Keelekõrv, 523. saade. Head kuulajad, mäletate, et ma lubasin teile kuulamiseks anda kõik salvestused, mida tegin Wiedemanni keeleauhinnapäeval Väike-Maarjas nüüd jaanikuul kuulamegi seid ja esimesena kuulame Wiedemanni keeleauhinna tänavuse laureaadi Viivi Maanso ettekannet Väike-Maarjas. Viivi Maanso on teatavasti pedagoogikateadlane õpetajate õpetaja ja rohkete eesti keele õpikute autor. Siin tema kõne, välja arvatud paar väikest näidet, mida ta tahvlile kirjutas, neid me raadios edasi anda ei saa. Head kuulamist. Kogu meie emakeeleõpetajateperele on tänavune keeleauhinna komisjoni otsus üsna suur tunnustus. Tunnustus eesti koolile terviklikult ja eriti neile õpetajatele, kes oma kutsetöös on ka neil aastakümneil, kus ring eesti keele ümber ähvardas kitsamaks tõmbuda. Kes variõppekava käsitades vaatasid ka oma kutsetööd kui rahvuskasvatuslikku ja kultuurilist tegevust. Et nüüd Tunnustatakse kui ma mõtlesin seda, millest rääkida, millest alustada, siis meenus vol kaks niisugust minevikumälestust. Üks oli niisugune, et ma hästi ei tea, aga see oli siis, kui ma käisin teises klassis või kolmandas klassis. Igatahes meie klassijuhataja emakeele õpetaja proua hakk andis klassile niisuguse ülesanded. Kujutlege, mis juhtub, kui ühel päeval keelt ei ole. Teiste hulgas küsistega mind ma ei mäleta, mis kaasõpilased selle kohta ütlesid, mis nad vastasid? Ma mäletan ainult seda, et kuigi ma olin hea õpilane, siis jäi vastus õpetajal saamata. Ma ei osanud sellele vastata, nutt kippus peale. Ja kui, kui ma siia õhtul voodisse heitsin, siis see mõte kiusas mind veel kaua. Kas lugupeetud auditoorium oskab seda kujutada, mis juhtuks, kui keelt ühel päeval ei oleks? Hiljem olen ma seda küsimust kohanud paljudes välismaa keele õpikutes, olen seda isegi esitanud oma õpilastele ja üliõpilastele. Õiget vastust ei ole ma sellele siiani saanud ja tuleb tunnistada, et mu kujutlusvõime ei küüni ka tänapäeval selleni, mis siis juhtuks, kui ühel päeval keelt lihtsalt ei oleks. Teisest tegelikkuses tõepoolest aset leidnud, kuid ometi niisama raskesti kujutletava situatsioonist rääkis mulle ema ja ta jutustas seda korduvalt. Kõneldes oma kooliaastatest Rakveres muide möödunud sajandi esimese aastakümne vahetusel. Ema oli sündinud aastal 1902. Tollal oli Vene keele ametlik surve tugev. Nii tugev, et õpilased ei tohtinud omavahelgi eesti keeli kõnelda ja kes selle Vaspeksis, sellele pandi, rangid kaela. Ma ei tea küll, millised need rongid olid. Toona tekkis kujutlus tavalistest niisugustest hobuserongidest. Kujutasin neid, siis kujutan ka praegu niisuguste suurtena hobuse higist määrdunud, täna umbes niisugused, nagu neitsid, muuseum, miski näha võib ja kujutasin neid olevat siis nende väikeste tüdrukute kaelas, kes seal vaheajal ringi jooksid ja saagisid range tulnud nii kaua kanda. Kui karistuse alune kuulis kedagi teist kõnelevat emakeeli. Ja sellest siis peatas õpetajale siis ta sai karistus rangid sellele üle anda, kelle peale ta kaebas Celeda välja andis, kelle ta ära andis. Paljudele neist, kes oma kodumaalt aastakümneid hiljem lahkuma pidid jäi oma emakeel mitte suhtlemise vait, üksnes mõtlemise keeleks. Muidugi harjub inimene ajapikku kõigega. Kuid seesuguse situatsiooni ränkraskust tajusid ja, ja tajuvad ka tänapäeval ilmselt üksnes need, kes oma keelest sunnitult ilma on jäänud. Tavaliselt me sellele ei mõtle. Me ei mõtle sellele nii, nagu me ei võista kalliks pidada midagi niisugust, mis meie ümber tundub olevat lihtne ja loomulik mis meid iga päev ümbritseb. Olgu see siis must leib, puhas vesi ja õhk, hea nõuanne, siiras sõprus ja palju muudki. Miks me siis ei suudab kujutleda elu ilma keeleta? Küllap seepärast, et et keel on see, mis hõlmab meie elu tõepoolest kõik sfäärid. Ta võimaldab kõige mitmesugust teavet küsida ja vastu võtta, salvestada ja säilitada, meelde jätta ja edasi anda. Ning mitte üksnes vahetult praeguses ajas ja ruumis, vaid ka väga kauge aja taha ja väga kaugele eemale meist. Aga keel võimaldab ka tundeid väljendada, kaasinimesi mõjutada ja suhteid luua. Võimaldab head aja viidedki lugeda, raamatut lihtsalt lobiseda või vaielda, nalja heita, nii nagu Martin Ehala kenast ütelnud, et rõõmukeelest ei tohi tappa. Mis aga veel olulisem ilma keelemärkideta ei suudaks me mõtelda, ei suudaks analüüsida, üldistada ega aru saada paljust seesugusest, mida me vahetult ei näe, ei kuule, ei saa kompida ega kuidagi konkreetsemalt kujul sunnetada. Üsna sageli öeldakse, et eesti keelt ei taheta õppida. Seal õppimist ei peeta vajalikuks sky. Ja see tundub olevat mõnes mõttes loomulik sest emakeel on ümbritseva keelekasutuse mõjul oma kõige põhilisemas osas omandatud omandatud juba lapsepõlves. Ja mitte üksnes sõnavara, vaid ka keele põhivormistik. Põhiliste lauset tegi koostamise ja moodustamise oskus. Kõige selle kaudu juurdub inimlaps oma vanemate ja oma rahva mõttemaailma. Ümbritsevat omandab teatav elamiskultuuri. Aja jooksul saab lapsest täiskasvanu, kes suudab mõtelda oma mõtteid ja avaldada oma mõtteid, mõista ka teiste mõtteid ja mõjutada kaasinimesi. Milleks ja mida siin on siis veel vaja õppida? See on küsimus, millele on esitanud ka paljud õpilased. Ja kui tänagi siin on noored võib-olla nendelgi, mõnikord sisimas on niisugune mõte ja milleks siis ülemöödunud aastal üks Tallinna pedagoogikaülikoolis tehtud seminari tööli selles mõttes õpetlik. Ankeedile vastasid nimelt viie kooli gümnaasiumi õpilased. Ja küsimus oligi siis selleks, et milleks seda keelt õppida, kuidas, kuidas seda hinnata, kas teda üldse vaja on. Ja üksnes vähesed jaotasid vajadust eesti keelt gümnaasiumis veel õppida. Sest selles aines pidi kolmet kätte, saame rahuldava hinde kätte saama ilma õppimatagi. Sellega tullakse ju taime. Kaks protsenti küsitletuist poistest tunnistasid, et nad mõnikord kodus ka töövihiku ülesandeid lahendavad. Keeleõpikut ei tee, ei teinud enda ütlust mööda lahti kodus needki. Ja mida siis vastata niisugustel õpilastele, kui nad küsivad, et miks õppida keelt, mida me niigi oskame. Maailmas on ju nii palju muud ja huvitavat, kasvõi sedasama arvuti ja internet. Valmis tõmbab ja võlub palju rohkem kui, kui meie keel. Kui neid vastuseid lähemalt analüüsisime, siis küll ilmnes, et eesti keele õppimist samastasid need noored, kes selle vajadust eitasid keele struktuuri, tundmaõppimisega ja keelereeglit õppimisega. Ja võib-olla siinkohal tuleks teha niisugune väikene ekskursi emakeele õppimisse üldse. Kui juhinduda puhtpraktilistest eesmärkidest heast keelekasutusest, siis võtaksin appi Friedebert Tuglase hea sõnameistreid, kes on öelnud, et meie räägime ja kirjutame lõplikult ikka ainult selleks, et midagi selgelt öelda. Mõtte on tähtsam kui kõik muu. Ainult lugupidamine mõtte vastu sunnib meid ka lausekujus ja sõnavormides otsima selgemaid lühemaid täpsemaid ning kõlavamaid väljendusi. Ja kui me räägime siis keelekasutusest ja keeleoskusest ja sellest õppimisest siis ei olegi see mitte midagi muud kooliõpetus, kui ta on selle sõnumite edastamine ja vastuvõtmine. Väike laps ütleb, et oskab kirjutada siis, kui ta paberile oskab panna neid kirjamärke või protsess on tagurpidi. Kui ta kirjutab isa, aga ta tõepoolest oskab midagi kirjutada ja oma nime kirjutada siis ta läheb kooli. Me õpetame talle, kuidas ta peab neid kirjatähti tegema, neid omavahel siduma. Edasi jätkame me nõudvadelt õiget kirjutamist, kuid siis me enam ei rahuldu sellega, vaid tahame, et oskaks juba öelda niukseid, terviklauseid, siis edasi ootame meta, paned kirja oma niisugused mõtted, et ta koostab kõikide reeglite järgi tervikteksti ja veel edasi nõuame medalt heast stiilist ladusalt mitmesugust ainekäsitlust, mis tipneb mitmesuguste tarbekirjade kõrval küpsuskirjandiga, mida hiljuti siis meie noored kirjutasid? Aga muidugi pole ka see kõik, sest kui vaadata neid suhtlussituatsioone, siis tulevad juurde veel tagasi tegureid mis olenevalt sellest, kellega me parajasti räägime, kas me räägime mingisuguse kõrge ametiisikuga või räägib oma sõbraga või vanaemaga või kellegi teisega, tuleb juurde situatsioon kellegagi, kes meist kõrgemalseisev räägime, võib-olla peolauas hoopis teisiti, kui tema kabinetis tuleb juurde see, miks me räägime, mis on meie eesmärk, mida me tahame saada ja nii veel palju teisigi tegureid. Nonii, seis pole keeleõpe, üksnes õigekirja, reeglite muutevormide ja lausemallide tundma mine vaid palju enam keerukatest mõtetest arusaamise ja oma mõtete täiuslikuma väljendamise oskus. Ja ehkki head keelt õpib eeskujude najal ja hea keelega juturaamatu mõnes mõttes palju tõhusam kui grammatikaraamat, vaid liiklusmäärustiku moodi ortograafia reeglite kogumik läheb kummatigi sageli vaja otstarbekad juhiseid. Ja mis veel tähtsam nägu paljude teistegi alade juures kindlasti ka ise tegemist järeleproovimist, mitmesuguste suuliste ja kirjalike tekstide koostamist, analüüsimist, arvustamist, parandamist ja nii edasi ja nii edasi. Mõtteväljenduse seisukohalt on mõnikord üsna tähtsusetu kas soovitatud keele norminguid, see tähendab siis õigekeelsussõnaraamatu soovitatud täheortograafia juhtumi muutmisiisi võetakse omaks või mitte. Siiski ausalt öeldes oli üsna valus äsja avatud suurejoonelisi Viru keskuses Kaubamaja toidumaailmaseinalt lugeda kunstniku kaunis kujunduses kirjutatud ess Haaga has lõkist ja Kuljaskist. Ja leppida sellega, et iga kassa juures on teada, et ostja peab koheselt kontrollima tagasi saadavat raha. Ja noh, ei maksagi rääkida seal reklaamilehtede hopingutest ja, ja mitmesugustest aktsiaseltside nimedest ja paljust muust seesugusest. Miks see valus on, ei ole ju mingisugust tähtsust tegelikult, kas me kirjutame SHOW iso kõik keelekasutajad saavad ju aru, et see nii on. Aga halb on see, et ta näitab suhtumist. Ta näitab niisugust ükskõikset, ignoreerivad suhtumist kokkuleppima päisse otsekui rõhutades keelekasutuse tühisust ja paraku rõhutades seda eeskätt noorte silmis. Mõistagi ei tee emakeeleõpetajate tööd kergemaks. Hullem on muidugi lugu siis, kui läbimõtlemata või kontrollimata keelekasutus veid arusaamatust sünnitada. Asunet ehk mõnelegi on internetist silma sattunud lihtsad laused, kus näiteks ühe tähe ärajätmine on tinginud väära tähendust. Siin mõned niisugused välja kirjutatud, noh näiteks kui sõnast kaaslase on jäetud üks ära ja loeme, et naine tappis kaslased või sõnazbeks teongee vahelt ära ja loeme, Viljandis pesti surnuks vanem mees. Võib-olla pisut naerma ajab see, kui räägitakse, kuidas laev põles maani maha või koer ulgus ebainimliku häälega või kui sõnatakse, nii et kui mu vanaisa veel elaks, siis pööraks ta hauas ringi. Üsna oluliselt võib mõtet muuta ka komakasutus, no näiteks, võtame niisuguse laused, pöördume kellegi poole ja küsime, et miks sa Tõnu saapad jalga panid. Ja kui me nüüd jätame Tõnu komad ümber komad panemata, siis saab hoopis teiseks, et need saapad olid hoopis tõru omad. Või noh, üks teine näide kah sama asja kohta viisin külla sõitnud tema oma sõbra koju piima aga tegelikult on tahetud väljendada, et, et see noor neiu Dima hoopis oma koju ööbima ka lihtsalt järel lisandina kamad ära jäetud. Muidugi võib ka tõsisemaid näiteid keele ja mõtteloogika seosest tuua nii hästi igapäevases keele tarvituses kui ka õpilaskirjandeist üsna palju. No näiteks kui teatatakse laskmises, kaotas Ungari võistleja ühe silmaga inglasele. Vabandust, ma rõhutasin valesti pisut meelega. Või vajatakse hoidjat kolmeaastase lapse juurde, kes oskab keeta? Või avalduses kirjutatakse, palun võimaldada mulle puhkust seoses abiellumisega kolmeks nädalaks. Ehkki mõtte hälvinguta pole kuigivõrd parem oskamatu kauniga maalisuse taotlus, no näiteks nii, need on õpilaskirjandite näited. Meie maakera ongi iseenesest sügiseselt kiretseb õunapuu oma tuhandete meelate uutega. Teine näide. Anton Hansen Tammsaare on üks eesti kirjanduse raudnaelu, kellel loomingul on hindamatu ja kustumatu väärtus. Kolmas näide. Võõra mõtlemise kleepuvad käed on kiired meie mõistuse järele haarama. Kui kaugele seesugune mõtlematu või oskamatu sõnatarvitus võib viia selle kohta olgu toodud üks näide õpilaskirjateist. Tsiteerin. Selline pabistamine eksamil võib hulluks ajada. Ja ma garanteerin, et seda ta teebki. Minu õnneks on mul see nüüd juba seljatada. Kuid ma poleks filoloogia emakeeleõpetaja kui jätaksin puudutamata emakeele pingute teisegi poole. Nimelt selle, et keel on nähtus, mis neid ümbritseb igal sammul ümbritseb nii nagu paljud loodusnähtused selle teke ja areng, keelte erisused ja nende põhjused. Sõnalaenud ja, ja mitmed endisaegsed, väljendid, keelte muutumine ja hävimine ja palju muud. Pole sugugi vähem põnev kui, kui looma- ja taimeriik kui inimese psüühika ööpilved ja kauged taevakehad kui kauge minevik, koopajoonised ja veel palju, palju muud. Inimmõistusel on huvi kõike seda teada saada. Ja küllap peaks gümnaasiumi õpilast ka emakeele õpinguix innustama soov teada saada vähemalt üht pisikest murdosa meie igapäevase kaasuse minevikust. Salapärasusest, seadustest. Kui nüüd püüda summeerida vastus tänasele küsimusele, mis kutsel kirjas on, miks õppida keelt, mida niigi oskame? Tuleks kõigepealt öelda. Kas me tahame või mitte, me tegelikult ju õpime seda keelt iga päev juurde. Tulevad meelde kõigepealt mõned võrdlused, näiteks omal ajal. Rein Kull võrdles harimata keeletarvitus metsiku ratsuga kes viskab ratsaniku seljast maha ja teeb igasuguseid tempe, et samal ajal kui õige keelsuslikult korrastatud keel on niisugune koolitatud ratsu, kellega võib ületada mis tahes tõkkeid ja kes kes oskab. Kõike, mida, mida üks korralik ratsu peab oskama või teine võrdlus näiteks Martin Ehala on võrrelnud oma keeles laste laulu ja klaveri, Virtoostad klaverimäng omavahel, midagi niisugust ana keelekasutuses mõlgipust lisaks meelde niisugune võrdlus ka ühe valdkonnaga, mis meid tõesti iga päev iga päev puudu. Kuidagi kiusakad, paralleelid inimese rõivastumisega. Kui me sellest suurt ei hooli, Jäneme maha teistest, kõnnime ringi ikka ühes ja samas kuues talvel ja suvel peaaegu ühesugused. Saame sooja küll, aga see on ka kõik. Võib olla on see kuup oma endale armas kodune. Aga ta on siiski kulunud ja vanamoeline, kohati võib-olla kärisenudki. Need kaasinimesed vaatavad seda imeliku pilguga või ka see, kui kui talumees võtab pidulikul päeval välja kapist musta leeri ülikonna, et minna sellega suvisele tähtsale peole. See lõhnab pisut naftaliini järgi. Omal ajal võib-olla oli see tõesti väga pidulik ja kena, aga siiski paljud inimesed vaatajaid, noh nüüd ta tuleb see passi sellesse aeda sellesse kohta vastandiks muidugi siis aasta aega, oluside situatsiooni arvestav moodi ja isikupära ühtaegu silmapidav korrektne rõivas. Viimasel ajal sageli avaldatud arvamust, et noored ise ei hinda enam oma emakeelt ega näe selle arenemisvõimalusi vaid eelistavad oma tuleviku huvides kasutada teisi nende nimed teatud maailma keeli. Olen oma elu jooksul üsna pika elu jooksul aga ka viimasel aastakümnel üsna rohkesti kokku puutunud noortega ja ma ei saa kuidagi seda seisukohta jagada. Nii nagu vahel soovitakse moehaigustega ajutiselt kaasa minna ja ma rõivastusegagi silma paista võib-olla pisut ise ära, seda võib-olla kedagi šokeerida. Nii kasutatakse teataval perioodil ja teatavas keele kollektiivis ka mõnikord vanemale põlvkonnale vastuvõetamatut väljendeid. Kuid mida haritum noor on, seda enam oskab ta hinnata ka emakeelse sõna mõjujõudu ja rakendada eesti keele tundides õpitud tekstiloomet teiste keelte ka teiste keelte väljendusoskuse omandamisel. Eesti keel ja Eesti rahvus ei saanud otsa. Põhjasõja järel ja katku ajal ei kao ta nüüd. Ei kao ta nüüdki niipea mitte kuskile. Aga ega päris keelt õppimata käisa. Keel on neis üht rahvast rahvaks, teeb ta varjab üht lõpmatut, väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes. Sest keel, On avalikuks saanud mõistus. Nii sõnas poolteist sajandit tagasi Carl Robert Jakobson. Eks kõla tänapäevaselt aitäh kuulamast. Nii rääkis Wiedemanni keeleauhinna tänavune laureaat Viivi Maanso austamise päeval Väike-Maarjas. Jätkame selle päeva ettekannete kuulamist nädala pärast ja kuulame siis Henn Käämbre. Seniks kuulmiseni.