Raadio seitse alustab tere õhtust. Meie stuudiokülaline on tänases öös roomakatoliku kiriku Tallinna Peeter-Pauli koguduse preester Rein õunapuu. Me räägime vaimust ja võimust. Aga et 10. märts on paastuaeg, siis me mõtleme ka ajale, kus me võiksime ise midagi eneses tahta, muuta või elada kuidagiviisi teisiti kui möödunud veebruaris. Kujalik karnevalid aeg. Saatejuht on Ene Pilliroog ja kõlabki Mozarti väikene muusika. Raadio seitse meie stuudiokülaline on preester Rein õunapuu. Te kuulete meie saadet, mis on salvestatud helilindile, sest tänasel päeval, 10. märtsil ei ole preester õunapuu Eestis. Ja seepärast ei saa te meile saatesse helistada, mitte Rein õunapuust õleta. Ja millal tagasi jõuate? No eks ma pühapäevaks püüan juba tagasi olla. Väga meeldiv, nii et tänane saade on siis helilindi ja telefon tänasest stuudios ei tööta. Aga me pidime rääkima võimust ja võimust. Ja see teema ja need teemad avavad nii mitu erinevat teedevarianti, mis kõik on väga pikad ja põhimõtteliselt meie elus avamas mitmeid võimalusi. See on elu võtmeküsimus, omamoodi see võimuküsimus. Kuidas teie sellele vaatate? Muidugi, kui me läheneme niisugusele probleemile nagu võim siis tuleb kaugelt peale hakata. Esiteks muidugi tuleb hakata ümbritsevast maailmast, kuidas võim jaguneb siin maailmas võib-olla ateismi jaoks, kõige suuremaks puuduseks ongi see et nende maailmavaate järgi kasutatava võimu osa on tegelikult lausa kaduvväike. Tähendab ainukene tähelepanu pälviv osa võimust on see, mis inimese enda kätte jääb ja mis inimesest sõltub. Kõige koledamaks selle asja juures ongi võib-olla just see, et ütleme, kas või loodusõnnetuse, et igasugused muud õnnetused, sõjad, kõik, mis toimub maailmaruumis ateismi järgi, sellest ei vastuta mitte keegi absoluutselt mitte keegi, sellepärast vastutus algab peale isikust, aga isik ainukene, kes meil on lausa käegakatsutav seal inimene. Aga paratamatu on see, et kui me vaatame ikkagi kõikide olendite ka loomade omavahelist suhtlemist siis me näeme, et kõik on tegelikult kult allutatud mingile teatud suppordinatsioonile. Kõik funktsioneerib just selle tõttu, et igaüks täidab oma osa selles, kes läheb struktuuri vastu, see varem või hiljem kukub. Ja siin me näeme samuti just milleks siis on tarvis niisugust vastutust? Seda vastutust kõige eest, mis sünnib, on tarvis selleks, et kõik otsad siin maailmas jõuaksid kokku. Et igal asjal oleks mõte. Et meie pingutustele oleks mõte, sest kui kõik oleneb ainult meist, siis meie surmaga praktiliselt kõik kaob. Kõik kaotab oma väärtus. Nüüd oleks võib-olla õige aeg minna ilmutuse juurde kuidas võimu teostamine siis üldse peale algas. Kui me näeme, et jumal on loonud kõik, siis tegelikult sisuliselt võttes on taba võimu jaganud, kui mitte kedagi ei olnud, kuid välja arvatud tema ise siis polnud tal oma võimu ja kellelegi ka jagada. Aga millegi pärast lõi ta kõik loodud olendid kõigepealt inglid inimesed. Ka oma poja, kes on temast sündinud, aga ometi sündinud just selle jaoks, et ikkagi tema sees olevat võimu jagada. Jumalale on see võimu jagamine siiski olnud oluline. Aga kui me natuke süvenema, siis näeme, et tema jaoks kõige olulisem ongi just võimu heaperemehelik jagamine. Sest kes võimu ei oska kasutada, see satub palju hullemasse olukorda kui siis, kui tal võimu ei ole. Kui me vaatame ajaloost, siis näiteks võiks väga hea paralleelisid tuua Hitleriga kes tegelikult täitis kõik oma lubadused oma rahvale. Ta lubas neile tööd, lubas neile leiba, lubas kõike, mida neil enne ei olnud ja siis sai olema küllalt kindlalt. Ainult et üks väikene ebameeldiv detail väga lühikeseks ajaks täitis oma lubadused ja seal selle järel tuli täielik kaos, täielik häving. Nii ongi võimuga tegelikult võimu juurde pürgija. Ta peab juba end ette mõtlema selle üle, ta peab oma töö eest vastutama. Ja võim on selles mõttes kõige raskem ülesanne, mis inimesel siin maailmas antakse ja seal on nii palju ahvatlusi. Ja tihti juhtubki, et tegelikult see, mis viltu läheb on tegelikult nii kaugelt nähtav asi. No ütleme kasvõi nagu Eesti poliitikas. See, et Isamaa jättis maarahva peaaegu täiesti tähelepanuta testi, nii pisikesel riigil puudub oma turu kaitse. Kõik suured riigid võivad siia sisse tulla, osta üles kasvõi meie leivatehased ja siis tõsta leiva hinda, nii kuidas nemad tahavad. Siin on muidugi väga palju probleeme, aga mõned asjad on väga silmaga nähtavad. Ja siin juba tekib see küsimus, et miks siis inimesed on teinud, kas sellepärast, et nad ei ole tahtnud või olnud olnud nii rumalad, võivad kinni makstud. Aga küsimusele vastust ei ole? Me ei tea, mis selle asja taga tegelikult on seisnud. Niisamuti on muidugi võimu jagamisega igal tasandil mitte ainult riigi tasandil, aga ka kasvõi perekonna tasandil. On ju olemas perekondi, kus laps terroriseerib tervet perekonda, kõik tantsivad tema ees on perekondi, kus naine on tegelikult see kael mis perekonnapead ehk isa pöörab selles suunas, kuhu tema tahab. On perekondi, kus tõesti kõik asjad on omal kohal. Nii et isegi raske on võib-olla määratleda, kes on selle perekonnapea. Või täpsemalt öeldes isa on nii loomulikult selle perekonnapea, et tegelikult keegi ei tunne ennast selle võimu jagamise juures alandatuna või talle oleks ülekuud tehtud. Võimu kasutamine iseenesest on ka väga suur rõõm, kui ikkagi inimene saab oma tööga väga hästi hakkama. Kui kõik on rahul tema tööga. Aga samal ajal võim on ka kõige raskem kiusatus sest igasugused nii-öelda liha kiusatused nad mingi aja jooksul lakkavad, inimene jääb lihtsalt vanemaks, muutub rahulikumaks. Aga kui inimesel on tekkinud võimujanu, siis ei kustu kunagi, niikaua kui tal maailmas on elupäevi antud, nii kaua võitleb ta oma viimase võimuraasukese eest. Vaadake kasvõi Nõukogude Liidu, noh, kasvõi Brežnevi aega, kus need vaesed mehed olid juba tõesti rohkem masinatega inimeste moodi. Aga nad ikka hoidsid oma võimust kinni, sest et see ikkagi kuidagi liitis neid ühte ja sundis neil elus küsima. Kuidas Tšernjenko viimaste valimiste ajal seisis tõesti nagu robot oma valimiskasti kõrval. Aga võim võimust ei saa loobuda. Ja sellepärast võib-olla kõige suurem probleem ei olegi võim iseenesest kuivõrd just selle võimu kasutamine, sest selge on see, et kui me mõistame põim, tuleb jumalalt, tema on kõik loonud, tema teab, kuidas kõik asjad omavahel seotud siis edasine jagamine hakkabki tegelikult sellest peale, kuivõrd inimene reaalselt mõistab, mis võimu taga. Me teame, et on maailmas olemas ka väga palju kristlik, demokraatlikke ja muid sarnaseid parteisid, mis otseselt viitavad Kristusele. Kui aga nende tegevust vaadata, siis on nad lihtsalt tavaliselt parteilise tavalite, tavaliste parteide seas. Kristuse patja saad suurt eriti välja, kuivõrd see on lihtsalt reklaamplakat, et inimesed nagu ootaksid sellelt parteilt midagi enamat. Tavaliselt kui mitte alguses, siis kuskil natuke hiljem võtavad seal maad täiesti tavalised poliitilised meeleolud, kus kristlusele ei ole nagu eriti kohta enam. Ja muidugi siin on ka üks väga suur ja väga lihtne põhjus, miks see nii on. Sellepärast et lihtsalt riigivõim on midagi erinevat vaimulikust võimust. Kui me küsime kas või vanas testamendis, kuidas see võimu jagamine seal käis siis pange tähele, et nende hulgas kuningate hulgas oleks tark kuningas Saalomon ja võime edasi vaatame, mille poolest Saalomon tark oli siis tark oli ta sellepärast, et ta oskas õigel ajal õigel mehel pea maha võtta. Sellepärast et tõesti, kui me vaatame, kuidas tema troonile saamine algab siis me näeme, et ta kutsub kõik need mehed välja ja ütleb ühele mehele kohe ära, et noh, siin ma usaldaja sõnaga sinuga, ma ei arva, et sellepärast, et noh, teistmoodi lihtsalt ei saa. Ja lõpptulemus ongi see, et kuidas siis lõpuks oma võimu kindlustab, siis see võim püsib, tema ajal ei ole suuri sõdu, tema ajal ehitatakse üles Jeruusalemma tempel tegelikult kodanikke pilguga vaadatuna. See kuningas on olnud väga hea kuningas, ta on suutnud riiki koos hoida, ta on suutnud hoida riiki nii tugevana, et keegi pole julgenud riigile kallale tungida. Tegelikult ta on olnud suurepärane kuningas, aga millest ta peale alanud peale võimu teostamisest eelkõige selle kaudu võtab, kõrvaldanud kõik rivaalid? Muidugi tänapäeva tingimustes niimoodi enam teha ei saa. Ja samal ajal muidugi ei saa. See meetod töötas ainult Saalomoni puhul, teiste puhul ta ei töötanud selle tõttu, et keegi teine ei olnud nii-öelda prohvet, et oleks suutnud kõikide oma rivaalide või justkui rivaalide olemust juba ette ära määrata. Kuid siiski viitab kogu see olukord ühele tähtsale tõsiasjale, et päris määrimata kätega poliitikad ikka teha ei saa. Poliitika on ikkagi niisugune mäng, kus kohas ainuke võimalus vahest maksma panna, mingisugune kord on just kasutada alatu vastase vastu alatut relva. Ja kui keegi siis noh, on tõesti niivõrd hea poliitikata, oskab seda niimoodi teha siis ausis temale. Muidugi, tänapäeval on asjal veel üks raskendav asjaolu juures. See raskendav asjaolu on ajakirjandus. Sellepärast, et ajakirjandus peegeldab kõiki asju mingite täiesti arusaamatute kategooriate alusel tihti. Sa ei saa ühtegi protsessi läbi viia, mis on pikema peiteajaga siis ajakirjandus kisub ta otsekohe kuskilt välja, teeb ta kõigile avalikuks ja siis ta enam ei tööta. Seetõttu kõik, mida poliitikas teha saab, peab algusest peale olema teatud stsenaariumi järgi on mingid sunnikäigud, mida lihtsalt ajakirjandus sunnib peale ei ole võimalik peita. Sest kui pärast välja tuleb ja tuleb välja veel mingisugustes mingisuguste segavate asjaoludel, siis lihtsalt poliitikute enam ei ole. Ta on teinud nii-öelda poliitilise enesetapu. Ja selle tõttu võim iseenesest on muidugi. Tema teostamine on küllalt komplitseeritud ja selle tõttu võib-olla nii-öelda väga hea kristlane. Tihti ei ole väga hea poliitik, mis on huvitav Rooma paavstide ajaloos. Kui me vaatame neid ka 160 nelja paavstiga Speekrusest, kuni Johannes Paulus teiseni on paavstitroonil istunud siis väga tihti juhtub, et need paavstid, keda austatakse pühakutena nende isiklike omaduste pärast ei ole kiriku poliitikutena nii vägevad mehed olnud, kuigi on ka muidugi niisuguse, kes on ka kirikupoliitikutena, nii kui ka oma isiklike omaduste poolest on olnud aga kõrgel järjel. Siin ei ole vaja kaugele minna, piisab Johannes Paulus teise mainimisest. Aga on ka olemas väga palju niisugusi paavsti, kes isikliku eluga on jäänud tihti inimestele ette. Aga poliitikutena on olnud head poliitikud. Sest et kui inimene on, siis pidi liiga moraalne või tähendab, esitab endale väga kõrgeid nõudmisi, tal on väga raske teistele inimestele esitada madalamaid nõudmisi. Ja tulemuseks ongi see, et ta lihtsalt hakkab kõikidelt nõudma nii ranged, nagu ta endalt nõuab ja tulemuseks on see, et ta lõpuks kaotab oma suurema osapoolehoidjaid. Jääb järele mingisugune väikene rühmakene ülirangeid Extremiste, aga suur osa rahvast lihtsalt näeb, et see kõik on väga tore ja väga ilus viisi saadakse sellest aru, aga lihtsalt seda ei ole võimalik teostada sest maailm liigub niisuguste reeglite järgi. Et pühakuid on vähe. Hukkamine on ka vähe, aga suurem osa inimesi on kuskil seal vahel. Ja nende jaoks peab olema loodud niisugune olukord, kus kohas nad saaksid iseendalt nõuda täpselt nii palju kui nad suudavad ja et nad ei pingutaks üle, et nad ei muudaks oma religiooni mingiks maagiaks või mingiks kombetäitmiseks. Ja samal ajal, et see ei muutuks ka mingisuguseks kohtumõistmise mõõdupuuks, mille järgi üks inimene teise üle kohut mõistab. Nii et ikkagi me räägime ka võimust, rääkides üldinimlikest kategooriatest, sest et minu põhimõte on alati olnud. Eelkõige ma olen inimene, kõik religioossed vaated ja konfessiooni kuuluvus, need on teisejärgulised asjad. See peab võimendama minu inimlikku olemust, mitte vastupidi, et see annab, pole mingeid privileege. Ja täpselt sama lugu on, on ka võimuga, me peame siin lahtiste silmadega vaatama. Kui keegi ütleb, et tema on nüüd väga kristlik partei, kristlik valitseja, siis võiks olla lihtsalt loosung ei pruugi sugugi mitte nii olla. Ja mõni, kes tuleb välja küllaltki tagasihoidliku programmiga, võib just see õige mees olla. Kes ei Poe kellelegi selja taha. Mul oli kunagi üks tuttav, kellel oli niisugune tore visiitkaart nimi siis all kristlik taksoteenus. Mõtlesin, mis siis selles nagu natuke eemaletõukavad on? Eemaletõukavad ongi just see, et inimene ei julge ise oma töö eest vastutada, tal on vaja mingisugust kattevarju, et kui midagi läheb viltu siis noh, otsekohe kristus vastutab selle eest pigem või noh, võib ka testi tõlgendada, et ta tahab oma tööd teha väga hästi. Aga no kas siis on mõtet seda niimoodi reklaamides alati ei tule välja, näiteks kui sa võtad, on sul peal kristlik taksoteenuse, võtad inimese peale, sõidad vastu vastu posti siis vastuta siis selle eest, sest et sa oled välja käinud niivõrd tugeva kaardi iseenda jaoks ja muidugi ka muudes eluvaldkondades. Me võime märgata, kuidas tihti see kristliku lisamine üritab nagu asjad teise järgulisust korvata. No kui me ütleme, et on olemas mingisugune kristlik ansambel, siis tihti ongi see, et ta lihtsalt ei löö veel mittekristlikus pingereas läbi. Ta just mängib palvemajast mööda niikaua kui tükib korralikult mängima ja siis, kui ta juba lööb suuremale auditooriumile läbi, siis ta lihtsalt noh, võtab selle nime eest täna enam ei ole vaja. See on siis väike kõrvalpõige, aga noh, siin ongi just seal kõrvalpõiget vaja. Rääkisime asja tegelikku olemust. Et üks asi on see, mida inimesed räägivad, teine asi on see, mida nad teevad, kuidas nad käituvad, missuguste põhimõtete nimel nad on valmis ennast ohverdama, vot siit tuleb välja inimese tegelik loomus. Võim on niisugune asi, mida ei tohi karta, sellepärast selge on see, et võimu juurde keegi peab tulema. Kui ikkagi maailmas elab viis miljardit või rohkemgi inimest siis on selge, et nad ei saa elada nii nagu lambad, ilma ilma karjaseta, ükskõik missuguses väärtussüsteemis siis. Paratamatult tulevad esile niisugused isikud, kes võtavad asja enda juhtida. Ja muidugi ühiskonna ülesanne, eriti praegusel ajal, kus kõiki liidreid sisuliselt võttes siiski mingil määral valitakse. Siis niisuguses olukorras on paratamatult iga inimese kohus osaleda poliitika seal sellest võimuvõitlusest osa võtta. Ma võrdleksin kasvõi seda olukorda, mis praegu Eestis on maja ehitamisega, kõveratest, telliskividest. Mõni on lihtsalt niisama kõver nagu hobuseraud, mõni on propelleris, mõni on, ei tea, kuidas veel S tähe kujuline niisugustest sellistest me peame hakkama maja ehitama, sest kui me läheme neid parteisid, kes on oma kandidatuuri üles seadnud valima siis me täpselt ei tea mida nad pärast tegema hakkavad, kuidas nad ümber grupeeruvad, missuguste põhimõtete nimel nad tegelikult on valmis millegi peale välja minema. Aga samal ajal üldse mitte minna. See annab tegelikult alati otsese otsustusõiguse palju väiksemale grupile ja väiksem grupp on tihti küllalt ekstremistlikke, tulemuseks on niisugune valitsus nisugune parlament, kes rahva huvisid enam üldse ei vaata ja lihtsalt mõtleb veel rohkem oma oma tasku peale. Siis tegelikult see ei ole üldse meie poliitikas on igal pool maailmas, eks kõik inimesed kuigivõrd, kui nad trügivad poliitikasse või noh, võib-olla trügivad ei ole õige õige sõna päriselt öelda. Sest et poliitika iseenesest ta ei ole mitte midagi halba ja mitte midagi taunitavat. Aga lihtsalt maailma praktika näitab, et väga palju läheb poliitikasse niisuguste elementi kes ootab sealt teatud majanduslikke võimalusi. Kui ikkagi sa tunned seda võimustruktuuri, siis sa oskad ka vastavalt omakapitaliga niimoodi ümber käia, et ta sulle võimalikult rohkem kasu tooks. Ja see on kogu maailmas tegelikult poliitikasse tuleku üks peamisi põhjuseid. Sellepärast kulutatakse, kui mingi Ameerika presidendikandidaat kulutab miljoneid oma valimiskampaania peale, mis te arvate, ta selle raha tegelikult kaotab? Ei kaota, ta võidab palju rohkem, kui ta saab ikka selle presidendi koha kätte siis ta läheb sealt kohalt ära kindlasti palju suurema kapitaliga või vähemalt niisuguse eeldusega, et kuidas sealt on läinud, siis on tal juba niisugused sidemed, millega ta suudab omakapitali mitme mitmekordistada. Paratamatult see on jälle seesama moment, et me ei saa ehitada siin maja sirgetest telliskividest seal kõikjal maailmas niimoodi ja siin on küsimus ikkagi sellest, et, et võimalikult vähem lambaid söödud ja võimalikult rohkem hundid näljas. Ei ole seda võimalust, et rahutaksime päris ära, kes on püüdnud seda struktuuri rikkuda üritanud sisse viia mingisuguse süsteemi, kus kohas oleks paradiis maa peal siis paradiisi juhtida inimeste jaoks saab luua ainult selle hinnaga, teised hoopis ära hävitatakse. Mille tulemuseks on see, et kui meil looduse tasakaal oleme ära hävitanud, siis kaob see tasakaal ka selle rühma inimeste käest, kes alguses tundub, et on võitnud uue reformi tagajärjed väga heaks näiteks on siin See sajandi alguse revolutsioon Venemaal kus ka alguses kellelegi midagi lubati, lõpuks keegi ei mäletanud enam, mida oli lubatud ja mida siin lõpuks täideti. Vaid see oli lihtsalt teadlik pettus et mingi väikene kildkond saaks istuda võimul. Ja võimu kõige peamiseks iseärasus ongi just nimelt see, et kui pika aja vält kui pikaks ajaks üks või teine põhimõte jääb eluõiguse juurde. Me võime teha mingisuguse paariaastase hüppe, me võime ka praegu näiteks müüa kõik oma varad tegelikult maha elada paar aastat priskelt kõigest sellest maksta väga suuri pensione, näiteks kui me müüksime kõik Eestimaa metsad maa juba jalal kasvavatena. Kui me müüksime maha eesti kulla, siis paar aastat me elasime täiesti Lääne-Euroopa tasemel. Aga mis edasi? Siin ongi just nimelt seesama probleem, et me peame tegelikult mõtlema mitte selle peale, mis saab homme, aga selle arvel selle peale, mis saab aastate pärast. Kas tekib meil mingi iseregulatsioonisüsteem, et me iseennast peame üleval või me peamegi elama ainult oma loodusvarade arvelt? Need kõik niisugused probleemid tulevad mulle meelde seoses võimuga, aga ma arvan, et kanad eriti igavad, oma olemuselt ei ole. Võim on väga huvitav teema, tegelikult. Ja see oligi ainult mu meelest võib-olla üks aspekt. Üks tasand vaimu võimuliinidest. Preester Rein õunapuu rääkis poliitilisest tasandist Eestis ja ka mujal maailmas. Me kuulame vahepeal muusikat, meile laulab Utrechti kiriku koolaga. Selle järgi võiks võimust ja vaimust mõtiskleda võib-olla juba loomisaegadest peale mis seostub ikkagi võimu ja vaimuga näiteks kasvõi esimese käsu puhul, kuidas me võime vaadata võimule ja vaimule sellele võitlusele läbi vana testamendi. Tänasesse päeva. Vanast testamendist kandub see uude. Ja loomulikult oleme meie kõik seal sees võim ja võitlus, ka haige inimese organism võitleb. Tema sees toimub meile nähtamatu võimuvõitlus. Tänaval tuleb meile vastu väsinud narkomaan. Me näeme, kelle võimust on. Või võimu võib vaadata ka niiviisi, et keegi ei saa Silmegi raamatust üles. Ta on selle vaimu võimu sees. Võimutasandid on väga mitmeid, mida valida, kuulame muusikat ja lööme lahti piibli. Raadio seitse jätkame võimu ja vaimuteemadel, stuudios on preester Rein õunapuu. Käsutatus. Vanas testamendis viited uuesti testamendis. Mis see siis on, võimuavaldus, sa pead, sa ei tohi. Sellega seoses mul oli hiljuti üks niisugune väikene intsident nimelt meie kiriku siis roomakatoliku kiriku kõrval Tallinnas. On dominiiklaste kloostriõu kus eks eesti teatri näitejuht tahtis lavastada kolme musketär. Miks ma sellest räägin sellega seoses? Me jõuame ainult, et täiesti ootamatusse huvitavasse kohta väidab. Ma hakkasin mõtlema, et miks siis mitte ja kolm musketäri saani tore tükk, kuidas siis need musketärid võitlevad ja kuidas nad noh, kuidas suuremeelsed nad on ja kuidas nad ikkagi ei tappa teist inimest niisama, aga kõik peab käima teatud reeglite kohaselt. Samal ajal järsku ma märkasin, et midagi on siin valesti. Valesti oli nimelt see, et ma lihtsalt meenutasin kõike seda, mida ma lapsepõlves lugenud 13 14 aastase inimese pilguga vaadatuna tõepoolest. Mis aga saab siis, kui me vaatame sedasama raamatut täiskasvanud inimese pilguga? Mis siis selle raamatu sisu tegelikult on? Tegelikult raamatu sisu selles et prantsuse kuningannal on armuke Inglismaal Buckinghami hertsog. Ja siis need neli musketäri on siis need vahendajad, kes siis neid armukesi omavahel vahendavad. Muidugi, see jääb kõigega platoonilisele tasemele. Ainuke asi, et kogu selle asja eest musketärid löövad hirmsa hunniku kvartalikaart kaardiväelase Esselist teistega mättasse. See maksab suure hunniku inimelusid, kogu see lugu. Ja lõpuks siis ikkagi õnnestub neil oma tegevusega asjad nii kaugele ajada, et kuninganna ei jää vahele. No ma ei tea, võib-olla tõesti inimlikult annaks asjast nagu aru saada ja kõik oleks väga tore, aga kui me annaksime selle näiteks, võtame Eestimaa tingimustes üle et meie presidendi abikaasal oleks näiteks Soomes ütleme, Esko Aho oleks näiteks tema armuke näiteks ja siis mingid bulla jäägrid, näiteks oleksid seal nüüd vahendajad ja oletame, et see tuleks ilusasti pressi, kas kõik, ühesõnaga otsekoheseks käsi kokkuostjatelt etendab vaene presidendi abikaasa, vastupidi, reaktsioon meie poolt oleks ääretult, taunib. Ja tähendab meie nemad seal elavad niisugust elu, eks ole, aga meie peame siin virelema, seal oleks kohe esimene reaktsioon sellele asjale. Ja muidugi täiesti õigusega, kui sa ikkagi oled kuninganna, siis sinu vastutus on niisugune, et sa pead oma oma kuninganna au ja väärikust hoidma ja kui sulle keegi meeldib või miski on siis ühesõnaga selliste surutakse alla kõrgemate ideaalide nimel. Aga mida ma selle kõige tahtsin öelda? Just seda, et sellel raamatul on kaks tasandit, üks on niisugune mikrotasand, kus siis musketärid on väga õilsad ja väga suuremeelsed. Teine tasand on siis see, kus kogu nende õilise suuremeelsus teenib tegelikult mingisugust tobedat kirge mingisugust tobedat tunnet, mis niisuguses kontekstis lihtsalt noh, kuulub juba asja juurde. Kui sinu käes on võim, siis on ka vastutus ja selle eest tuleb maksta, maksta sellega, et sa ei saa endale lubada enam nii palju inimlikke nõrkusi kui siis, kui sa oled lihtsalt mingisugune reakodanik. Aga tegelikult sellest samast näitest tuleb välja üks teine asi, mis tegelikult läbib kogu pühakirja. Just see mikro ja makrotasandi küsimus. Kui me vaatame vana testamenti, siis vana testamendi võtmesõna on seadus. Vanast testamendist on armastus samuti olemas. Kui me nüüd vaatame uut testamenti, siis me näeme, et lihtsalt seadusi armastusel omavahel osad ära vahetanud. See, mis vanas testamendis on esiplaanil, on uues testamendis olemas, aga ta on tagaplaanil, sest armastus on esiplaanil. Ja siit me tegelikult jõuamegi vaimuliku ja ilmaliku võimu teatud erinevatele printsiipidele. Ilmalik võim, ta kasutab alati väga palju väliseid vahendeid. Tema autoriteet püsib tihti manipulatsioonid. Sest kui keegi näiteks astub üles valitseva võimu vastu, siis On mitu võimalust, teda on võimalik represseerida politsei või mingisuguse salateenistuse organite kaudu. Seda on võimalik tühjaks teha ajakirjanduse kaudu. Meil on siin palju näiteid tegelikult, kuidas inimese enda juttu praktiliselt ei kuulegi, vaid igal pool on mingisugused niisugused kokkuvõtted millestki, mille tulemus on, tuleb välja täpselt vastupidine. Ja samuti väga paljud inimesed, kes, Satuvad selle masinavärgi rataste vahele lõppude lõpuks kuigi nad mõistetakse õigeks. Neil ei ole enam tagasipöördumist ei poliitikasse ega üldse avalikku ellu, sellepärast et neil on lihtsalt niisugune märk küljes. Ütleme kasvõi pastor Hallaste, kui keegi kuuleb sõna, pastor Hallaste tulevad otsekohe meelde viinajoad või midagi sarnast ja keegi tegelikult ei mäletagi, mis tegelikult juhtus ja milles teda tegelikult üldse süüdistati. Muidugi ma ei väida seda põrmugi, et oleks hingel, aga samal ajal ma arvan, et see, mida press temaga tegi, oli just sellest seeriast kuidas inimestel võimalik avaliku arvamuse manipuleerimise kaudu teha suuremaks süüdlaseks, kui ta tegelikult on. Kui me aga vaimuliku võimuga niisuguse juurde siis me näeme siin just täpselt vastupidist reaktsiooni, mis trotsides kõiki repressiivseid ja manipuleerivaid meetodeid. Siiski püsib seal tõe autoriteet. Kui ikkagi inimesel on õigus, siis on selge, et mingisugune protsent inimesi oskab ka läbi kõikvõimalike manipulatsioonide siiski näha et sellel inimesel on õigus. Ja tegelikult see on ka üks ainuke faktor, mis on kirikut nagu säilitanud läbi ajaloo. Just nimetaja autoriteetne. Tõi autoriteet pani kiriku omal ajal maksma. Seal oli juba 313 313. aasta Milano edikt, kus kristlus Tuli põranda alt välja kus iseseisvus, see näitas, et ta oli ennast oma tegudega lihtsalt oma suhtumisega tõesse oli näidanud, et ta on väärt seda, et temast tulevikus saab juhtiv religioon. Muidugi, eks me teame, et see maailm on erinevate vaimude või erinevate vaimsuste võitluse tallermaa ja siin maailmas mitte midagi ei ole võimalik päris puhtalt teha. Niisamuti ka kirikuga, niisamuti ka selle suhtega riigi ja kiriku vahel. On jällegi öeldud kaardid segamini, keegi ei saa aru, kuskohas on tõde, kuskohas on vale? Võitlus on käinud jällegi võimu pärast. Ma arvan, et see, mis puudutab kas või erinevaid konfessioone kasvõi õigeusu kirikut, katoliku kirikut, lutel, luterlikku kirikut, näeme tegelikult ka nende omavahelises lahknemises ei mängi sugugi mitte nii palju rolli just mingid õpetuslikud küsimus, et nad on kunstlikult otsitud. Põhiline probleem on ikkagi võimu jagamise küsimus. Sest et ükski kuningas ei sallinud seda, et tema territooriumil on olemas mingisugune üksus, mis täiesti ainult teie autoriteedile ajanevalt allub kuskile väljaspoole, iga kuningas tahtis olla ainuvalitseja oma riigis ja selle tõttu muidugi katoliku kirik oli kõigile väga tülikas. Nojah, muidugi, teisest küljest, kui katoliku kirikut võimu poolest rünnati, siis tema pidi jälle oma võimu kasutama. Aga võimu kasutamine teiste inimeste kaudu mitte ühe inimese poolt või teiste inimeste kaudu toob endaga alati kaasa niisugused veidi manipuleerivad võtted. Sellega muidugi kirik diskrediteeris ennast samuti. Nii et võimu kokkupuutumine nõuab esit esiteks väga palju mõistust, väga palju armastust ja kõike kõige paremaid inimlikke omadusi. Sest kui võimu juurde satub inimene, kellel on mingid isiklikud huvid, kes ei lähe praktiliselt niimoodi välja, et tulgu mis tuleb nagu surm või mis, aga ma pean oma rahva eest nii palju võitlema, et tähendab noh, kõigil oleks kõike küllalt. Kui inimene hakkab mõtlema, et ja et eks nad ikka neile jätkub, aga ühesõnaga minule peab ikka rohkem jätkuma. Mina pean ikka kuidagi sellest suuremat kasu saama. Siis niisugusi. Niisugune poliitik on muidugi alati ohtlikum kahjuks noh niimoodi teadaolevatest. Ma ei usu küll, et meie Parlamendis oleks praegu ja ilmselt ka järgmise tuleks mõni niisugune inimene, kes tõesti selle asja nimel on valmis midagi kaotama, eks enamik tulevad valimistel ikka selleks, et võita ja võitmine käib meie kõikide arvel, tegelikult. Aga on, midagi ei ole teha. Niisugune on selle võimustruktuur ja vaimu osa selles võimus siis sõltub vastavalt mingisuguste ajalooliste tingimuste tõttu, sest tõesti inimeses kangelane ärkab tegelikult mingisuguses mingisuguses kindlas faasis. Ma usun, et tõesti nii Rüütel kui Savisaar, kui kogu see Valitsuse juures olnud isikute rühm nad alguses tõesti mingisugusel momendil läksid niisugusse mateeriasse, kus nad täpselt tead, mis neist saab, oleks võinud minna ka teisiti. Need mehed oleksid kõik võinud ka istuda praegu Siberis. Aga muidugi pärast hakkas toimuma see kuidagimoodi jälle näitas, et kui kiiresti siiski inimene ühelt lainelt teisele on suuteline ümber ennast häälestama kuidas võitlejast, kes on valmis, ma pea pakule panema, saab niisugune inimene, kes mõtleb, et no et nüüd mul on juba loorbereid piisavalt pehmed, et nende peale puhkama jääda. Ja muidugi Ajaloos selles mõttes palju huvitavaid praktikaid. Näiteks Inglismaa pärast teist maailmasõda väga austas oma peaministri Churchilli. Aga kui sõda oli läbi, siis selle maa seaduste järgi on lihtsalt nii, et sõjaaja valitsus ei saa rahuajal valitseda. Sest et see ajavalitsus töötab ikka oma sõjaaja mentaliteedi reeglite kohaselt ja need rahu valitsemiseks ei kõlba. Ja sellepärast noh, Jeltsin pidi pärast tagasi astuma. Ja niisamuti on siin ka, et ikkagi mina näeksin kõige parema meelega seda, et tuleks ikka värsket verd sinna meie parlamenti. Et need vanad mehed on küll väga teenekad ja müts maha nende ees. Aga samal ajal siiski on, see tähendab nendes tingimustes, milles me praegu elame, ei saa ainult elada vanade loorberite, ka. Peab lihtsalt mõtlema selle peale, mis edasi saab. Aga muidugi siin jälle põrkume selle vastu, et uue põlvkonna inimesed neil juba ei ole millegi eest oma pead pakule pannagi nemad lähevad lihtsalt kodanikena. Noh, see on lihtsalt nagu mingisugune eksami tegemine ülikoolis kas saavad sisse või ei saa sisse, kui saavad sisse, siis ta mõnda aega on siis neile jällegi rahulik põli, kui, siis pärast tuleb jälle midagi jagama hakata. Aga muidugi, see on ka üleskutse kõikidele inimestele, tegelikult inimene on oma olemuselt kõige õnnelikum just siis kui ta võitleb mingisuguse eesmärgi nimel ja kui ta teab, et ta natuke ohus kui ta natuke ohus, siis ta tegelikult ka teab seda, et ta on õige asja eest väljas ja selle asja eest oma elu ohverdada ei olegi tegelikult nii raske. Ja see, kui sa ajad oma taskud lihtsalt raha täis ja ühesõnaga üritad pärast kuidagimoodi veel viljeleda siis mis sellest kasu on, kui sellelt pealtpoolt ülekullatud ja ära lakutud kuisuses seestpoolt ise tead, sa oled mäda. Tegelikult sa ei ole mitte läinud parlamenti selleks, et inimeste õiguste eest võidelda, vaid selle jaoks lihtsalt oma taskut täita või luua endale kasulik kasulikke sõpru. Ja siin ongi just muidugi see moment, et. Tuleb minna välja lihtsalt mõnes mõttes, nagu ma siin alguses rääkisin, kõverate tellistega ehitamise peale, aga ei, ehitata tuleb, me peame nendest kogemustest õppima kõigest sellest, mis on olnud olümpia, me peame õppima ja kogu aeg selles protsessis sees olema. Võib-olla meie järgmine parlament ei õnnestu, võib olla. Võib-olla see selle järel tuleb, parlament ka ei õnnestu, kui me sellega tegeleme siis tähendab oma lastele siiski loome võib-olla niisugused tingimused, mis võimaldavad ka niisuguse valitsuse, millega siiski mehhana rahul olla. Seltside peab täna hakkama tegema sellepärast, et oodata, et kunagi tuleb see moment, kus on ideaalne valik, ei, seda peab järjest kasvatama, siis ta kunagi tuleb. Meie kirikuaastas oleme jõudnud kannatusaega kui kuulutakse õige paastuajaga võimuvõitluses mõtiskleda selle üle nüüd veidi muusikat ja siis räägimegi kannatusajast. Raadio seitse jätkab, meie stuudiokülaline on preester Rein õunapuu ja räägimegi paastuajast, sest teine nädal märtsikuust märgib juba seda, et oleme tõepoolest 10 päeva elanud paastukuus. No muidugi, kõikide sündmuste taustal tuleb alati arvestada sellega, et kui variserid tulevad ja heidavad Jeesusele tema jüngritele ette, et mikspärast Jeesuse jüngrid ei paastu, siis kui variserid astuvad siis ütleb Jeesus, et kus saavad siis kõik pulmalised paastuda, kui peigmees nende juures on. Aga siin on tegelikult ka teine aspekt sel asjal. Kui Ingrid on Jeesuse juures, siis peavad nad olema kogu aeg valvel, kogu aeg valmis kogu aeg võimelised tema ülesandeid täitma. Ja kui nad taastuksid, paastumine on tegelikult niisugune vaikuses olemise aeg. Ja samal ajal ka mitte väga intensiivse tegevuse aeg. Kui aga kui igaüks, kes on taastanud, see teab, et kui ikka inimene ei söö, siis tal ei ole jõudu, ka siis tuleb niisugust magamist või niisugust äraolemise perioode tuleb tunduvalt rohkem kui siis, kui kui me elame tavalisel režiimil. Muidugi tekib niisuguseid üldiseid, niukesi hetkelise momente, kus tundub, et isegi aktiivsus on võib-olla suurem. Aga lõppkokkuvõttes ikkagi inimene peab ületama endas mingit ebamugavat tunnet. Sellel on oma kindel otstarve ja kannatus, üleüldse on aga vajalik asi inimese jaoks. Aga siiski ei saa panna inimesi pole nii suurt koormust, et Anastasia teistega üle pingutaks. Seetõttu on siin see moment ka, et kellel ikka on niisugune töö ja niisugune tegevus või niisugune periood elus, kus ta peab väga intensiivselt tööd tegema siis liturgiline paastuaeg see ei ole mitte selleks, et inimest kuidagi ummikusse ajada. Sest nii nagu Jeesus ütles, hingamispäev on inimeste jaoks, mitte inimesed hingamispäeva jaoks. Niisamuti on ka vastuaed niisugune, et ta ei ole ikka et niisuguste reeglite esiletoomine, mis, mis töötaksid ilma mingite eranditeta. Ja üldse viimasel ajal seal on nagu mindud selle peale, et paastuaeg on millegi meeldiva keelamine iseendale. See ei pea olema tingimata see, et me peame sööma ainult kartulit, heeringat kogu see 40 päeva vaid see on aeg, kus me tegelikult noh, paljud inimesed taastuvad näiteks suitsetamisest, kes suitsetavad, mõned inimesed taastuvad magusa söömisest, sellepärast et iga inimene peab tegelikult ka otsima paastus endale kütuseelemendi mille küljes ta kõige rohkem kinni on. Sellepärast et see on tegelikult kõige tõhusam inimene, mõistab kõik asjad siin maailmas. Tulevad raskesti kätte ja enesepiiramine on inimesel alati kasulik. Muidugi sellel tingimusel, et tema uhkust ei kasvata sest mõni inimene suudab ennast taastumist ja kõikvõimalikke niisuguste praktikatega täielikus põru kutsuriks harjutada. Nii et see on ka üks moment, mis tuleb alati juurde, sest et mida rohkem inimene igasuguseid harjutusi teeb, seda rohkem uhkustada kiusab. Nagu meie tänase teemaga ka mõnes mõttes kokku läheb. Mida rohkem eelsele võimuga käes on, seda raskem on tal sellest loobuda, seda rohkem ta seda võimu tegelikult tahab. Ka inimese enda sees toimuva võimuvõitlusega ka inimene ise on tegelikult kahe erineva võimuvõitluse tallermaa. Ja paastuaeg on just see moment, kus tegelikult tõuseb esile kui me endale mitte midagi ei keela, kui me elame niisugust igapäevast elu, me ei teagi, mis meie sees tegelikult toimub. Ja mõne niisuguse väikse tõuke ajel me võime tegelikult märgata endas paljusid niisugusi asju, mille vältimine edaspidi on väga kasulik meile. Nii siin maailmas kui igavese kohtu ees. Kas paastuaeg on kõikidele kirikutele konfessioonidele ühene niisugune tõsine püha aeg või vaatavad mõned mõningad liikumised sellel ajal teisiti? Mis puutub paastu, siis paast võib-olla kõige rangem, praegusel ajal on õigeusu kirikus. Ma ei tea küll, millal õigeusu kirikus sõna vasta Surbastalga aga nemad elavad ikka vanade reeglite järgi, mis tähendab seda, et kõik pastad on aga ranged. Roomakatoliku kirikus toimus, selle koha pealt muutus. Juba tegelikult varem olid väiksemaid muutusi, aga viimane siis oli. Teise Vatikani kirikukogu ajal oli siis aasta 1962 kuni 1965. Ja siis otsustati, et tegelikult paast on kohustuslikke paastupäevi on aastas kaks. Suur reede ja tuhkapäev Need on siis päevad, mil põhimõtteliselt tohib üks kord päevas kõhu täis süüa ja ülejäänud söögiaegadel. No ja muidugi ei tohi süüa piima, liha ja munatooteid. Tähendab kala, tohib ja tohib kõik juurviljad, puuviljad. Aga aga muidu ka see reegel, mis on üldiselt olnud pikka aega kehtivat reedeti ei söödud liha, reede oli niisugune kalapäev sest noh, see oli päev, millal Jeesus Kristus risti löödi. Siis viimasel ajal on see komme ka tegelikult nagu ära langenud, sest tegelikult ta ei kujuta endast mingisugust suurt keeldumist inimese inimesele. Muidugi, see on alati soovitav ja alati on mõtet seda asja mõista just seesmise olemuse poolest, mitte selle tõttu, et niisugune komme on suur osa inimesi reedeti liha, katoliku kirik kus just katoliiklaste hulgas, eriti katoliku maadel mitte sellepärast, et sellel oleks üldse mingi religioosne tähendus, aga lihtsalt sellepärast, et nii oldakse raiunud, kuna noh, see on ka loomulik, et kord nädalas kala süüa on väga kasulik ja isegi väga meeldiv vaheldus. Seetõttu kirik nagu ei pööra sellele väga suurt tähendust, väga suurt tähelepanu enam. Ja põhiline osa tegelikult ongi läinud iga inimese isiklikku. Millestki keeldumise arendamiseks igal inimesel, see võib olla erinev. Ta peab olema vabatahtlik, ta peab olema tõesti religioossed, mõtestatud mitte, nii et me kõik teeme sellepärast, et niimoodi kõik teevad. Kui kunagi alguses võis seal olla religioosne sisu, siis see on aja jooksul lihtsalt kadunud. Ja niisugust kommet, mille religioossest enam sees ei ole, see tuleb tingimata otsekohe ära kaotada. Aga sellepärast, et muidu ta lihtsalt saastab inimese religioosset teadvust. Ta justkui oleks see justkui ei ole ka. Vot niisugused asjad jumalale ka ei meeldi. Jumal nimetab seda leiguseks, kui me Jeesuse sõnu kasutame. Ja leiguse vastu ongi just nimelt see asi, et parem olla nii kaua külm, kui see ükskord võtad kokku ja tõmbad ennast soojaks. Et sa oled kuidagi niisugune vahepealne, kus isegi keegi ei saa sind hurjutada selle pärast, et sa just kolede justkui ei ole ka millegagi pärast jumalale niisugune situatsioon meeldib kõige vähem, nii et see on kõige ohtlikum olukord inimese jaoks. Kannatusaeg on siis tuhkapäevast suure reedeni suure reede järel, järsult vaheldub värv ja heli. Aga kui kirikuaastale tervikuna mõelda, siis millised ajad, millised päevad on niisugused? Tõsised? Paastuga kannatusega seotud päevad, millised on säravalt valged? Kahjuks on paljude inimeste teadvuses kirikuaasta kaks päeva, millel üldse kirikusse tullakse, just jõulupühad ja ülestõusmispühad. Paljud inimesed tahavad kirikus näha ainult seda valget. Ma ei ütle, et inimene peaks nüüd iga päev või iga nädal tingimata maksku, mis maksab neljaks kirikusse tulema. Aga ikkagi vähemalt üks päev on, kus inimene peaks, peaks tingimata kirikusse tulema. See just kas vaikne laupäev, suur reede. Suur neljapäev, tähendab, kui me ei räägi kiirusest ainult kui triumfeeriast vaid räägime temast kui kannatavast inimesest, sest et siit algab peale tegelikult kogu tema õpetuse sisu meie jaoks selle üle, et tema seal oma taevases tsirkuses on seal suur rõõm küll ainuke asi, et kui me ikkagi mõtleme sisuliselt me näeme. Ega me ei saa enne õieti rõõmsad olla, kui me ise oleme ka seal. Seal me saame olla ainult siis, kui me mõistame, missuguste vahenditega kuidas jumala poja ole sarnane olemine peab toimuma. Et me saaksime ülestõusmise osaliseks. Jeesus näitab selleks üheks osaks on just ristilöömine, ilma milleta ei ole ülestõusmist. Kui ei ole ohvrit, siis ei ole ka seda tasu, mida ohver iseendaga kaasa toob. Väga oluline on just nädala sündmustest osavõtmine sellele mõtlemine, kui tähtis osa on kannatusel, siis maailmas see on ka üks kuratlik taktika, millega üritatakse inimeste elama panna ilma kannatuseta. Üritatakse selgeks teha, et kannatus iseenesest on midagi halvasti, tuleb alati vältida. Tegelikult kannatus on just see, mis loob. Kannatus, on üks niisugune tunne, mille, mis toob inimesest esile just need omadused, mis teda kui loojat esile toovad. Ei ole võimalik olla looja ilma kannatamatu. Võib-olla on võimalik kuskil kõrbes kõrgemal tasandil, aga sellel tasandil, millel meie elame ja. Kus me oleme vastu võtnud jumala ilmutuse, mis kindlasti ei kata jumala kogu olemust, aga ainult seda olema, seda osa, mida ta on tahtnud meile ilmutada siis võime mõista, et, Peamine ülesanne meil ongi mõista just selle kannatuse õige kogus enda jaoks sellest sündiva loomingu väärtus. Kui me üritame kõike teha ilma kannatuseta siis ja noh, kasvõi palves pöördume jumala poole, issand, vot nüüd mul jalg valutab, teeni jalg enam ei valutaks. Kui kogu aegme. Läheneme jumalale niivõrd utilitaarsete, meil on ainult mingisugused oma soovid ja tema peab olema see krat, kes meile kõik meie tervised ja meie õnnetused kõik ära parandab ja meile varanduse või jumal teab, mida kokku kannab. Siis selles mõttes me eksime, kui me tahame olla tema sarnased, siis me peame oleme valmis kannatusteks. Aga samal ajal mitte mõttetutaks, vaid just nimelt mõttekatakse kannatusteks tiga kannatus, mis meie elus ette tuleb, see teeks meid tugevamaks, aga mitte vastupidi. Kas te oleksite hetkel nõus põgusalt läbi sammuma? Need olulised päevad nagu on suur neljapäev, suur reede, vaikne laupäev ja ülestõusmispüha. Iseenesest mõista kujutavad nad endast just kõige olulisemaid sündmusi. Kristliku maailma ajaloos. Tegelikult sündmusele algavad praktiliselt juba eelmisest pühapäevast, see on palmipuudepühast, kui ess tuleb Jeruusalemma. Kolmapäev on seisud äraandmispäev. Kui juudas, läheb ülempreestrite juurde. Ütleb meile, kui seisus on. Lepivad kokku, et ta annab suudlusega oma õpetaja ära. Talle makstakse 30 hõbetükki. Seejärel neljapäev on päev, mil Jeesus koos oma jüngritega pühitseb armulaua sakramendi. Kui ta annab neile leiba ja veini, ütleb, võtke, sööge, see on minu. Ihu annab neile veini, ütleb, võtke, jooge, see on minu verileib, see on. Elusin, sümbol. Vein on elurõõmu sümbol. Ta annab oma jüngritele sellest osa ja käseb seda teha ka kõikide teiste kõikidele teistele inimestele. Et tema on ise nende juures. See, mida ta neile jagab, on tema ise tema olemus mis ei ole küll nähtav, mille puhul inimese jaoks on väga oluline, et ta selle võtab endasse vastu. Sest kui me võtame jumala endasse vastu, ei saa jumala ette kirjutada, mida ta meie sees teeb. Jumal tulebki meie sisse sellepärast et tema teeks seal seda, mida tema tahab, sest tema tahtmine on palju, kaugem nägelikum, palju targem. Pärast seda kui Jeesus on tegelikult näidanud ära viimase piiri, kust kaugemale tegelikult minna ei saa, järgmine samm oleks ta jääks inimesena igaveseks siia maailma. Aga ta näitab, et niimoodi teha ei saa, sest et siis inimesel kaoks ära vaba tahe, kaoks erase loominguline moment, siis inimene oleks praktiliselt masinaga võrdsustatav, ta teeks ainult kellelegi väljaspoolt tuleva, tahta järgi. Siis Jeesus läheb, laseb ennast kinni võtta. Ja suurel reedel on ta siis kohtu ees ja mõistetakse surma ning sellesama päeva õhtul ta sureb ristil. Täitsa laupäev, see on tegelikult päev, kus kirikus mitte midagi ei toimu otseselt. Sest see, mis algab vaikse laupäeva õhtul, ei ole mitte vaiksel laupäeval, teenistusmaitse on ülestõusmiseelõhtuteenistus siin juba hakatakse tegelikult ette valmistama Kristuse ülestõusmisele ja tegelikult päris ettekirjutuse järgi see teenistus peabki toimuma just kesköösel. Siis see ülestõusmine just nagu arvatakse olevat olnud või igatahes näeb väga uhke välja, kui ta ülestõusmine nii-öelda lavastatakse just sellele ajale. Muidugi paljudes linnades kas või siin Tallinnas lihtsalt sellepärast, et võib-olla inimestel on pärast raske koju saada, võib-olla sellepärast, et noh, nad võivad rohkem igasuguse kurjategijate saagiks sattuda neid öiseid jumalateenistuse idee väiksemates linnades seal võimalikum, kus inimesed saavad rahulikult oma jalaga koju minna. Kui ei ole seda probleemi, et inimene peab kuskile sõitma kuskil Lasnamäele või või kuskile õismäele või kuskile kaugele. Aga ülestõusmispühade eelõhtu on just see moment, kus hakatakse tegelikult valmistuma Kristuse ülestõusmiseks. Ja siis muidugi sellele järgneb järgmisel hommikul noh, tõesti väga usklikel inimestel, see, seal on paar niisugust küllalt väsitavat päeva. Kui sa lähed laupäeva õhtul kella 12-ks kirikusse siis jumalateenistus toimub, pärast seda pead sa kuskil kell kuus või kell seitse või kell kaheksa, kuidas kuskil kombeks jälle hommikul kirikus platsis olema, sest siis on siis päris ülestõusmispühade jumalateenistus, mis on väga pidulik praktiliselt protsessioonile kõikide niisuguste momentidega. Muidugi räägin ma seda roomakatoliku kiriku ja põhimõtteliselt ka õigeusu kirik märksüsteemi kaudu, sest teatavasti teistes kirikutes on asjad teistmoodi. Kus ülestõusmispühad on tähistatud vastavalt oma tavadele. Nüüd ikka on mõeldud, kas sa ristilöömise aeg oli juhuslik või Jeesus mingil põhjusel valis just nimelt selle aja ootas seda õiget hetke. Millal see võiks sündida? Esiteks juhus, kui vaadata tänapäeva teaduslikke uurimusi, siis järjest rohkem jõutakse sinna juhust, kui niisugust pole olemas. Juhus on tegelikult inimese jaoks niisugune kokkuleppeline kategooria, et mis on asja asi, millega me ei tegele. Kui näiteks sügaksime praegu pead, küsiksime, kas see, mis me teeme, on hea või halb siis ma usun, et sellel oleks ka võimalik leida mingisugune moraalne tagama ainult et see on nii keeruline ja kuidas öelda. Meil on palju tähtsamaid küsimusi arutada, palju tähtsamate küsimustega tegeleda, seetõttu on paratamatu see, et teatud osa asju jääb meie tähelepanu alt välja, me ei suuda tähelepanu kõike haarata. Sama lugu on siis Jeesuse elu. Juhuslikkuse ka või mitte. Juhuslik see nüüd kindlasti ei ole. Tegelikult Jeesuse elu võtabki kokku inimese elu peamised momendid. Sest Jeesus võiks ju saada kasvõi salamõrvari käe läbi otsa juba palju varem. Miks peab see asi minema just noh? Musta huumori kaudu öeldes sõnaga niisuguse piduliku lõpuni või tähendab naasialist listi ristilöömine peab olema niivõrd avalik, see peab olema niivõrd julm ja kõigile silmadele nähtav. Küsimus ongi selles, et siin oleks nagu meile niisugune õppetund. Ohverdame oma elu millegi nimel. Paratamatult, kui ma näiteks hakkan narkomaaniks ja hakkan võtma narkootikume, siis maga, ohverdan oma elu teatud väärtused oma elust, mingisuguse teiste väärtuste nimel mis on küll kahjuks palju väiksema väärtusega kui need, mida ma kaota. Ka Jeesus just näitab seda teed, missugused on kõige kõrgemad väärtused ja kui kaugele nende nimel tohib minna, tohib minna kuni surmani. Järelikult, kui paljud inimesed ütlevad, et kõige kallim vara on ikkagi tervis, siis tähendab ei? Tervisse küll mingil juhul ei ole, sest et kuidas saab olla see kallim vara, see, mis kaob, kaob ta niikuinii, sa võid ka 100 aastat elada, kunagi tervis ikka kaob ja kunagi ikka sa sured. Aga mis puutub meie vaimset tasakaalu, mis puutub meie headesse tegudesse mis puutub nendesse ohvritesse, mida me oleme töö nimel toonud, vot need jäävad kestma igavesti. Jeesus ongi näide. Kõige parem näide. Kuidas see asi tegelikult aset leiab. Peetrus löödud risti jalad üles, pea allapoole ja olen lugenud, et tema enda tahte ja soovi kohaselt vist kui see nii oli, miks. Kui me puutume kokku võimuga, siis on jälle tegelikult sellel määral võimu taust on siin väga oluline siis võimu teostamisel on alati kaks poolt, üks on see, kes võimul on ja teised on siis need, kes selle võime järgi peavad elama. Kristus oma õpilasi valis ka mingisugusel täiesti seismiste kategooriate järgi, sest nad kõik olid ju tegelikult lihtsalt tavalised kalurid, välja arvatud apostel Matteus, kes oli tolliametnik. Ja siis juudas siis kariot, kes noh, mõne arvatakse, et ta oli karioti linnas, on üks variant, teine variant on see, et see tuleb sõnast sygaarius. Terrorist sest et tol ajal juutide hulgas oli väga palju niisugusi väikseid terroristlikke rühmitusi kes siis Oma õigusi ajasid salamõrvade kaudu, nii et teine variant on see, et see tuleb sellest sikaarius, siga on pistoda ladina keeles, sikaarius on siis pussitaja. Et sellest tuleb siis kariot. Igatahes tema kalur ei olnud, see on selge. Aga ikkagi valis Jeesus oma Ingrid mingisuguse seesmise kategooria järgi, sest ühtegi õpetlaste seas ei olnud. Õpetlane tuli alles pärast siis, kui Jeesus oli juba taevasse läinud. See oli siis apostel Paulus, kellele Jeesus ilmus teel, aga enne õpetlasi inglite seas ei olnud. Ja üheks põhjuseks oligi see, et tegelikult õpetatusse oli niisugune asi, mis kulus marjaks ära, aga tähendab ta ei olnud oluline, see tähendab seda, et tegelikult on taevariik avatud kõikidele inimestele ja see, et keegi harimata inimene on apostel ei ole mingisugune ootamatus, sellepärast et kui me vaatame kas või Peetruse hinge haritust, siis annab ta väga paljudele väga kõrgelt haritud meestele tunduvalt silmad ette. Stay täielikult siiras ja ta alguses ka kas või juba, see on ju tegelikult täiesti epohhiloov suhtumine, kui Jeesus, Jeesus tegi Peetrusele ime bet Peetruse palunud mingit imet, ta tuli, ütles, et mine viska võrgu loomuse katseks. Petrus oli kogu öö püüdnud, ta vaidles vastu, ma ei tee seda sellepärast, et ei tasu, aga siis lõpuks ikkagi mõtled. Ei, et kui ikkagi issand, mulle ütleb, siis tuleb minna, teha, läks, püüdis kala ja siis kõige suurem minu meelest kogu selle jutu raskuspunkt on just siin, kui Peetrus ütleb, et issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene. See näitab just nimelt ka seda võimu jagamist, selleks et osata olla hea valitseja, savad oskama olla hea alluv, sa pead teadma, mis asi on leplikkus, alandlikkus. Mis asi on see, et sa ei pürgi oma kompetentsuse tasemest kõrgemale? Paljudel inimestel on väga suur kiusatus. No ütleme, et ma olen mingi rokilaulja näiteks, eks ole, ma panen oma kandidatuuri üles. Ma saan parlamenti, no mida ma oskan teha, ma oskan laulda, jah, mul on, tähendab, võib-olla kõik minu fännid on mind tähendab valinud. Aga samal ajal ma istun täiesti valesti vanades saabastes, nüüd. Ma ei oska absoluutselt. Ma ei tea mitte midagi seadusloomest, aga parlament teatavasti tegeleb sellega, et ta määrab kindlaks seadusi, mille järgi võistkond elama. Ja siin ongi just see moment, et mõnes mõttes muidugi üks või kaks niisugust muud mujalt tulijaid mujalt tulijat ja ütleme. Kvalitatiivselt teistsuguse meetodiga lähenejat on muidugi igas parlamendis täiesti teretulnud nähtus aga kui koosneb kogu seltskond ainult niisugustest rahvaesindajatest, kes tegelikult oskavad protesteerida paljude asjade vastu, aga ei oska pakkuda välja lahendusi, mille alusel siiski elu saaks edasi minna siis on kuri karjas. Ja Jeesuse puhul ongi see, et tegelikult tema ei vali mitte selleks, et varista ühiskonda. Tema valib oma jüngrid selle järgi, et iga inimene võiks neis iseennast ära tunda, et iga inimene tunneks tema ees on samasugused valikud, et tegelikult olla jumalanäoline on niisugune ülesanne, nagu oli kaluril hakata esimeseks paavstiks, kus ta pidi hakkama otsustama praktiliselt kõikide tähtsate küsimuste üle. Ja muidugi tema enda suhtumine ka. Kuidas siis lõpuks ütleb Jeesusele, et ärgu sinuga seda sündigu, et sind risti lüüakse, siis Jeesus ütleb talle, et tagane minust, saatan, sama, Peetrus. Siin on kaks niisugust, äärmustan koos, kord öeldakse talle. Sina oled Siimon Joona poeg, sinule rajanud oma kiriku. Ja siin teises kohas jälle tagane minust, saatan. Siin on just see moment väga oluline, et ikkagi inimene peab mõistma. Võim kuulub kellelegi teisele, kui temal ja tema on selle võimu kasutaja. Ja samal ajal ta on ikkagi alluja alluja jumalale, kes, kelle käes tegelikult on selle võimuvõtmed ja kes tegelikult võimelised vastutab. Selle võimuga ja Peetrusega võiks tuua ka niisugust tillukese võrdluseta. Jeesuse viimased sõnad Peetrusele olid, et söödame tallekesi. Hoia mu lambaid kui karjane. Ja selles samas Johannese evangeeliumi viimases, 20 esimeses peatükis on üks lõik mis seostub mu meelest väga hästi tänase võimuteemaga Loen ja 20.-st salmist. Aga Peetrus pöördus ja näeb jüngrit, keda Jeesus armastas järele sammuvad selle, kes õhtusöömaajal oli ka laskunud Jeesuse rinnale ja ütelnud. Issand, kes on see, kes sind ära annad. Kui nüüd Peetrus nägi teda, ütleb ta Jeesusele. Issand, aga kuidas jääb temaga? Jeesus ütleb talle. Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen. Mis sinusse puutub, Järgi, sina mind. Me räägime võimust ja vaimust. Me teame nimepidi Jeesuse jüngreid, aga ometi ei tea vist küll kõige tähtsama jüngri nime Jeesuse lemmik jüngri nime, kes oli tema läheduses, tegi oma tööd, tegi oma asja, ajas oma rida. Ja kes ta oli ja kuidas oli tema nimi, see ei läinud üldse korda temale, ta tegi oma tööd võimule ja võimu tahtmata. Müts mis võiks meiski muutuda. Ja ikka ja jälle olen lugenud vana testamendi lõppu et meelde tuletada Malakia sõnu. Tuletage meelde mu sulase Moosese käsuõpetust, seadlusi ja kohtuseadusi, mis temal andsinhore pil kogu Iisraeli jaoks vaatame, läkitanud teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev suur ja kardetav. Aga tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole. Et ma ei peaks tulema ja löömamaad needusega. Ma arvan, et selle sooviga me võiksime tänases lõpetada tänu teile, preester Rein õunapuu ja nüüd kuuleme taas laule, otreti kiriku koorilt.