Lastetuba. Meie tänase laste ta saatekülalise kohta on öeldud, et tema töö, tema looming nüüd täiskasvanud inimesena et selle kõlamaailm on ergav, rebitud kontuuridega ja rütmist viidud. Et tema loomingu elu toonus on vägev ja spontaanne ja et kui seda värvides väljendada, siis võiks olla Lõõnska vere punane igal juhul värviline looming. Raimo Kangro. Oi kui toredasti öeldud ei tea, kes ütles. Seda ei anna välja. Aga kas te olete päris? Noh, ju ta siis on, noh ma ise ei oska nagu hinnata, ise arvan, et teen seda, mis mulle meeldib, lihtsalt. Kas värvid on olnud väga tähtsad elus? Ma pean ütlema, et nad ei saanudki mulle eriti tähtsad olla, nimelt meil on niukene, väikene värvushäired näiteks maasikal käia siis me oleme lüüloga väga hea paar maasikal käimiseks, sellepärast et leelo leiab maasikad üles, aga tema ei tohi neid süüa, sellepärast et temal on seal allergia maasikate vastu. Minul mingit allergiat ei ole, aga mina neid ei näe seal sellepärast et noh, need rohelised lehed, punased marjad natukene niimoodi, et noh, kui ma seda maasikakuju juba näen sind loomulikult ma näen teda, aga et noh, niimoodi, et selle lehtede sees teda üles leida on mul natukene raske, need leelo korjab ja mida mõlemal jaol Huvitav siis, et teie muusikat on purpurpunaseks tembeldada. No ju ta siis värv tuleb muusika kaudu välja mida silm terisestine. Ja see ongi see, et me oleme huvitavalt kõik. Samamoodi. Et kui need te mõtlete ennast praegu hetkel oma lapsepõlvemaale ja mängime nii, et panete silma kinni, mis tuleb kohe pilt silme ette praegu. Pilt tuleb silme ette, kui ma läksin esimesse klassi ja siis mulle kingiti sellel ajal õudselt poose, mänguasi oli nimelt niukene auto. Simm millel oli selline traat tagajärjeks seal traadi otsas oli niukene vändaga mingi väike kastikene keskusest vänta ringi 100, et siis auto sõitis põranda peal. No see oli tol ajal niukene, viimane sõna nagu võib öelda, ja ma mäletan, et ma olin kohutavalt õnnelik, kui ma selle auto sain. No Simm oli ka hästi luks. No ja sellega ikkagi niuksed tähtsad onud sõitsid, eks ole. Aga noh, rohkem niukseid, varasemaid mälestusi mul ei ole, noh, varasemad on lihtsalt niimoodi, mida mulle pärast öeldud, et see on niimoodi olnud, noh näiteks ma ei ole ilma sündinud, vaid ma olen keisrilõikega ilma tulnud hoopiski ja ja siis edasi edasi hakkavad juba kõik sellised juba kooliajal niuksed suurema ja mälestused ja need peale. Aga mina tahaksin teid kiusata ikkagi selle küsimusega, mida ma olen küsinud kõikidelt selle saatekülalistelt, et kui te nüüd natukene katsute pingutada, mis võiks olla kõige varasem mälestus ise päris iseendast, ma ei usu, et see auto nüüd see kõige varasemat No muidugi, ta ei ole kõige varasemaga, ausalt öeldes tõesti ei tule mitte midagi enne seda meeldima. Kui te mind siia saatesse kutsusite, siis ma ikkagi püüdsin nüüd muidugi mälus sorida kaja sobrada, aga aga noh, ju see oli siis niivõrd tugev elamus, et ta nüüd esimesena nagu sellesse kas see jäi alles otsinguid selle kõvaketta pealt varasemaid andmeid, nagu esile ei toonud? Tartu poiss 1949. aastal sündinud sõda oli lõppenud ja siis, kui juba silm hakkas rohkem vaatama ja aru saama maast ja ilmast, siis tundus, et kõik on juba rahulik ja ja turvaline. Jah, ega Niukest tähendab mis hirm oli kogu aeg, noh, tähendab ikka rahvas rääkis igasuguseid jutte ja siis olid sellised noh, nihukesed jutud taanistaleenist, et need olin ukse taga eesrindlikud ja siis on ta ema ja isa mõlemad avada, poiss, et kuskil ei räägi kõva häälega ja niisugust asja ei tohi teha ja noh, niisugune noh, teatud niukene, hoiatuslik ümbrus oli muidugi selle koha pealt, aga kas lapsena ei mõtle nende asjade peale? Ema isa käskisid vait olla ja noh, et mitte eriti palju selle koha pealt suud pruukida, eks. Nii sai ennast seal lapsepõlves üleval peetud kohaga. Aga noh, kui juba vanemaks sai, siis. Ma ei oska hinnata, mis väärtus oli või mis ta oli, aga igatahes tekkis meil seal Algkooli lõpus sündis kaheksandas klassis, tekkis niisugune noh, ütleme poistekamp, kes tahtis nagu oma sõna välja öelda asjade kohta, mis seal ümberringi oli ja ma mäletan, et siis oli just parasjagu see aeg, kus ei olnud saia saaderitega. Mulle sai õudsalt maitses. Võib-olla ka sellepärast, et ma tahtsin kunagi pagariks saada, aga no ei tea. Siis tegid poistekampa, hakkasime lendlehti, linnadel ülesse kleepima venelased välja ja andke saia ja nii edasi. Aga noh, eks meie, need niuksed konspiratsiooniteadmised olid väga väikesed, vaid saadi Tartu KGB poolt üpris ruttu kätte ja saadeti meid noh, igaüks kuskile laiali niisugustesse, eriinternaatkoolidesse. Te ütlesite, et te isegi kirjutanud neid, et teil oli just nagu Käid, Riho ja loomulikult muidugi tavalisest kustutuskummist lõikas oma letiga niuksed tähed välja kaad ja muudes üsna trampisime neid seal niimoodi vastavad sõnad kukkumise ajal. Aga vaatamata kõigele jumala Kaseks, KG-d oli ikkagi tasemel võrreldes meiega mingit 14 aastase poisikest, ega seal 12-st vaeküla internaatkoolis Rakvere lähedal seal Margus lõpetas, ongi kaheksanda klassi äraga. Nii et revolutsionääri ja karistus kantud Aga kui tulla nüüd tagasi pisema poisi ja juurde ja lapsepõlvekodu missugune ka toel. Kodu oli teinud, tähendab mul vanemate külasid aiapidamisega ema ei käinud terve oma eluaeg kuskil mujal tööl, tähendab, ta oli juba nüüd ütleme, et meie mõistes niukene füüsilisest isikust ettevõtjad olid nad mõlemad isa. Ülikooli juures seal remonditöökoda või usuga tehnilised. Aga koduli tõima selles mõttes, et vanemad pidasid aeda ja kõik viis last olime kah nagu vanasti taluski, lapsed pidid aitama neid kodutöid teha ja Need olid isegi omaette lõbusad. Ma mäletan, et kõige lustakamaid kevade poole seal olid väga suured kasvuhooned. Ja siis tähendab, lumevesi on taimedele palju kasulikum, kui sa lihtsalt vesi kevadet imega vedasime kasvuhooned, kõik lund täis, lumevedu sinna kasvuhoonetesse olid, noh muidugi jõle lustlik värksuse. Noh, ikka kolme teisi lapsi oli ka seal abishis oli noh, nihukest möllu ja kisa palju ja ja teine niukene Luslikum periood oli sügise poole siis kui kasvuhoonetes need tomatid olid, kõik oma tilgad ära kandnud ja nad maha müüdud ja edasi tuli kasvuhooned jälle tühjaks tehases. Nendest taimedest paratamatult ikkagi mingid tomatid jäid sinna taimede külge kahikaliseks. Kuule nüüd kasvuhoonetes tomatitest tühjaks, tegime käsile äge tomati tomati, Visside uus värkidega, täna. Sellest mulle niuksed, tervishoidm, mälestused. Kas oli siis kuskil äärelinnas oma maja? Seda Tartu linnaosa kutsuti pilpakülaks siin-seal noh Tähe tänavast alla jõe poole nad ja Kalevi tänava rajoonis. Kui seda kirjeldada natukene kodu ja aeda õue kasvuhooned, suur krunt Noh, Tartu muusikakooli ajal kutsuti mind Kangro Kangruulitsust, sellepärast täitsa krunt oli meil tõesti seal väga suur kunagi Karlova mõisniku käest endale ära ja ehitas sinna siis kõigepealt Eesti sellise üürikorteritega maja. Me elasime ühes korteris. Kui palju neid oli, kuus tükki oli siis veel nihukesi üürikortereid seal. Ja siis ta ehitas oma krundi peale veel L1 maja seisab sai siis nagu vanemale keskmisele vennale ja nüüd selle krundi peal oli siis kolm meie maja reas. Üks nagu Tal oli meie käes, aga seda kahjuks neid enam alles ei ole, sellepärast et Tartu linnaplaneeringuga nende uute sildade ja kõikide muude asjadega seoses lammutati sealt kõik maha ja ehitati paneelmajja tasemele. Praegu käin siis ma tean, et seal oli mul kunagi lapsepõlvekodu, aga seda kodu tegelikult enam mulle. Teie peres kasvas viis õde-venda ja Raimo Kangro oli kõige noorem laps hästi hoitud ka vä? Ega vist küll ausalt öeldes, aga mind hoiti tervis hästi olnud, eriti keskmine õde ja ja keskmine vend, tähendab, vanem vend, vanem õde ka muidugi väga lihtsalt ealine, vahepeal oli niivõrd suur melon vanema vennaga 17 aastat vahet, noh tema oli ka, noh, ütleme juba niukene oma elu peal inimene, kui, millal need noh, ütleme roostane või midagi niisugust, oli keskkonnaõde oli jälle see, kes mind igale poole kaasa vedas, kus ta läks nutma. Ta õppis selles Tartu pedagoogilises koolis õpetajaks õpilases ta käis, noh, igasugustes lastelaagrites ja nii edasi ja siis noh, mina olin nagu tasuta kaasaanne, tal kogu aeg alati kaasas. Ümbruskonnas oli reisilapsi, nii et sõbrad olid siis kõrvalhoovides. Rahandusega, ma mäletan seda, et noh, ma ei tea, mis klassis oli, tähendab, ühesõnaga, hakkasime juba keemiat õppima. Noh, kus ta võis olla mingi kuues klass või seitsme midagi sellist. Ja siis saime teada selle värgi, et nad kui mingisse happesse mingit metalli panna, et no siis hakkab gaasi tulema ja just vesiniku isegi või ma ei tea, mida enam, aga tegin muidugi, tegime poistega seal jõle priimad katsetega, siis tekkis pauk kaasa. Ja ma mõtlesin, et paneme põlema kiftid, leegid tulevad excuse kärakas, käis terve kvartali, mammid hakkasid mind taga. Said nalja nabani, aga õnneks õnneks kere peale päris ei saanud, selle eestlast jumakas oli ikkagi need. Hambad värisesid. Tollal veel ei lastud rakette, nii nagu nüüd. Ei, aga no ei tulnud selle pealegi, see pauk võib tulla, sest meil oli lihtsalt jõle põnev. Susiseb ja vusisega ikka. Kõmakas käis ikkagi üle mõistuse. Aga katki muidugi kõige huvitavamad. Kondid jäid terveks ja hing sisse. Kuidas isa ja emaga suhted olid? Mul ei ole midagi niisugust, et noh, mingi kompleks või selline, nad olid lihtsalt töökad, ausad inimesed jääda või ausalt öeldes minu jaoks nad tegid parima, mis nad oskasid. Ma ei oskagi oodata, suguluse kaudu, käib. Minu ema ja, ja selle tädi ema olid õed. Et noh, ikkagi mina kutsusin tädiks teda lihtsalt tärianalide. Tädi Jana oli just see, kes emale ikka soovitab. Nii. Vanemad õpetas seal algul mulle natukene klaverit mängima, et kuidas näppe panna ja kõike muud niisugust asja teha. Ja siis tädi ana oli ka see, kes emale soovitas. Kas ema oli natukene nagu lähedasem inimene? Lapsed hoiavad ema poole ikka rohkem kui sealpool. Millegipärast on niimoodi. Väiksest peale ja see muusika õppimine, et kui juba vanem õde soovitas ja, ja ema ja siis tundub, et see oli peres täiesti olemas. Muusika. Ja kõik õed-vennad oskavad mingit pilli mängida. Ema-isaga kahjuks ei oskanud, tagais armastan hirmsasti laulda. Kui ta ükskõik mis tööd tegi, kas seal aias või siis oma töökojas suid töötoas, nagu me kutsusime midagi meisterdas, siis lõika kas vilistas või laulised, niukene, päris kena lauluhääl. Aga noh, sellest Brow music olen ma nagu oma perekonnast või suguvõsast sugu pärast, mitte suguvõsas oli meil veel vot sedasama. Sedasama tädi liini pidi ema kaudu sugulastega, see aasta oli onu Vello ümber kus oli kah isetegevuslik, helilooja ja orkestrijuht ja, ja muusikaõpetaja. Nii et noh, me oleme siis nagu kaks selle selle suguvõsa Niukest profimategijat. See nii-öelda päris tõsisem tegelemine läks lahti tegelikult siis, kui ma muusikakooli läksin. Ja seda just tänu niisugusele inimesele nagu Semm-Sarv, Aleksandra Semm-Sarv, tema oli sellel ajal Tartu muusikakooli direktor ja, ja siis ka tänu niisugusele inimesele nagu oli Bruno lukk. Juhtus lihtsalt selliselt, et Bruno lukk, kui oli, siis. Kuidas öeldakse, kast kooli inspekteerimas või midagi sellist ja noh siis ühesõnaga selle inspekteeritavate tundide hulka sattus ka minu klaveritund ja no siis ühesõnaga nagu vestles, maga päris tõsiselt. Ja siis noh, pani selle mõtte pähe, tasakaal tuleb tõsiselt tegeleda, käivad noh, sinnamaani oli muusika minu jaoks lihtsalt põnev ja lõbus asi, aga ma ei unistanud üldse lapsepõlvest muusikuks saada. Minu unistus oli saada Pagariks, mulle õudselt meeldis. Ütleme, et mul on valge müts peas ja jahub pilved ümber ei ole niuksed healõhnalised, saiakesed ja kõike puhasele nendeks mulle palju rohkem. Aga siis tähendab just tänu nendele kahele inimesele Noh, nii-öelda muutusse asjast arusaamine Muusikaõpingud on ju mõnes mõttes isegi koormavad lapsele, sest et kui sa tahad mingit instrumenti tõeliselt ikka osata, siis see tähendab harjutada ja harjutada ja loobuda väga mitmeski lumesõjast, vast. Ja nii ta on, aga kui asi tõsiselt huvitama hakkab, siis see, see vaev ei oma üldse tähendust, sellepärast et see siht, eesmärk, mis sa teed, kluse tahtnud minna, see on palju nauditavam, kui, kui sellele mõtlemine, et oh jumal, ma pean nüüd jälle viis tundi klaverit harjutama. Vahel ma rõõmuga mängisin pakas või mingi seitse-kaheksa tundi päevas tegin. Ja seal ilusti lihtsalt, sellel oli mulle suur rõõm. Mingi vaev. Kas mahtus sinna muud ka lisaks muidugi mängud ja needsamad poistega koos ettevõtmised. Aga mingisugune huviala, Velvi harrastus, mingi ring või kuskil käimine? Nojah, kui ma nüüd päris nii-öelda tõsiselt hakkasin muusikaga tegelema, seks, magasin, oh jumal, neid ringe oli meeletult palju, igasugused fotoringid, näiteringid, no mai ma olin ju suur näitleja Tudulinnas, selles mis ta oli Vilde nimeline rahvateater ja seal oli niisugune näidend nagu issand, kas taoline trummilööja oli ta pealkiri saata siis? Ei, ei, see oli noh, tähendab midagi samasugust, ka sõjaajast kuskil niimoodi vaprat, no seal oli kaks, kaks poissi osa ja siis noh, mind valiti selle ühe poisi osaks välja ja teist poisi osa mängis. Talviste poeg oli ta Lembit Eelmäe poeg. Nii et jah, mul oli ka väike näitlejakarjäär olemas. Siis peaaegu oleks filmi sattunud. Issand, ma ei mäleta, mis film see oli, aga selle mingitest jalgratturitest või midagi niisugust Tallinn film tegi ja siis seal oli ka mingeid poisse vaja välja valida ja ma olin isegi proovivõtetel, aga noh, ilmselt kas mu nägu ei meeldinud või mis seal oli, igatahes noh, mina selle filmi pääsenud. Aga siis koolis oli noh, igasugused näiteringid ja mulle õudselt meeldis, noh siis tehti seda isetegevust võib-olla natukene isegi rohkem, kui praegusel ajal. Tüdrukud tantsisid ja kõike siis mulle meelde selle klaveriga vaata seal ja ja siis on veel üks niisugune. Ansambli mis õhtukellad või selle laulu tegelik pealkiri on? Mulle õudselt meeldis see ja siis ma tegin omaarust niisuguse ilusa seade kõik kolme hääle peal ja kõik tüdrukud välja ja hakkasime seal harjutama, aga noh, see oli mingi viies või kuues klass, kus küll. Aga noh, siis me ei saanud kuidagi neid kolme hääle peal seda asja kokku ja ma mäletan siis jubedalt, noh, tüdrukud muidugi rääkisid sellest, et kostüümid teevad, neil olid kõik juba kleidid välja mõeldud, ma ei tea, mis värvi ja kuidas nad kõik seal olema pidid. Aga noh, laulu ei olnud meil veel ühtegi selgelt noh, igal õhtul C3 meil välja, siis ma mäletan jubedalt, vihastasin selle peale, et see on selle klaverikaane kinni, tõmbasin noodid puruks jääma, et mina selle asjaga enam ei tegele üldse. Järgneda siis plika tegelikult muidugi selle olid kokku kleepinud ilusti ja tõid tagasi ja aga noh, selle nii-öelda ansamblit tegutsemiseni ikkagi kahjuks ei jõudnud. Aga nüüd aasta tagasi sellesama esimese klassi kokkutulek ja siis nüüd olid tüdrukud kõik selle laulu ilusti kõik ära õppinud ja laulsid seal ja täitsa kihvt oligi ta teri. Tehing oli ka päris kihvt, meil oli niukene. Ma ei tea, kuidas seda fototehniliselt nimetatakse, aga niisugune lõõtsaga aparaat oli jõle kihvt pilte teha, sest et absoluutselt välja hüppas kõigepealtvaatajad, et kuidas selleta näod ja asjad kõik hakkavad tulema, see mulle täitsa meeldis. Aga nüüd viimasel ajal ülemana fotograafiaga enam Esimesse kontorisse ka seal selle ära ilmutab ja ongi asi tehtud. Aga siis tuli ju kõik need ilmutid ja kinnitada, kõik need asjad ju segada veel seal, teha. Raimo Kangro on üks vähestest eesti heliloojatest, kes on oopereid kirjutanud. Missugune oli esimene kokkupuude? Ma olin vist arvatavasti mingi üheksa aastane või nii. Ja siis ema viis mind Vanemuisesse ja seal oli parasjagu Mozarti Cosi fan, tutte. Pööraselt meeldis, ooperi koju tulin, siis oli mul kindel teadmine, et ma nüüd kirjutan kaupper ja siis sattus niimoodi, et mingi süžee peab olema ja ja siis oli, vennal oli laua peal Loomingu Raamatukogu Lopetegui Kase vilja täht issand kihvt, igasugused maksud, krahvid ja aadlikud. Kompena õhkkond oli Salani kogusi fantutiski, eks ole. Jaga noodipaberit ei olnud ja siis võtsin ühe joonile vihik, kui lehe joris joonlauaga sunnidiooni juurde tõmmatud, nad ilusti nii soontega ilusti süsteemis oleks ja paar teemat kannatasin välja, aga noh, kaugemale nagu tookordsed oskused ei lubanud minna. Aga selle eest on mul ikka rõõmsalt praegugi riiulis alles. Alles kaks teemat kestab mul lapsepõlvest ikka olemas. Hiljem kasutanud ei ole. On nad siis liiga lihtsad? Noh, ilmselt vist natuke niuksed, kui kada. Ei ole. Aga kuidas loomine siis olid, solfedžotunnetust ei olnud või ütleme seda niisugust helikirja tunnetust ei olnud veel nii palju, et kirjutada lihtsalt sai enne mängitud klaverile siis märgitud noodid. Ja muidugi noh, ega mina ei teadnud üldse, kuidas see asi käib, noh, mul oli ta lihtsalt sellega, et kuna põnev ja ma proovisin, tähendab annab sõna, tegin üldse seda, mis pähe tuli, et see vahva, seda ma tegin, aga aga noh, et kuidas need asjad täpsemalt käivad, seda sai hiljem teada ja omandatud. Aga noh, esimesed niisugused nagu päris kompositsioonid tegin ma Tartu muusikakooli ajal siis kui ma vist üldse Tartu muusikakooli ajaloos esimesena andsin sellise noh, nagu öeldakse, klaver, Aabenneta klaveriõhtu. Kus ma seal mängisin, Bachi, Mozartit, part, noh, kütta. Ja siis mõtlesin, et ehk vastikana läheb nii hästi, et noh, nagu kutsutakse teist korda küll välja, et noh, mõni lisa bana tuleb mängida. Muidugi ka kõik need esimesed tööd, mis inimene teeb, on ju mingi eeskujuga või noh, mingi sellise mõjutuse kõnet? Ega natukene partoki moodi. Muidugi olid need esimesed asjad. Muusika kirjutamine, see tundus siis olevat põnevam, kui olla ise pianist või milline see kaalukauss, nagu raskem oli, ma mõtlen just koolipoisi jaoks. No minu jaoks on järjest rohkem, kas põnevamaks kujunemas, ise välja mõtlemine, tähendab muusikat saab ju igat moodi teha, pilli mängida ja nii edasi. Aga interpreteerimise vahendav funktsioon mulle ei tundunud nii huvitav. Nüüd ongi läinud selle peale, et ma ausalt öeldes, kui praegu mulle keegi ütleb, et nad mängiks klaveri peale, siis ma hea meelega renebelikum näo pähe klaveritest võimalikult kaugele. Ei taha enam avalikult esineda. Jazzmuusikakooli ajal. Ma võitsin. Nihukese oli balti muusikakoolidevaheline, pianistide konkurss Sharma võitšillatud, mõned niuksed saavutused on kah olemas. Ja muusikakool on tõesti väga hästi lõpetatud. Muusikakoolis oli mul väga kiire. Ma tegin neli aastat kolme aastaga ära. Ma ise ka ei saa aru, miks ma seda tahtsin teha. Aga nii ta läks. Lõpetasin ikka kiitusega. Kas kooliajal oli sellist hooandjat kedagi veel lisaks õpetajatele näiteks mõni sõber või sõbranna? Kooliajal me tegime ka jälle igasuguseid põnevaid asju tähendab niisugune väga-väga põnev inimene, nagu Mall Sarv oli Tartu muusikakoolis. Eks ole, kas seal Bachi laulsid ja igat moodi ja siis tuli niisugune mõte pähe, et aga jumal, Vainot mikspärast me võtame selle Mozarti partituuri ette, laulame talle orkestri hääled ära. Ja siis mõned puhkpillimehed, Vello Sokos näiteks praegu on Estonia muusika Estonia orkestri orkestrantide. Tema oli siis nuuskan ega seal kaasa aitama natukene nihukese vokaali ja pillide seguga. Lõpuks tegime seal orkestritele kõrvale ja tuli päris vahva välja. Ja siis noh, igasuguseid eksperimente sai tehtud, siis seisval. Lahendab repareeritud klaveritega ja noh, põnev oli kogu aeg, mis pähe tuli, seda ja alati ikka kedagi kaaslasega, kes nagu kaasa tulid, ise ideid välja pakkusid ja siis oli väga tore. Mäletan Kersti Sumera Lepo Sumera abikaasaga. Mängisime Bachi kahe klaverikontserti, täna ma mäletan seda eriti sotsee mulli kontsert, seal tuli meil päris ilusti välja ja õnnestuks isegi niimoodi teha, et muusikakooli keelpilliorkester mängis orkestrist kõrvale ja Endel Nõgene oli dirigent ja nii et noh, nagu me olime niuksed keskkooli Muusikakoolipoisid ja tüdrukud kõikides oma ettevõtmistes ka oma sellistes põnevates enda, millest avastamistes ja, ja loomingulistest säramistes on ikka aina muusikaga ennast sidunud. Nojah, vot see muusika, kui sa temaga tegeled, siis ta on kõik ega sinna eriti palju midagi ei mahu kõrvale. Ongi elu, ega ei olegi midagi. Sparti mahtunud? Sporti ma ei ole kunagi eriti teinud, ehkki muusikakooli ajal ikka olid need paganama spordipäevad või kuidas neid kutsuti, siis. Eks seal seal siis natukene juustu midagi tehtud, aga noh, niukene. See oli nagu sunniviisiline Olete nojah, ega nii väga huvi ei olnud seal nüüd just kas sa saad sealt meeter 20 või meeter 70 üle, hüpatakse Lügamagaks, õpilased hüppasid ära ja pärast seda rahulejates noh, näiteks ma imetlen Olav Ehalat ja ja veel mõndagi teist muusikut, kes tõepoolest on väga head proffid ja nii edasi ja tegelikult teevad huviga sportinud noh, minu imetlus neile, aga ma ei ole, ei ole segatüüpi. Kui te need Raimo Kangro ise kokku võtaksite mis te enda arvates olete oma lapsepõlvest oma lastetoast kaasa võtnud oma suure inimese maailma kõige olulisemat? Siiamaani, mulle meeldib nii-öelda aiatöö noh, töötab ju ka viimasel ajal, ma ei ole lihtsalt eriti teinud seda ja, ja nagu leelo ütleb, et mul on vist niukene hea käsi. Tähendab kõik, mis ma olen kasvama pannud, kasvama läinud. Puud ja lilled ja muud niisugused asjad, et noh, see on arvatavasti sealt pärit. Ja eks vist nagu iga inimene, ma olen ka mina lapsepõlvest osa võtnud selle teatud rõõmsa avastamise, mis lapsepõlve ka ju kogu aeg käib kaasas. Ja need meenutused ja mälestused sellest, et et kui tore, siis oli. Lastetuba. Oma lapsepõlvest jutustas Raimo Kangro. Temaga ajas juttu Reet Made.