Kui me oleme läbi ülivarakevadise Viljandimaa tekstiilikunstnik Anu Raua kodutallu jõudnud, kutsub majaperenaine meid hoopis oma ateljeesse, et näidata oma kõige kõige uuemat vaipa, mis on just-just valmis saanud ja sealt meie jutulõng algabki. Selle vaiba nimi pole kodus. Vaiba peal on üks vana Tret, vana uks ja luud ukse taga. Luud näeb välja nagu eesti rahvariideseelik värviline ja luua luuavars, mis kaob kuskile kaugusesse. Ja ma tihtipeale vaipadele sellised väiksed tekstid juurde selgitavad. Selle selgitav tekst on siin selline, et üks rahvas jättis kodu maha, pani luua ukse taha sele luud on ukse taga, see näitab usaldust ja turvalisust ja et ei ole kõrvalt kedagi karta vajaja. Aga teisest küljest mind siin maal küll väga-väga puudutab ja kurvastab see, kuidas kõigest hingest tahab asju teha ja, ja teedki ja siis äkki vaatad, et kui on ilusti remonditud koolid ja kõik on valmis tehtud kogu aeg see oht pea kohal, et äkki ei olegi enam lapsi iseenda mõttega ka kokku, et püüan nuputada ja leiutada, kuidas ikkagi rahvast tegemistele siia lähemale tuua ja kuidas rahvast oleks ja kuidas neid maale tuleks ja see on minu jaoks nagu kõige tõsisem ja kurvem puudutav on probleem praegu. Kas seda võib ka nimetada lausa sotsiaalne vaip? Ma loodan, et see punane muud mõjub mõnele inimesele nagu ohutuli. Et see, see äraminemine ja minu jaoks on küll täiesti üllatav, hämmastav ja arusaamatu siiski, et nii paljud inimesed lähevad Eestimaalt ära, kui me oleme vabaks saanud ja olgu siis seda suuremat raha teenima ja, ja kui on väga palju vähemaga elatud, jää saabki elada ja, ja selle nimel kusagile mujale mõnda rikast riiki teenima minna ei ole minu silmis küll midagi headega kiiduva. Kas see punane linnuke, kas tema on nagu märk või on ta hoopis koduhoidja või mis ta on? See on ainus, kes jäänud on. Nojah, see on ju mõtlemisaine Meile, eestlastele, praegu siin väga, väga paljudele Marganud onu on tegelikult pika reisi, aga mitte Soome, mitte Rootsi, vaid läksid meie armsate saarlaste juurde ja viisid sinna oma üliilusad vaibad. Sa oled vallutanud Kuressaare linna. Ma pean ausalt ütlema, et ma olen natukene väsinud näitust ja sellepärast, et praegu oli see minu lugemise järele kuuesse näitus nüüd sellest möödunud talvest möödunud veebruarist peale. Ja pealegi, kui ise oled neid kogu aeg näinud, neid vaipa, nendest rääkimata, siis tahaks uut teha ja sellepärast ma tõingi sind siia selle uue luua juurde. Et see on minu jaoks ikka see päris huvitav asi. Aga mis puutub saaremasse, siis mul olid seal meistriklassid ja kohtumiseni tuli see selline väikese väikese rahva armas tutvuskond tulid kokku ja sõpruskond lausa seal seal Saaremaal. Kas sa viisid kõik oma vaibad, mis on siin Eestimaal kuulsust kogunud ja teeninud kõik siis need saarlastele näha vä? Raigute sattusid just minu vanemad vaibad, aga vanematel vaipadel on see ühine nimetaja, nad on tõeliselt kõik minu enda kootud, millegipärast nad sobisid väga hästi sinna raekotta. Ta, ja vahel on need vanad vaibad ka, nii et kui ise pole neid mingi viis, kuus aastat näinud, siis neid on päris tore vaadata kultuurikeskuses, mis on üleval ja kultuurikeskuses oli siis niimoodi, et kõik seinad said justkui ära kaetud teostega ja kultuurikeskuses tundus selline asi, et et seal on pidevalt mõned üritused, et kontserdid ja, ja ma arvan, et see on selline väike värviline lisaväärtust siis seina peal või kaunistus ka nende teiste ürituste ajaks heaks. Seal on kavandid, tähendab, on ka vaipu taha selja jäi siis üks üks uuemaid vaipu, mille nimi on pühakoda, kõik oli kuidagi metsateemalised, kolm tükki tagaseinas ja siis külje peal veel mõned seal oli vist koduvärav ja, ja kamber ja side, selliste nimedega vaibad veel ja ka veel kavandeid, nii et aga kolmas koht on veel ja kolmas koht on selline on tootma erakunstikool ja seal olid need minu mulgi kuue graafika pildid, inspiratsiooniallikas on siis mulgi kuube need nõelnöör kaunistused, need olid siis seina peal seal. Aga meistriklassi andsid sa ka ju Kuressaares? Ja? Kas on ka vahet saarlaste ja mandri laste mõttemaailmal just meie etnograafia meie meie pärimuse osas või mitte? Saanud seda selles suhtes nii ära tabada, ma arvan, et kui hakata vaatama ja jälgima, kindlasti on, aga seal selle lühikese aja ja paljude inimeste juures oli nii palju toimetamist ja tegemist sellega, et vaatad, et kas ikka kõik said näpunööri selgeks ja kas kõik said aru ja kas kas kõigile laieneb ja, ja kas kuskil pole silmus kinni jooksnud ja siis ka natukene kujundust, et aga mõni ütleb kohe, et kuule, aga mul ei tule head mõtet, et sa jooniste mulle mingi kavandi asi, ma joonistasin mingi siukse asja neile kaasa ja, ja tegin neile sinna tagavaraks veel igasuguseid pilte, mida nad saaksid kasutada. Tõenäoliselt jääb see meistriklassid seal veel kestma edasi, sellepärast et minu õpilased ja need on seal tegevad seal. Kas see on nüüd kuulujutt või see, mis ma järgmisena küsin sinu käest et nendest kavanditest pannakse kokku siis üks vaip? Mittekavanditest vaid valmis tehtud tükkidest seal tõeline rahvavaip selles suhtes, et et vot need 33 30 villased tükid, need me võime kokku nagu lapiteki. Aga millal sa siis Saaremaale sõidad, et näed jupikesed ära tuua? Ühiskonna ehitus läbi on? Millal see näitas, läbi saab? Ma täpselt ei mäleta, kas kuuendal aprillil või, või nii, et, et kui me käisime kuuendal läksime ju siis kuuendal ja laupäevane päev pidi olema. Tead anuma käin viimasel ajal väga palju kauplustes ja siis ma märkan seal igasuguseid kaugelt vaadates väga huvitava elutab Eesti rahvusmustrid küll ühte ja küll teist ja kolmandat ja ja, ja siis jõuad ligemale, vaatad. Ütle mulle, palun, kas see, et me nii palju sellist natsliku mustreid kasutame, kas see annab juurde sellele rahvuslikule käsi? Tööle, või võtab ära, ma ei julgeks öelda, et ta tahab ära, võib-olla niimoodi laialt inimesed kuidagi meenutavad või, või tõesti, neile tuleb meelde, Muhu seelikud on kollased ja oranžid ja, ja multidel on mustad kuued ja punased paelad peal. Aga see ongi see, mida kergelt, et saadud ja masinatega toodetud asjad. Siiski see tõeline ehe käsitöö, see on nii mitmekihtselt austusväärne ja sügav, seal on emotsiooni, seal on eluhoiakut, maailmavaadet, et värvitehnikate tundmist ja mis põhiline armastust. Kui, kui tihtipeale on rahvakunstil ja käsitööl see asi, kui ikka üks vanaema oma lapselapsele kindliku, siis ta iga üles sõrmelõnga vihkamise ajal armastab seda last, mõtleb temale, ütleb, millise värviga ma kellelegi teen ja, ja need niisugused tihedad armastuse suhted seal inimpuudutus ja, ja seda inimese puudutust on meil niivõrd vaja, mida mina ise arvan, et mida rohkem siiski meil on selliseid asju, mida rohkem oskama väärtustada ja enda ümber kolida, seda suuremat niisugust hinge ja armastust ja emotsiooni saame me ise. Aga kas ütleme, see kommertskaubandus võib välja suretada siin Eestis selle ehtsa käsitöö, tavainimene mõtleb ju niimoodi, et aga vahet ju pole. See on välja suretada, võib muud asjad, näiteks, et et inimesed ei oska enam hoolida ja nad käivadki ainult kõrvaklapid peas ja, ja arvutid ja arvuti, siirad ja nii edasi. Aga, aga need, isegi see kommertsrahvakunst võib võib-olla olla selliseks protestiks, et noh, mis see siis nüüd on, et ma tahan ikka endale ehtsaid kindaid, ma tahan endale ehtsaid suke saapaid ja siis noh, mis minu kogu aeg arvamine on, et mille pärast üks üks käsitöö väärtus on minu jaoks see, et kõige olulisem asi on praegu keskkond, selle hoidmine, kaitsmine ja kõige suurem, kohtun lämbuda iseenda toodetud prügi alla. Ja kui sa teed käsitsi ühe kindla inimene ei jõua iialgi nii palju sukega soki ega ka kindaid kududa, etta kahjustaks Sudiga maailm on üks asi ja teine asi, kui seal me nii nagu me rääkisime, kui seal vahel ja sees on see armastus, siis on nii, et sa kannad tulba ukse nõelud ja sa armastad seda edasi. Ja, ja kui ta on väga-väga katkine, siis viimaks nühid veel oma saapaninasid läikima, sellega sa kasutad selle lõpuni ära, aga, aga sellise moe pärast asjade tegemine odavate kehvast materjalist ja veel jumal hoidku selle eest, et kõdunematavad materjalid, mis jäävad prügina lehvima siin meie armsa Eestimaa kohal. Et seda küll ei tahaks.