Vikerraadiokava jätkub saatega kirjutamata memuaare. Täna kuuleme mälestise rääkimas Austraalia eestlasi. Üks ammune maikuu jagas sõjateedele sattunud rahvuskaaslased seal Euroopa südames kahte lehte. Küll õnnestus jõuda lääneliitlaste, enim sellest on saanud väliseestlane. Kes jäi idast läheneva sõjamasina jalgu. Võis pärast Venemaalaagreid jõuda tagasi sünnimaa legi mis oli lõpuks määrav juhus või õige tegutsemine õigel hetkel või kellelegi abi suurimas hädas või lihtsalt ettemääratus. See jääb meile teadmata nagu asjaosaliste ligi. Kas saab ka enam kedagi süüdistada sündinud üle kohtus ebainimlikus kohtlemises? Kõigile oli sõda kestmas kuuendat aastat. Jutustas, algab. Neid oli umbes 140 meest, eestlasi. Ali läks ikka hullemaks, tagavaraosad lõppesid kütaania lappes, bensiini asemel hakkasime alkoholi tarvitama. Aalto kütmiseks, alkohol tuli sale järel tulid karvu, raadiot ümber ehitada. Küla saksa saare autod olid käik igast sorti, seal oli PM tabelitest ootalist staieri. Räägi seal üks sadadest sate ja igalühel oli mõõtmete omad nõuded ja värgid ja läbidima laedab head poisid seda ära lõppesid õppida, aga ma ei usu, et ära õppisime. Sõda lõppes ära. Nii vara järgi, et kui viimane päev enne sõja lõppu see oli seitsmes, Mai asi oli väga kahtlane, sakslased tulid sinna lainest vähemalt meile peale ja keelasid raadio kuulamise ära. Laada poole teatati, jätaks, oled suuremat-raskemat. Masinad vedasid kõika treipingid ja kõik peal pangi hävitamise rusikatega. Me hävitasime nädala lasime puruks. Ja kõik oli juba nii kaugele, et meil midagi palju järgi jääb, ainult kergemat masinat, veokit ja nii edasi. Aga me teasinud edasi väikivad sõdandata raadiot, inglisvaatlikud mis oli peaaegu nii mahalaskmisega keelatud, ei tohi kuulata. Meie kuus poissi, eestlased, panime omale maastikumasina jaoks oma jaoks valmis ja see oli nii kavalasti ära tehtud, võtsime lülikut raha, sellel masinal. Ta lülikud ei olnud ja sakslastega midagi teha, mis viga ei ole osad ja ei saa välja saata ja hoidsime seda endale ja see oli kütteainet täis, oli kõik valmistada, jätkus nii kui tuleb see lääne poole, milleks kõik pidime lääne pool, mida sa arvasid. Et siis me läheme selle. Ja nii me tegidki järvede hommikuga aegsed on teatav oli, juba saavad teada käikuri, sakslased, radasid, käitlejad, sõiduautod käituvad väiksemad masinad ja pani jätsid meid sinnapaika. Ja kõik mehed seda seal lüliku madina peale ja hakkavad toel seal mägestikus tohutu vägest kitsad teed. Ja ma usun, et saime sõita kolm või neli tundi veel sandumi, jutlused, sihuksed major, Debra, keerage jõhkralt paremale kaldalt alla. Jaa, ja masinaks, mitu kilovatt alla kuristikku. Sellega jäi meid siis jala ei olnud leivakott, ei ole mitte midagi. Nõid kõnnime, jäime kolmekesi puhul ja need kolm meest, mille pärast ma räägin juttu, loba valideeris, et kuidas siis edasi tantsiva kolmekesi astuma astuma ja me nägime seda tohutut massi sõjaväemassi, eraisikut, veegelit, hobused, tankid, sakslased Võrtsivad kahuritorud ära ja sõitsid ilma kahuritorud, et ta kas üle üle peegelita, üle inimeste paaniline põgenemine pääle põigelda, mägestikus ta oomika hooli, kallis, udune, jahe ja me kõnnime ja näide ühe talu talu või üks maja oli seal ja üks rändaja päev. Ja sakslased tulid kolmerattalise mootorrattaga, Need olid Kubani sillamaamärgid peale ja sõitsin sinna, jätsid rattake käimas igasugused suhtelised ja läksid kaevu äärde Vetvad. Ja Valter laimule küljed, mis arvad. Jaanisarv jagasime omavahel ära, sina hüppad korvi rooli taha leitnanti ükstatav istuda, hüppasin levitsele peale, panin sutsu tuli järgi ja me olime läinud. Sellega on mootorratta näeb ja mootorrattal vääga kerge igalt poolt ikka kuskilt läbi saada ja nii me tulime terve kaheksanda päeva. Vabalt siis hakkas juba esimesed tsehhi need punase lindiga. Ma kutsun sinna plaadile, näed, sa pidasid kinni, siis otsiti läbi, tead, eks ole, ja relvad ära anda ja nii edasi. Meie tsema püstwaldiga halastab ära ei andnud seekord. Ja siis hiljem juba oli asi kurjem, seal oli üks üks autotäis, sõdureid seisis püsti peal, veoautoga leiad meie ees. Ja ühesõnaga relv on, ei ole säikesest pealt maha tulla. Kaks püssi oli jalga ravdandi teadki. Sõitamasid kuuli küll ta tuleb tervisele. Veoauto ja suurem osa käigi. Labelimaalsetav nina. Koja velsker, üks sakslased, mida ma tundsin, et see oli meie pea divis tööga autodega ja see oli meie kõrval, mootorrattad ka samuti. Aga oli hoopis ohvitser, ei pea pestud õla vaidlustanud selga tšehhile, sest teine jooksis seal käsigranaadiga välja. Kaigas käsiga laadse pike osaga hakkas seda pähe peksma, nii kaua peksis ta ja siis katse ei jäta siis aegapidi ta jalgadest laskva liiga järjest üles, koerateates tunnistage. Esimesed kelgud, nägime, et vaata, kas olukord siis leia, püstolid, lendasid, andsime, Rae vald korraldas Adam jagame. Ja see kestis terve päeva. Meie sõitsime milletas bensiin otsa, peaaegu leidsime autu kuskilt puu otsast, mis oli vastu puud sõitnud, saime seda tanki maha monteerida ja panime selle, tankisin auto kaela. Paneme kolmanda mehele sülla, täitsa hoia seda nii palju siis peale, et kui ma teen, siin väheneb, eks ole. Pealehelt leidub nii palju bensiini meie läänerannikule. Ja siis hakkasin sõitma. Pimedasse, läks hommikul ja jõudsime. Ühe asula ligidal, aga paistis suur vägev tee oleva autoga. Plaanid olid kahel pool. Tahtis midagi, midagi, midagi netti tee ääres naljaks v saab kätt üles. See oli üks saksa ohvitser, see oli võõrlõugade ära lastud, see oli sealt peaaegu suremas, mõtlesin selle peale islasele penseedagi Jaldust maa, panime selle sakslase selle asemele kolmanda mehe külla. Ja see sai selgeks teha, et me oleme venelaste sees. Me olime Prahas kaitseväe sellepärast, et nad keerasid terroristid trenni. Ja see suunab teie keelatud, sõitsime seda Prahas siis muidugi siis keerasin kähku ligi, minagi kuulnudki järgi lasknud ja olime, nad olid leidnud aset ja need olid seal, magasid rahulikult välja ja meie, paljud Eesti said selle vennaste, kes aga see, et meil väga palju kurja ei teinud, sellepärast nendest käivale mõnikord kotid kinni, mõningat natuke koikisid. Aga me saime ikka Podolski käest ära võetud. Ja see oli üheksandad. Üheksanda meid järgmine hommiku, kui me siis aastaid. Ja siis tulid Vene lennukid sööri väe peale sõja lõppu ja hakkasin näiteks pommitama pommid läbi samuti ka pardarelvadega. Köitned Eraviis rehiisikut ja põgenevad, Saksa üksused said nii palju, kui sai. Tegevale jõudsime umbes kella nelja paiku, ma ise mõtlesin pikka aega, mis võiski olla umbes kella nelja paiku jõudsime meeliku alevisse linna kõigele kes kinni pidanud. Tsehhid olid, siin sõitsid punase lippudega käelindile, igal pool keski kinni pidanud. Aga need olid seal, siis tuli kahelt poolt juurevõtet Saksa sõjaväele kuuluvat masinat Tulevad loniskeeri laanen sai riigimaa peal ja asi korras suga. Ära meil paar pakki sigarette, sealt võtsime kaasa ja ma hakkan vastama asi korras, sama minutit tulid auto sinna. Punased lipud lehvisid teav püssitoruga, täidan sonta auto peale. Valts. Tähendab, poisid olid vangis. Vangi, see oli üks suhkruvabrik suhkruvabriku väravast veidi uksest sisse silda ja see oli kuivalt inimesi täis. Sa võid isegi sakslased autodega sisse, teil oli viina peal, seal oli. Kõiksugust värki, mõned mängisid akordioni, mõned olid purjus, mõned laulsid. Siukene paabel, et kujuta ette, meie istusime kolmekesi, et mis asja likvideerida vangis, kuidas? Suitsuvabriku saalid, kus seda suhkrusada malesse või edasi aeti, seal olid noored tsehhi poisid, need lükkasid siis sealt sõprusi sissesilla ja kuidas üldse ei olnud. Jooksin, sa näed, siis lasid seal märkide peale siis need seal tapeti maha, nii palju vähesest järjest tulistasid, saad. Natuke aega hiljem tuli äkki Vene lennukid üles. Ja pommid ja tulid pomme, tuli laagrisse, tuli väravasse tuli igal pool. Poisid aednikele võimalus, kallutasime laagrist välja. Mäest üles, läksime mööda mägedes. Leidsime metsatukk oli seal iialgi lasknud, mõtlesin. Need punalindimehed olid kõvaim aastat, pommitamine käis ja läksime sinna ja oli surnuaed sinna summa, et saame kokku. Kujutasime isegi ühte eestlast karjumas seal, et kas eestlased hingasime eestlasi. Eesti ohvitser said jälle kokku. Muidugi, see härra oli kunagi Adelaide Alexela ja seisa ütles, et vaadake, hoiarbopuaisime kokku, meid oli seal midagi 2004 meest. Pidasime plaani, et kuidas saada üle Elva jõe. Juhused arva õhta poole pealt väike, väga matkamine Rae vallas läksid väga nii, et päike, univella ja läksime silla peale. Ei olnud laskmist, saime raeküla sildist, tuli tahtmine järgi, aga keerasime vasakule sinna. Ja sa olid üks tee, läks mõned majad. Nii et lähme nüüd sinna, metsatukk oli kõige enne seal ära varjata, nii võsamajade vahel sai, oli seal neli-viis mesilast välja temast kuulid rauda, ütles, et seda suunast peame selles suunas läksime. Lageväljak. Kui palju seal on lennuväe mehis oli palju teatris ja kõigil kästi minna, lähme ja päike hakkas alla minema, niiet pool päikest oli veel väljas. Me vaatasin seda vastu mäge ja saab nii palju päid, tõusis üles ning vaatasid mäega järjest. Ja teha midagi, tule ladusa peast, tuligi kuulipilduja, tuli peale, satusetamasid aluspüksid üles, vardasse, käed üles, okei, lähme, läksime. Ja siis me saime siis lõpuks nende sasi partisanide kätte ja sellest algas, see oli üheksanda õhtu. Mail ja igas toas pääle ma kahjuks ei mäleta enam päevi, ei mäleta nädalaid. Siis hakati näit, vedame ühest kohast teise külast külla, teises külas anti uued tunnimehed juure mõnegi amplikaevu äärest juua. Ütleme, pintsakud ära teadma pilgud ja need, mis need olid, veidi ainult kolme, jäime teistest eestlastest kuidagi lahku, jälle jalajäljed on kokku. Ja siis tuli üks kamp, torkas kellasid uurima, kellad ära võetud juba ja tühisson ühe menetluse kella ei olnud, minul püsis, kella ei olnud. Ta sai nii vihaseks, lõbus, eks ole, enda peal või minu peale võttis selle püstoli ja pera ja virutas mulle pähe, lõi pea ära. Lõimumise pealuu katki tagant, no sabad sihukseid püksirihmaga mul käe siia, Külli pealuu põrus jalgpallivigane niikuinii Sava sõja ENSV aastatest Janeelisi märtsis rivis ja viidi ja viidi ära. Mis juhtus tee pealt Võvajotoneerisi, et sähitundsitleb. Mäletad, ühest külast läksime läbi seal isegi seekord, kui naised olid siis tsehh mängis leierkasti, ajas vändast ringi ja üks suur puu vat oli pandud üle tee ja me kõik pidime ülesast hüppama. Aga läksid nad üle, tõstis lati järgnema, teised tõstsid ja maha kukkusid, siis sa said sealt kaigastega, kes maha ei kuku, ei saa teha. No lõpuks oli meil juhus. Alustasime juhused, hüppasime sellele ainult öösiti, päeval me kass variseb puu otsas metsas küünis kuskil ja eeliseme. Aga me ei saanud süüa ja eelise ja niikaua, kui jõudsime üks koht aue Howe olis vennaste käes ja see oli mäeorus, Tügidaks läri ja rong käis seal ja meile kõiki uuritud järgi, seal mõned sakslased, muide keda me nägime sakslasi, keda seal kutsuti, talumehed on need suhteliselt mööda, täpselt nagu oma inimesi. Paikasid igapidi seal üldse siit läbi ei saa, siis on võimatu vinnants aastat. Vene armee kontrollib tervet seal aladel siirdumas, inimesed tahavad ameeriklaste peale üle minna. Tee otsimis, juhusam, rong tuli välja, tasane, hüppasime rongi peale, ronisime katuse peale, võtsime selle ventilatsioonitorust kinni ja läksime mäestab rongidega kinni sel õhtul kallis pill. Ja kui venelased tulid käikaadi rongist välja, kõik vagunid otsiti läbi, marssis seal edasi-tagasi. Me pidasime hinge kinni katuse peale, mis täitsa varsti iva inimeste vagunisse. Rong hakkas aegamisi mäest üles nagu mäest ülesanne, hüppasin pealt ära ja olime nii palju heal elasse. Ikka oli veel venelasi. Ja kui me laulsime, jõudsime lõpuks nii kaugel, kui me oleme, teadsime juba, ameeriklased on seal juba Saksa territooriumil on Saksamaal, siis meil oli teine probleem, et me ei teadnud, kuidas ameeriklaste läbi saada. Ja olingi üks koht oli. Valija Jeltsinile Läksime sinna alla veskile ja küsisime seal inimese käest, ta ütles, et kas kuskilt saaks süüa natukene, nägin. Me olime kärnas ja kõik, kõik need asjad olid, mis üldse inimesel mitu nädalat midagi saanud. Ja ta ütles, et, et siit on väga raske, et ameeriklased käid siin üksi, jutt käis siin. Ja lasid siin mitu Toas maha ja et asi ei olevat mitte väga ilus. Ja läksime siis edasi, sai tükk maad, saime teisigi, kui kokku üheksa, üks vanaproua ütles, et oi minu poeg tuleb pärast räägin tuiks, noormees, sinna, ta ütles, et oo, minu nimi on see, et ma olin, olen kapten Saksa sõjaväes, olin Tallinnas. Ja et vaadake, et pead, eestlased väiksemad. Ja siis ütles, et vaadake, isa peab, on Lovenis lavenisse ehituse meister ja, ja. Ma viidad isa juurde tööle. Ma tean, kõik külavahelised Peetsikus ameeriklased läbi. Ja iilid ajal läheneb lavalistega plaanis, sest sa saad isa juure tööle. Lauanis sõja, kõik asi korras, jõudsime linna äärde, igaüks võttis kaika selga, võime lauajupi või midagi ja kõndisin, ameeriklased sõitsid. Keskmeid ei puutunud mitte midagi, tõeliselt olime. Töötasime seal neli-viis päeva. Ühel päeval see meie ehitusmeister vanamees ütles, et neil on laupäev, et meil on laupäeva õhtu siin, eks ole. Neid hakati õlutage, me toome teile õlut ja ja me saime hobuse kaeru, mis oli laialt teatis laias laastus tegime selles supis osaga süüa. Ja, ja Taisest lahjat õlut meile ja üks meestlasime teadis kuidagi teisiti. Mina ka Tartus ma olin arst Tartus, aga nüüd ma olen elanud Saksamaal need aastat ja räägiski, aga ta ütles oma nime ja oli väga vere, pea vene peramini. Ja ütlesin paga, kuule poisid, ärge siin tehtimine, märgid üsna kesine. Minge siit edasi. 15 kilomeetrit võltsida, laager ja sadama eestlased. Ja ameeriklased on nende süü kõikumine. Võtsime doktorihärra sõna, Kultaja pühab hommiku kohe varrakult. Hiilisime jälle seda Amis Perlaslavi. Jõudsime, esinoveltsin siia linna. Oligi laager, vene sõdur seisis värava Äravjalt võistlusel seljas, vene lipp lehvimas, seal oli vene reportsatsiooni laager, mis teadlane lohed lendamas vedalt. Saime tükk maad edasi minna. Seal yks vihma oli natuke tuli seal all ja seal oli üks kasta ja selle nimi oli Vaisseros. Läksime kastasi ukse juurest mööda ja üks väike tüdruk jooksis eesti moodi, tanu oli pea peas, jooksis ta seal järgi, tuli naine Annela vete jookse, marjulised, vabandust, vägedes eestlasi, kes läksime sisse. See oli seal laagris. See oli seal laagris, see oli eestlasi kuivalt täis, neid elab dinaadel, andis ka praegu. Need võivad täis neid eestlasi ja see oli kaks päeva enne ja kaheksandast, kui me hakkasime liikuma kaks päeva enne jaani, võiks seal võeti meid vastu võtmed laagrisse ja kõik. Ja õle kastasi. Ukse kõrval oli kaal. Ja mäletan, ma läksin kaalu peale, ma olin 41 kilu ja yks gram tänavaga. Niisiis ei olnud meie selle jutustuse esimesed kuulajad vaid sinimägede päevale kogunenud Austraalia eestlased. Meile jõudis tänu aastaid kestnud koostööle Austraalia Adelaide Eesti raadioga. Järgmise jutustuse tegevus areneb samadel sõja lõpujärgsetel nädalatel-kuudel. Sudeedimaa. Jutustaja nimetab oma sõpra Jussiks. Ärge küsige minu arust rohkem, vaevalt teaks seda jutustagi, sest sõja ajal vaenlase tagalas tegutsenud mehed ei võtnud sinna kaasa oma pärisnime. Ma pean veel ühe väikese jutu tegemine just seal oli vere Mark käe all. Aga kuidas sellest lahti saada? Darryl terve kere tattoosid täis selle hoo. Me tegime talle laeva nime. Paul O jäi keskmiseks täheks kahe nõela ja tussiga ja mõlemite käte alla nende tütarlastel tussi ja nõelad. Ja siis tavaliste õmblemisnõeltega tegin temale käe alla siis Huaul teisigi. Paul ja tal käed läksid paistesse nii hirmsasti paistest. Me kartsime, et ta saab veremürgituse, aga arsti juurde ka minna ei saa. Panime külma kompressi, äädika kompressi ja mis Pääle panime ps3 päevas, Kert läksid alla ja nii vahvalt tuli see välja, et ei näinudki temalt, terve kere oli niikuinii tattoosid täis, sest kus su käest oleks kahe käe olulisi rahul ja ja oligi nii, kui need tsehhid tulid, esimene asi, särgid maha, käed üles. See oli esimene asi, pandi püstol laua peale ja te olete SS-mehed, olid eesti leegionimehed. Öeldi meile kohe külmalt, juss hakkas neid vene keeles sõimama. No mina sain aru küll venekeelne sõimusõna minu vene keeles Räägel sõimudele sain aru, ta hakkas neid vene keeles hirmsasti sõima, et me oleme üks sakslased on nii piin andnud juba mitu aastat ja vene me oleme eesti leegioni, et kas teil häbi ei ole nagu riive, mis jussile oli seal mõni alasti naine ja igast piltes Nad naersid jussi sele piltide üle ja see asi läks juba muhedamaks. Siis pakkusid meile suitsu ja ütles, noh, Jussas nendega juttu tükk aega seal ja siis pakuti meile jah, visati paar pakki suitsu, sinna jäeti ja siis öeldi, et nüüdsest peale meie oleme siis selle küla nagu vanemate vaatamisele küla järgi, et sakslased midagi ära ei vii, et või midagi maha ei müü, et kõik, mis siin külas on, jääb siia külla, kästi meil kõige parem vaja välja valida, sinna elama, minna sisse, teatrilavale katsel muidugi teinud õiget, olime ikka oma talus edasi ja sakslased naersid, nii et mokk lepib, need kõik need sakslased tehakse, sakslased, kõik teadsid seal külas, nemad olid kõik omavahel sugulased ja see oli nii nagu üks suur perekond seal laudis maja oligi. Ja nad kõik teadsid ja huvitav, et nad hoidsid, seal on mitte ühte sõna kuskilt välja ei läinud, nad nii hoidsid kokku, nii et no Ma ei ole niiskes kokkuhoidmist kuskil näinud tahes, meid ka ja nemad naersid, nii et mokk lõhkis peale seda episoodi eestlaseks paar nädalat jälle mööda või nädal tuli meile mootorrattaga toodik tiri, me pean minema Prahasse koonduslaagrisse ja Prahas saadakse meid Eestisse. Meil oli juba hakkas kruvi keerama, et Prahas on juba KGB, ega seal ju enam tsehhi politsei, kes meid kontrollib, sinna minna küll ei või, no mis teha. Sakslased olid juba üle piiri Baieris käinud ja nendel olid siis väiksed kaardid tehtud nüüd külast külla. Ja siis nende majade juurde, kus sakslased elasid, kelle käest siis jälle edasi minna, 80 kilomeetrit oli muide Baieri piirini direction roitori kõige ligem koht, selle Baieripiiriline mitterdaids. Põrandaalune, see oli põrandal on, kus sakslased juba käisid, ülem ja siis neil tüdrukut otsis selle välja, nendel oli teada, mis teha, noh, siis just mõtle, ütles nimelt koos minna pundiga viil, see on riskantne. Tema läks siis oma tütarlapsele, noorema tütarlaps rääkis tsehhi inglise keelt. Tema läks siis enne. Ja mina läksin järgmine päev, aga minu tüdruk, kellega minul sõprus sees, tema kaasa ei tulnud, tema oli vanem õde, ema ja isa juurde ütles, mina oma vanaisa siia üksipäini jätta ei saa. Aga sa ei tule, et võib-olla kui tsehhid meid välja ajavad, siis kui kuskil me võib-olla näeme. Küll jäigi nii, mina läksin järgmine päev seljak kotis natuke sööki, kahanti kaasa ja hakkasin kõndima selle kaardi järgi. Ja siis läksin päev päev ja järgmiseks õhtuks ma jõudsin piiri äärde ja piiri järsku ma käisin ka siis majast majja ikke küsisin jälle teed järgmise punktini, päike kaart oli kaasas. Metsast Ma lõikusin siis bussiga, siis tegin puule sälgud sisse. Kui ma metsas ära eksinud, et siis ma tean, kui ma ringi hakanud käima, siis ma tean, et et ma käin ringi, kui ma jõuan nende märkide nii välja, et ma ära ei eksiks. See oli üks väikene niisugune, noh, vanast karjapoisi. Trikk oli see aja siis saingi sinna viimase maja juure, piirijäätis oli üks 200 meetrit piirist, piirleks oli mäe otsas, see oleks tajunud mägi talveks, küngas künka otsas, künka otsas kasvas suur puu ja need piirivalvurid käisid iga poole tunni järgi puu alla kokku, seal tegid suitsu, ajasid ja läksid jälle lahku ja meil oli juba teada, seal majas ka öeldi, et kui saavad sinna puu alla, kui nad lahku lähevad, siis on parasaegselt puu juurest üle minna. Kui sa panid kõhuli ennast maha ja vaatasid vastu taevast ülesmägi, siis oli see ilusti kõik näha vastu taevast, nägid kohe seda puu ja suitsuots nägid koega, tõmbasid suitsu seal ja nad muidu käest kõvasti juttu ei olnud. Tegelikult see piirivalve oli nagu noh, ta oli väga algeline veel sellel ajal. No ja siis, kui saingi sinna majja, ma küsisin, et noh, et kas minu sõber tütarlapsega tulid sinna tulid, või siis kas said üle piiri ei saanud, eit võeti piiri peal kinni vahele kuidagi, võeti neid kinni ja viidi neid autoga kuskile ja temad ei teanud, mis nendega juhtus, ütles, et nemad nägid küll, kui autogamp tuldi, neile järgi viidi nad autoga kuhugile, kuhu nemad, ei ta mitu, mul hakkas kõhe juba. Kurivam, siis kaotasin jussi oma kõige paremad sõbrad mulle. Nojah, ja siis mina läksin ikka üle piiri, selles ma ütlesin, et ega midagi üle ja ma tulin nii puhtalt üle piiri, et mitte üks jutt ei olnud püstivirööstioi, mitte Roomat, mida kõndisin püsti külmalt, üle piiri ja tulingi, siis. Ma kõndisin tegelikult välja Hoffi Hofon, üks piiriäärne linn, sel ajal oli ka talimitter, tähist oli ta natuke kaugemal, mina ei teadnud, et mitterdayfoli ligemal. Mina teadsin hoopi küll ja hoovi tulin välja. Elmas kõndisin, ma tulin üle umbes nii kella 11 paiku ja ma olin hommikuks olin hoovis hoovis, istusin siin rongi peale, mõtlesin, et ma olen ikka nii kaugele, Baieri šanlan Müncheni juure välja. Sellepärast nendel seal talumehel pidi mingisugused kauged sugulased olema seal kuskil Müncheni juures, noade santi oli mul kaasas ja tulen siis rongiga. Nii kella üheksa paiku, rong läks Müncheni poole, olen rongis, tulen mitter tähist läbi ja seal on Eesti lipp väljas. Witter tahis kullakene, siis ma läksin ruttu, rong liikus juba maisen rongi pealt maha, enam läksin järgmisse jaama ja ma ära ei eksiks. Ruttu raudteeliini mööda, tulin tagasi. Nagu saingi sinna, seal oligi eestilaager. Ameeriklaste juures testi Display Persson, tibid sängi sinna, Laarisonoomin toitis vastoni kadunud endaga, ma ütlen siis ma sõjaväepoiss, mõtlesin ikka, et see, ma olin noort, küllaltki noor, nägin välja ja ma ütlesin, et et noh, et me tahtsime Rootsi minna, minu jutu lihtsalt tahtsin Rootsi minna ja mere peal võeti kinni ja sakslased tõid siis panid meid tööle siia ja mis see kellegi asi oli, mis ma olin. No ja siis võeti mind sinna vastu, anti tyypi kaart kätte ja väikene ruum koolimajas olid kõik suur koolimaja, neetud kõik miskist vahet, igal inimesel ywoodi ja siis ameeriklased toitsid neid, toitsid meid, Pason juba Ameerikas sigaretti, anti siis seda kohvi ja lahustavat kohvi esimest korda elus nägin lahustavat kohvi ja oli siis juba olemas, see oli juba olemas siis Nescafieli ja siis oli nendel seda kondenspiim, oli seda meile anti ja muidugi saia söödi kogu aeg ja nemad leiba ei tundnud saia ja siis konserve, igasuguseid konserve, sardiine oli, on, on niisugune noh, mul oli see nagu, nagu jõulud, noh küll siis olin seal paar nädalat ja mul süda ei andnud rahule jussi pärast. No ja siis kaks nädalat olin ära, võtsin oma tyypi kaarti kätte, panin, peitsin ära, taskusse, aga võtsin kaasa. Võtsin reha selga ja kõndisin Witterdahhist, ei olnud kaugele piiri Alt, mina oleksin hoov ilmaasjata, ega mina ei teadnud, mitut lähistel, umbes viis kilomeetrit ainult piirini. Võtsin reha selga, kõndisin külmalt ületsehhi piiri tagasi, Tšehhisse, reha seljas, õhtupoolikul nägin küll neid piirivalvurite, ikka vaatasin, et nad lahku läksid üksteisest seal puu all. Ma kõndisin külmalt üle piiri, keegi küsinud, mitte midagi minu käest, kes suhteliselt mõni siit siit siis Ameerika poole peale aktsehhise tagasi kõik tahtsid siiapoole tulla ju, neid kahtlustati, aga muidugi kohalik inimene põllu peal tööl. Miks te tagasi minule jääd, süda rahule, jussi pärast? Sellepärast oli väga hea sõber, mul sellepärast ma tahtsin, läksin mul niisugune tunne, et võib-olla kuidas said kodu, vähemalt see tüdruk pidi tagasi kodu minema, oleks teadnud, mis jussiga juhtus. Tulin tagasi sinna külasse, 80 kilomeetrit oli see nii et ma tulin 80, üle 80 tagasi jala kõndisin, tuli ilusti külla, sain külla tagasi. Juss oligi just see oli juba peidus lakesta julgenud enam end ennast külas näidata, tüdruk oli tagasi ja mis nendega juhtus? See kiri oli kaasas, millega pidi Prahasse minema. Ahjus rääkis vene keelt hästi ja tüdruk rääkis tšehhi keelt muidugi. Tsehhi piiri peal, nad eksisid ära, jaamas oli neil veel noh, just pani jussi jaamas rongi peale viis ja läksid siis metsa veel kallistama ja tagasi tulles muidugi see aeg läks ja eksist metsast ära. Jõgi saidki piirini nurgas neid usutisest, uisutada neile, auto saadeti järge, viidneid järgmisse jaama ja öeldi, et et siit lähete rongi peale hommikul ja neid passiti pealist. Nad läksid rongi pääl, vanad läksid rongi peale, järgmises jaamas hüppasid maha ja läksid koju. Puhtalt käes. Just seal oli nii hea meel, siis olime siis ööd seal ja järgmine päev jälle jussiga tulema, tulime siis jussiga jälle nii, puhtalt üle piiri. Te mitte midagi ei juhtunud, tulime nii puhtalt üle ja tulime kohe otse mitterdassi välja. Ei läinudki enam koopi kuhugi mitterdaysi välja, temale anti kassis tyypi kaardia olimegi siis Ameerika tsoonis. Kuu aega hiljem seda rahulikuma tüdrukud tahtis ära tuua, Juss kõndis rehaga üle põllu tagasi. Tema läks tagasi, tõi oma tüdruku üle ka puhtalt ja teisele tüdruku eesti laagrisse, kuna nagu oma naine ütles, see on tema naine. Noh, ja siis võeti Eesti laatilisega vastu ainult omaette tuba ja see tüdruk õppis eesti keele ära kolme kuuga. Ta rääkis väga ilusat eesti keelt kolme kuu jooksul seal eesti laagris ja ta sai töö ameerika selle okupatsioonivägede juures sai töö tõlgina, sellepärast ta rääkis tsehhi keelt talt saksa keelt muidugi inglise keelt ja ka eesti keelt ja tema siis sai ameerika Vormanti talle selga ja tema siis said palga dollarites endale palgajuss hakkas igavesti mängima, sellel ajal ta sõja ajal ta oli tore poiss, aga siis noh, eraelus minu teada ikka oligi nii, tartus, nii päti moodi poiss, tead, ja siis ta hakkas ka, hakkas jooma ja siis varastama ja ja väga pahad elukombed ja muidugi tüdrukule intelligentne tüdruk, tema sai sellest aru, mis meis just tegelikult on. Ja siis ta läks tast lahku. Aga meil ka midagi sellest siis mina abiellusin muidugi 46. aastal sealsamas külas minu abikaasa, tema oli poolakas, aga tema töötas ka Ameerika sõjaväehaigla juures õena temal oli kas siis juba sõjaväe vorm seljas Ameerika vorm ja siis juhtus niimoodi, et Eesti, Läti ja Leedu poisid ja poolakat võeti siis Ameerika sõjaväkke. Kutsuti üles, kes tahtsid, oli vabatahtliku, noh, aga poolsunniviisi vabatahtlik Need anti mõista, et on paremad immigratsioonivõimalused, kui te lähete. Muidugi, me läksime mõõtš, võtsime siis vastu just õieti kokana ei mind autojuhina ja minust sai siis Pravithest klaasja jussist sai seersant, sellepärast see aura tanti seal. Selle järgi, mis su tööala oli, kokad olid kõik sees, sandid, no autojuht oli siis korpuraal, temal oli, mul oli üksainukene Street käes, meile anti siis Ameerika vormid selga nal mustaks värvitud Ameerika vormid, nad ei olnud see sõjaväe khaki, aga sama sama vorm, Ameerika relvad tehti mehele smanneimis kolm kuud väljaõpet. Ja siis saadeti meie üksus saadeti Stuttgardi kass oli Vahipataljon vahipataljoni Eesti vahepeal kutsutagi teda. Aga siis eesti ohvitserid, kes olid eesti sõjakooli läbi teinud, need said oma ohvitseri aukraadi kätte. Muidugi, teised läksid kõik reameestena, ükskõik kes nad olid selle pärast nende Ameerika sõjaväes on selle töökoha järgi Nendes Vahipataljoni disanti, töökoha järgi aukraad. Ja siis oli vahva lugu niimoodi, et jõuluajal 46 ei see oli 47 vabandust. Jah, 47 oli, kui ma läksin, 47. veebruaris ma läksin siis vahipataljoni ja 47. jõuluajal tuli Rebane andis meile suure kõnedalühe Ameerika eestlase Ameerika leitnandiks koos, kes oli Ameerika eestlane muidugi teinud selle maailmasõja kaasa siis Ameerika sõjaväes. Ja siis major Rebane peas meile kõne seal ja küsis siis palju minu kutsikaid, siin on nii, et üks, 85 protsenti käed läksid kõik tema kutsikat. Tore elu seal Stuttgardis Me pidasime valvet sõjaväeladude üle ja üldse suuremate ladude üle pidasime valvet, see oli meie teenistus sisse. Ja siis mu abikaasa toodis keiss lingeni, kus oli ameeriklaste poolt jälle kolm linnaosa ära võetud ja kõik eestlased elasid seal sees, pandi eestlased kõik elama, üürikeselt toitsid meid jootsid, meie söötsid meid ja andsid ulualust. Ja seal oli isegi oma vallamaja seal keis lingenis häid näitlejaid seal Ella Kudu lukk näiteks ja palju nisukesi Vanemuise teatritegelasi oli seal SMÜ teater, mängiti seda Havai lill ja sai teatris käia ja igasuguseid asja, no mina olin Stuttgardis, mis väga ligidal ja minu kohustus oli siis sõjaväe seda Ameerika sõjaväeposti vedada. Mina vedas, mulle anti džiip, see pillis kätte, see oli minule välja kirjutatud ja mina vedasin prantsuse ja Ameerika tsooni vahel seda posti kolm korda nädalas. See üks ots oli 400 kilomeetrit, ma tegin iga esmaspäev, kolmapäev, reedel, ülejäänud aeg oli see džiip siis minu käsutada. Need mul olid tipp-topp elu, seal palka maksti ka dollarites ja siis Ameerika Pi eksist said siis osta söötja jooki. Toitmisel Harrison osas aga küllaldast, aga meil on väike laps, juba, tütar sündis ja maksis pool saksa rahas. Kuna mu naine oli seal eesti laagris, siis tema lei tsiviilelanik siis juba tema siis juba jättis, kui me abiellusime, tema jättis seal töö ära selles hospidalis. Noh, niimoodi me siis kuni 49. aastani sme emigreerumise võimalus anti Austraaliasse, Austraalia võttis perekonda Kanadasse, Ameerikasse pidid abielumehed ennem minema korteriväli välja vaatama, neid muidugi perekondade järgi tooma, kes Austraalia võttis perekondi koos koos kõik koos ja ja meil läks nii hästi, et noh Austraalia komisjoni läksin austraallane küsinud, mis ta elukutse on, ma rääkisin juba inglise keelt natukene, aga mitte päris hästi. Ma ütlesin mina, autojuht, tema abikaasa on halastajaõde temast nakas naerma. Üks sõidab neist üle ja teine ravim, meil neist, kes inimesi on tarvis võeti meid kohe vastu, seal oli suur huumorimees jah, ta hakkas naerma, surus mu kätt ja ütles, et põlvkond Austraalia. Nojah, seda ka hästi, kõik seilama lambad, terved inimesed, need meil ei olnud mitte mingisugust probleemi, muidugi arsti kontrollis, sulle anti 101 pritsi siis tegelikult need nii palju ei haldage süstides žesti tehti iga iga asja vastu, need 10 aastat pidanud ühtegi haigust hülge tulema. Kas juss jäi Saksamaale? Juss jäi vaatama, peamegi rääkima, mis just juhtus, nagu ma ütlesin, talle igavene pätt ja ta hakkas siis selle laos seal teiste poistega, tema oli kokk, siis ta hakkas kohvi müüma. Esiteks sellest köögist siis teiseks poisid murdsid sisse suitsu, Laos varastra 10000 sigaretti. Ja juss oli siis see, kes neid sigarette müüs ja laotasin, aga näed, et kõik vahele, see järsku Ameerika empiitulid võtsid nad kinni ja läksite poisid siis Ameerika sõjakohtu alla, see oli sõjaväepolitsei. MB oli jah, military Polöis, no see oli see sõjaväepolitsei, need on väga-väga-väga suured õigused, nad võisid ohvitseri maha lasta ilma silma pilgutamata neil niisugune õigus nagu saksa keti kiusakas. Täpselt sama õigus oli, neil võeti poisid kinni ja siis läksid sõjaväe kohtu alla ja minu teada jussi käest. No keegi rääkis mulle, mina tegelikult ei tea, kas see on tõsi või ei ole tõsi. Jussi käest küsiti, et kas deporteerime täid tagasi Eestisse või laeti kaheks aastaks sõjaväevanglasse. Just muidugi valis sõjaväevangla siis, ega tema ei julgenud Eestis tagastamisel kindel suund ja just sulle ütlen nendele külmalt siis, et et noh, et teil tuleb minusuguseid mehi tarvis niikuinii, et ma olen siin vanglasse ja oligi Koreas ka neid, kes andis kõigile, anti amnestia sealt sõjaväevanglast, kes siis võtsid, sellest läksid. Ma tahtsin Koreaalseta just sulle muidugi esimene mees. Õppinud töö. Ja sellest saadik ei ole ma jussist mitte midagi kuulnud.