkaeelsetest kultuuridest ja kas neid nimetada kõrgkultuuriks või mitte, selle üle võib vaielda ja eelkõige seetõttu, et meil on nendest äärmiselt vähe teada. Ja äärmiselt vähe on teada seetõttu, et inkad olid tegelikult Anastajad, Minkad, assimileerisime nendele eelnenud kultuurid, need olid väga toored, väga jõhkrad. Ja ütleme niimoodi, et näiteks inkad olid ka esimesed massilised küüdi, tajad, incad küüditasid tegelikult erinevaid kultuure mööda oma alasid laiali, seal oli, et hävitada, assimileerida rahvusi. Nad hävitasid eelnevatest skulptuuridest näiteks ka kirjaoskuse. Et see on üks suurim asi, mille üle on väga palju vaieldud, et kas inkad olid kõrgkultuuriga. Sincad olid orjapidajad siiamaani päris konkreetsed. Tegelikku vastust ei ole, sest inkad olid hävitanud kirjaoskuse tegelikult ju inka tähendabki, eks ole, kettiot nii-öelda valitsevat klassi päikese poegasid ja omavahel needsamad päikesed pojad siis kasutasid sellist huvitavat suhtlusvahendit nagu kipud. Mis on siis sõlmed, mis on seotud paeldesse ja selleks, et seda oleks võimalikult raske mõista, olid ainult üksikud kippuda lugema ja kes siis suutsid neid sõlmi nii-öelda paelte sees viia nagu teateid ühelt päiksepojalt teisele. Et jumala eest ei saaks lihtsad inimesed mitte midagi aru. Ja needsamad õelad incad, kes tegelikult nagu me teame, on maailmale jätnud väga-väga palju näiteks põllukultuure kas või kõrvitsa aga samas ka kartuli kasvatamises ja, ja, ja, ja milles kõiges veel olid nad äärmiselt edukad maisiliike tunti inkade ajal vist buli kasvatuses rohkem kui kui praegu, nii et põllukultuurid Ariana ja terasspõldude loojatena olnud olnud tohutult tohutult edukad. Aga samas tõesti nad olid tõeline selline noh, kuidas öelda diktaatorliku režiim, kuna kuna lihtinimesel või nii-öelda ühel kodanikul puudusid absoluutselt kõik õigused telesisuliselt orjarollis. Aga nüüd põrgates inkade juurest tagasi chachapoyaste juurde, kelle incad Anastasid Sist Boyaste kohtus, Ta on teada mõningad nii huvitavad faktid, et see tekitas lihtsalt niivõrd palju huvi, et ma olen nüüd juba mitu korda sinna tagasi läinud ja lähen kindlasti veel, et leida kõik need jäljed, mis seal tänaseks on võimalik leida üles. Ja esimene asi, mis mind tohutult tõmbab, on see chachapoyased olid palju pikemad kui inkad, nad olid palju heledama nahaga ja isegi heledate silmadega. Kui me oleme näinud kuskil pilte, siis inkad olid seal 130 140 sentimeetri pikkused, tumedanahalised pisikesed, sellised, kuidas öelda Tounturs ehk siis kahe jalaga maas lühikesed inimesed ja nüüd äkki need, need pikad uhked chachapoyased ei teata isegi seda, kuidas sotsiapoyasid ennast kutsuti, isegi seda ei ole teada, kuidas oli see nende mina või iseenda kutsumine. Sotsiaalse pojas on ka neile pärast nimeks antud, tuleb sõnadest üks pool on kindlasti pilv ja meelevaldselt seda tõlgitakse tänapäeval tavaliselt kui pilveinimesed või pilvesõdalased, aga väga võimalik, et hoopiski see teine pool on seotud metsaga, ehk siis nagu pilv ja mets, ehk siis hoopis pilvemetsad pilvemetsainimesed, nii et tegelikult isegi seda täpselt ei ole teada. Aga needsamad chachapoyased siis peavad pärinema hoopis teistest rändeliinidest kui inkad, sest et nendel ei ole geneetiliselt midagi ühist. Ja kõige kuulsam selline legend nende kohta on see, et nad on viikingite järeltulijad, sest et kuidas muidu äkki nii-öelda siis Europiidne geen pikema valgema nahalise inimesega sinna Lõuna Ameerikasse. Aga seda ei ole siiski keegi veel suutnud kinnitada ega ümber lükata ja kindlasti on nad pigem Põhja-Peruust ja teiselt poolt tulnud, kui, kui inkad ja nad on endast maha jätnud ka väga huvitavad ehitised, millest siis tänaseks on enamasti küll järgi pigem varemed, aga tänu sellele, et need alad on nii vähekülastatud, nii vähe käidud ja ka vähe uuritud, siis on, on seal järgi ääretult põnevaid objekte. Chachapoyaste kõige kuulsam ehitis on kindlasti Guelapi kindlus, mida kutsutakse ka Põhja-Peruu matšubitsuks. Ehk siis kuulsa inkade püha linna järgi, mis on seal kusjuures ehk siis lõuna pool Peruus ja tegu on siis ka samuti looduslikult täiest ligipääs pääsmatusse väga põnevasse mäeaheliku lõppu ehitatud suure kindlusega. Ja nii kurb kui see ka ei ole, siis tegelikult samal hetkel, kui inkad viimase poja, see tugipunktid alistasid, assimileerisime samal hetkel tegelikult juba Hispaania konkista olid algust teinud ja inkade nottimisega, kus kohas ja ja lõuna pool. Need saatuse iroonia on karm, kuidas inkad alistasid küll viimased hõimud, aga samas juba juba sel ajal alistati neid endeid. Aga kurb on see, et konkistaga kaasas käinud mõned üksikud nii-öelda kirjutajad või ajaloo huvilised on teinud märkmeid mõningaid märkmeid chachapoyaste kohta, mida siiamaani tegelikult ei osata päriselt tõlgendada. Näiteks üks huvitav tõlgendus on see, et arvatakse chachapoyaste hulgas oli rohkem või, või eriliselt palju albiinosid. Ja seetõttu hoopis on selline arusaam, nagu nad oleksid olnud väga heleda nahaga ja, ja nagu neid heledanahalisi oleks väga palju olnud, jällegi ei saa kinnitada, ei saa ümber lükata. Aga kõige põnevam selle kohe lapi juures on tõesti see, et sealt leitakse endiselt, et kogu aeg uusi leide, mis on seotud sisemise, avavad meile jälle väikseid uusi peatükke ei chachapoyaste kohta, kui ka nende suhete kohta inkadega ja isegi konkistaga. Sest kui konkista lõpuks jõudis chapoyaseni, siis tegelikult, et olid juba valgete inimestega koos tulnud haigused nii levinud, et sisuliselt, kui laps suri tegelikult kõige lihtsamate haiguste kopsupõletike leetrite ja rõugete kätte lihtsalt ära, kuna nendel puudusid kaitsvad nii-öelda immuunsussüsteemi osad sellised infokillud tänu siis moodsale tehnoloogiale tulevad praegu järjest järjest välja. Ja näiteks kolm aastat tagasi leiti üks chachapoyaste koobas, mis oli täiesti suletuna seisnud ja sealt leiti 30 väga hästi säilinud muumiat chachapoyaste muumiat, kes siis olid ka paigutatud täiesti ainulaadsetesse sarkofaagi idesse, mille tõttu chachapoyased on eriliselt kuulsad. Aga kui sa nüüd seal käisid niukses jälle vaatasid ringi, õnnestus sul sellega pilte teha või midagi nagu jäädvustada. Muidugi, minu suur plaan tegelikult on teha chapoyastest, õigemini tänaseks alles jäänud chachapoyaste märkidest üks pikk fotoseeria. Kuna mul on ka nüüd mõningad kontaktid tekkinud New Yorgi ja Londoni fotoagentuuridega, siis ma usun, et kunagise seeria tõesti ka aset leiab. Ja seetõttu tahan ma kindlasti tagasi minna ja räägin ka nendest kohtadest, kuhu mul on plaanis minna praegu mõnedest paikadest, kus mul õnnestus käia pojast märke juba otsimas jäädvustamas ja minu jaoks võib-olla kõige huvitavam ja kõige erilisem paik on revanš ehk siis surnute linn, mille chachapoyased ehitasid mäe külge, seal on siis ehitatud täiesti justkui elumajad, kus on toad, kuhu paigutati siis pärast surma nende ülikud koos siis teatud staatuslike esemete ja nende osaga nende varandusest. Aga juba see paigutus, kuidas kõrgele maastik kui väga sobivasse kohta ja ka nii-öelda kosmilises plaanis, ehk siis ka see on ehitatud ka sobilikku asetusse tähekaarti vaadates, ehk siis Orioni vöö järgi on seda paigutatud tõesti ääretult põnev, salapärane ja fotogeeniline koht. Kuid pojaste kultuur, vabandust, ma unustasin üldse seda öelda. Oletame, et oli aktiivne ligi 1000 aastat ehk siis 500 kuni 1500. Hästi jämedates plaanides öeldud. Sest tegelikult, ega siis ei olnud ju üks päev ei käinud klõps ja ei olnud äkki chachapoyaste kultuuri enne neid olid mitmed teised kultuurid siis tegelikult need paigad on olnud pühad juba vähemalt 10000 aastat tagasi. Nendes samades kohtades on ka kaljujoonised ja näha on, et neid kaljuseinas olevaid nii-öelda õõnsusi või konarusi on juba inimkätega natukene nagu kujundatud juba juba tuhanded, et aastaid tagasi, aga seesama saviga punaseks võõbatud surnute linn on lihtsalt niivõrd salapärane ja niivõrd kummaline, nii ootamatu. Et, et kas see on paik, kuhu ma tahan kindlasti tagasi minna, kuna oli vihmahooaeg, siis see matk sinna oli täiesti omaette elamus, igasugune mugavustsoon tuli unustada, matkata tuli põlvini mudas ja nii-öelda libedatel kaljuservadel pisut turnides. Aga see pilt kõik oli äärmiselt võimas ja seda kõike kindlasti väärt. Aitäh Kaupo Kikkas tänaseks.