Veel olen laps, kes kõige järel ruttab, mis särav, näis. Kes näoli maas, üht õit võib taga nutta. Peod lilli täis. Ellen Niit täna olete teie lastetoas või õigem oleks öelda, et mina olen tulnud külla teile, teie lastetuppa. Tere tulemast, tere. Koos natukene neid radu käia, sest et nad on sellised väga armsad ja meie kõigi jaoks midagi väga isiklikku. Aga samas nad on ka sellised üldised, millest võib ka teistele natukene rääkida. Teie lastetuba oli teil üldse oma tuba, oma nurk? Ma just tahtsin öelda, et see ei olegi õige sõna minu laps olemise kohta, minul lastetuba oli õieti mu vanaisa talu karjamaal või siis linnas, mu ema, suure töölaua algus oli mu nukutuba. Kui me laseme oma mõtet natukene laiemalt joosta, siis eks see lastetuba, see on see, mis meisse on istutatud, mis meis on ja mis meid saadab kogu meie elu tegelikult. Ja selles mõttes ongi päris õige öelda maja taga karjamaal, et minu lastetoal oli kuidagi väga kõrge helesinine lagi ka ülekantud mõttes niisugune puhas ja, ja natuke ülev. Seal sees oli muidugi ka kõik igapäevane, aga aga mingi igapäevahardus käis selle asjaga kaasas. See sõltus nähtavasti mu ema iseloomust ja ema isikust suurel määral ta oli niisugune helge inimene. Õmbleja, kes hommikust õhtuni laulis oma oma töö juures ja ja sellega üle endas ka minu olemist. Ma olen küsinud kõikide meie selle saatekülaliste käest, et kas nad mäletavad ennast esimest korda mõne sündmuse juures või inimene mäletab ennast ju tegelikult üsna pisikesest peast kuskilt kolmeaastaselt, umbes nii see vist on. Ja minu esimene mälestus on kohatult varane. Ma olen sellest kunagi kuskil kirjutanud. See on alla aasta, olin vana. Me elasime tina tänav number 17 hoovimajas ja ma tean, et see nii vara on, sellepärast et et keegi teine ei ole saanud seda mälestust mulle rääkida. Kuna ta on niisugust plaadi nimelt ma istusin selle tina tänava korteri esimese toa põrandal diivani ees sinna maha pandud suur rätikul ja ma ei osanud rääkida ega käia. Ja mu ema õmbles tagatoas oma Singer masinal seda muidugi masinafirmast, bla siis muidugi ei teadnud, aga aga ma teadsin, et on seal paigal ja sealt tagant kuskile välja ei pääseni. Ühtpidi oli mul muretu, teistpidi oleksin ma tahtnud. Eta muga tegeleb ja siis ma mõtlesin. Päike paistis aknast sinna diivaniriide peale, see oli ilus, niisugune lillakad ja kollakat tooni oli seal ja ma ajasin sõrmega neid mustreid ja mõtlesin, et oskaks rääkida. Siis ütleksin emale, tule siia. Aga ei oska ja oskaksin käia, läheksin ise sinna teise tuppa. No on veel võimalus hakata karjuma, aga see on kuidagi kohatu, kui päike niiviisi paistab. Nii et niisugune on minu esimene mälestus, nähtavasti laps on nagu mingi koer. Et ta saab kõik aru, ainult rääkida ei oska, kuid päris pisike on. Nii et rääkimine tuleb lihtsalt tükk maad takkajärele. Ja võib-olla kõikidel inimestel ei ole nii Maidlased hea mälu selle näite puhul võib-olla nii peen tundmine, et nad oskavad seda nii varast iseenese tundmist kuidagiviisi hiljem veel meenutada. Minul on tunde mälu, muu niisugune asjalik mälu on keskpärane, aga tunde mälu on väga hea, nii et et kui ma saan mingi mingi päikeselaigu otsast kinni, siis ma võin selle kaudu tirida esile päris suured tükid, seda kuradi olnud asja, mida, mis muidu nagu meeles ei olegi, see on paljudel niiviisi ma olen kuulnud ja mingit kõnniteeriba pidi saab äkki minna kuhugi kohta, millest nagu pole üldse teadlik olnudki. Praegu aga tuleb välja, et see on sul Kusti meeles ja ja on su oma, nii et tund ja mäluga on tore vanu asju meelde tuletada. Ma olen lugenud kuskil, te olete öelnud, et te olite üksik laps. Olin üksiklõks, õieti minu väike õde, kes oli minust kaheksa ja pool aastat vanem, suri ühe kuu vanuses ja nii, et see tema surmavari andis minu lapsepõlve ka ühe mingi varjundi ja mingi tõsisema tooni. Nii et. Ma sisemas lugesin ennast ikka kahelapselise perekonna liikmeks. Me käisime emaga sellel väiksel haual ja temast ei olnud muud järel kui üks üks pilt, kus ta oli pisikene pitskleidis valge kirstu sees. Ja aga ta on mind terve elu kuidagi puudutanud ja saatnud. Nii et, aga muidu ma olin üksik laps ja ma eriti ei kannatanud selle all. Alguses Ma ei kavatsenudki nii väga teiste laste seltskonna järele, kuna ma olin harjunud niiviisi ema töölaual omaette mängima. Ja suved, ma olin oma tädi ja onu juures siin Tallinna lähedal maal vanaisa talus, ema kodus ja seal ei olnud ka lapsi, mu tädi, kes oli selle talu perenaine, oli esimese maailmasõja vanatüdruk. Ja mu onu, kes oli Mu ema vanemate pere üks nooremaid lapsi, seal oli 11 last olnud, see oli oma suurte õdede poolt nii ära hellitatud, et see ei viitsinud naist võtta. Nii et lapsi seal ei olnud, aga küll käisid siis õdede lapsed seal vahel pidamisel ja mina enamasti kõik suved, seal oli minu mängukaaslane kadakane karjamaa, mis oli seal maja taga ja neid diviidia, kassi käpad ja ja lepad ja, ja mul oli väga lähedane suhe nendega. Hiljem oli ka üks tüdruk vaike kullerkann, ilusa nimega tüdruk ja oli tore tüdruk temaga Me Seltsisime. Ma arvan, et ma teid Ellen Niit päris hästi mõistan, sellepärast et ka mina olen üksik laps ja minu lapsepõlves ei olnud ka minu majas teisi lapsi ja Ma pidin täpselt samuti üsna palju üksinda ette võtma ja ise mänge leiutama ja ise neid siis ka oma väljamõeldud kaaslastega koos mängima. Ja ma ütleksin, et mulle meeldis ka üsna palju rääkida juttu täiskasvanud inimestega. Ja kas või oma maja, mõni naaber või kaaslane, kes seal saagis oma puid, siis see väike tüdruk ilmus järsku tema kõrvale ja hakkas muredest juttu vestma. Ja see on mulle nii tuttav tunne. Ja ka iseendaga ja ja kõigi asjadega oli võimalik rääkida ja mu ema oli võrdlemisi range, ta ei lubanud mind mööda võõraid kortereid joosta. Seal oli üks kindel ja selge piir. Kui kaua tohtis sealt kodust ära olla ja, ja kui kaua seal hoovi pealgi tohtis olla. Nii et meil linnas Tallinnas hoovi peal ju ikka lapsi oli, aga aga nendega hoiti viisakat distantsi siiski. Ilmselt tolleaegne kasvatus oli mõnes mõttes natukene teistsugune kui praegu ja tol ajal tõesti olid ju majadel oma hoovid ja, ja oma väikesed aiatki. Ja siis oli niimoodi, et ega sinna tänavale minemist ei peetud heaks tooniks. Et meil on see olnudki lihtsalt lubatud. Yahoove olen mina taga igatsenud, kui siin nõukogude ajal vahepeal kõik vahetarad maha tõmmati, see oli minu meelest hirmus mõttetu tegu, tuleks küll taastada, sest hoov on, on suur kasvatuslik tegur. See peab ikka lapsed ohjes natuke ja ja kergendab emade ja, ja laste järelvaatajate eluga suuresti. Nii et see on omaette riik meiega ühes majas, kui ma olin nii umbes viie-kuue aastane, seitsme aastane, k, elas muide Enn Vetemaa. Tema oli nii väike, et tema seltskonda veel ei keelatud pikemaks minna, tema oli minust tükk maad noorem ja, ja ma olin kangesti huvitatud väikestest lastest ja Enn Vetemaaema suureks hirmuks ja ehmatuseks. Solgutasin seda väikest poissi, tirisin ja tassisin teda süles mööda hoovi ringi. Kune insenerlik hing, ma mäletan teda arhitektist, isa süles mis ta võis olla niisugune pooleteiseaastane, ühes käes olid tangid ja teises oli haamer. Inte keeldus ära andmast ükskõik kuhu ka mindi. Praegu on ta üsna üsna humanitaarne, nii et elu muutlik. Ja need mängimised teil omavahel siis sinnamaale ei arenenud, et oleksite saanud ka vaimselt nii-öelda natukene kirjaniku juttu rääkida. Küll sealsamas oli ka küll teisi lapsi, meie kõrvalkorteris oli üks pere. Nende perekonnanimi oli Leis. Aime reisidena sugulased ei ole, nagu ma olen hiljem rel uurinud. Üks tüdruk minust paar aastat noorem, ta nimi oli Jutadel, oli väga ilus lauluhääl ja ma mäletan, kui ta seisis raudtee ääres Väike-Ameerika tänava otsa juures ühe poe trepi peal, mis läks maja nurgas, siis see oli niisugune meetri kõrgune ja laulis ja oli kindel, et temast tuleb ooperilaulja ja mina olin nii õnnetu, et miks mina ei tea, mis minust tuleb. Eks väikestel tüdrukutel, kellele meeldib inimesi ja ilma vaadata ja nende üle mõtteid mõlgutada, nendel on väga sageli omavanuste ja natukene vanemate tüdrukute puhul või mõni tüdruk kohe meeldib nii väga ja kellegagi tahaks nii väga sõbranna natukene olla ja see on lastemaailmas ka niisugune väga tore ja, ja keeruline, ega lapse elu ei ole. Oi, lapse elu on väga keeruline ja ta võib isegi väga raske olla tühistest asjadest teinekord. Mind häirisid lapsena kangesti mured hariduse saamise pärast, ehkki selleks mingit põhjust ei olnud, ma ei käinud kaugeltki veel kooliski, mul oli tädipoeg minust aasta vanem oli ta oma küllalt vanade vanemate ainus laps ja tema isa bassessepp, meister nagu minugi isa oli asutanud poja ülikooli astumise rahakassa juba siis, kui poiss vist vaevalt jõudis sündida. Ja ma olin natuke mures ja, ja natuke ka solvatud, et miks siis minu vanemad ei ole niisugust rahakassat nüüd minule tanud, mu ema lohutas siis küll sa saad nüüd ikka muul moel ka hakkama. Aga mu tädipoeg oskas väga varakult lugeda ja ta luges oma isale ajalehte ette nagu lugemise masin. Ja ma siis mõtlesin, et no vot, ma oskan küll ka lugeda, aga mul läheb siniaeglaselt. Et küllap see sellest on nüüd tingitud, kui Sa suudad siin ajalehte lugeda, võib-olla siis asutataks mul kah kooli astumise kassa. Ja niisugune mure võib olla üsna suur mure tegelikult. Ja no ja haridus oli kõrgelt väärtustatud, minu ema oma suurt suurest õdede-vendade parvest muidugi ei pääsenud koolidesse kuhude oma oma heleda pea poolest oleks võinud minna. Ta oli külakooli lõpetanud ja, ja kuna ta oli nii õpilane, siis koolmeister oli viinud ta kihelkonna koolieksamite, reedel oli kirjutatud, siis kuldtähtedega tunnistus, aga see ei aidanud midagi, sest et lapsi oli nii palju ja, ja kes seal ühte siukest vahepealset plikat nüüd kehva talupeolt koolitada jõudis. Nii et sellepärast pidas ema tähtsaks muidugi küll, et. Kuidasmoodi raamatutega suhe oli, ma kujutan ette, et niisugusest väikesest tüdrukust, kellest suure tüdrukuna kasvab kirjanik, tal pidi olema vist mingi eriti soe suhe raamatuga meie kodune raamatukogu. Kooli pisikesevõitu seal oli juhuslikku kirjandust, vanu kooliõpikuid oli kampmanni lugemikud. Siis oli mõningaid jutte ja romaane ka. Oli arstiraamatuid, oli üksikuid, ajakirja numbreid olid peaaegu kõik laulupidude noodid. Mu ema oli suur koorilaulja. Ja siis mõned lasteraamatuid, mis mu tädimees, kes oli niisugune haritud mees ja käis ikka poes lausa raamatuid ostmas, siis mulle ka aeg-ajalt oli toonud. Aga siis suurema tüdrukuna hakkasin raamatukogust raamatuid võtma. Suure hoolega ja see oli tore. Ja kui ma siis no ma olin umbes kümneaastane, kui mu isa võttis mind palga peale. Nimelt palus, et ma iga lõunanõud ärabiseksin. Siis ei voolanud muidugi kraanist 55 kraadist vett, nagu praegu peab voolama. Seda tuli pliidi peal soojendada ja pesta tuli kahes kausis, üks oli pesemiseks, teine loputamiseks ja kuivatada tuli ka linase rätikuga. Ema nähtavasti oli nurisenud, et plika on natuke lohakas ja ei viitsi koduseid töid hästi teha, siis võttis isa mind palga peal ja see oli väga virgutav, ma mäletan, ta maksis mulle kaks krooni kuus, see oli suur raha tookord, see on umbes 50 praegust krooni. Ja, ja ma käisin tõesti suure hardusega neid nõusid mitu aastat teenisin hulka raha ja siis ma ostsin raamatuid selle eest. Ma hakkasin varakult lugema kuidagi märkamatult või iseenesest, nii nagu üksikud lapsed küll te teate, mõnikord hakkavad lihtsalt küsisin tähti ema käest ja siis ühel heal päeval lihtsalt lugesin, ma olin vist ma ei tea, kas oli neli täis ei olnud. Aga, aga see, et, et on võimalik ka vaikselt lugedes selle maha, vastasin natuke hiljem. Et ei peagi häält tegema, see oli mulle suur üllatus. Meeldiv üllatus. Siis ma hakkasin. Te ütlesite, et ema laulis palju, kui ta tegi oma õmblustööd mõni teie tolleaegne lemmiklaul või mõni laul, mis sellest ajast on meelde jäänud, mis küll võiks olla? Muidugi niisugused lastepärased laulud, mida koolis lauldi näiteks minu isamajakene, minu isamajakene, see tähendab see minu ema kodu seal Keila lähedal ei olnud küll kaugeltki mitte majakene, vaid, Need meeleolud olid seal sees küll olemas, mis selles laulus. Ja sellepärast see laul puudutas mind. Aga ema laulis igasugust repertuaari, ta laulis kirikulaule, mida ma vist enam-vähem kõiki veel vanas versioonis oskan. Nüüd on uusi tõlkeid ja uusi sõnu neile tehtud laulupeolauludest näiteks, eks teie tea tobias, eks teie tea, see oli mu meelest nii ilus ja vägev ja ema laulis niisuguseid laule ka tihti kodus. See on saatnud mind kuidagi läbi elu. Ja nüüd teda lauldakse jälle, see asi on kuidagi mingi võidutunde, tekitab minus peal, ei laulnud seda keegi. Te räägite rohkem emast, kas ema oli lähedasem lapsepõlves? Lähedasem sellepärast, et isa oli väga palju ära, isa oli nii nagu meil vahepeal öeldi komandeeringus, siis ei öelnud keegi, muidugi niiviisi. Isa oli mul vasessepi aparaadimeister. Ta oli tihti palgatud kuski Lätti või Leetu või mujale mõnda piirituse vabrikut üles panema. Siis ta oli pikalt ära ja iga päev, kui ta, kui ta siis kodus oligi Tallinnas oligi, siis ta oli ju tööl. Hommikul läks ja õhtul tuli. Ta oli niisugune rõõmus ja pedantne inimene. Tema sahtlid olid alati nii korras, et mul hakkas alati häbi. Ta käekiri oli nii korralik, et paha oli vaadata. Sealjuures oli ta kuidagi vabameelne, ta ei nõudnud niisugust pedantsust just teiste käest, nii ilmtingimata. Sirklita õpetas mind kasutama. See oli varase lapsepõlve suur elamus tehnikaalalt mulle. Te olete öelnud, et armastus oli see, mida te oma lapsepõlvekodus tundsite kogu aeg ja mida teie sealt kaasa saite, mida iga laps tegelikult peaks oma kodunt kaasa saama. Niisuguse mingi eluhinnangu sai sealt kaasa hea ja kurja vastuolu ja ja selle aimamine või mõistmine, see, see on kuidagi mul väga varasest lapsepõlvest ma mäletan, olin vist nelja aastane, seisin soojamüüri ääres, punane kampsun seljas siniseid kirju sitsikleit seal all ja ma mõtlesin, et kas ma olen nüüd hea või ma olen paha. Ja et kui ma näiteks ronin suure hoovivärava alt kõhuli läbi, kui ma kleiti mustaks ei peaks tegema, kas ma siis ei ole paha ja nii, et see hea olla tahtmine oli kuidagi oluline, nähtavasti ema oli seda, seda sisendanud. Ühte niisugust pühapäeva hommikut ma mäletan. Ema oli niisugune küllalt usklik inimene, vähemalt pidas neid kombeid ja ma teadsin, et pühapäeval ei kõlba tööd teha, see ei kõlba kuskile, siis on patt. Ja äkki ema õmbleb minu kleidikraede mingid tikandit serva. Ja mina tulin kohe uurima, et milles on asi, et tema, et seda ei tohi ju pühapäeval teha. Ja siis ema ütles, niisugune armastuse töö, armastuse tööd tohib iga päev teha niisugused mingit valmis seisukohad olid emal ka taskust võtta ja väiksele plikale öelda. Nii et mingi eetiline hinnang oli igas päevas sees. Väike naljakas juhtum, ma mäletan, ma olin umbes kuuene. Sealsamas majas, kus elas Enn Vetemaa Väike-Ameerika 32, korter kaheksa, mehe edasime ja meie kõrval Leisi perel oli aiamaa ja nende isa müüs seda aiakraami, see oli tema elukutse lausa. Ema töötas haiglas sanitarina keskhaiglas ja isa pidas seda aeda siin kuskil Tallinna ääre peal, see tal oli, tal oli hobune ja ja siis vahel tõid seda aiakraami, pani trepikotta sinna ukse kõrval ja ükskord oli seal suur korvitäis rohelisi sibulaid. Ja mina tuli noori pealt joostes teisele korrale. Jaa, näksasin sealt sibulaotsast, ühe oli kolm sentimeetrit, pistsin suhu ja sõin ära. Tulin tuppa ja. Ma võtsin säält Leiside ukse tagant, kuidas, kuidas sa tohid võtta võõrast asja summargus mõtlesin koledasti ära. Nüüd sul tuleb minna ja andeks Polude öelda kõigepealt, et sa võtsid selle aja ja andeks paluda, oi kuidas ma vaevlesin pool päeva ja ütlesin, mine parem sina, ema ütles, ei tule kõne allagi, sina võtsid, ega mina ei võtnud sinna, lähed. Ja ma mäletan, jubedus puhastustulest läbi, käisin seal köhis rohelisi sibulajupi pärast. No takkajärele muidugi mõeldes oli teadlik kasvatustöö ja jättis suure jälje. Kuna see tuli õiges eas. Kodus rosinakoti kallal, seal käis vist üks nimetu krõll ka vahetevahel. Tere asju muidugi võis vist hooletumalt võtta, et need olid ikka mulle ka määratud, aga muidugi ma käisin salaja rosinakotis. Ja sealt siis nagu on hiljem räägitud, tuli ka grilli mõte ja see oli natuke hiljem, olin juba kaela kasvatanud. Ma olin siis umbes noh, see oli juba sõja ajal, nii et oi, siin on 12 või nii, emal oli muidugi muretsetud sõja vastu igasugust suhkrut ja rosinaid nagu kõikidel emadel ja ja mina käisin lapsel ju magusapuudus. Kui seda saada ei ole, käisin sealt ikka vaikselt võtmas. Kuni siis ema avastas, et rosinakott on pooltühi, ütles isale, et kuule, siin on üks grill käinud rosinakoti kallale, et see tuleks ära peita. Isa taipas poolelt lauset ja ütles, et ahaa, no anna siia, ma panen nii, et grillid seda ei leia, nii veasõda oli vist juba lõppenud, kui me selle siis emaga ahju otsast üles leidsime, rosinad olid kõvad, mis hirmus. Ära kuivanud, aga sealt sündis grill, Pille-Riin. See siis vist on kõige rohkem, Ellen Niitu sisaldab. See on kahe lapsesegus, on minu vanema poja tooma ja minu segu, eks igast tüdrukust natuke poissegi mina pidingi õieti poiss olema, sest minu isa ootas hirmsasti, et sünnib Pometi poiss. Esimene oli tüdruk, tuli ära ja siis ta ootas poissi ja kui siis mina olin sündinud ja isa läks haiglasse ema vaatama, siis oli istunud seal tooli peal voodi ees ja oli ikka mitu korda niiviisi öelnud. Et või tema siis on tüdruk ja mina mõtlesin, et tema on hoopis poiss. Ja mind see üksjagu riivas, Eestimaa sellest välja ei teinud. Ja vahel ma püüdsin ka siis natuke poisi moodi käituda ja teiselt poolt jälle nimme tahtsin ma endale näiteks ainult uut väikest õde ja mitte iialgi väikest vendasid ei tulnud mõttessegi, see oli isa karistamine, muidu. Ja saateaeg on nii napp ja sellepärast ei jõudnud Me teiegagi, Ellen Niit üldsegi sealt koduõuedes ja hoovidest ja eriti kaugemale ei jõudnud koolitüdruku ikapeljagi. Mida te peate enda jaoks kõige olulisemaks, mida see teie lastetubadele eluteele kaasanatud? Kindlusetunde, et keegi on maailmas täiesti sinu poolt.