Huvitaja saates jätkame meditsiiniajaloo käsitlemist ja meie külaliseks Tartu stuudios on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kalling. Me läheme edasi uue peatükiga ja selleks on füsioloogia ja ma arvan, et siinkohal peaksime alustama selle mõiste lahtiseletamisest. Vohh, see on hea küsimus küll, aga magaja seda definitsiooni, mis vikipeedias entsüklopeedias kirjas on, ei, ei oska singi praegu nagu välja tuua. No põhimõtteliselt on tegemist siis, eks ole, elava organismi elusorganismi eluprotsesside uurimisega. Füsioloogia on teadus, mis uurib, uurib nii-öelda elu eluprotsesse. Ja see füsioloogia nagu meditsiini jaoks, kui munajutuga kohe edasi lähen, on siis selles mõttes tähtis, et et ühel hetkel sealt juba aastatuhandeid olemasolevad võimalused inimese keha toimimisest aru saada, et need nagu ammenduvad anatoomiline traditsioon, see on väga vana. Aga ühel hetkel eriti kui me peame silmas, et teadvus muudkui areneb edasi, järjest rohkem tekib küsimusi, kunagi rääkisime sellest, kuidas haiguskäsitlus. Eks ole, muutus, muutus üha enam inimese kehakesksemaks, tuldi sealt taevatähtede ja ilmakaarte ja feng shui juurest inimese keha juurde. Siis sellises olukorras ühel hetkel saadakse aru, et lihtne laiba lahkamine, anatumiseerimine sellest enam ei piisa, et me peame hakkama tegelema sellega, peame aru saama sellest, kuidas, kuidas organism nagu tegelikkuses toimib. Et haigus, see on. Eks ole ollagi, tekib arusaam, et mitte, mitte ainult mingi niisugune konkreetne blokaliseeritav patoloogiline Tus, aitäh, haigus on funktsioonihäire. Ja, ja sellel pinnal, eks ole, me peaksime siis tegelikult, kui me tahame selle probleemiga tegeleda, aru saada, mis on normaalne funktsioon. Ja siis ka mõistma selle, selle häire olemust, eks ole, et kus see, kus see kõik pihta hakkab. Aga kindlasti oma juurtega füsioloogia on anatoomias kaua aega ta on. Tal on niisugune anatoomia abi, teadus, nalja kasva, anatoomiast ka juba need varased õpetlased läheme antiikaega tagasi ikkagi mõnes mõttes tegelesid ka füsioloogia, aga kui nad proovisid vastata küsimusele, eks ole, et kust tuleb kehasoojus ja miks eri liigub ja kuhu ta liigub ja miks meil kopsud on? Muud sellised küsimused, miks me üldse elame siin ka neid küsimusi esitades? Ikkagi püüti olla see inimese kehakeskne sageli sõltub muidugi seal filosoofiste mõtlejast. Aga, ja see siis tähendas seda, eks ole, pidi pidi pidi sisuliselt nagu murdma pead, selle üle, mida me praegu nimetame füsioloogiaksele seda eluprotsesside üle, mis toimuvad elavas elavas kehas. Varasemad lähenemised, Need olid siis oma aja teaduse häda, et pigem pigem oldi kinni mingites dogmadest kontseptsioonidest. Oli nii-öelda kvaliteedipinnal mõtiskleti, põhjuse-tagajärje küsimused ei olnud võib-olla veel neid ei suudetud nagu teadusmetoodika on välja kujunenud kvantitatiivsed meetodid ei olnud väljakujunenud. Et need asjad hakkavad siis tekkima uusajal renessansiajastul. Kui hakkab esimesed mehed moodi tõsiselt esitama igasuguseid küsimusi selle kohta, et miks, miks me liigume, miks me hingame, mis juhtub lihas, aga kui ta läheb pinge alla hakatakse tegema siis ka juba katseid sõna ise. Füsioloogia võetakse kasutusele ka siis seal kusagil 1050.-te aastate lõpus 1000 viiesajandatel aastatel, kuuekümnendatel aastatel on siis ka esimesed esimesed need teadusajalukku läinud mehed siis tõesti, kes, kes üritavad aru saada, mis selle mis selle kehaga toimub, mis juhtuks selle materjaliga, mis me sisse sööme? Mis juhtub sellega, mis meist välja tuleb, mis seal kehas vahepeal toimub? Jällegi läheb veel paarsada aastat, enne kui seda tehakse juba niimoodi rafineeritult ja meie jaoks arusaadaval teaduslikul tasemel. Esialgu võib-olla lihtsalt kaalutakse ennast enne ja pärast söömist. Niuksed asjad, aga kui parafineeritumat teadvust, vereringeteooria avastamine 1060.-te aastate esimesel poolel kui siis niuksed vanad dogmade põhinenud kontseptsioonid ümber lükatakse juba täiesti katseliselt tehakse loomkatseid, tehakse inimkatseid, saadakse aru, kuidas süda töötab, mis on meile ringe, tähtsu toodangut, võimalikult abiteadused. Füüsika, keemia ühelt poolt siin siis, eks ole, tasapisi hakatakse aru saama, miks me hingame, mis on hapnik, mis kopsus juhtub. Suures energiaküsimused, ühel hetkel loksub nagu asi paika, eks ole, see, see, mis meie organismis toimub. See on võrreldav näiteks põlemisega, need protsessid ja nii edasi ja nii edasi. Ja teiselt poolt siis selle füüsika keemia kõrval väga oluline komponent on mikroskoop tehnoloogia areng, optika areng, mikroskoopiline meetod, selle käigus siis visioloogile on väga tähtis, tekib siis õpetuskudedest histoloogia. Palja silmaga on ilmselt ka võimalik aru saada, et seal erinevad organid, erinevad inimese kehaosad koosnevad erinevast materjalist. Aga mida enam mikroskoopi kasutame, seda rohkem tuleb välja, eks ole, et seal on mingid väga spetsiifilisi kudesid on võimalik leida. Ühest küljest on veel alles niukene surnud kudekude teadlaste jaoks, aga teisest küljest nad hakkavad seda kudet juba kudesid siis, eks ole, iseloomustame iseloomustavad seda, neid just läbi funktsiooni. Teisisõnu me hakkame jälle selle nihukese elusa keha keha toimimise juurde jõudma. Juba seal saadakse aru, et mingid koed, eks ole, on suhteliselt passiivsed, meie nimetaks neid side kudedaks mingid koed seal reageerivad, mingid koed kannavad erutust edasi. Ühel hetkel saadakse aru, et veri on ka kude ja nii edasi ja nii edasi. Ja jällegi see niisugune murranguaeg siin Nende loengute käigus pidevalt kõlab läbi see niisugune 200 aasta joon, et umbes umbes 200 aastat tagasi ja loomulikult mitte täpselt, aga, aga selle siia sinna, see, see on niisugune murranguaeg. Kui sugustest vanadest dogmadest vanadest paradigmadest tullakse välja siis niisuguse kaasaegse patoloogia õpetuse juurde. Et see on ka siis see moment, kui nagu füsioloogia saab korraga väga-väga olulise koha, et kasvõi see diagnoosimine, millest me siin kunagi rääkisime, stetoskoobi kasutuselevõtt kraadiklaasi kasutusele võtta 19-l sajandil. Seda, need on vahendid, mis analüüsivad elusat organismi, et see nagu setoskoobi kasutuselevõtt ja ütles, et see on nagu elusa inimese lahkamine, Tomiseerimine. Põhimõtteliselt eks ole, minnakse, minnakse sellise niukse laiba surnud mehaanika tasemelt juba Sarafineerituma elu elu küsimuste juurde. Ja murranguaeg on siin laias laastus jälle jah, 200 aastat tagasi ütleme võib-olla 18-l sajandil juba niuksed, esimesed suured füsioloogid hakkavad tekkima. Kui 18. sajandil on ka palju veel ütleme, niuksed ballastid, et siis siis on hästi tugev, on näiteks üks kõneõpetus, mida nimetatakse Vitalismiks. Ühest küljest nagu füüsika mõjul ja keemia mõjul ja sal mehaanikateaduse mõjul olid ka arstid arstiteadlased läinud, ütleme niimoodi meie jaoks küllaltki loogilist teed, kõle materialistlik, keha toimimise seletus, aga paljudes küsimustes ikkagi nad omal ajal jäid hätta. Miks-küsimused, et miks me üldse elame, miks mingid protsessid aset leiavad, mis on see eesmärk nii edasi siis tekkis vajadus teadlastel endil lahendada see probleem mõnes mõttes, sest noh, see oli selline. Gordioni sõlme läbiraiumine aga, aga lihtsalt lepitagi nii-öelda oma peades nagu kokku, et vot mingi hetkeni, eks ole, seda meie keha vihaga seotud protsess, et see on tõesti võrreldav mehaanika füüsikaga, tolle aja teadusele, loodusteadustele, arusaadavate kontseptsioonidega, aga mingist punktist edasi juba algabki ebateadvus. Siit algabki midagi sellist, mis mis teadvusele jääbki igaveseks mõistetamatuks. Seda, nii mõeldi veel mõnedes teadusringkondades 100 aastat tagasi, Vitalismi õpetus oli, oli veel 100 aastat tagasi olemas, tulid, olid mõned küsimused, millele ei suudetud vastust leida. Mida enam teadus but informatsiooni hankis, seda rohkem tekkis küsimusi, eks ole, ja mõnedele küsimustele suudetud vastust leida, miks mingid protsessid toimuvad, mis on vaba tahe, mis on elu. Miks mingid protsessid just täpselt niimoodi toimuvat ja siis pakuti välja lahendused, siin peab olema mingi väga spetsiifiline näiteks elusorganismidest rääkides elujõud, kvaliteediomadus, mis iseloomustab elusorganism. Et see oli niisugune natuke tupiktee, aga noh, ta ei olnud ka mitte mitte päris nähtaks seda. Kõikvõimalikud 118 sandi avastad seoses elektriga. Esialgu võib-olla tundus, et see on ka selle elujõuga seotud ja niuksed varased elektriuurijad seal Galvani näiteks tootlesidki elektrinähtusi kui eeskätt elusorganismidele omaseid fenomene. Aga ühel hetkel saadi ka siin aru, et sedasama maailm tegelikult mahub hoopis füüsika alla päris hästi ja, ja oli üks, üks üks nii-öelda maa õlgadel löödud siis Vitalismi kirstu. Ühesõnaga, et kus, kus see jutt mul nüüd siis pooleli jäi või idee oli selles siis, eks ole, et et sellest nihukesest anatoomiast, mis tolleks ajaks oli juba päris ikkagi noh inimene oli küllaltki küllaltki lahti lõigutud, prepareeritud ära kirjeldatud. Aga siit tuli hakata edasi minema, sest sest seal oli tekkinud hästi palju küsimusi ja selleks, et neist aru saada, selleks tuli hakata elusorganismi uurima. Ja tekibki siis niisugune kaasaegne bioloogia teadus, noh kohe ei teki minul kaasaegne, läheb aega, meetodid kujunevad. Aga, aga põhimõtteliselt siis hakatakse seda teed sammuma siin kuskil laias laastus paarsada aastat tagasi.