Kena lugupeetud kuulajad, kutsume teid koos mikrofoni ja märkmikuga sügisestele pargiteedele. Oktoober ei ole küll enam jalutuskäikude kuulehtede kuld on langenud kuid läbi raagus puude nägevat jälle kaugemale kui muidu. Jaja. Sedagi võivat näha, mida kevadel ja suvel keegi ei märka. Tallinnas on rikkalikult parke ja haljasalasid, pajatab Tallinna juht. Eks neid ole muidugi, külalised kiidavad merd ja Kadriorgu. Kuid Kadriorg rajati 250 aasta eest. Vahepeal on linn kasvanud kümnekordseks. Aga kus on uute elamurajoonide vastsed pargid, kus. Suuremat parki praegu isegi võikski nimetada ei ole, veel? Võiks öelda, viimasel ajal võib-olla on rohkem tähelepanu juhitud ka väiksemate nurkade korrastamisele ja kujundamisele, nagu see väike nurk kunstihoone kõrval. Ja Toompeal väga huvitav koht on kaubanduspalati jõu. Vaat selle kõrval olev ala, mis on nüüd hakatud kujundama ja heakorratrust on seal juba teatud töid teinud. Aga mis nüüd elamukvartalites puutub, siin on küll samuti ka heakorratrusti on muidugi välja ehitanud Pelgurannas aga kahjuks on hooldustööde osas täiesti jäetud lohakile. Ja võib-olla see resultaat negatiivseks muutunud. Nagu maastikuarhitekt etel Prafman kinnitab. Maja mürakate vahele on tõepoolest ruumi jäetud, et rohi võiks vohada ja võilill õitseda. Asjalik pereema läheb aga vaipa kloppima ja tallab selle viimasegi lille. Nutipoisid toovad võti ja rohigi kulub rohkem, kui kasvada jõuab. Must maa haigutab vastu, kuigi projektil oli selle koha peal haljasala. Nüüd kavas on tuleval nädalal heakorratrusti hakkab karjamaa kvartalite haljastamis projekti järgi välja ehitama. No loodame, et selle kvartaliga võib-olla asi ehk paraneb, kujuneb kaunimaks. Tuleb see ulatuslikum olete silmanud projekti? No ta on kaasaegsem kahtlemata ka võib-olla siingi tekib väikene kahtlused, majad ise on asetatud kauniks nii igavalt ühesuguste vahemaadega. Ja väga palju ei lubadise ehk seal kujundajaleni. Aga kuidas see siis nüüd on? Kõigepealt arhitektid, projekteerivad elamurajooni ja siis alles maastikuarhitekt hakkab sinna parki rajama, kas seda ühel ajal või üheskoos ei oleks mõeldav ka teha? Vot kahjuks viga meil just seisabki ja tihti justkui võib-olla siin planeerimisalal on natuke viltu mindud või Ehitus arhitektidel mõned vead tekkinud, siis, siis palutakse haljastusarhitekti Happy, et see oma haljastusega parandaks seda ja kataks ära nüüd tekkinud vead. Küll koputaks, kui teaks, kelle südametunnistusele koputama minna. Kui aga keegi ei pea vastutama, siis ei ole ka keegi süüdi. Või on siiski? Kuidas selle südametunnistusega nüüd ongi? Selles osas küll on meie naabervabariigid võib-olla ettegi jõudnud, kuidas on näiteks nagu Leedus on just arhitektuuri ehituskomitee juures on haljastusosakond. Eilse täiesti puudub ja ei olegi ühtegi spetsialisti, seal tuleks kohe täiesti lähemas tulevikus mõelda sellele ja täiendada puudujääk meie vabariigis. Ometi kaadri üle vist kurta ei saaks ja arhitektide liidu juures teatavasti eksisteerib ka maastikuarhitektuuris. See on täiesti õige ja huvitav just ongi, me võiksime uhked olla, et meil on küllaltki kõrgema haridusega haljastus, spetsialiste, arhitekte, aga kahjuks nende rakendamine ei ole ka iga kord just nii sajaprotsendiliselt õigel kohal. Praegu on viimane aeg ka meil probleemil sarvist haarata, sest kui talve läbi hoolsalt mõningaid lävepakke kulutada ja paberil plaanid valmis teha küll, siis oleks kevadel labidatel tööd eestvedaja. Jäme ots peaks olema ka arhitektide liidu maastikuarhitektuuri sektsiooni peos. Kahtlemata maastikuarhitektuuri sektsioonil seisavad ees suured ülesanded just haljastusse paremale järjele arendamises ja võib-olla ka just nende organisatsiooniliste külgede puudujääkide likvideerimise osas. Tänane Tallinn on veel. Tahmavate korstnate linn, mis parata, kulub pisut aega, enne kui katlamajad pensionile lastakse ja aatomienergia iga pool peremeheks saab. Kuid heleroheline klorofülli terake on juut tahmaretsakas tugevam. Moraal on lihtne. Kus on korstnad, seal peavad olema ka haljasalad. Aga tegelikkus. Tööstuse osas haljasalad võib-olla praegu küll päris unustusse jäetud selles osas ka nüüd, Arhitektide Liit tahab oma abi osutuda, et see asi ka paraneks. Nimelt jälle ühiskondlikus korras. Arhitektid on määratud suuremate tööstuste juurde et nende tööstusterritooriume haljasalade planeerimise osas paremale järjele viia. Rutakem sõbrad, et uus kevad tuleks eelmisest targem. Hea on jalutada pärast tööpäeva pargis imetleda, puhkevad, tõid ja pargi kunstniku kätetööd. Linnas on killuke loodustki, kunst ja kunstniku looming. Ja uued pargid, mida me rajama hakkame, saavad uue, kaasaegse näo. Puu on puu nagu peeti ajalgi. Aga kommunismiehitaja park on teistsugune kui tsaari. Oma. Ajastu jätab siingi oma jälje. Siin just tahakski rõhutada rohkem seda looduslikust ja loodusetoomist linna tegelikult on ju haljastus või haljasalade kujundus, see on ikkagi ruumikujundus ja siin just sellega me saavutaksemegi ka väiksemate alade või suuremate aladega suurema ruumi või siis jaotatud ruumi kujundamise just nende puude ja põõsaste rühmitamisega. Kui veel maininud aga lilli, mis muidugi ei tohiks puududa haljasalal koite, räägiksin sellest väga tagasihoidlikult, sest tihti pakutakse üle lilledega. Ja ma tahakski öelda, et meie, Tallinna võib-olla omapäraks ja mis külalistele eriti silma torkab, on just see rahulik, roheline muru kus peaaegu lill ei olegi. Lilledega ilualad ei tule mitte väga ökonoomsed, aga odavad majandada lilli tuleb mitu korda aastas seal vahetada, võib-olla isegi. Ja varemalt siin kujundati vaip peenraid suure hoolega, mis nüüd läksid üsna kalliks. Aga palju on neid üle mindud püsilillede kasutamisele. Ja tegelikult, eks meie kodumaine loodust ja põõsaste ja looduslike lilledega ma kujutlen, võiks olla üsna huvitav, kui näiteks kuskil meil Tallinnaski oleks niisugune lapikene muru, mis meenutaks kuskilt loodusliku aasa Loodusliku muru jah, kahtlemata, see võib olla metsataimedega rohkem. Just nimelt. Ja ilusates pargialades seda saab täiesti läbi viia. Seal ei pruugiks muru olla ainult roheline, vaid ta võis ka õitsev muru olla. Südamel hakkab soe, kui tänasel sügisõhtul meenutada suviseid aedu. Kui palju neid on? Siinsamas kivisest Tallinnaski kõik hoolsalt plankudega õitsvateks kastideks jagatud. Just nagu võiks ilu veel tänapäevalgi olla. Üksikute eesõigus. Piirded ära, et on jah, ära suureks takistuseks meil ka vanade kvartalite kaunimaks kujundamisel. Küll siin on juba algust tehtud ja mitmel poolgi nii vähemal või suuremal määral juba Tarasid hakatud likvideerima. Ja tõesti kohe juba need õued ja elamuümbrused muutuvad hoopis avaramaks. Üsna rohkesti asub meid just ristiku tänaval, ütleme Ristiku kool Telliskivi 52 54 või nimetaksime veel Narva maantee 84, väga ilus aed. Aga siiski nad kuidagi ei saa, nagu veel sellest piirdetarast päris lahja. Et ilus aed küll, aga ikkagi meie ilus aed. Ja, ja võib-olla osalt neil on õigus, nad nagu veel hoiavad seda ilutaid allataks. Mis teha? Ilu kuulub kõigile. Kuid et kõik teda veel hinnata ja armastada ei oska. Seegi on teada. Peame kasvatama hakkama seda põikpäist, naabrit, kes läheb kas või üle lillepeenra. Kui aga teejupimeetri jagu lühemaks saab. Kaua ta ikka seal kardina taga põrnitseb, kui terve maja on väljas, et kiviktaimla talveks lehtedega kalt. Kollektiivsed aiad on uus joon meie plangutatud vanalinnades. Nende juurest sadade uute väikeste parkideni on üksainus samm. Praegu tehakse isegi kokkuvõtteid esimesest vabariiklikust ühisaedade vahelisest konkursist. Rõõmustada võiksin Pärnu linn sest siin on vägagi palju tööd ära tehtud munale, aedade kujundamisel ja huvitav märkida, siin on sellised suured kollektiivid nagu see Akadeemia tänav üks elamu koosneb 40-st korterist. Saan õieti öelda meie konkursi raames praegu kõige suurem kollektiiv. Ja et seal nüüd organiseerida hästi välja kujundatud ja hooldatud ümbrust. See on siiski väga suur üritus, iga ala on seal omal kohal, küll on seal puhkenurk, küla lastele, mängu Norkis on neis lihtsalt iluaiaosa ja spordiplats on seal rajatud ja kui nüüd need naabermajad ka ühinevad, sellega, siis sellest kujuneks, on päris ilus kvartal lõpuks välja. Rohelised linnad kasvavad laiuti ilumeel nende rajajates sügavuti. Neis õuedes sirguvad lapsed, kes oskavad ilu luua, teda hoida ja armastada. Niisugune on kollektiivi mõju suur jõud. Ta võib rohkendi luua, kui ainult koduaia. Tervel linnapargi võite rajada. Ja sellele ongi juba mõeldud. Käesoleva kevadel oli ka suur niisugune nõupidamine ja koosolek täitevkomitees, selles osas ja heakorratrusti pidigi need ära määrama alad asutustele ja koolidele. Osaliselt on juba tehtud ka Nad, muidugi saaksid aidata kõige rohkem just hooldustööde osas. Mida aasta edasi, seda rohkem jääb meie inimesel aega raamatule, teatrile, lillele, pargipuule, pargi arhitektuuriga sulab ühte dekoratiivne skulptuurikunst. Terve õhtu võib jalutada nagu kunstinäitusesaalides. Aga täna meenub teile mõni vastne pargis skulptuur Tallinna haljasaladel. Seltsimees reitel, andke andeks, et segandeid keset asjaliku tööpäevade skulptuuriateljees, kuid jalutasin just äsja mööda vanalinna ja pargiteedel tabasin end järsku mõttelt kas on meil viimastel aastatel loodud ka mõnda uut dekoratiivskulptuuri. Nagu ei oleks näinud. Teie mõtted on väga õiged ja niisuguste mõtetega kohtab ka väga palju meie linna külastajaid ja tuuriste. Alles äsja olime naaberriigist turistidega koos ja nemad avaldasid sama arvamust, et miks ei ole Tallinnas üldse meie vabariigis kaasaegset ja üldse peaaegu mitte dekoratiivskulptuuri, kuna meil on ju väga palju ilusaid parke, väga palju uusehitusi, terved rajoonid on ehitatud üles, mida on selle võib ju päris ühe käe sõrmedel üles lugeda peale sõda Loldanud. Kuivõrd pommituvide paar kino foorumi juures. Ometi ei tohiks kellelgi olla kahtlust, kui kaunilt esteetiliselt mõjub kunst rohelises. Peale selle on veel vabas kultuuril või dekoratiivskulptuurid tohutu suur esteetiline tähtsus. Ma mõtlen just esteetilise kasvatada seisukohast kuna need tuhanded kümned tuhanded inimesed, kes iga päev mööduvad neist töödest skulptuuridest ja näevad neid lennullasega väga palju neid inimesi, kes kunagi ei satugi kunstinäitustele aga tahes-tahtmatult möödudes heades kaasaegsetes dekoratiivskulptuuridest. Inimesed hakkavad mõtlema ja võrdlusi tegema oma ümbrusega, oma kodukultuuriga, võib-olla üldse oma maitsega ja suhtumisega esteetilise kunstiküsimusse. Kus on siis aga me oleme õnneks lahti saanud maanteedeäärsetest kipsikujudest aastat ja tuuled on seal oma töö teinud. Kuid miks ei saa me siis asemele sinna ja parkidesse, kaunist tõelist kunsti? Aga mitmes kohas kõigepealt on puudus heast tahtmisest, võib-olla üldse polegi palju, need inimesed, kelle südamel on meie linnade ilu ja kaunidus, pole üldse võib-olla tulnudki sellele ega mõelnudki sellele, mõelnud ikka, et see on kõiki liialdus, ikka tervesteeteni kasvatus kuidagi nagu oleks tänapäeva ruttavas ja kaasaegset pulbitsevast elus liialdus, kuid seda ta kindlasti ei ole, kuid seda Ega siis muud, kui kunstirahvas ise peaks asja kätte võtma ja esimesed dekoratiivskulptuurid looma, küllap siis ehk leiaksime nendele üheskoos kauni koha. Praegu ongi meie vabariigis skulptor dieeti taina skulptuurid asunud seda lünka täitma. Lähematel päevadel tahaksime kogu kutsuda nõupidamise täitevkomitee esindajatega katsuksime ka heakorratrusti iga kontakti saada, kuna heakorratrustil on väga palju teha just nimelt meie pargi kujunduses. Võib-olla ongi küsitav, vahel kas on nii palju vaja lilli mõnessegi parki panna, kuna need on küllaltki kallid, selle asemel võiks võib-olla mõne pari kujundada. Dekoratiivskulptuuriga tahtsime ka nii teha, et kunstitoodete kombinaadi skulptuuriateljeed sellele kaasa tõmmata, kuna praegu on terav puudus. Väikesest, ma mõtlen odavast pargiskulptuurist, mis sobiks kas nii oma aeda või kolhoosi või sovhoosiparki. Me kavatsesime, teeksime neid just sadamas materjalist ja väikeste, võib-olla 10 15-le ise Arvlysseerijat diviisi, selle pinna palju odavamaks ja kättesaadavaks nad ka väiksema võimalustega ja asutustele ja ka eraisikutele. Järgmisel kevadel loodame palju, et dekoratiivne skulptuur jalad alla saaks. Jääd maastikuarhitektuur talve jooksul organisatsioonilisest surnud punktist üle kasvaks. Et uue kevadel rohelus võiks tärgata päris uutes parkides. Kavas on siin ilusad ja suured alad nagu merepark või nimetame teda elektrijaamataguseks haljasalaks. Ja kavas on ka Pelgurannapargi ja selle ümbruse väljaehitamine. Mere puiestee ja merepark, nagu nimetasite, võikski kujuneda üsna kauniks keskseks pargiks. See avaks lõpuks ka Tallinna südalinnale pääsu otse mere äärde. Ja ta on ikka südalinna kõige lähem sugune haljasala oleks väga vajalik projekt ja selle autor on seltsimees Pettai. See on valmis juba möödunud aastal. Seal on osaliselt ka töid tehtud mullatööde osas. Aga summade osas on siin pisut takistuseks, mille pärast see töö on neid nii aeglaselt võib-olla edasi liikunud. Aga on raha taga, kuid raha saavad ju asendada töötajate kuldsed käed. Ka sees ja ongi, seal oli mõeldud. Et siin rohkem ka ühiskondlikku jõudu kasutada. Lööge käed külge, eks looda seda ilu ju meie jaoks tõsi, patta panna ilu ei külvavat. Kuid rõõmu valmistavate paljudele suurtele ja väikestele Lähevad aastad ja Tallinna ei tunne enam äragi. Merepark Mustamäepark, botaanikaaed. Mida ütlevad siis külalised, kes tänagi meie parkide varjulistes, talleedest, luigetiigist ja Russalkast on vaimustatud mida tunnevad töömehe kopsud pärast päevatööd, vana pärna all istet võttes? Selle üle maksaks mõtelda?