Täna on meil külas Marta essori, Raul viies. Marta Essena praegu Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud Raul, viies välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise Eesti ühingu esimees. Pärast Eesti vabastamist fašistlikust okupatsioonist oli Marta SR Võrumaa Raul, viies Tallinna komsomoliorganisatsiooni sekretär. Läheme koos nende mälestustega tagasi ühte töö ja võitlus rohkemasse perioodi Eesti komsomoli 40 aastases ajaloos. 1944. aasta suvi. Viimane sõjasuvi August toob vabastajate väed Lõuna-Eestisse. Veel käib põhja pool võitlus fašistide välja kihutamiseks meie küladest ja linnadest. Vabastajate järel saabuvad operatiivgrupid nõukogude võimu taastama. Rahu looma. Operatiivgruppide koosseisus on ka need, kelle ülesandeks on komsomoliorganisatsioonide loomine noorte organiseerimine sõjajälgede kaotamiseks. 1944. aasta augustikuus jõudis mitme pika aasta järel tagalas sünnimaale nooruke tütarlaps Marta Esser. Pean ütlema, et 44. aasta suvi ja hiljem ka sügis oli väga ilus. Väga päikesepaistelised, soojad ilmad ja kes on Eestis nii ringi natukene sõitnud, teab, et Võrumaa omamaastikult on väga ilus ja sellist pilti nagu seda oli munamäe ümbrus ja üldse maaliline rõuge. Raske on unustada igatahes. Me kõik olime ääretult rõõmsad. Ja kõige rohkem tollel momendil muidugi isiklikult mõtlesime veel Tallinna vabastamisele, siis siia jäi minu koduvennad-õed vanemad aga ka juba mõne aja pärast Võru ise, mis sai minu nii-öelda uueks koduks neelas kogu aja nii tööga ja tegevusega. Võrumaa komsomoli maakonnakomitee töötajate hulgas oli tookord viis tütarlast, sõlmakoza poeg, HIVi veer, balt, Eerika mõtte Jernabilak ning mina siis meie, Võrumaa komsomoliorganisatsiooni üldkoosolek. Kõige esimesel päeval pärast vabastamist, tegelikult oli meie viie noore tütarlapse ühine nõupidamine selle üle, millest siis alustada. Mida teha, kohtumisel võru noortega avanes meile tegelik pilt sellest, milliseid koledusi oli tulnud üle elada okupatsiooni ajal eesti rahval võru pärast vabastamist. No kui meie sinna jõudsime, vil põles. Rinne oli mõne kilomeetri kaugusel ja päris tihti mitu korda päevas pommitasid fašistide linna. Mäletan. Ja nähtavasti noored teavad, et Võrus on meie lauluisa Kreutzwaldi muuseum majamuuseum. Me olime ühed esimesed, kes sinna majamuuseumi sattusid. Läksime vaatama, millises olukorras on. Ja pilt oli täiesti kohutavalt masendav. Täiesti rüüstatud, igal pool vedelesid sõna otseses mõttes Paberi lipakad, kaltsud. Veelgi kurvem oli aga meie meel siis kui hakati lahti kaevama ühishaudu. Nimelt selgus, et fašistid olid Võrumaal metsikute piinamiste tagajärjel tapnud ja hauda viinud väga paljusid nõukogude inimesi, nende hulgas ka noori. Okupandid olid kasutanud tihti sellist võtet sidunud okastraadiga inimesi kahe-kolmekaupa kokku ja siis tulistanud surnuks kas siis ainult ühe või kaks ja ülejäänud tükisti hauda juba tapetute poolt. Muidugi niisugune pilt kutsus esile sõna tõsises mõttes suurt viha fašistide vastu ja tõelist tahet kogu hingega. Mobiliseerida. Kõik jõud selleks, et kiiremini saavutataks võit, et paremini abistada rinnet. Maakonnakomiteesse tulid esimestel päevadel paljud need kes 1941. aastal võid astunud kommunistlikku noort. Eks ma mäletan, et üheks esimeseks, kes maakonnakomiteesse tuli, oli noor tütarlaps sabow. Ta oli trükitööliseks söögikohas täht ja tema algatusel. Brigaad, kes võttis endale ülesandeks abistada linna tänavate koristamist ja üldse linna korrastustööde teostamist, ühesõnaga kõik see, mis toob endaga kaasa pommitamine, sõda ja häving. Ja oli tarvis kiiresti likvideerida need jäljed. Meil oli ülesanne komsomoli keskkomitee poolt võimalikult kiiresti välja selgitada kõik need, kes olid langenud nõukogude võimu eest. Siis võtta arvele kõik kommunistlikud noored ja organiseerida siis juba valdade, komsomoli, algorganisatsiooni ja töövaldades. No varsti mõne nädala pärast meil nii-öelda elu läks rõõmsamaks ja paremaks sest maakonnakomiteesse saabus uusi töötajaid ja need olid kõik noormehed, nimelt partisanistaabi töö lõpetamise tõttu tulid tookord maakonnakomiteesse, vaata merimaa praegune vabariigipartei keskkomitee sekretär, eeldanud valusk ja terve rida teisi partisanipoisse. Igatahes see võimaldab meil nüüd valdadesse määrata juba konsorbi, organiseerida tööd valdades. Partei maakonnakomiteel oli tollel ajal kõrvuti nii-öelda nõukogude võimu otsese taastamise ülesande üheks tähtsamaks probleemiks viljakoristustööde organiseerimine oli ju sügis ja oli tarvilik pidada ju kõige rangemat võitlus selle eest, et iga viljatera saaks koristatud valdades. Kõigepealt korraldati noorte miitinguid juba noote, kokkutulekuid kus siis räägiti juba nendest praktilistest ülesannetest, mis Est päevakorras. Ja see oligi eelkõige siis viljakoristus, töö ja Võru noored olidki esimesed, kes algatasid punewooride organiseerimise mõtteviljavarumisülesannete täitmisel. Ja meil valla noored olid siis esimesed punavoori organiseerijad. Ma olin selle voori saabumise juures võrusse juba ja Ma mäletan nii lõbusat pilti, kus siis nii loosungitega ja isegi laulu saatel noored siis tulid tooma esimest nõukoguliku lõikuse saaki Võru linna. Võru noored hakkasid vapralt taastama oma linna ja koristama põlde kuid sõda kestis. Tallinna vabastamiseni läks aega veel üle kuu. Alles septembri lõpul sai tööle hakata komsomoliorganisatsioon Tallinnas. Raoul Viies meenutab. Oligi nii, et päev peale Tallinna vabastamist Tallinna operatiivgrupi koosseisus jõudsin Tallinnasse, see oli 24. septembri hommikul. Kui ma tundsin ennast nii-öelda ainukese kommunistliku noorena sel momendil Tallinna linnas ja ei tea siis millest õieti peale hakata. Maraton kohe Tallinna saabudes läksin kressi tänaval, seal, kus enne sõda oli linnakomitee ja kaader ütelnud, mul ei ole kunagi eriti ilukirjaline käekiri olnud, aga maalisin sildi, millel oli pealkiri ELK nüüd Tallinna linnakomitee. Ma isegi ei mäleta, kus ma sain tol ajal nüüd rõhk, naelad aga kusagilt ma nad leidsin ja kinnitasin selle sildi siis nii täie teadmise ja kindlusega kreisi tänaval komsomoli linnakomitee uksele. Sageli on minu käest küsitud, et millest te siis algasid Tallinnas? Ma tunnen ennast selle koha pealt nii natukene paremas olukorras kui hilisemate komsomoli linnakomitee sekretäri. Sest vastus on väga lihtne. Algasin algusest ja tegelesime nii-öelda kõigiga. Esimeseks linnaürituseks võiks võib-olla lugeda seda, kui me kirjutasime nii-öelda esimesed kommunistlikud noored endi arvestusraamatusse. Esimeseks ürituseks võiks võib-olla juba lugeda ka neid esimesi samme, mis me tegime parteiorganisatsioonide ülesannetel siin nõukoguliku loosungite levitamisel kleepimisel Nõukogude informatsioonibüroo teadete lugemisel Tallinna elanikkonnale. Sest ajaleht esimesel kolmel päeval Tallinnas neli ilmunud ja nuhkuni nagu me sageli endid nimetame, et me oleme harjunud väga palju kontserditel koosolekutega niux, esimeseks koosolek ürituseks nimetle siis peaaegu et see oli 29. septembril. Viisime läbi linna kommunistlike noorte üldkoosoleku. Noh, see oli üldkoosolekut oli väga lihtne läbi viia, sest neid oli alla 30 inimese ja pragatus Tallinna komsomol. Organisatsioon vist on paarikümne tuhandeline. Muidugi on raske ette kujutada, et me võiksime linna kommunistlikku noort üldkoosoleku läbi viia. Üks oluline moment tuli tõesti Tallinnasse saabumise moment. Pilt oli muidugi väga niisugune rusuv, väga kurb. Purustajaid oli tohutu suured. Ma mäletan selgesti võidu väljakult vaates. Ega Harju tänavat tõesti ära ei tundnud, sest seal olid ainult ainult varemed ja isegi sealt läbi ei saanud eriti aga niisugune väga raske mulje. Mul jäi, kui ma läksin sadamasse viimase kodukohta ja kuidagi see see vihamis fašistide vastu oli meil kogu isamaasõja jooksul see veelgi kasvas, tugevnes ja teate, niisugune tahe hästi kiiresti hakata taastama kõike seda lüüa nii-öelda käed külge, kus aga vähegi oleks võimalik. Ja oligi sellel esimesel kommunist noortel koosolekul, millest ma rääkisin. Eks see meil tekkiski. Sarnane noh, kas võiksite nimetada loosungiks või ülesandeks, mis me endid seadsime. Tallinna taastamine, see peab saama iga Tallinna noore, eelkõige kommunistliku noore auasjaks kahtlemata selles, et Tallinn on muutunud ilusamaks, kaunimaks, kui ta kunagi on olnud, on kahtlemata suur osa ka nendele esimestele kommunistlikele noortele, kes lõid oma käed külge nende varemete koristamisele uute hoonete ehitamisele. Marta juba ütles, et tol ajal vabariigi kommunistlike noorte diviisiks oli kõik rinde heaks kõik võidu heaks. Selleks võru noored organiseerisid punavoore Tallinna noored töölisnoored aga püüdsid anda kõik oma jõud. Tehastes määrasime esimesed komsomoli organisaatorid Tallinna tehastesse asutustesse, kus veel tegelikult selleks momendiks komse organisatsioone ei olnud. Ja need esimest komsomol organisaatorid hakkasidki organiseerima nii komsomol organisatsioone kui ka noorte tööd võidu saavutamiseks fašistide üle. Ja praegune Tallinna Masinatehas tol ajal oli selle tehase nimeks Punane Krull oli ka siin esimeste ridades ja kui ma ei eksi, siis esimene komisjon, organisatsioon Tallinnas hakkaski tööle nimelt punases Krullis ja Punase Krulli kommunistlikud noored ja noored olid esimesed, kus organiseeriti noortebrigaadid ning kes alustasid võitlust rindebrigaadi nimetuse eest. Rinde brigalatsiooni brigaad, kes täitis oma tööülesandeid vähemalt 200 protsendiliselt punase klouni nord eeskujule. Järgnesid ka teised Tallinna tehased. Ilmarine, omaaegsed sadamatehased, raudteebrigaadid. Vaat kui laulsin, rääkis sellest, et nendel tuli väga palju nuputada, mida teha ja kuidas toimida. Meil ka tuli seda teha, aga ma pean ütlema Võrumaa noorte kiituseks, et nemad olid ise väga leidlikud ja üheks toredaks algatuseks oli Nõukogude armee abistamise fondi loomine. Sinna raha kogumine ja ühtlasi ka kingituste kogumine Nõukogude armeele. Mäletan, et see oli kohe päris suur summa, mille Võrumaa noored lühikese ajaga kogusid. Sellele üritusele järgisid hiljem kõik teised. Muide ka üks teine algatus kuulub just nende päevade Võrumaa noortele. Nimelt me teame, et maatasa tehtud Narva ja Narva taastamiseks oli tarvis kõike. Ja võib-olla teile tundub imelikuna, aga sellel ajal oli tõsiseks probleemiks tööriistad, lihtsad labidad, kirkad kangid ja Võrumaa noored algatasidki siis mõtte koguda Narva taastamiseks ja ülesehitamiseks vajalikke tööriistu. Et sellega on ta siis omapoolne osa selle linna taastamiseks. Nähtavasti meie tänasedki kuulajad võib-olla imestavad, kui me räägime, et meil oli esimesteks niukseks probleemideks ka niisugune asi nagu seinaleht. See oli uudne, uudne asi ja mul on veel selgesti meeles, et tolleaegse põllutöö rahvakomissariaadi kommunistlikud noored olid esimesed, kes siis Tallinnas andsid välja seinale. Muidugi meie kriitikamehel on muidugi aja jooksul tunduvalt nii-öelda kasvanud ja kui me seda praegalt vaataksime, siis me vaevalt et ülesse minna kusagile välja panna, aga see oli esimene, see oli niisugune tore algatus ja selle järgi teised Konsorganisatsioonid hakkasid samuti seinalehte välja andma. Ja organiseerimine öelda noori ka seinalehe ümber ja seinalehe kaudu nende ülesannete kaasatõmbamisele ja täitmisele, mis seisid tol ajal nii noort ees. Samuti oli veel probleemiks esimeste isetegevusringide organiseerimine ju tallinlasel sest sõda oli jätnud kahtlematult oma jäljed ka noorte nii-öelda hingeellu ja kuidagi nagu ei tahetud ikkagi tõesti tantsida, laulda, eks ole, aga ei olnud ju kellelgi kahtlust. Võit fašistliku Saksamaa üle on lähedal ja ilma lauluta ei kujutagi ette ühtegi töödega ega, ega tegevustel. No mul on veel meeles niisugune huvitav episood Tallinna konso organisatsiooni aja alustel. See oli peaaegu nüüd 18 aastat tagasi. Nimelt 15. oktoobril 1944. aastal korraldasime dünamo staadionil Kadriorus esimese ülelinnalise noorte miitingu. See oli meie jaoks uus muidugi tohutult, närveerisime tema ettevalmistuse käigus meie suureks heameeleks dünamo staadionile kogunes sellel pühapäevasel väga ilusal päikesepaistelisel sügishommikul. Ligemale 3000 Tallinna kommunistlikku noort ja noort. Noorte miitingul esinesid kõnedega parteitöötajad. Endised poliitvangid, kommunistlikud noored juba tehastest, kes rääkisid, pandi tööst sellest, kuidas kogu Tallinna noorus pühendab kõik endi jõud selle diviisi täitmiseks kõik rinde heaks, kõik võidu heaks. Ja muide, selle peale miitingu lõppu oli ikkagi esimene kontsert, millel esinesid juba Jaroslavlis moodustatud meie kunstiansamblite üksikud kollektiivid ja solistid ja hellpäeval toimus vabastatud Tallinnas. Esimene jalgpallivõistlus kohtusid vist dünamo ja Spartak ja tagajärjeks oli sõbralik viik. Noh, siit võib-olla hakkaski ka meie Tallinna komsorganisatsiooni osavõteteni juba kehakultuuri ja spordiga tegelemast. Seoses suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 27. aastapäevaga on meeles mul nimelt see et kui Tallinnas koolid alustasid tööd ma võin siin eksida kuupäevaliselt, aga mulle tundub, et see oli esmaspäevane päev 16. oktoobril siis samaaegselt ka juba esimesed pioneerijuhid, kes läksid koolidesse, organiseerisid esimesed pioneerimalevad ning esimene pidulik punaste pioneer, juutide kätteandmine toimuski oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Teine sarnane, väga sügavalt meeldejääv sündmus on 30. detsember 1944. Nimelt see oli päev, millal Tallina konso organisatsioonis anti kätte esimesed komsomolipiletit nendele, kes said need esimesed piletid vabastatud Tallinnas ja neile, kes me esimesed piletid andsime, on jäänud ja jääb nähtavasti kogu eluks ajaks meelde, kui tõesti niisugune suur ülev sündmusena ja tõesti, algasime nii-öelda esimestest esimestest sammudest ja kahtlematult kõik need sammud olid ju tohutult huvitav praegu nii-öelda telejutustes, need asjad tunduvad võib-olla palju, lihtsam oli aga tõesti 18 aastat tagasi meie jaoks nad olid tohutult keerulised oma iga kord nad poisid, meil niuksed ületamatutena ja Meie nii-öelda jõule mittevastavad ja. Me nägime hirmsat vaeva ja palju unetuid, öid, et midagi välja mõelda ja hakata sellega peal. Aga siin tuleb kohe märkida, et kommunistlikud noortele on alati omaseks olnud niisugune tore elurõõm. Ja eks see aitas meile kaasa ka nende raskuste võitmisel ületamisel. Komsomolid veteranid Marta Esseri, Raul viies jutustasid töödest ja toimetustest esimestel kuudel pärast Nõukogude Eesti vabastamis fašistidest. See oli karm aeg. Iga ajastu annab noortele oma ülesanded. Praegu saadab komsomol noori ehitama tehaseid, harima uudismaad ja ründama teadust. Praegu on rahupäevad. Aga ärgem unustagem, mida meie heaks on teinud. Need, kes 18 aastat tagasi olid 18 aastased. Nende tegudes sündis tänane päev.