Priimule eeskujuks kui ma mõtlesin eesti rahvatantsijate usutunnistust Olen iva Su algusest eestima. Olen kild suppaessest pinnast ja suutäis su leivakäärust. Olen tõru Su hiietammest ja sulg su pääsu tiivast. Hell Ebe suruki lillest ja suu aadete narmasjuur Eestimaa. Olen kummelimuru su õuel, pihlaka kobar Su väravapuul, neste piisk kurekellakambris, sead tahi, nii su koidu hämarikulambis. Olen pisara nutus ja rõõm sinu naerus kõla su keeles ja õnnistuspalve ja usk sul lootustes eestiva. Olen kestmise läkitus sinust ja sulle. Tulin ja tantsisin sinust ja sulle, eestimaa. Olen iva soo algusest Eestimaa. Ma olen kindel et kõik mis Christian neis oli ainulaadset kordumatut nii nagu oli omal ajal eesti ärkamisaegsetel meestel. See kõik jääb ja elab igavesti meis kõigis. Kohustus on ikka leida tee tema mõtete juurde ja käia neid üllaid radu ja teha neid üllaid tegusid tegi Christian. Teoks tegemisel te ütlesite, Kristjan Torop on teie jaoks need nagu põhjanael, kes vaatab üle meie. Jah, ma olen selle pärast veendunud selles et esimesel ööl pärast Kristjani maise teekonna lõppu ma läksin õue. Tavaliselt on suur vanker just mu ukseava kohal, aga tol ööl oli see vanker veerenud. 15 10. oma tantsupeo tulealtariplatsile. Kas ma olen muide palju öid veetnud tähistanud, päeval olin nii täis lükitud tähti, et ma ei ole sellist veel oma elu jooksul näinud. Need tähed olid nii heledad, nad olid nii kirkad ja osa neist vilkusid ainult vankri. Neljas täht olitu ja see seisis umbes pool tundi. Aga ta läks särama ja särast täpselt niisama kui kõik tahet. Sellepärast ma olen kindel, et Christian on täheks taevas ja jääd täheks. Meie südametes jääb väheks meie rahvatantsutöös üldse eesti ahted hoidmises.