Tere õhtust, lugupeetud daamid ja härrad. Alustame kokkusaamist teiega ja see kannab pealkirja, perekonna viiul. Juhan süvitsi käes on üks pill, mida ei julgegi kätte võtta. Selle on valmistanud üks Itaalia meister. Ta sattus kunagi Soome. Sõjaeelsetel aastatel ostis Hugo suits selle pilli. Soomest mängis peaaegu vist 60 aastat ise sellel pillil. Ja nüüd on Juhan 25 aastat mänginud sellel pillil. Me ei tea, paljud sõrmed peale Sütside on veel seda pilli puudutanud. Aga kui sellist rariteet käes hoida, siis alati võib fantaasia anda palju voli. Ja me teame kõikvõimalike legende, mis on paganiiniga seotud ja teiste kuulsate viiuldajatega. Aga selles pildis on kindlasti palju aastaid pidevat muusikat imelist kõla. Sest et see pill ja Sütside pere on olnud lahutamatud. Hugo suits on sündinud Tartumaamehe perekonnas. Tema sünnist mööduks maikuus 95 aastat ja äsja lõppenud oktoobrikuul. Täitus 25 aastat tema surmast. Ja täpselt 25 aastat on ka Juhan suits mänginud Estonias. Nii et kui me tahame juubelit tähistada täna õhtul, võime mitmest kandist seda teha. Aga me püüaksime oma jutu ja oma mõtted siduda ühe perekonna ja ühe viiuliga. Hugo Südsi isa oli lihtne talumees aga ta mängis kuulmise järele viiulit. Ta oli ise teinud selle pilli. Ja kui Hugo Süts oli kaheksa aastane, siis oli selge, et see mürk on ka teda nakatanud ja ta palus, et isa muretseks ka temale viiuli ja nii osteti hukule viiul. Juba 15 aastase poisina pärast väikeseid õpinguid mängis ta Vanemuise suveorkestris. Paar aastat hiljem jõudis ta revolutsiooni aegade hädadele ja ohtudele vaatamata ühe aasta olla Peterburi konservatooriumi õpilane. Ja seejärel õppida mitmed aastad Tallinna konservatooriumis, mille ta lõpetas Sophie Lemba õpilasena. Ja aastast 1929 sai Hugo Sütsist Estonia teatri sümfooniaorkestri kontsertmeister. Seda vastutusrikast ametikohta pidas ta täpselt 40 aastat. Keegi vist ei ole kokku lugenud, kui palju kontserte. On Hugo Süts selle pilliga andnud, aga igal juhul üle 270 lavastuse on ta kontsertmeistrina Estonias kaasa teinud. Ja see etenduste arv on aukartust äratav. Me kuuleksime Adaadiot Tšaikovski balletist Luikede järv kus viiulisoolo esitab guugošits. Me ei tea täpselt, mis aastal see juhuslik heliülesvõte on tehtud. Aga püüdkem ette kujutada, et Hugo suitsi viiuli saatel on Luikede järves tantsinud. Sõjaeelne sõjaaegne priimabaleriin Klaudia mal tootis, kes alles hiljuti tuli elama Eestimaale taas. Hugo Sütsil toel tulid lavale ka sõjajärgset priimabaleriinist Helmi puur ja Tiiu Randviir. Ja nende paljude põlvkondade ühendajana seisis orkestris kontsertmeistri kohal huugušits. Sonia teatriestri Juhansid kolleeg kuna on talv, jõulukuu, siis te kuuletegi ühte osa Vivaldi tsüklist Aastaajad. Nimelt talv, Juhan suits ja kammerorkester. Kui ma ütlesin, et Hugo suits mängis Estonia teatri orkester orkestris järjepidevalt 40 aastat siis on hiiglaslik töö ja ometi-is ei ole kõik, millega Hugo suits hakkama sai. Nagu ma mainisin, ta alustas Vanemuise suveorkestris siis õpingute ajal Tallinna konservatooriumis mängis ta kohvikutes, restoranides oli tumm kino ajal filmide illustreerijaks oma viiuliga käis kaks korda õppimas Pariisis. 36. ja 39. aastal. Ja lisaks nendele reisidele ja õpingutele. Ta mängis pidevalt veel suvehooaegadel Haapsalus ja Narva-Jõesuus ja Pärnus. Nii et suits oli üle Eestimaa tuntud pillimees. Ja väga paljud eesti heliloojad kirjutasid viiulipalu just tänu guugo Sütsile tema hingestatud mängule erakordsele kõlale. Me kuulame nüüd veel kahte väikest lindistust. Kahjuks krabisevat nad mõlemad. Aga ikkagi te kuulete, kuidas mängis Hugo Süts Artur Lemba armastuse poeemi eesti rahvalaulu. Kui ma olin väiksekene Nii kõlas grandadahh Clazonovi balletist räimonda vanalt Itaalia meistripildilt Juhan Südsi esituses. Klaveripartii mängis Riina pikani. Talveaiakülalisi ootas seal perekonnaõhtul tõeline üllatus. Kõik paluti suurde teatrisaali, et kuulata, vaadata lühiballetti, tütarlaps ja surm, mis loodud Franz Schuberti samanimelise keelpillikvarteti teemal muusikale. Estonia teatrikeelpillikvarteti esiviiul oli Johan Schmitz. Meie salvestustehnikat ümber kolida ei saanud ja nii ei see kvartett Kalindile püüdmata. Aga nüüd, enne kui asume kuulama 10. detsembril Estonia talveaias kõlanud muusikat ja jutte tahan ma teha siia ühe omapoolse juurde. Leite. On päris loomulik, et perekonnaõhtujuht Arne Mikk keskendub Hugo sõitsist rääkides peamiselt temale, kuid treenimesele olla 40 aastat ühe orkestri kontsertmeister on tõeline elutöö. Aga ka lühikese ajaga võib ära teha või vähemalt idanema panna. Midagi suurt ja raadioinimesena ei saa mina sellest mööda minna. Kuulame ühte vana arhiivilinti. Kord, kui Hugo vits oli jälle Viru tänavas passaaži kinos mängimas astus sisse vastasutatud raadioringhäälingu esindaja ja tegi talle ettepaneku raadiosse esinema tulla. Miks mitte, võiks küll, oli viiuldaja nõus. Selgus nimelt, et raadio vajas asjatundlikku muusikameest väikese ansambli juhiks. Huugositsi mureks jäi mängijate leidmine, kava koostamine ja käte õpetamine. Nii kirjutab Urve Aulis 1985. aastal teatriideede sarjas ilmunud raamatus Hugo suits. Ja edasi. 1926. aasta 18. detsembril kõlas esimest korda eetris. Halloo, siin Tallinn. Suurde metallrõngasse paigutatud ainsa mikrofoni ees esinesid kõnelejad musitseeris väike trio Hugo Süts viiul, Alfredo arman tšello ja Anna Savitski klaver. Tähelepanu pillimeestel lõi süda juba ette muusika taktis. Poognat seati kähku mängu valmis mikrofon lahti ja kontsert algas Urbachi fantaasiaga. Just seda Urbachi fantaasiat äsja kuulsimegi Hugo sitsikaaslasteks, sellest salvestise son, tšellist August Karjus ja pianist Thekla koha. Lindistus pärineb ilmselt sõjajärgsest aastaist. Aga raadio muusikalise juhi ametis oli Hugo Süts ligi kolm aastat. Juba 1927. aastal paisus Trio 11 liikmeliseks salong orkestriks. Hiljem lisandus mängijaid veelgi. Kavadesse ilmusid sümfooniat, osad avamängud, rapsoodiad. Ja taasraamatust iga päev tegi orkester Hugo Südsi poogna viidete või peanoogutuste juhatusel kolm tundi proovi. Seejärel lülitada hüti kavasse. Ettekannete lihvimiseks ei jäänud aega. Vähemalt kord kuus tuli igal orkestri liikmel soolot mängida, kontrabassimängija kaasa arvatud. Lepingus oli selline punkt sees, eritasu ei lisatud. Ringhääling oli äriline ettevõte ja raadiosse mahutatud kapital pidi omanikele kasu tooma. Püüti võimalikult vähe raha välja anda, selle toolid, koosseisud väikesed ja iga inimest püüti rakendada tema võimete piirini. Teine ettevõtmine, mis püsis vaid meeste suurel muusikaarmastusel, oli ansamblimäng nädalast nädalasse musitseeris kastriovi kvartett Hugo Südsi juhatusel. Kavas aina uued ja uued lood. Lausa lennult mängiti läbi kõik, mis vähegi oli kättesaadav. Puhas avastamise ja eneseteostamise rõõm. Tänuväärt veel selle poolest, et raadio kaudu sai õige lai kuulajaskond kammermuusikast. Osa. Kuulajate vastused 1927. aastal koostatud esimesele raadio ankeedile tõendavad, et muusika saatel oli hea maine. Instrumentalistidest seisis populaarsuselt esikohal Hugo Fitzi nimi. Kolme raadios töötatud aasta jooksul esines Hugo suits lugematuid kordi kammeransamblites ja umbes 100 korda solistina. See kammermuusika käis kõik orkestri töö kõrval. Väikesest ansamblist kasvas aga aastatega suur sümfooniaorkester, mis praegu kannab Eesti riikliku sümfooniaorkestri nime. Nii et Hugo sitsi mulda pandud seemnest on võrsunud suur puu. Ja selle lõigu lõpetuseks kuulame veel Trio suts karjus koha esituses Raimond kulli popurrii fantaasiat eesti viisidest, millega 18. detsembril 1926 lõpetati Eesti raadio esimene stuudio kontsert. Nüüd läheme siis selle edasi oma õhtuga talveaias ja. Me kuuleme nüüd sissejuhatust Bocki muusikali muusikalile viiuldaja katusel selle arranžeeringu teinud Aare Pehka ja tema ise juhatab meie tänast ansamblit Aare Toikka, Juhan suitse Kammerorkesterit. Kuigi suitside suguvõsa juured on Tartumaamullas ja vanemad ja vanavanemad on olnud põllumehed. Vaatamata sellele on nende suguvõsa geenides alati olnud suur kunstijanu. Nii oli Hugo Südsi onupoeg tuntud luuletaja Juhan Sütiste ja tema vennatütar on pianist tarsina Sütiste alangu. Ma paluks tar, sina tõid siia. Ma tean, et te olete palju kordi musitseerinud koos Hugo seltsiga. Millal see esimene kord oli ja mida te veel temast mäletate? Ma pean ütlema, et esimest korda ma päris ei mäleta, ma olin üsna väike, vast nii kolme neljateistaastane, kui ta oli kusagil abi vaja, et keegi kontsertmeister vist ütles ära esinemisi. Ja siis mul tuli, aga mida, mida täpselt? Ja hiljem, ega ma temaga eriti ei ole koos musitseerinud, meil oli küllalt suur aastate vahe ja kui mina kasvasin, emal olid siis juba omad olemas, eks ole. Nii-öelda saatjat. Peeter Paulüüdike, kellega ta töötas ju Priit Nigula ja aga nonii, vahetevahel seda ikka juhtus ja siis mäletan, et olid ühed kontserditel, Martin Tarasega käisid üpris palju mööda maad ringi, karniisi tegid igal pool väiksemates kohtades. Ja siis Martin ärasega ja temaga siis ma käisin, ma tegin ühe terve rea sellistes väiksemates asulates ja olin pärast väga pahane, et et minu minule maksti vähem raha, kui näha. Otsi veel mehi, otsustasin, et enam meile. Nojah, aga mismoodi ma mäletan, ainult väga hea. Ta oli üks erakordne inimene, ta oli alati heatujuline. Ta oli selline, kuidas ma ütlen, nakatav natuur. Ja tal võis olla näiteks võib-olla pahandusi, noh, kas kodus või tööl või kui ta sellest ümbrusest juba välja sai, siis tal juba nägu säras. Tähendab, see jäi sinnapaika, kus see, kus see pahandus toimus. Ja mida veel tahaks lisada. Tahaks lisada, et annaks jumal meile rohkem niisuguseid toredaid säravaid inimesi, kellega on koos tore olla ja, ja kes, kes ei, ei, ei näita kunagi oma vihast nägu. Nagu paljud need, kes, kes, kes oma pahandused kodust kaasa toovad. Ja teistele näitavad. Tarziin alangu juhtis meid ühele vägale väga toredale lainele. Nimelt Hugo Südsi päikesellisele karakteri või ka minul on õnn olnud ühisteater leiba süüa. Päris palju aastaid. Ja mul on meeles, et kooli mõni väljasõidukontsert Tartus või Pärnus või Viljandis siis paljud inimesed läksid magama hotelli. Aga Hugo suits kindlasti tahtis minna restorani õhtusöögile. Ja ma mäletan Pärnu rannahotellis, kui siis õhtusöök oli söödud ja kõik härra Südsi pole, vaatasid, siis suits võitis muidugi viiulikastist välja ja hakkas mängima jälle. Ja kõik need Chardasid, diakraisleri lood tulid tal mängleva kergusega. Sest et võib-olla tänapäeva seisukohalt vaadates, kus noori muusikuid treenitakse konkursside võitmise jaoks, kus igat fraasi viilitakse nädalaid, et see peab olema perfektne ja samal ajal ta muutub mehaaniliseks ja tuimaks. Vaata Südsi juures oli see jumalik säde mis seadis esikohale sellise soojuse tooni. Ilu ja sarmi. Ja üks kolleeg on kirja pannud ühe Hugo Südsi ütlemise, mis on väga iseloomulik temale, et mina ei ole sündinud maailma selleks, et 12 tundi päevas seinte vahel viiulit harjutada. Mina olen sündinud selleks ka elada. Ja seda elust osavõtmist ja seda rõõmu oli temas küll rohkem kui palju nendest teistest kolleegidest, nagu Tarziina halang ütles, aga Hugo Südsi pärast ei ole ka ühtegi etendust ja kontserti ära jäänud. Ta teadis, kuidas elada, millal elada ja teadis, millal tööd teha. Ja meie kontserdikava läheb edasi, nüüd siis Lindsey taimeri villani Chardassiga meil esitajad Juhan suits, Eve Eerik, Mati Leibak, Aleksander Jõgi ja Riina Vikat. Kui me Estonia teatri orkestri viiulirühma peale mõtleme siis seal on domineerivat kaks dünastiat. Oli üks hooaeg, kus orkestris mängis viis millit ja lühikest aega on ka kolm Südsi olnud koos. Kahjuks Juta suitsiaas metsa elutee katkes väga vara ja väga traagiliselt. Aga nagu ma mainisin, Juhan suits on oma isa jälgedes käinud juba 25 aastat. Estonia teatris. Hugo Sütsist veel mõne sõnaga kokkuvõtet tehes on lausa uskumatu, milline läbilõige Eesti muusikast tema ellu mahtus. Tinglikult öeldes, kui Evald Aava Vikerlase tulid välja 1928. aastal ja kui tema viimaseks etenduseks jäiga Vikerlased 69. aasta sügisel siis sinna vahepeale mahuvad kõik Lemba ooperid, vedrooper Ernesaksa, Eugen Kapi, Villem Kapi ooperid, Eino Tambergi, Eduard Tubina esimene ooper, kõik eesti balletid, ühesõnaga. Ta on käinud kaasa meie muusika arenguteotee ütleme tinglikult haavast Tambergini tormiseni. Ja ikkagi kuigi tema süda kuulus nagu selle muusika ja maailmaklassika raudvara poolele, on ta ära mänginud kõik Prokofjevi, Stravinski, Ravelli, paljude teiste 20 sajandi heliloojate teosed siin laval. Sest Südsey keeldunud kunagi ei leidnud ühtegi argumenti, et miks ta seda või teist teost ei peaks kaasa mängima. Ja kuigi hilisematel aastatel orkestri kontsertmeistrid enam operettides ei pidanud osalema, siis noorusaastatel ta mängis ära kõik operetid. Ja nagu äsja kuulsite, Juhan suits on ka seetõttu isa kriteeriumitest ja tõekspidamistest kinni pidanud. Ta on nii all orkestriaugus kui ka laval sellel viiuldaja maja katusel mänginud viieldid ja olnud primas paljudes operetietendustes Kalava. Juhan, kui sa nüüd oled tänaseks õhtuks peaaegu varsti tund ja 45 minutit vahetpidamata viiulit mänginud. Ma tahaksin sulle esitada paar küsimust, sest sa enam ei närveeri selle mängu pärast võid rahulik olla. Sinu pere on olnud tõesti muusikute pere kisa, viiulimängijast oleme rääkinud. Ema on kasvul tegelenud laulmisega kuigi tõmbus tagasi. Sina ise, sina, sinu õde mängisite ja mängid viiulit. Sinu teine õde Maie õppis väga kaua aega paberit, aga miks tema siis sellest muusikukarjäärist ometi loobus ja hakkas arstiga elukutsega tegelema. Aga ta on siin. Tere, kas muusikat oli teie ümber liiga palju või mis põhjus oli, et pärast pikka aega klaveri õppimist ometi arsti elukutse nagu osutus südamele lähedasemaks. Raske ütelda perekonnas ühtegi arsti küll enne veel olnud, aga mul juba lapsest saadik oli niisugune mõte une väga kergelt seda klaveri alal niru kuulsust ei saa ju siis väga kergelt, tahtsin palju saada, nii et et ta jäi kuidagi nüüd lastemuusikakooliga piirdus minu tareni mäng. Aga mis isa ütles selle kohta, kui te elukutset vahetasite või vähemalt juba sihi täpsemaks seadsite Ega ei olnud mitte midagi selle vastu. Kümnenda klassi tüdrukud ja doktor kabiilus oli tema väga hea sõber ja siis isa viis või noh, leppis nagu kokku, kui ma hakkasin juba käima haige mässanud haigeid nii-ütelda vaatama ja kaasa aitamas nende paranemisele või kuidas seda öelda, aga igal juhul mitte midagi selle vastu ma arstiks saada. Hakkas teie lapsed lähevad muusikute rada või meditsiini poole, hoiavad. Ei, üht ega teist, ainult et Andres on ka mu lapsed on ka olevat siig, andes on ütlend mulle ainult see oli nii palju, et noh, et kahju, et ma ei ole neid õppinud, õp tähendab pannud neid muusikat õppima. Aga üks on majandusmees ja teine on mul tütar on juurat, õpib nii, et ei ole muusikutega ega meedikud. No tänapäeva Eesti jaoks on need elukutsed vabal hetkel vajalikumad, aga ma loodan, et muusikat ikkagi armastavad edasi. Armastajad kindlasti ainult kahju, et nad ei mängi ühtegi pilli. Aitäh. Juhan, enne kui sa siia Estonia orkestrisse viiulit pääsesid mängima, oled sa laval laulnud, millal see oli emis ooperis. Esimene ooper oli Gustav Ernesaksa käsikäes kus sai poistekooris laulda teda. Ja siis tuli neid veel teisigi, oli niuksed, tuntud nagu Carmen, vähem tuntud nägu. Nikita versiinin võib-olla. Ja, ja seda publik on väga vähe vist saanud näha, seda läks ainult kolm korda, see on ka kindlasti raamatu rekord Estonia ajaloos. Ja siis oli omand sakoski. Ja see oli väga põnev üldse teatris juba olla ja koolist ära küsida ja ja poistega kokku saada jälle ja mängida ja laulda ja see teatripisik võib-olla sai sealtki siis teatriinimeste lastega on ju tegelikult nii alati, et Nad harjuvad siin käima siis, kui nad veel koolis ei käi ja siis, kui nad koolis käivad, siis pärast tunde tulevad nad siia. Ja mõnedest saavadki teatritöö tegijad tulevikus mõned lähevad teistelt teistele radadele, aga minge, teatriarmastus või muusika, armas, kindlasti jääb sisse. Kas sina mäletad või on sul meeles, millal sisad esimest korda viiulit mängimas kuulsid või mäletad teda tegelikult kuulsid muidugi lapsest peale? Oi, seda on küll raske öelda. Ega ta kodus nii väga palju ei mänginud. Ja küllap see oli ikka. Ei oska öelda, kui vanad, aga küllap ta oli ikka väga noorelt. Sinu pojad on ka läinud teie jälgedesse, Nad, mõlemad tegelevad muusikaga, oled sa neid koos abikaasaga sundinud või neil on ka olnud tahe või, või soov ise sellega tegeleda? Ei sundinud? Ei ole küll. Aga kumb neist viiulit hakkas, mängime klaverit? No kaupa hakkas, või õigemini Tambet hakkas klaverit ja auto viiulit. Ja. Jaa Ma arvan, et me tänase õhtu lõpetuseks. Siis kuuleme huugo Südsi pala meloodia ja selle vanaisa teose ehita esitavad Juhan sõitsi, pojad Kaupo ja Tambet, suits.