Jätkame fotokooliga ja ka täna oleme juttudega Amazonases Sagoppoled tavaliselt pildistanud, ikka elavaid inimesi ja portreesid inimestest teinud ja nüüd juba üksjagu aega ajad, sa jälgi kadunud rahva kohta. Chacapoyased, kellesse ka eelmine kord rääkisid kadunud rahvas ja sa otsid nende jälgi, käid nende surnud linnades. Miks, millega nad? Just needsamad chachapoyased, kellest me eelmisel korral ka juba päris pikalt rääkisime, on mind köitnud juba mõni aeg köidavad mind veel kindlasti mõni aeg, nagu ma eelmine kord rääkisin, surnute linnast rebashist kuhu maeti või vabandust, see mõõtmine on väga vale sõna, kuhu viidi mäe otsa nende ülikut. Kui te nii-öelda maise elu jätkamist uskudes paigutati nad majadesse elama siis tõepoolest, chachapoyaste ongi meilt kõige rohkem teada läbi nende surmakultuse ja surmakultuuri. Sest et Ninka tassimileerisid ja sisuliselt hävitasid selle rahvuse ennem, kui nad said ise hävitatud konkista käigus hispaanlaste poolt siis asjad, mis järgi on jäänud, need on eelkõige igasugused peidetud paigad ja näiteks tsirka kümmekond aastat tagasi leitud Condoritelaguuniks nimetatav ala mägede vahelt, kus leiti 300 terrakota Sis tehnikast tehtud hauda koos muumiat, ehk siis võib-olla üks maailma tähtsamaid leida üldse nii-öelda kadunud tsivilisatsioonide kohta. Leiti tänu sellele, et võib-olla mõned karjased teadsid, et seal on mingisuguseid asju, aga see info oli kuidagi nagu täiesti teisejärguline olnud ja kuna Peruu on niisugune huvitav riik, kuna seal on kunagi ju tõesti nii-öelda Lääne kolonistid ja Andro bioloogid ja arheoloogid on varastanud selle Peruu tühjaks siis tänasel hetkel on veel selline seisukoht, et ilma Peruu teadlasteta ei lasta mitte kedagi kuskilt mujalt kuhugile uurima. Aga teatavasti Peruu enda teadvus kindlasti konkureeri Ameerika suurte ülikoolide, teadlaste, arheoloogide poloogidega, siis tulemuseks on see, et väga palju kohti on lihtsalt täiesti uurimata ja sealt on tulemas veel selliseid jahmatavaid leide, mida me, mida me keegi ei suuda ette kujutada, sest mõelda vaid, et eksju 10 aastat tagasi, 300 muumiaga paik, kolm aastat tagasi leiti koobas 30 muumiaga koos väga eriliste sarkofaagi idega. Chachapoyased tegelikult ei olnud üks monoliitne rahvas, nad olid erinevad hõimud, kes justkui nagu vanad eestlased tulid kokku siis, kui oli ühtne vaenlane, ehk kui oli vaja sõdida või, või kaitsta ennast või minna võtta maamaid tagasi väljastpoolt tulnud vaenlase käest ja seetõttu ka nende matmiskombeid sama surmakultuur on olnute hõimud tegelikult erinev ja näiteks pildistamise koha pealt täiesti noh, salapärasuse tipp. On üks koobas, kus ma käisin, kuhu on siis viinud ilmselt pigem lihtsam rahvas oma surnuid ja selline savine koobas, kus sees on selline mudane maa-alune jõgi voolab sealt läbi, seal on hästi palju väga uhkeid, seal aktiita. Selline termaal koobas. Me keegi ei kujuta ette, tõenäoliselt on tuhandeid luukeresid seal jalge all, kui me üle selle savi käime, sinna savi on selle peale järjest tekkinud. Ja näiteks tõesti, mis ei ole maailmas tavaline sekuse koobas on sisuliselt okei, seal on küll väike värav ees, aga sa lähed paluda ühe mehe käest, teeks selle värava lahti. Sa lähed koopasse, kus jalad ümbritsetud pealuudest, mis on seal sisuliselt seisnud läbi uurimata, läbi kaevamata need põrandad. Kas see väga Spuki nagu inglise keeles öeldakse, väga kummaline ja väga pisut sinna judisema panev tunne käia taskulambiga suures koopas ja ümber sinu on, on, on sadu surnuid ja mis on väga põnev, et ega siis tänased Peruu külasedkes elavad seal Põhja-Peruu mägedes ei ole nagu nendest vanadest traditsioonidest päris lahti lasknud, sest lõppude lõpuks on need ju tegelikult ketšivad, eks ju. Täna me ütleme, nende kohta Peruu lased aga põhimõtteliselt ketšivad ja nad on muideks nii-öelda paberite järgi väga viisakad ja truud katoliiklased aga ei põlga praga vanu jumalaid ja nii nad käivad ka, viivad sinna chachapoyaste pühadesse paikadesse ikka ohvreid. Ja kõige traditsioonilisem ohver on viie alati tubakat meie, nii võib näiteks näha, et kes on toonud kokalehti, kes on toonud tubakat, kes mõned suitsud sinna pealuudele. Jällegi väga-väga kummaline vaatepilt, et mõeldes eriti, kuidas koopast välja tulles on jälle tublid katoliiklased edasi ja nad ei mõtle sellega mitte kõige vähematki paha, nad lihtsalt mõtlevad, et ka igaks juhuks peab vanade jumalate eest hoolt kandma ja kui nad ikka tahavad, et nende soovid täide läheksid, siis pigem toome väikse ohvri nii uutele kui vanadele jumalatele. Ja see koobas on tõesti väga põnev, väga fotogeeniline, aga kõige kuulsam on siiski nende matmiskomme ülikutele, mis on sellised täiesti ainulaadset sarkofaagi, mis näevad välja nagu puuslikud, ehk siis justkui selline suur pupujuku puust ehitatud, aga tegelikult on see siis savist terrakota kuju, kõige suuremad on seal 10 üle 10 meetri kõrgused, aga keskmine on siiski enne inimesekõrgune, kuhu sisse siis pandi väga omapärases ainulaadses poosisse kadunuke ja lisati talle siis sinna kaasa üht koma teist tarvilikku. Ja nüüd veel üks väga huvitav fakt. Otsiti mäekülgedel sellised, nii-öelda salajased raja tihtipeale neid lausa ekstra tihti neid radu, et need siis need puuslikud püstitada oma linna vastas olevale mäeküljele, nii et sisuliselt sa tõused hommikul üles, ringutasid ja vaatasid, kuidas tõusev päike siis kadunud emale või isale esimesed kiired saadab ja, ja sisuliselt jah, nagu nagu selliseid inimkõrgused malenupud on, need on need terrakotast sarkofaagi. Nii et, et tõesti matmine võib-olla ühel hetkel kõige tugevam kultuuriline lüli sisuliselt ühe kadunud rahva ja tänase päeva tava vahel. Lõppude lõpuks, kui ma ütlesin, et mulle pakub ka fotograafilises mõttes see kõik väga suurt huvi siis kui see rahvas on kadunud ja meil ei ole palju sellest järgi, siis ühel hetkel saabki tegelikult fotograafilises mõttes see justkui nagu selliseks surmafetiš pildistamise projektiks ehk ma pildistan üles ja proovin uurida ja anda edasi kõik võimalik chachapoyaste ja neid ümbritsenud hõimude erinevaid matmiskombeid, olgu see siis koobas, kuhu toodi ohvreid, olgu siis surnute linn mäe küljes või täiesti omalaadset sarkofaagi või terrakotasse mätsitud muumiad. Et absoluutselt ainulaadne eriline projekt ka minu jaoks näha midagi sellist, mida maailmas väga vähestes kohtades võimalik. On näha, aga sinna ei viida turistigrupp, seal ei käi fotograafid üle maailma pildistamas. Seal kindlasti käib inimesi, aga näiteks kui me läksime sinnasamasse Reivashisse, siis vihmahooajal ei olnud seal käinud kuu aega mitte keegi. Nii et juba see tunne minna surnute linna kellelegi pühasse paika, kus ei ole enne sind käinud pikka aega mitte keegi, on võrreldamatud tuumanäiteks, ise olen natuke skeptiline alatisele matšubitsu turismi suhtes, loomulikult tegu on tõenäoliselt maailma kõige tähtsama turismirajatisega või turismipaigaga üldse, kus käib päevas tuhandeid inimesi, aga minu jaoks lihtsalt see turismimasin, mis seal käima pandud, võtab kogu selle võlu, selle tunde, selle salapära maha. Ja kui ma pean hommikul seisma 200 inimesega koos sabas, et sinna sisse pääseda ja ennem seda veel pean olema ööbima kuskil nii-öelda turistikülas, kus on ainult kõik tehtud selleks, et mult raha ära võtta, siis sa lihtsalt emotsionaalselt nii kohutavalt laastab mu seda tundemaailma, ennem et ma pigem vaatan seda saladuses olnud pisikeste Revašid, mis oma mastaapide suhtes kindlasti ei konkureeri matšubidžuga, aga olen seal ihuüksinda ja tunnetan seda nii-öelda täiesti otsest sidet, et justkui mingid ajaväravad portaali enda enda ümber tundes, vaadates neid neid samu muumiaid, kes seal Rewashi majades paiknevad. No põnev, aitäh sulle tänaseks Kaupo Kikkas ja kohtume järgmisel nädalal.