Minu tegelemine sellega algas varem. Siis, kui veel seadust polnud ja kui me seda seadust alles hakkasime kavandama siis olid ühed mõttetalgud Põlva külje all, kus oli päris suur seltskond koos. Ja kui me olime seal kolm päeva juttu ajanud, siis korraldavale toimkonnale oli viimase päeva õhtul üsna niisugune pessimistlik meeleolu, et me ei saanudki sellest nendest mõttetalgutest midagi. Aga jäime, Valdo ruttas ega siis õhtul pikemalt juttu ajama ja ja peale seda kuidagi hakkas nagu midagi selguma sellest kolmepäevasest arutelust ja sealt see reformi ideoloogia alguse sai, nii et võiks öelda, et tegelikult olid selle ideoloogia kokkupanekut nii tolleaegset märksama mõtlemise ja refi reformi vajalikkust tunnetavad majandijuhid, oli seal ka ajakirjanikke. Oli ka tollaseid ülemnõukogu saadikuid ja muid tegelasi. Nii et küllalt lai seltskond, kelle kolmepäevase arutelu pealt asi idanema hakkas. Kuid seaduseni läks veel kaua aega ja võiks küll öelda, et vähemalt aasta kaotasime lihtsalt aega selle peale et mõnedes instantsides ei juletud otsustada või ei tahetud. Püüti ka võib-olla nimme venitada. Nii et raske on seda nüüd tagantjärgi muidugi selgeks teha. Ja mäletan ise mõnda jutuajamist, kus mulle jäi täiesti selgusetuks, milles siis asi on, kas on seadust teinud valed mehed on asi lihtsalt selles, et mingid tartlased seda tegid või või, või milles, need takkajärgi ei oskagi seda päris ära ka veel seletada. Nii või teisiti siis, 1992. aasta märtsis võeti see seadus vastu. Ka selle veninud ajaga oli juba midagi muutunud. Minu arvamist mööda küll, et see valmisolek reformiks, mis oli sel ajal, kui me asja arutama hakkasime oli juba nagu üle läinud. Majanduslik olukord oli läinud juba märksa karmimaks ja oli näha, et et läheb veelgi ja, ja inimene niisuguses raskes olukorras, siis ega ta ei taha neid ka hakata tunnistama, et midagi peab teistmoodi tegema ja nii edasi, nii et see oli üks tegur. Peale selle see poliitiline võitlus, mis käis siin, oli jõutud juba vahepeal üksteisele halbu sõnu öelda ja tülli minna ja et rohkem mõeldi juba oma mundriau peale, kui võib-olla põllumajanduse arukale reformimisele. Veel võiks öelda, et kui ehk majandijuhtide seas oli küllalt palju neid, kes juba mõistsid seda, et nagunii reform nii või teisiti tuleb läbi viia ja oli ju juba suund võetud sellele, et maaomand taastub, aga kas see tähendab seda, et suurmajanditel ei jää enam õigust maale varem või hiljem ja et siin muutused on paratamatud. Kuid see suur hulk haritud inimesi, kes olid, kandsid meil nime niinimetatud keskastme spetsialistid, nendeni ei olnud see veel jõudnud. Ja nii siis oligi, et suhtuti asjasse nii, et milleks tormata, lükkame asja edasi viimase võimaluseni ja elame vanaviisi edasi. Ja mõnel pool käib see asi niiviisi tänapäevani. Kui reformiseadus oli vastu võetud, siis oli ju juba kevad käes ja ka tõesti 1992. aasta kevadel eriti midagi toimuda jõudnudki. Mäletan, et me tegime piirkondlikud seminarid, kus siis võtsid osa majandite juhid, valdade juhid ja teised inimesed, kes vormiga seotud. Püüdsime siis seletada seda reformi seadust ja ka neid täiendavaid akte, mis olid kiiruga kokku pandud. Ja muidugi tekkis selle juures ka niisuguseid asju, mida me ei olnud ette näinud millega seadust tuli täiendatud näiteks. Mäletan, et väga palju seletamist nõudis meilt selline seaduse formuleering nagu talu pidama, asu ja kes see siis on, keda selleks lugeda ja keda mitte. Nii et noh, kõiki detaile ei suutnud me ette näha nagu ikka, kui midagi niisugust kavandad, mis on läbi tegemata, siis mõned detailid selguvad alles hiljem. Ja tuleb härra nimetada, et seadus jäi ju tegelikult poolikuks, sealt jäi välja üks oluline asi, nimelt kuidas ikkagi määrata selle ühistatud vara maksumust? Paljudes majandites olid mingid arvutused tehtud ja ega põhimõtteliselt ei olnud, et mitte kusagil sellist arvamust, et ei tuleks maksta, aga küsimus oli, et kuidas seda teha. Et kas see peab olema kõikjal ühtemoodi tehtud. Et seadusandja, ülemnõukogu siis seda otsust ei teinud ja jättis selle seaduse rakendusotsusega selle ühistatud vara maksumuse aluse määramise ülemnõukogule või noh, hiljem siis jäise riigikogule. Riigikogu valiti sügisel, riigikogul oli alul muudki tegemist ja seadus võeti vastu, sest alles järgmise aasta veebruaris. Ja nii et reformi üks, mille taga ta jälle seisis tükk aega oli siis see niinimetatud lehma end mille noh üheks autoriks võin ma ka ennast pidada, sest et kui ma mõtlesin, et et kuidas seda üldse võiks teha, seda istutud vara maksumust määrata, et tulebki võtta mingisugune ekvivalent. Ja tuli siis selline mõte, et ainus selline asi, mis on noh, enam-vähemgi võrreldav tollevaraga, mida ühistatis oma poisikesepõlves. Sest enamiku sellest varast pole ju säilinud ja pole üldse enam sellist vara olemaski ja pole ka selle vara hinda olemas. Aga lehm on see, mis on ikkagi olemas. Ja kuigi see meie praegune keskmine lehm on midagi muud kui tollane. Ja nii siis juhtuski, et mäletan, et ministri asetäitja tollel Maido Pajo oli, oli selles kabinetis ja ja härra Kaido Kama oli, oli siis ülemnõukogu saadikuna ja seal me selle lehma hinna peale siis kokku leppisime ja nii ta siis läkski. Nii et eks selle arutelust on, on paljud inimesed osa võtnud, aga mind paneb vahel takkajärgi muigama, kuidas mõni nii tulnud, mõtlen, et saigi seaduseks. Ja need tuli siis ka seadus selle kohta, kuidas tuleb seda lehma hinnata ja, ja sinna juurde see nimekiri, kuidas kõik teised varad, aga vahepeal olime jälle kaotanud aega. Kõige selle reformi venismisega kaasnes see, et kõik need kaubad, mida põllumajandusostab, olid läinud kallimaks põllumajandussaadusi küll oli võimalik müüa liha ja piimakombinaadid töötasid aga sealt ei laekunud raha. Majandid hakkasid sattuma võlgadesse. Ja ega need majandi juhtkonnadki enam nii väga ei rabelenud nende võlgade pärast. Üks osa tolleaegseid, et ka juhtivaid töötajaid olid arvamusel, et küll ikka riik ükskord need võlad ära klaarib või teisisõnu kinni maksab. Aga seda ei ole juhtunud. Ja, ja nii, et see teadmine või arusaam, et, et enam ei kustutata võlgu ja nii edasi tähendab, ega see nii väga hõlpsalt ei läinudki. Ja teine asi, mida peaks kavast rõhutama, miks see reform on läinud nii, nagu ta on läinud. Et reformiseadus sai koostatud nii nagu tollal nii majandijuhid kui ka teised põllumajanduse juhid nõudsid, et et võimalikult tuleb anda õigus kohapeal. Ja nii see seadus ka tuli. Otsustamisõigus jäeti õigustatud subjektidele eelkõige, kelle otsuseid pidi siis kinnitama või võis võis ka nii-öelda veto peale panna reformikomisjon, et ega tegelikult reformikomisjonil nii väga palju otseselt otsustamisõigust pole antud, vaid seadusega kuulutati kõik see ühismajandite vara õigustatud subjektide varaks. Otsustamise õigus läks üle nendele, et reformikava, mis pidi täpsustama seda korda, kuidas vara jagunemine toimub, see oli õigustatud subjektide üldkoosoleku otsus mida siis reformikomisjon võis kas kinnitada või mitte kinnitada, tuli kõne alla ainult sel juhul, kui reformikava on vastuolus seadusega. Nii et kui veel, kui lühidalt kokku võtta seadus andis üldised raamid, mida tuli siis täpsustada reformikavaga koha peal. Kui me seadust tegime, siis me lootsime, et kõige kompetentsemaks inimesed on need, kes asja kohapeal on senini juhtinud ja ega tõepoolest meiega ei näinud mingit muud jõudu või niisugust siis intellektuaalset potentsiaali kusagil, et kes nüüd läheb ja hakkab maal neid reformikavu tegema. Nii et jäi üle ikkagi ainus reaalne võimalus, et need samad inimesed, kes seal ühismajandites on ja kes on ühtlasi õigustatud subjektid, et nemad selle kavaga kokku panevad vähemalt mõeldud oli ja osalt ka seal juhendites see niiviisi oli kirjas, et selle reformikava peaks esitama ühismajandi juhtkond siis või koostama ja esitama arutamiseks õigustatud subjekt nende koosolekule. Kuid seal ei olnud ka kusagil mingit keeldu selleks, et õigustatud subjektide mingi rühmitus oleks võinud panna omapoolse kava. Mul paraku ei tule küll meelde ühtegi juhust, kus selleni oleks jõutud, et oleks noh, et kui see majandi juhtkonna poolt, et te pandud kava tundus nüüd mitte vastuvõetav, et oleks suudetud siis teha mingisugust alternatiivset kava. Kuid ma ütlen, et minule lihtsalt ei ole teada, võimalik, et niisuguseid juhuseid siiski oli. Ja nüüd kuna see reform oli juba piisavalt veninud, siis muidugi juba oli jätnud ka aega nendele, kes olid senini seda asja juhtinud, mõelda, mis saab meist edasi ja kuidas oma positsiooni kindlustada ja kuidas siis edasi toimida. Kui vahel on öeldud, et see seadus oli nagu ausate inimeste jaoks tehtud meie poolt tõesti nii mõeldud ka oli, aga eks selle reformi käigus siis selgus, kes me ikka keegi oleme. Ja kui palju meil kellelegi see oma särk kihule ligemal on. Ja nii edasi, kõik need vanad head vanasõnad. Nii et reformikava tehti siis kohapeal ja see oleks pidanud olema seaduse järgi niiviisi, et igal õigustatud subjektile jääb võimalus otsustada, mis ta oma varaosaga siis teeb, kas ta tahab seda kätte saada või astub sellega kusagil ühingusse või midagi muud. Muidugi, mis puutub nüüd majandusühingute asutamist, siis seda reformi seadus ei reguleerinud, sest see oli reguleeritud teiste seadustega. Ja väga sageli nüüd tagantjärgi räägitakse seda, et vaat et õigustatud subjektidele ei olnud võimalust paigutada oma osakud sinna või tänna või seda istutud vara, kompensatsiooni osa või ka tööosakute. Aga keegi ei saa sundida kedagi võtma majandusühinguks, majandusühingud on vabatahtlikud ühendused. Ja kui me kolme või neljakesi teeme aktsiaseltsi ja me arvame, et me kedagi rohkem ei võta siis see, viies, kes küll tahaks tulla, temal ei ole mingit seaduslikku alust nõuda, et me teda osanikuks võtame. Küll aga on sellel viiendal õigus leida omakorda neli-viis või 50 inimest, kes temaga koos ühingut asutada ja seega siis ära teha. Ja nii et see on üks asi, mis paljud inimesed õigustatud subjektid reformi käigus nii-öelda maha magasid, lootsid seniste juhtoinaste peale, arvasid, et küllap mul on õigus ka sinna astuda kuid ei ole see asi enam nii. Ja veel üks asi, mida see tänapäevani veel praktiseeritakse ja mis ei ole veel kõikidele nagu arusaadav, et kui me oleme teinud ühe otsuse Ja see on käiku läinud, siis tagasi võtta enam ei saa. Ja näiteks praegu on niisugune olukord, et kui kellelegi on vara üle antud omandusse siis seda protsessi pöörata väga ja väga raske. Et noh, see meil siin olid need reformihaldurite koolitus ja see probleem oli muidugi väga teravalt üleval. Et aga tähendab, et kui juba teatud otsused on ära tehtud ja kui otsest seaduserikkumist ei ole, siis tagasikäiku anda ei ole mingit alust, kohus ei võta ültsepti. Kui seaduserikkumine on, siis saavad seda vaidlust eelkõige need, kelle huve on rikutud. Aga mitte keegi teine, kolmas. Nendes paikades, kus ei ole jõutud reformiga veel lõpule on enamasti vaidlus siis selle ümber, et kas varad on läinud uutele ettevõtetele või ka üksikomanikele üle seaduslikult ja keegi on seal nagu millestki ilma jäänud õigustatud subjektidele, eriti seal ühistatud vara kompensatsioonisaajatel on sageli selline proov, probleeme ja nii edasi. No põllumajandusreformi täiendamise seadusega seati sisse need reformihalduri institutsioon, mõnel juhul võib ka sellest kasu olla. Kui omavahel ollakse nii tülli mindud, et enam ei saa nii-öelda rääkidagi siis ma kujutan ette, et noh, reformihaldur erapooletu isikuna ehk saab nii-öelda midagi kokku viia ja ära teha. Kuid ega reformihaldur ei saa ka midagi vägisi teha. Ja ikkagi tuleb näidata ära siis, milles on olnud seaduserikkumised ja kas neid üldse on olnud. Sest küllalt paljudel juhtudel võib öelda küll, et on toimitud ebaõiglaselt. Kuid seadust otseselt rikutud ei ole. Ja paraku see jääb alati selleks, et seadus teeb küll õigust aga mitte õiglust. Nüüd, kui on seadust rikutud, siis ikkagi need, kelle huve on rikutud, see on nende asi, see asi päevavalgele tulla ja kohus teeb selle otsuse, kui seaduserikkumine on toimunud. Muidugi, kui see asi on selgeks räägitud, siis on alati võimalik ütleme, sellel ettevõttel, osaühingul või ühistul, kelle käes praegu vara võib-olla mitte päris seaduslikult on nii-öelda öelda. Hüva. On näha, et ma kohtus niikuinii saan, sellise otsused tuleb see vara ära anda ja annab vabatahtlikult. Või leitakse mingisugune kompromiss siis, et võetakse need rahuldamata õigustega õigustatud subjektid omale osanikuks, lastaks neil oma osakud sinna paigutada või midagi muud seal kokkuleppe asi. Ja kindlasti igal puhul on omad võimalused olemas, mida on võimalik leida. Aga mõnel juhul nagu on minugi poole pöördutud ja ma põhimõtteliselt ei, ei tahaks niisuguste juhtumitega üldse tegeleda, kus on nii-öelda täiesti omakasupüüdlikkus ldse ajenditel tülli mindud, ei tahetagi 11 kuulata, ei tahetagi teise poole õigusi millekski panna. No mina ei ole ei mingi täidesaatev ega karistav võimega, minu kolleegid samuti. Ja sellistel puhkudel on mõttetu kelleltki konsultatsiooni küsida ja võitja nii kaua advokaate palgata, kumbki pool, kuni teil vara jätkub ja siin ei ole midagi parata, kui inimesed ei leia mõistliku kompromissi, siis pole ka teistel seal eriti midagi peale hakata. Paljudel juhtudel on nüüd tagantjärgi inimesed jõudnud arusaamisele et nendelt on võetud nõusolek või koguni sõlmitud nendega leping. Selline, kus nendele hakatakse seda ühistatud, vara kompensatsiooni või ka tööosakute välja maksma alles aastate pärast. Ja med arvestades inflatsiooni ja, ja niisugust loomuliku raha oda vabamaks minekut, et selle väärtus hakkab kahanema. Midagi ei ole parata, see on jälle üks näide sellest, et kui on antud nõusolek tehingule nii-öelda sõlmitud leping ja teinekord käsigi alla pandud siis ongi see seadus. Ja ühepoolselt ei saa ühtegi lepingut tühistada. Või teise poolega alustada läbirääkimisi, et kas ta on nõus lepingu tingimuste muutmisega ja tõepoolest on näiteid üsna niisugusest, võiks öelda isegi, et ebaeetilisest käitumisest vanade inimestega, kellele lubatakse 10 aasta pärast siis see osake välja maksta ja noh, et kas 10 aasta pärast seda vanainimest enam ongi ja nii edasi. Kuid veelkord, et iga majandusliku otsuse tegemisel tuleb enne tõsiselt mõelda ja kui see on kord tehtud, siis midagi muuta saab ainult kahepoolselt ka varade üleminekukorra juures ikkagi, kui see oli reformikavas nii või teisiti ette nähtud. Ja kui see toimus vastavalt sellele, siis ei olegi palju midagi vaidlustada. Sest sageli on niiviisi, et viidi läbi näiteks avalduste vastuvõtmine teatud varade taotlemiseks, mõnikord ka osakutega enampakkumise korras ja kui seal olid ikka tähtajad ja asjad määratud ja seega nii ka toimus. Ja see kava oli kinnitatud üldkoosolekul ja reformikomisjon oli ka selle heaks kiitnud, siis on kõik seadusejärgne. Ja kui keegi magas selle tähtaja maha, ei suutnud organiseerida omale kaaslasi, kes oleks asutanud aktsiaseltsi või osaühingu ja üheskoos seda parataotlenud, siis nüüd ei ole enam suurt vaidlustada mitte midagi. Nii et põllumajandusreform on maainimestele üsna karm, karm kool ja selles koolis need, kes nii-öelda on õigel ajal õppimise maha maganud saavad üsna üsna raskelt hinnatud. Sellega, et nad jäävad oma võimalikust varast võib olla kas poolenisti või mõnikord ka, isegi suures osas ilma. Riigi esindajate töö oli kavandatud esialgset teistmoodi oli kavandatud, et nad saavad ka selle töö eest tasu kuid kuna seda ei tulnud, siis nii-öelda mida nõuda sellelt sulaselt, kellele palka ei maksta, selleks leitud vahendeid riigieelarvest. Reformi läbiviimine on muidugi suur töö ja igasuguse töö eest tuleb ka tasuda ja, ja seal muidki muidki kulusid. Selleks siis nähti ette reservfondi moodustamine. Ja sellest tuleb katta ainult reformi läbiviimise kulud, vaid ka hilinenud nõudmised, kui need on põhjendatud ja need veel peale reformi lõppu siis kolm aastat noh, peaks nagu seda ehkki hoidma juhuks, kui ilmub välja õigustatud subjekt, kelle nõudmised on rahuldamata. See oli viis protsenti vara maksumusest. Kuid muidugi sellega tekkis algusest peale mitmeid segadusi oskusi. Sest majanditel ei olnud muidugi kusagil sellist raha, mida nüüd kohe sellesse reformi läbiviimise fondi või reservfondi üle kanda ja polnudki kusagil üle kanda, sest et reformikomisjon pole ju juriidiline isik, kellele saab arveldusarve avada, mõnel pool küll tehti seda avati siis vallale eraldi arve ja selle kaudu seda kasutati paljudes kohtades, kus nagu need võid nimetada, reformi mõistlikult läbi viidi ja seal lihtsalt majandi juhtkond ei teinud sellest mingit probleemi ja ja polnudki vajalik mingisugust eriarvet avada. Nii et on külluses niisuguseid näiteid, kus sellega polnud küsimust. Aga oli ka selliseid juhtumeid, kus majandi juhtkond püüdis kõikvõimalikel põhjustel ja ette käänetel reformikomisjonile mitte anda vahendeid. Ja see tekitas siis ka omakorda suguseid, pingeid ja vastasseisu. Kuid üldiselt oli sellega siis ette nähtud, et reformi läbiviimiseks noh, ikkagi vahendid olemas. Ja kuidas nüüd siis õigustatud subjektid ja nende esindajad on selle rahaga ringi käinud, eks see on nüüd siis tagantjärgi igal konkreetsel juhul siis ka selga. Nüüd, kui reform ära lõpetatakse, siis ja tuleb ka ette näha, kellele see reformi jääk jääb ja kellele ta jääb, see peab nende hilinenud nõudmiste rahuldamisega siis ka tegelema ja neid rahuldama sellest fondist. Nüüd, kuidas siis paistab see reformi läbiviimine ja lõpetamise perspektiivid? Tundub, et kaks kolmandikku on siiski reformist möödas. Aga sellega on vist nii nagu sügisese vilja koristamisega et kaks kolmandikku või kolm neljandikku alul läheb kiiresti ja siis see viimane jääb venima. Ja tõepoolest, paljudes kohtades on vahekorrad läinud teravaks probleemid segaseks ja võimalik, et neid arutatakse veel mitme aasta kestel. Aga küllap seal on niiviisi igasuguste selliste suurte muutuste puhul, kui me võtame ka Eesti vabariigi algusaegu ja selle maareformi, mis kaugeltki ei olnud nii suure ulatuvusega nagu praegused reformid, kus nii-öelda kogu maa ja kogu vara läks ümberjagamisele siis olid ikkagi pool maad juba oli talude käes. Ja siis ka mehed vabadussõjast tagasi jõudsid, siis selgus, et maa oli juba jagatud ja need, kellele oli maad lubatud, et minge sõpra ja see tegi saate pärast maad. Näiteks Pärnus ma tean, et asutati siis, ent nende endiste sõjameeste selts, kes hakkas võitlema selle eest, et need sõjamehed ikkagi maad saaksid ja nii et see kestis kuni järgmise sõjani, jõutud ka selle asjaga lõpule. Nüüd, kas see põllumajandusreform on läinud nii, nagu ta mõeldud oli? Põllumajandusreformi eesmärgid olid eelkõige ühistatud vara tagastamise ja kompenseerimise reguleerimine. Ja ühismajand, tsiteeri organiseerimine. Ja selle reformi käigus pidi toimuma põllumajanduses üleminek põhiliselt talupidamisele ja muudele omandusel rajanevatele, ettevõtluse vormidele. Võiks öelda, võib vaielda selle üle, kui kas talusid on need vähe või palju, aga põhiliselt ju eraettevõtlusel põhinevatele vormidele on üle mindud. Nüüd on ette heidetud, et miks see põllumajandusreform on lahusmaareformist, et neid oleks pidanud tegema koos. Võib-olla et see on ka õige etteheide, aga need, kes seda ette heidavad oleksid siis pidanud sellega ka tollal välja tulema, kui oli õige aeg. Ja veel ütleksin, et me kaalusime küll seaduse tegemisel ka seda, et kuidas nüüd seostub maareformiga. Ja ma arvan, et me ühe prognoosi tegime õigesti, nimelt selle reform võtab väga kaua aega. Ja ühismajandite laudas ja ladudes ei oleks seisnud need varad ja oodanud, kunas maareformiga lõpule jõutakse. Nii et see vara, mis võis hävida, mida võidi laiali tassida, sellele me nägime, et see on vaja võimalikult kiiresti erastada, et see saaks peremehe ja maa, mis ei kao kuskile. Sellega on aega arutleda ja põllumajandusreformi seaduse puhul muidugi ka üks niisugune tegur on, et meil ei ole päris ühest arvamust, on ikkagi erinevad huvid ja see muidugi venitab seda reformi pikemaks ja tekitab ka probleeme, mida meil võib-olla mõnel pool tõesti tuleb veel hulk aastaid klaarida.