Tänane jutt oleks pigem seotud sellega, kuhu me oleme siin jõudnud, ütleme teaduslooliselt räägime 19.-st sajandist ajas paarsada aastat tagasi 100 ja räägime füsioloogiast, eks ole, et see lugu on jõudnud kuhugile sellesse, sellesse punkti, kus arstiteadus ja loodusteadust siis arstiteadust toetavana jõudis ühel hetkel, kui saadi aru, et, et ütleme nihukesest anatoomia tundmisest teisisõnu liikumas too elutu keha, nagu teda tollel ajal anatoomiat kas kasutad, tunti lahkamisestanatomiseerimisest, et sellest edasiminekuks ei ole enam kasu. Tuleb aru saada sellest, kuidas toimub elusorganism ja siin, eks ole, neid võimalusi oli erinevaid, palju tegelebki sellega ja me rääkisime loomkatsetest, kuidas siis hakkas see niisugune loomkatsetega tungimine nendesse saladustesse, mis mis puudutavad elu ja siis sealtkaudu ka surma. Ja võib-olla täna siis tõepoolest paari sõnaga sellest, kuidas, kuidas nad omal ajal need teadusemehed kas elu ja surma surma küsimusse suhtusid, sest ühel hetkel hetkel kerkis see teema üles, kui teadlased said aru. Teadus on tegelikult võimeline nagu eluküsimustega tegelema kaua aega, eks ole, klassikaline traditsioon ja võib-olla ka religioonist lähtuv traditsioon on see, et et elu on midagi, noh, mõnes mõttes mitte materiaalset ja väljaspool meie ulatust, sellest arusaamine selle tulek ja selle äravõtmine. Aga nüüd siin tasapisi mõistes üha enam bioloogilise organismi toimimise loogikat hakkasid teadlased, nagu neil hakkas tunduma, et võib-olla isegi see elu on kuidagi nagu mõistetav ja, ja selle elu kaudu siis ka surm või surma kaudu elu. Need paarsada aastat tagasi võibki öelda, et toimus niisugune mõtteviisi nihe teadvuses paarsada aastat tagasi, seda ajamääratlust olen ma siin korduvalt kasutanud, see on niisugune suur murranguaeg loodusteadustes, eriti meditsiinis, kui, kui toimuvad suured läbimurded, võtad, eks ole, haiguskäsitlus muutub filosoofilisest bioloogiliseks ja õpitakse inimese elava inimese keha lugema, 1816 võtaks kasutusele stetoskoop. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja selles kontekstis siis ka. Eks ole, need niuksed elu, teadvused korraga kerkivad esile ka mõiste bioloogia, mis käsitleb, eks ole, elusorganismide tegevuste toimimist, seegi võetakse umbes paarsada aastat tagasi kasutusele. Ja selle käigus siis jah, mida enam selle asjaga tegeletakse, seda enam tuleb endalt küsida, mis elu ja mis see surm on, et kus, kus on nende mingit kokkupuutepunktid ja kus üksteiseks üle läheb. Ja toimub siis jah, mõtteviisi murrang, et kuni selle ajani niukene vana klassikaline lähenemine tuleb see siis teadvusest tuleb seal religioonist sageli ikkagi vaatleb elu mõnes mõttes nagu väljaspool teadvuse ulatust, et elu on selline eriline kvaliteet, et mis siis on kas siis kellegi poolt antud või kuidagi tekkinud mis omane mõnedele looduses esinevatele objektidele, subjektidele siis taimed või loomad või inimene võis rääkida jah, seal erinevatest eluvormidest, elu, nivoodest taimel ma räägime, usume, sellesse elu põhjustab teatav hingestatud siis taimel näiteks arvati olevat üks hing loomal kaks inimesel, kolm. Neil erinevatel hingedel on erinevad funktsioonid. Ka põhimõtteliselt need hinged ikkagi hinged ja kogu see hingestatud niukene Vitalism, et see jääks väljapoole mateeriat ja, ja kõike seda maailma, millega siis juba tollel ajal teadvus tasapisi tegelema hakkas. Aga paarsada aastat tagasi, siis jah, toimub selline põhimõtteline murrang tänu kogunenud teadmistele seal patoloogia õpetuses, Histoloogias tasapisi saadakse aru, ainevahetusest hakkab tekkima orgaaniline keemia siis biokeemia ja selle käigus korraga hakkab tunduma, et see niisugune elu fenomen iseenesest ei olegi mitte midagi muud kui lihtsad, keemilised ja füüsikalised protsessid. 19. sajandi keskpaigal, prantslase füsioloog, Barnaar ütleb siis noh, niimoodi välja mida tegelikult on pikka aega kasutatud, et elu son keemialaboratoorium, kus siis, eks ole laboratoorium, kus leiavad aset kõikvõimalikud erinevad protsessid, üks läheb teiseks üle. Ja selle arusaamise juures niisugune elukäsitluse kuigi jah, palju asja arusaamatud ja veel mõnda aega ikkagi paljud teadlased uskusid, et nad on küll võimelised, aga kaugele minema elu mõistmisel. Aga samas, teisalt nad tunnistasid, et ikkagi kusagil on piir ees. See üldine mentaliteet oli ikkagi, see tundus, tundus nagu, et hakatakse elu eluprotsesside loogikast aru saama, et see on, see on lihtne keemia füüsika, ütleme siis niimoodi. Ja sellel pinnal siis siis ka see nii-öelda mitteelu ja küsimused, kuidas elu surmaks üle läheb ja milline on elu ja surma vahekord. Et see saab nüüd nagu uue näo varem neid ikkagi vaadati suhteliselt lahus. Surnud maailm, mateeria mõtlesime üks tase olemise suures ahelas ja elu organism juba täiesti midagi põhimõtteliselt aktiivselt uut, siis nüüd need kaks maailma, meid hakatakse üha enam kokku panema seda eluta mateeriat hakatakse seostama eluprotsessidega. Ja samas hakatakse üha valjemalt rääkima, mis on iseenesest julge mõte, et seesama surm, eluprotsesside lõpp. Et see ei ole selles mõttes midagi hirmsat, mitte midagi erilist. See ongi tegelikult nagu niisugune normaalne loogiline jätk neile eluprotsessidele. Sama Claudebanaar ütleb siis välja elu, see on surm. Mõnes mõttes võib öelda, et hakatakse elu defineerima läbi surma või surma läbi, elu üks põhjustab teist, ilma selleta ei ole teist. Ja see mõtlemise loogika seisneb siis selles, et arvatakse, et et nende eluprotsesside käigus, mis iganes nad siis on füüsilised, füüsikalised keemilised. Et nendega nende käigus siis elusorganism kulutab ennast, seda juba teati, oldi tähele pannud, et toimuvad mingid muutused, kujunevad Salbatoloogiat, kroonilised haigused, kui ma räägime inimesest ja tema tervisest ja lõpuks tema surmast. Teisisõnu inimene sünnihetkest alates hakkab vananema, hakkab ennast kulutama selle kulumise käigus, ühel hetkel on siis lihtsalt nii kulunud, et saabuse normaalne Surm räägiti normaalses surmast. Ja noh, tekkis ka võib-olla niisugune kerge kriisiolukorra arstiteadusest tõepoolest, et kui, kui, kui surm igal juhul saabub ja selle surma vastu ei ole nagu võimalik võidelda, et milleks siis üldse punnitada. Aga noh, sellest saadiga suhteliselt toru, et et kulumisprotsessi, patoloogia admis organismis tekivad kroonilised hädad. Et need sõltuvad tegelikult eluviisidest ja sellest, mis me sööme ja kuidas me käitume ja kuidas me oleme. Teisisõnu, me võime nihukest, vananemist kulumist ja lõpuks normaalse loomuliku surma saabumist edasi lükata. Päris püssi põõsasse ei visatud pärast seda, kui oli aru saadud, et eks ole, surm ongi elu tulemus. Noh, niisugune lihtne mõttetera, mida aeg-ajalt ikka meelde tuletatakse, et elu on haigus, mis raske haigus lõpeb surmaga. See, see arusaamine tekib paarsada aastat tagasi, esialgu on väike, selline pettumus võib olla ja paanikahoog tekib vot seal nähtused Kuu, terapeutiline, nihilism ja muud niisugused asjad kus arvatakse, et abi, mis ei ole mõtet, aga ühel hetkel siiski saadakse aru, et on, ikka tuleb ja, ja, ja võib-olla ka tekib kerkib esile siis niisugune õigete õiget eluviiside jutlustamise õpetused, tuleb, tuleb elada õieti. Et elada kauem, elada tervemat, surmast jah, pääsu ei ole, aga me võime surma edasi lükata ja võime oma eluga peeti parandada. Need 200 aastat tagasi siis põhimõtteliselt jõutakse, teadvus jõuab sellisele arusaamisele, et et seda surma, kui me tahame olla ratsionaalsed, kui me tahame olla teaduslikud, siis me ei pea surma kartma, me pea surma müstifitseerima. Pigem, eks ole, see on midagi täiesti normaalset. Ja võib-olla tekivadki niuksed, huvitavad diskussioonid ka ühiskonnas. Iseenesest on loomulik, et keegi muidugi ei taha teadlaste juttu kuulata ja kõikide jaoks ikkagi surm jätkuvalt ja siiamaani on hirmus asi, eriti ma seda nii-öelda enda isiklikust perspektiivist vaatame. Aga, aga jah, tekib, tekib võib-olla selline väikepuhang teadlaste tegevusest teaduse populariseerimises kus siis noh, võib-olla jah, veidi veidralt kõlab aga, aga tõepoolest populariseeriti surma Peeti populaarseid loenguid surma teemal, et siin siin ka Eestis tatart. Umbes 100 aastat tagasi.