Avaliku arvamuse uurijate jaoks on hetkel kõige enam tähelepanu nõudvaks teemaks lähenevad Europarlamendi valimised. Ei saa sellest mööda minna selgi korral. Eurovalimiste lähenemisest annavad muuhulgas tunnistust välisajakirjanike sagenevad visiidid Eestisse. Esimene küsimus, millega nad avaliku arvamuse uurijate poole pöörduvad, puudutad Eestis prognoositavad pretsedenditult madalat valimisaktiivsust. Nimelt näitas sel kevadel tehtud eurobaromeetri uuring, et Eestis kavatseb kindlasti valima minna vaid 21 protsenti kodanikest. Tundub uskumatu, eks ole. Et kui arvestada, et 99. aastal käis Euroopa Parlamendi valimas vaid 31 protsenti soomlastest, 30 protsenti hollandlastest ja 24 protsenti brittidest ei pruugi Eesti vastav näitaja välispressile nii utoopiline tundudagi. Tõsi, 15 vana Euroopa Liidu liikmesriigi keskmine valimisaktiivsus oli viis aastat tagasi 49,8 protsenti. Milles on asi aga selles, et eurobaromeetri metoodika alusel peab küsitlusele vastaja hindama valimistel osalemise tõenäosust 10 pallisel skaalal, kus 10 tähendab kindlat osalemist ja üks kindlat mitteosalemist. Kui hindamiseks antakse kasutada Niibiks skaala? Ei kipu loomult ettevaatlik eestlane ennast sajaprotsendiliselt kindlaks osalejaks märkima. Kunagi ei või ette teada, mis sind ees ootab. Rahvasuus on hästi tuntud anekdoot sellest, kuidas mees hakkab sauna minema. Võtad ihagi kaasa, kuid satub hoopis vanglasse, kuna ei oska politseiniku pärimise peale kosta, kuhu ta läheb. Faktum on oma küsitlustes andnud vastajatele osaluse hindamiseks lühema ja konkreetsete tähendustega skaala. Ja selle põhjal peaks valimistest kindlaid osavõtjaid olema 37 kuni 38 protsenti. Umbes samasse suurusjärku ulatub osalejate protsent ka eurobaromeetrist. Kunnas Ameeriksine skaalapunktid kaheksast 10-ni. Samal tasemel osalusprotsendid on välja tulnud ka Turu-uuringute aktsiaseltsi ja EMORi küsitlustest. Mõistagi pole ka see osalusest üleval kõrge. Ent arvatavasti lisandub kindlatele osalejatele neidki, kes praegu omaosalust tõenäoliseks hindavad. Vähemalt on nii juhtunud varem riigikogu valimiste ajal. Kuid sajaprotsendiliselt ei saa kindel olla, et eurovalimistel kehtib valija käitumises sarnane loogika. Sest valimised ise, nende tähendus rahva jaoks on erinev. Ja võrreldes riigikogu valimistega käituvad teistmoodi ka erakonnad ise. Võrrelge mõttes tänavapilti ja avalikku mõttevahetust kolm nädalat enne riigikogu valimisi ja praegu, kas leiate erinevusi? Kõige tähelepanuväärsem fakt praeguses valimiskampaanias ongi vist see, et kampaaniat pole ollagi. Ja see on teine asi, mida välisajakirjanikud Eestisse jõudes kõige rohkem imeks panevad. Näib, nagu oleks kõik erakonnad südamesse võtnud Isamaaliidu poolt levitatud kleepsu mis kodanikele suunatud valimiseelset teavitustöö kahjulikuks kuulutas ning rahval oma postkastid valimisreklaami ees sootuks lukku keerata soovitas. Sellise lähenemise puhul visatakse koos pesuveega vannist välja Galaps. Tõepoolest ei ole valijale tarvis mõttetuid klantspiltpostkasti risustama. Kuid ometi oleks informatsiooni vaja oluliselt enam kui koduste esindusorganite valimise korral. Riigikogu valides on veel vähemasti erakondade varasem tegevus silme ees, mis annab valiku tegemiseks kindlama aluse, kui ilusad ja ülespuhutud lubadused. Sellest, aga mida Euroopa liit õieti endast kujutab, keda ja milleks me sinna peaksime saatma, on vähestel selge ettekujutus mida hakkavad need kuus inimest, kelle me välja valime Brüsselis ja Strasbourgis tegema, millised on nende võimalused, kas nad seisavad ühiselt Eesti asja eest või kisklevad omavahel nagu koduses parlamendiski. Kahjuks näib olevat nii, et kui jah-sõna oli valijatelt sügisesel rahvahääletusel välja meelitatud lõppes kah aktiivne teavitustegevus. Praegune vaikus valimistetandril Aga signaliseerib valijatele vaid üht. Tegemist on suhteliselt vähetähtsa, et mitte öelda mõttetu üritusega. Umbes nagu Tallinna alkoholihääletusega, kuhu tuli oma arvamust avaldama vaid seitse protsenti linnastest. Kuid äkki ongi tegemist mõttetu üritusega. Kolmapäevases Eesti televisiooni valimisstuudios jõuti ikka ja jälle tõdemuseni, et enamikul erakondade valimislubadustest pole mingit seost poliitikute praktilise tegevusega Euroopa Parlamendis. Olles juba ette veendunud valijate võimetuses eelseisvate valimiste tähendust mõista, keskenduvad erakonnad kodustele teemadele ja püüavad end arusaadavaks teha üldiste loosungite abil. Või äkki polegi see, mis laadi töö neid Euroopa Parlamendis ootab, selge poliitikutele endile? Miks siis muidu seatakse õlale koodide rikatid ning valmistutakse nagu Mahtra sõtta minekuks, lubades kaitsta Eesti krooni, võidelda Eesti eest Euroopas millestki või kellestki läbi murda või kaitsta meie viimset reliikviad vabadust muide samast filmist, millest on laenatud viimane loosung leiab tsiviliseeritud Euroopaga sobiva vastuse taolistele punnistustele. Matsid jäävad matsideks. Meie poliitikud on korduvalt mõista andnud jäävad avalikku arvamust lolliks. Seda kinnitas omal ajal Mart Laar. Seda teeb ka uut poliitilist kultuuri lubanud Juhan Parts, kes teatab, et põhimõtetega poliitik peab alati olema võimeline langetama avaliku arvamusega vastuolus olevaid otsuseid. Kõrgeim riiklik tarkus on poliitikute meelest koondunud Toompeale. Ei, ma pole sugugi seda meelt, et valitsused ja poliitikud peaksid tegema kõike seda, mida avalik arvamus tahab. Kuid nad peavad oma plaanidele ja tegudele saama avalikkuse toetuse, see tähendab, nad ei tohi teha seda, mida avalikkus ei taha. Erakondade riiklikku rahastamist ei suurendatud mitte sellepärast mitmekordselt et oleks võimalik endale tsitadelli rajada, kus segamatult rahva helget tulevikku kavandada vaid ikka selleks, et kasutada rahasidemete tugevdamiseks valijatega, ületada rahva järjest süvenevat poliitilist võõrandumist. Kui järelejäänud kahe nädala jooksul ei suuda poliitikud ennast sedavõrd kokkuvõtted, suudaksid rahvale selgeks teha, mida ja milleks me 13. juunil valime võivad eurobaromeetri kurvad prognoosid eestlaste madalaima valimisosaluse kohta tõeks osutuda.