Ja mis on niisugune esialgne 19 kraadi märksõna see on siis ütleme loomkatsed? Jällegi kõigepealt, ega see nii lihtsalt ei lähe inimese ja looma vahele tollel ajal ikka veel kas siis mingite kristlike õpetuste põhjal või siis ka võib-olla seal mingit antiikautorite kontseptsioonid, mis rääkisid seal erinevatest hingedest hingestatusest elus, maailma erinevatel nivoodel, taimed, loomad, inimesed, mingit mingit barjäärid, nagu olid paigas, et neid oli ikkagi küllaltki raske ületada, küsida näiteks, et kas me võime usaldada neid tulemusi, mis me saame. Kui me katsetame loomade peal, kus loom käitub nagu inimene, kas inimene ongi loom? Tasapisi hästi palju, eks ole, oli kogunenud informatsiooni juba antiikajast alates, et inimene jah, on loom, aga teiselt poolt ikkagi pigem mingid niuksed, ühiskondlikud barjäärid või dogmad olid paigas, mis natukene nagu raskendasid selle mõtte omaks võtta, aga paarsada aastat tagasi ikkagi üldiselt laias laastus jõutakse, jõutakse sellele tasemele, et looma peal võib teha kõikvõimalikke eksperimente mõistmaks selle kaudu, eks ole ka inimese inimese toimimist ja mitte ainult looma peal, vaid ka taime peale ühel hetkel siin geneetika ja nii edasi. Taimede hüvritiseerimine saadakse aru, et on, on mingid võib-olla mehhanismid, mida me võime ka näiteks taimede peal katsetada ja tegelikult see väljund on, on inimene Se barjääride lammutamine, selliste barjääride lammutamine oli nagu väga oluline. Ja kui sa need asjad siis nagu langevad, siis siis tõesti läheb nagu suure hooga lahti lahti kõikvõimalike katsete tegemine teen jälle võimelisuse kõrvalepõike teha, tekib siis jah, see loomkatsed, vibysektsioon, elusate loomade lahkamine esialgu jällegi ollakse võib olla küllaltki noh, meie mõistes karmid, julmad. Paljud katsed tunduvad võib-olla tänapäeva mõistes võttes mõttetud, aga tollel ajal nad olid täiesti mõtestatud, sest lihtsalt ei teatud sageli miks või mis on mingi konkreetse organi, näiteks funktsioon me ei räägi siin südamest kopsudesse, oli juba selleks ajaks selge nagu võimalik seal sisesekretoorsete näärmed näiteks teateid, mingi vidin on olemas, mingi pisike organic, võib-olla juba antiikautorid seda kirjeldanud. Aga, aga täpselt ei teatud, miks ta olemas on. Ja üks võimalus seda kindlaks teha oli ta lihtsalt sees, eks ole, ära võtta, purustada, lõhkuda selles elavas organismis lõigati loom lahti ja tehti seal midagi katki, siis on see siis pankreas või, või kuskil seal mingit närvikiud lihtsalt eesmärgiga, et aru saada, mis juhtub. Ja niisuguseid katseid siis jah, tehti ja see loomulikult juba tollel ajal tekitas ka vastuseisud siin veel ühe kõrvalepõikena võiks siis rääkida loomakaitse liikumisest tulise vibysektsioon ja tekkis ka anti viibiseksonism juba küllaltki ammu, küllaltki varakult võib olla põhjus oli see, et mäletaksin sellest rääkisime, aga see on niisugune teaduse populariseerimise traditsioon. Tollel ajal jätkus, et siin 200 aastat tagasi enam küll ei korraldatud avalike lahkamisi, nagu nagu uusajal väga populaarne oli. Aga nüüd paljud need omaaegsed füsioloogid korraldasid siis nihukesi, avalikke presentatsioone demonstreerisid siis selle katselooma. Sest seda ilusat lõikumist, eks ole, kivisektsiooni kuulsad, väga kuulsad, kurikuulsad füsioloogia ajalukku läinud mehed. Ma Šontiin, näiteks prantslane ühelt poolt väga hea füsioloog, teiselt poolt ikkagi haritud inimkond pidas teda sadistiks, sest ta tegi selliseid katseid demonstreerimaks seda, kui, kui osav reparaator tan, kuidas ta seal siis mingi katselooma närve kusagil seljaaju lähedal ükshaaval läbi lõigates seda looma siis niimoodi järk-järgult halvatuks muudab. Ühest küljest rahvas kogunes vaatama ohku põnev aga teisest küljest pärast läksid koju ja rääkisid, et oi kui hirmus, eks ole, ja, ja nii edasi. Ja sellel pinnal siis jah, tekib see niisugune looma Aadeeveediseksonism, siin on ka barjääride lõhkumise küsimus, eks ole, et kui, kui ühelt poolt teadlased nagu olid, ohkasin kergendatult, et loom on nagu inimene. Teisisõnu, et me võime loomkatseid teha mõistmaks inimest, siis sellel oli ka ju, eks ole, vastupidine väljundat, kui loom on nagu inimene, siis ta siis ta kardab, kannatab ju, armastab ja loodab ja, ja kõik, niisugune loomalik personifitseerimine. Et kas inimese tunnuste ülekandmine loomadele oli tollel ajal kirjanduses ja nii edasi küllaltki populaarne. Nii et teadlastel tekib jah, päris palju ka sellist võib-olla müra nende töö ümber. Et ühest küljest võib-olla mõnikord seal õigustatud, et neid katseid tehti tõesti ainult demonstreerimaks. Lõppude lõpuks veel mõnikümmend aastat tagasi ka sinna ülikoolides ju päris palju näiteks füsioloogiaõppest ikkagi kasutati, kasvatati niukseid, demonstreerivaid, loomkatseid, kus lihtsalt näitamaks tudengitele mingi salongiorgani tööd või mitte tööd funktsioneerimist, mitte funktsioneerimist mingi manipulatsiooni tagajärjel, eks ole. Näidilt Gustamise mõttes vigastati loomavid hapet. Aga, aga teisest küljest jah, et ilma nende katsetata ilmselt oleks, oleks ikkagi ka see füsioloogia areng nagu nagu, nagu raske olnud, sest, sest ma kordan veel kord, et ikkagi esialgu paarsada aastat tagasi ikkagi oli paljude organite puhul, mille nimi oli ammu pantud, antiikajal ikkagi väga täpselt ei teadnud, miks neid vaja on, rääkimata vaata seal mingites spetsiifilisemate asjadest mille juurde võib-olla siin ka edaspidi jõuame endokrinoloogia ja nii edasi. Aga jah, et siis 19. sajand võib-olla võib öelda, et on niisugune suur füsioloogia sajand, kui siis tõesti Yana Toomega tegeletakse edasi, kuulsad anatoomiline edasi, eks neid on siiamaani, anatoomia on tähtis, aga, aga niukene uueks uueks lipulaevaks saatis füsioloogia. Teadus on jõudnud juba sellele arengunivoole, kui kui on vaja uurida toimivat organismi selle staatilise, surnud organismi. Seni traditsioon oli lahkamine, see enam ei viinud teadust edasi. Ja füsioloogia arengus siis 19-l sajandil on niisugune suur kiire aeg, mis siis ühelt poolt tähendab, kuid võimalik avastusi, mida siin ette jõua lugeda ja peast ei teagi. Aga teiselt poolt siis nagu ikka sellistel puhkudel algab selle valdkonna enda sees diferentseerumine, tekivad kõikvõimalikud erinevad suunad mõnest asjast, võib-olla ka edaspidi, räägime siin neurofüsioloogia, endokriinfüsioloogia, seedefüsioloogia. Sest tegelikult kasvavad sealt füsioloogiast välja siis ka juba täiesti uued õpetused, teadused biokeemia ja endokrinoloogia. Eks ole, neuroloogia, paljud sellised asjad, et füsioloogia on siis võib öelda niukene ikkagi väga suure osa tänapäeva tänapäevateaduste häll temast temast kasvab palju asju välja. Füsioloogia fenomen oli kindlasti ka selles, et ta siis nagu haarab kaasa, et sellega selle teadusega tegeleda elusorganismi uurimisega, selleks siis pidi kaasa haarama kõikvõimalikke muid tolle aja teadlaste käesolevaid vahendeid füsioloogiat siis kasutas ka, aga aga laialt nii füüsika, keemia, eks ole kõik muude selliste abiteaduste füsioloogia jaoks õpetusi. Et mõnes mõttes läbi läbifüsioloogia siis, eks ole, hakkab kujunema või kujunebki, niisugune kaasaegne kaasaegne biomeditsiin, kus väga tähtsal kohal on siis selle elusorganismi tegevusmõistmine ja sellest arusaamine füsioloogias on mingeid selliseid ebameeldivaid momente Tahjusse loomkatsetesse puutuv. Aga teisest küljest noh, teadvus arengu jaoks ikkagi ka need need katseloomad, ilmselt nad ikkagi alliansside vallalt andsid päris suure panusena ka neile püstitatud monumendid siin ja seal suuremate füsioloogiakeskuste juures, et nad kindlasti siis nagu püüavad rehabiliteerida neid loomade kannatusi, aga, aga mingi mõnes mõttes kummardus, eks ole, on ju õigustatud ka aitäh tänaseks Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiinilektor Ken kalling.