Peeti populaarseid loenguid surma teemal, et siin siin ka Eestis ja Tartus umbes 100 aastat tagasi eestikeelne üldsus hakkas teaduse populariseerimise vastu huvi tundma loodusteaduste vastu huvi tundma, siis päris mitmed meie omaaegsed õpetlased Hendrik Koppel ja Peeter Hellat kõnelesid siis rahvale teemal, mis on surm. 100 aastat tagasi ja 100 aastat tagasi siin oli tekkinud, see asi oli parafineeritumaks läinud, vahepeal oli tekkinud evolutsiooniõpetus vahepeal tekkinud mikrobioloogia teisisõnu arusaamine mikroorganismidest. Ja siin korraga selles niisukeses surma jutlustavas maailmas oli tekkinud alternatiivne lähenemine. Nimelt korraga mingis kontekstis mingeid organismi vaadates hakkas teadlastele mõnede lõpetlastele tunduma tegelikult surm võib-olla siiski ei ole paratamatu. Tekkis väike lootusekiir. Eeskätt me räägime mikroorganismidest, räägime mikroorganismide pooldumisest, nende eksisteerimise loogikast, eks ole, et nad niimoodi nagu lõputult poolduvad. Kui on soodsad tingimused ja sellel pinnal võis vaadata ja võis arvata tõepoolest mingil tasemel oleme seal ühe raku tasemel või oleme mikroorganismi tasemel siis mõne bakteri püüame ööbi tasemel, siis võib rääkida, et need need olendid ei suregi, nad elavad justkui igavesti ja nad küll poolduvad, aga see nende mateeria. Et see läheb järjest edasi. Kui kõik on normaalsetes tingimustes jah, loomulikult seal võib keegi võib meid ära süüa või, või ebasoodsates. Keskkonnatingimustes võivad nad hukkuda. Aga põhimõtteliselt idee poolest kerkis üles selline lootus ja teema, et järsku ikkagi see surma ei ole vältimatu, et vaadake baktereid, nemad pooldavad lõputult. Et oli ka loogiline mõelda, et võib-olla surm on tekkinud alles evolutsiooni mingis baasis. Täiesti võiks ju arvata, et kui me, kui me räägime ilusti evolutsioonist, siis kõigepealt tekib ikka elu ja siis alles surm, mitte vastupidi, sest muidu ei olekski ju mitte midagi. Ja tõepoolest, seal niimoodi mõnede volutsioonistid omaaegsed need siis pakuvadki välja võimalused, surm on tekkinud alles siis, kui need nihukesed, esialgsed mikroorganismid on läinud üle keerukamatesse baasidesse, noh, teisisõnu hakanud moodustama hulkrakseid organisme. Vot seal siis juba see niisugune üksik autonoomne rakk, mis seni oli surematu, nüüd ta siis sulle liitub teistega tema kommunikatsioon väliskeskkonnaga, tema võimalus ainevahetuseks nii edasi saavad piiratud. Teisisõnu tasapisi selles hulk saaks organismis, ta annab ära oma selle võime igaveseks eluks. Küsitakse, miks nad seda teevad, leitakse põhjendus, et see on sellepärast. Ühest küljest, eks ole. Meil on valida, kas kas moodustada suuremaid tervikuid hulkrakset organismi, siis olla võib-olla paremini kaitstud. Eks ole, see on niisugune majandamise küsimus, et mis on, mis on kasulikum, aga tundub jah, et evolutsiooni käigus on aset leidnud mingil hetkel mingi hüpe kus nad niuksed, iseseisvad autonoomsed, Oledikesed on mingil põhjusel võib-olla enda julgeoleku kindlustamiseks, võib-olla keskkonnatingimuste neutraliseerimiseks on oma iseseisva eksistentsi vabaduse surematus ära andnud selle nimel, et olla osa mingist suuremast sellisest tervikust, hulkraksist, tervikust, kus kõigil on oma mingi kindel roll. Kindel kohustus funktsioon täita mõnes mõttes kaitstumat, aga teisest küljest ja paljud-paljud, õigused ja vabadused vähenevad. Kes kaasa mõtleb, sellele praegusele jutule, see saab aru, et see mõtteviis loomulikult leidis kohe väljundi kõikvõimalikest poliitilistest ideoloogiatest retoorikast, sellest hakate rääkima, kuidas evolutsiooni käigus, eks ole, on nii juhtunud, üksikud rakud on oma autonoomiat ära andnud terviku-organismi heaks. Ja samamoodi vaata siis inimühiskonnas paralleele tõmbama, et on nii-öelda inimühiskonna arenemise loogika, et üksikindiviid järjest enam lõimub selle ühiskonnaga kuulub annab ühelt poolt ära oma autonoomiat, annab oma õigusi, teisest küljest ta saab, eks ole osaks järjest suuremast ja võimsamas tervikust saanud selget sellist retoorikat ja selline tarvinismi tõlgendus ja selline evolutsiooni tõlgendused see siis sai, nagu väga hakkas meeldima neile ideoloogiatele, millest lõpuks kasvas välja fašism. Ja lõpuks siis kui natsionaalsotsialism mõtteviis, kus igal üksikul indiviidil on väga kindel koht ja paik ühiskonnas, täpselt nii nagu rakul on oma kindel koht ja paik hulk praktilises organismis. Vot, aga jah, ühesõnaga 100 aastat tagasi oli siis jah, selline olukord, kus, kus oli see diskussioon elu ja surma omavahelistes suhetes nagu keerukamaks läinud, et see, see idee oli jätkuvalt ikkagi elujõuline. Elu võrdub surm. Kui me räägime hulkrakset organismi, kui me räägime inimesest see oli veel jätkuvalt, sellel oli raske vastu vaielda, et inimene on surelik, ta peab surema. Aga kõrval kusagil juba tasapisi tekkisid õpetused, mis väitsid, et mingitel tingimustel see elu ei pea olema paratamatult lõppema. Näiteks ainuraksed, teine koht, kus see niisuguse igavese elu kontseptsioon nagu korraga jõudu hakkas ammutamas, oli tekkiv pärilikkus teadvus geneetika. Mida enam sellega tegeleti, seda enam saadi aru, et meie pärilike tunnuste üle kandumisel tunnused kanduvad edasi üle, eks ole, sageli nii-öelda tervikuna. Ja saadi aru, et sellel üle kandumisel peab olema mingi materiaalne taust, alus teisisõnu ka siin hakkas tunduma, et järsku eks ole meie kusagil seal raku pinnal rääkides meie pärilike tunnustest, samamoodi leiab aset mingi surematuse abil ise loomustatav nähtus, mingid tunnused lähevad, eks ole, läbi aja igavesti edasi, aga seal nendel tunnustel on ka materiaalne alus järelikult ikkagi mingi osa sellest füüsilisest kehast füüsilisest inimesest. See on siis ka surematu. Et seal on niisugune kompromiss sureva hulkrakse ja surematu ainurakse vahel, siis siis leitigi ka näiteks selles, et tõepoolest hulkraksed loovad seemnerakke munarakke ja see ongi sisse surematu komponent pulk praktiliselt juures, sellega nad tagavad oma oma surematuse. Nad osa neist elab edasi järglastest. Ja see oli siis ka kõigi nende populaarteaduslike loengute teema. Õpetati räägiti inimestele kannatlikult, sellest, kuidas ühest küljest me kõik oleme surelikud, seletati, miks see nii on. Vananeme, meie organism kulub, noh, seal oli erinevaid teooriaid. Mikrobioloogid, Metchnikov, näiteks arvased vananemine seisneb siis sisuliselt autoimmuunhaigus. Sama tugirakud Wago tsüüdid, mis noores organismis hävitavad sissetungijaid, võõrkehasid Smetniku varvased, vanas organismis hakkavad nad sööma keha endaga söövad ära juustest meie pigmendi. Me muutume hallpeadeks söövad ära luudest ühtteist meie luud hõrenevad. Lõpuks panevad ka meie aju osaliselt nahkami, muutume vanakse siin eilseks ja nii edasi. Teised õpetlased rääkisid pigem seal mingitest biokeemilistest protsessidest. Ainevahetuslik protsessidest. Näiteks pakuti välja, et võib olla selle hulka organismis. Niisugune ainete liikumine ei ole enam nii vaba kui ainurakses ja teisisõnu hakkab siis see keharakkudesse kogunema kõikvõimalike materjali surnud materjali. Elus mateeria osakaal hulkrakse organismi kudes ajapikku järjest väheneb ja ühel hetkel teda juba nii vähe, et eks ole organismi ei suuda elus püsida. Teisisõnu räägiti, ärge kartke surma surema pidevalt kogu aeg meie kehas rakud surevad. Toodi näiteid selle kohta, kuidas, eks ole, empty-sugune, pidev üleminek. Et see, mis me endale sisse sööme ja joome, see muutub läbi ainevahetuse, elusaks rakuks. Aga teiselt poolt, eks ole, meist väljuvad väljaheited, mis oli hetk tagasi, olid osa meist ja elasid ja nüüd nad on surnud. Või siis lahutatud inimest sellega, et tõepoolest ka materiaalsel kujul lihalikul kujul oma selle veel tolleks hetkeks mitte väga selgekujulise teaduse jaoks pärilikkusaine kaudu elab inimene edasi oma järglastest. Inimene on senikaua surematu, kuni tal on lapsi, rääkis Henrik Koppel näiteks. Et ühelt poolt oli see niisugune teadvuse propageerimine, aga jällegi, et siin oli taga kindlasti mingeid sügavamaid sügavamaid hoovusi, miks näiteks miks nad teemasid arendati. Et sageli märkasime surmateemaga pistsid rinda Vasakpoolsete sümpaatiatega loodusteadlased arstid, Peeter Hellat näiteks. Ja siin oli siis juba tunda sellist noh, ütleme materialismi propagandat ja võib-olla vasakpoolsete ideoloogiate levik. Idee oli siis jah, selles noh, tollel ajal ikkagi vasakpoolsete jaoks suur väljakutse oli, eks ole, võitlus niinimetatud idealismi ka, mida siis justkui esindas kirik, küsimus surematust hingest ja see, kuidas ühiskonda eksponaati keerib inimest läbi hingehoiuküsimuste hirmutab inimesi läbi. Eks ole põrgutule ja muude selliste kontseptsioonide, selle surematu hinge kaudu. Vasakpoolsetel tundus, et on nagu õige ja vajalik rääkida inimestele. Targem, ärge muretsege. Põdege, teie hing ei ole surematu, kui midagi sellist ei ole olemas. Kui te surete, isot, olete surnud, aga asi, mida võiks praegu nõuda ja mida oleks vaja, eks ole, see on see, et meie praegune elu oleks elamist väärt. Ärme elame selle taevase või hauataguse elu nimel vitavaid, püüdkem elada nii ja püüdke mehitada selline ühiskond tõepoolest. Et inimesed elaksid võimalikult vanaks, inimesed elaksid niikaua, kuni saabub nende loomulik surm. Millal tuleb loomulik surm selle üle või selle vaielda?