Keelekõrv 524. saade. See oli kevadel, 16 aastat tagasi, kevadel 1988 seisime Tartus Jaama lähedal Eesti üliõpilasseltsimaja ees väljakul. Rahvast oli palju, otsekohe pidi algama muinsuskaitsepäevade meeleavaldus. Väljakul oli nii vaikne, et oleks võinud nõela kukkumist kuulda. Ja siis kõlasid läbi pehme kevadise õhusõnad. Kas tunnete? Väriseb maa? Kas kuulete, kisendab veri. Nüüd tuleb, kas ei või, ja. Ja nii edasi, tuttav kõigile tuttav Gustav Suitsu luuletus. Niimoodi avas selle meeleavalduse vabaduse koidikul Tartu füüsik Henn Käämbre. Ja sellisena ongi ta minu teadvuses kinnistunud ühiskonnatundlik humanitaarhuvidega reaalteadlane. Just sellisena oli Henn Käämbre tänavu esitatud ka Wiedemanni keeleauhinna kandidaadiks ja nüüd me kuulame tema esinemist Väike-Maarjas Wiedemanni keeleauhinnapäeval tänavu kevadel. Seal rääkis Henn Käämbre. Nii. Ja pererahvas, austel keele päevalised, tublid noored keelehuvilised. Võlgnen teile vabanduse vabanduse selle eest, et mul jätkus jultumust siia vanasse kolmeistrigantsisse ronida ja veile esineda, siis pole ma ju lõppude lõpuks mingi keeleinimene vaid füüsik, selle füüsikute ja lüürikute vaidluse, mis omal ajal tuliselt puh, kes ja ega ta kunagi päriselt ei vaibu selle, nagu vastaspoole esindaja mindi, hoogustas ehk mõnevõrra see et isegi de hulgas on mulle vahel ka pooleldi Tõnksamisi pooleldi imetlevalt antud filo füüsiku nimetus. Niisiis midagi niisugust kahest kokku lapitud nagu Centauri või näkk või greif või nahkhiir. Kuid siiski see selle pooliku esimene pool. Nagu näete mind nii palju julgustas, et ma siia tõusta julgesin. Aga nüüd asja juurde. Kas olete kunagi mõelnud? Miks me räägime isamaast isa majast, isakodust, isatalust? Aga seevastu me räägime emakeelest ja mitte isakeelest ja mitte emamaast emamaast räägitakse küll ka hoopis teises tähenduses emamaa ja kolooniad, eks ole. Emakeel on meile nii omane mõiste, et ei tule pähegi selle päritolu ja etümoloogia üle juurdlema hakata. Aga eile kerkis mul järsku see küsimus pähe. Ja siis ma leidsin, et vastus on ju tegelikult üsna lihtne. Emakeel on see keel, mida laps rääkima õpib. Rääkima õpetab teda just emaga. Eluandja. Ja kõnelemine, kirjutamine, lugemine, sõnaline kommunikatsioon on ju vundamendid indiviidi kogu järgnevale arengule. Emakeelel põhineb inimese vaimuelu, on märkinud Henn Saari, üks meie keele politseis. Emakeele kasutamine igapäevase vestluskeelena argikeelena on midagi nii endastmõistetavad ja tavapärast, et vaevalt see tekitaks kelleski vastakaid tundeid või mõtteid või, või pakub vaidlusainet. Teaduskeelega on asi märksa keerulisem. Ja pole ka ime, sest tänapäeva teadus on ise paljudesse harudesse ja kõrvalharudesse ja võrsetesse harminud puu. Kas kõikide selle harude jaoks piisab ühest teaduskeelest? Kas peaks teadust tehtama arendatama ja õpetatama iga maaemakeeles või hoopis mingis muus internatsionaalsesse ja kõigi maade teadlastele? Universaalses ühiskeeles? Neis küsimustes puhkes meil aastat viis tagasi üsna äge arutelu eeskätt kultuurilehe sirp veergudel. Selle vallandas akadeemik Peeter Tulviste kõne Eesti Teaduste Akadeemia 60. aastapäeva tähistamise pidulikul koosolekul Tartu Ülikooli aulas 27. novembril 1998 ettekande teksti pealkirja all teaduse keeles avaldas ta järgmise aasta jaanuaris. Sirbis ja Talle sekundeeris vägagi soojalt pooldavalt akadeemik Hillar Aben, Eesti Teaduste Akadeemia toimetiste peatoimetaja, kes pealkirjastas oma pikema artikli miksima. Toimime Ta on Eestis inglisekeelset teadusajakirjas. Nendega polemiseerisid arheoloog Valter Lang samas sirbis, kes kirjutas. Miks ma ikka veel kirjutan eesti keelest ja Henn Saari oma keeleminuteid järgmise sama aasta 99. aasta veebruaris. Kuid enne kui süüvida nende vaidlusse, selgitame mõisteid ning heidame pilgu ajalukku. Oskuskeel on üldkeelealakeel, mis on kasutatav ja vajalik kasutada teataval alal. Ja teaduskeel on üks selle osiseid, mis peaks võimaldama kõige paremini ja täpsemalt ja selgemalt väljendada vastava teadusalasi. Teaduskeeleks oli maailmas kaua läbi keskaja surnud keeli ladina sees. Veel aastat 300 tagasi püsis ta kindlalt sellel positsioonil. Ühtsel teadvus keelel olid kindlasti omad eelised. Ta oli universaalne internatsionaalne kõigist rahvustest teadlastele ühtmoodi mõistetav. Ja olles surnud keel, ei tekitanud Ta ühestki rahvusest õpetlases nördimust. Miks tema keel, aga mitte minu keel? Ent teisalt muidugi tavakodanikes ladina keelt ei vallanud, ei saanud muidugi teadusraamatuist ja diskutatsioonidestjad institutsioonidest mitte mõhkugi aru isegi siis, kui ta keelt osates oleks võinud vähemalt üht teistki taibata. Olles teadlaste omamoodi salakeeleks, küllap nägi, et järsku on selles salapäras ka eeliseid. Suncti suletuse garantiid ning prestiiži tagatist. Meenutame näiteks alkeemikutele salamärke nende tekstides. Hiljem 20. sajandil kujunes rahvusvaheliseks teaduskeeleks vähemasti reaalja. No ma pean siin silmas seda, mida, mida inglisekeelse sõnadega nimetatakse Science vähemasti selles valdkonnas, aga laialdaselt ka meditsiinis, tehnikese mujal üks rahvuskeeli mitte enam surnudki inglise keel. See on nüüd sama universaalne internatsionaalne, kui oli omal ajal ladina keel. Paraku puudub sellel rahvuskeelena ladina keele neutraalsus ja erapooletus. Ja mulle näib ka ladina keele ülev kõla. Kuid üldiselt ei panda kumbagi puudust eriti tähele. Ometi on siingi vaieldavalt omajagu. Üldiselt on reaalteadlased ühtse universaalse ülemaailmse teaduskeele pooldajad. Nende seisukohta asuski kaitsma akadeemik Tulviste kuigi ise psühholoog, seega pigem sotsiaalteaduste kui reali esindaja. Ta kuulutas, et tuleb nõuda kategooriliselt teadustööde avaldamist inglise keeles mis minu jaoks sellise sunduse kategoorilisusena. Edasi suurendada ingliskeelse õppe osatähtsust ülikoolis ning selle keele õpetamise osatähtsust koolides ja ülikoolis. Neil, kes saavad oma teadushariduse kas täielikult või osaliselt inglise keeles kirjutas Tulviste ja rääkis, on teiste tegijatega võrreldes suured eelised. Cap. Kui vaatame ringi Lähme korralikes ülikoolides, pange tähele korralikes ülikoolides, mis maanteel tahes on aina enam loenguid, seminare inglise keeles. Vastasel korral ei ole ülikool maailma kõrghariduses konkurentsivõimeline. Jää kõrvale ülikoolide süvenevast, rahvusvahelisest tööjaotusest ja koostööst. Lühidalt Tartu Ülikooli ja ilmselt ka teiste Eesti ülikoolide õppekeeleks. Saagu inglise keel, teadvus, üllitised ettekandes Olguvaid inglise keeles. Siiski muretseda ka, et rahvuskultuur ei känguks selle tagamise, paneb ta täielikult omakeelse kvaliteetse populaarteadusliku kirjanduse õlule. Teda toetab Hillar Aben. See, et üks keel on prevaleeriv kogu teadusega seotud eluvaldkonnas lihtsustab tohutult teadlaste ja teaduse juhtide läbikäimist ja sellekohast informatsioonivahetust on raske üle hinnata endise keelu universaalse kasutamise mõju teaduse arengule. Teistsugusel üsna vastandlikku seisukoha on humanitaarsed, ühiskonnateadlased ja täiesti arusaadavaid põhjused. Nemad ei tegele looduse universaalsete seaduspärasuste väljaselgitamisega vaid kõigi oma maad, rahvast, selle ajalugu ja kultuuri puudutavaga. Ja seda tuleb ilmselt teha vähemalt suures osas oma emakeeles. Et see jõuaks rahvani, kelle nimel ja heaks rahvusteadusi arendataksegi kellelegi teisele ei lähe eriti korda, kui seda ei tee. Meie ei tee seda keegi, rõhutab arheoloog Valter Lang. Ta kirjutab veel soovitus kirjutatud teadustöid ainult inglise keeles toob endaga vältimatult kaasa eesti keele taandumise Köögi keeletasemele. Ta heidab reaalastele ette, et need, nende tekstid kubisevad sõnadest, mis pole midagi muud kui inglisekeelsete sõnade eesti keelele mugandatud vormid. Aga miks ei võiks nemadki luua omakeelseid termineid, nagu seda näiteks soomlased väga edukalt on teinud? Küsib lang. Mõneti on see siiski sissemurdmine lahtisest uksest. Sest etteruttavalt tuleks mainida füüsikuna mulle muidugi kõige lähem füüsika sõnavara füüsik keel ja sellega ma olen jõudumööda eluaeg tegelenud, et füüsikud on seda terminiloomet juba päris hoolega teinud andes viimase kümnendi jooksul välja juba kaks füüsikasõnastiku eesti, inglise, vene ja endise eest. Niisiis, milleks meile on tarvis eestikeelset teadust, lõpete plang? Minule on seda vaja kõigepealt selleks et tunda ennast täisväärtuslikku ja ka enesest lugupidav rahva liikmena. Et mu rahvas ei võõranduks oma teadusest samal kombel, nagu ta juba on võõrandunud poliitilisest võimust. Ja Henn Saari lõpetab oma poleemika tulistega nii. Vaadake, mis on see emakeel. Emakeelel põhineb inimese vaimuelu. Kogeme, et vaimuelu ei saa tugevaks kasvada köögikeeleks või poest vorsti ostmise keeleks või poe nurga taga jamamise keeleks lükatud emakeelel. Selles mõttes on emakeel igaühe kõige täiuslikum eed. Keelevestluse lõpetuseks püstitata Kapsteesi esimene igal teadlasel olgu kaks keelt. Emakeel kui alaminglise keel, kui ülem seda teesi peata ise vääraps. Teine igal teadlasel olgu keeled käepärast emakeel kui ülem ja lisaks teisi valikuks olenevalt uurimuse või õppetöö sisust ja adressaadist. Seda teist teesi peab autorise õigeks. Paraku tuleb märkida, et teaduskeelte paljususe propageerimine võib siiski vilja kanda eeskätt või koguni ainult humanitaarlaste hulgas, võib-olla isegi ainult filoloogide, nagu autor ise seltskonnas. Sest reaallastele jätku reeglina aega ega jõudu tihtiga annet polüklotistumiseks ja pole selleks erilist vajadust. Kummatigi on vaja, et korealased arendaksid emakeelt, teaduskeelena hoolitseksid selle terminiloome ja uute terminite pideva juurdevoolu eest. Vastavalt oma teadvuse pidevale ja üha kiiremale arengule. Tuleme tagasi füüsika juurde. Oluline koht Eesti füüsikakeele arendamisel on iga-aastastel Eesti füüsika päevadel kus ettekanded peale külalisettekannet on endastmõistetavalt eesti keeles ja need pole pelgalt populaarteaduslikud, vaid tõsiteaduslikud ettekanded. Seepärast arendatakse nendes ka eestikeelset füüsika sõnavara edasi mitte ainult lihtsalt populaarteaduse, vaid üsna kõrgendas. Füüsika kevadeks ilmub samuti eestikeelne Eesti Füüsika aastaraamat ja veel tuleb rõhutada, et näiteks füüsika instituudis Tartus ja Tartu ülikooli füüsika osakonnas toimuvad teadusseminarid eesti keeles mõistagi jälle külalisesinejad välja. Eks nendestki teaduskeel areneb rasvunud. Nüüd mõned mõtted teaduskeeles, sealhulgas füüsikakeele arendamise kohta. Kõigepealt ma arvan, et omakeelset füüsika keeldun tingimata vajalik koolis õpetamiseks ja inimka ülikoolis õppinud. Ja kõik terminid, mida kasutatakse koolis, ei pruugi tingimata vastata kindlalt teadusterminitele, mida kasutatakse teaduslikes üllitisi. Ma tooksin sellise näite. Kvantfüüsikas on selline mõiste nagu lainefunktsioon mis määrab ära osakese mikroosakese leidmise tõenäosuse antud kohas antud hetkel. Lainefunktsioon on väga abstraktne mõista ja seda kasutatakse ka väga mitmetes teistes tähendustes, matemaatikas, mehaanikas ja nõnda edasi. Seepärast kooli gümnaasiumiõpikut kirjutades võtsin ma kasutusele kujukama sõna leiulaine laine, mis iseloomustab seda osakese leidmise tõenäosust. Üldiselt peaks terminiloomes taotlema lühidus ilmekust meelde jäävust. Lühidusega on vahel nii, et, et sellele kiputakse ka vastu vaidlema. Näiteks ma tõin füüsikakeelde sellise sõna nagu tahtis. Jaan Kaplinski oli selle eest minu peale väga pahane, et keelt ei tohi solkida igasuguste uute sõnadega, aitab, kui on olemas tahke keha ja sellest küll. Aga Ma siis vastulause tõi esile sellise nüansi, et hea küll jah, tahke keha tahkeks kehaks, aga kui me räägime aine agregaatolekutest, siis on gaasid vedelikud ja tahked, kehad, mis ei kõla nagu kõik hästi kokku. Gaasid, vedelikud ja tahtmised juba palju paremini. Aga veelgi enam, kui on vaja moodustada liitsõnu näiteks tahke laser, tajur või tosi meeter, siis kasutati meil vahepeal tahke kehaline tosi, meeter tahke kehaline laser tahke kehaline tosinaid, ver, eks ole ikka kohma, kas küll hoopis paremini sujuvamalt kõlab, saab välja öelda, tahtis laser, tahtmist osi, meeter tahtis taju ja nii edasi. Kas uudist terminite loomisel kasuta rohkem laenamist tõlkelaene laene või püüda luua oma sõnu kasutades murdeid, kasutaja sugulaskeeli ja nii edasi? No siin tuleb leida mingi kuldne kesktee, nii nagu loodus üldse ei ole mitte äärmuste leidmine, vaid vaid optimeerimine just selle kuldse kesktee leidmine. Soomlastel näiteks oli mõni aeg tagasi üsna absoluudina käibel puris kõik sõnad püüti teha uudsed, uued sõnad, soomekeelsed sõnad ja mul on olnud vahel sõnavahetus Soome kolleegidega, kes heitsid ette, et no kuidas te saate üldse lapsi rääkimagi õpetada, kui teie keeles on isegi puhe linn, telefon ja sähku elekter. Aga mina pareerisinis, aga kuulge, meil on ajalugu, niisugune ilus sõna ajalugu, aga Teil on history ja mis puutub teadus sellele sealhulgas füüsikas siis on talle iseloomulik see, et tavakeele sõna omandab erialakeeles hoopis uue tähenduse, defineeritakse ümber või vähemalt täpsustaks. Näiteks sellised tavakeeles nagu jõud, mõju, Lanne tase, seisund, kidumine omandavad füüsika keeles hoopis teise tähenduse. Ja mõned füüsika terminid on tavakeele seisukohast päris veidrad, nagu näiteks termin veidrus, mida käsutatakse teatama kvantarvu tähistamiseks mikroosakestefüüsikas. Niisiis kokkuvõttes tänapäeval on täppisteadustes või ütleme lühidalt reaalias siiski parata ootamatu, et jõuda maailma teadus, et seal keegi olla, tuleb ennast avaldada inglise keeles, siin pole midagi teha. Aga kui me läheks sinna ainult selle peale üle, kui kogu õpetus või kogu teaduse tegemine, kõik artiklid oleks selles keeles nagu pani ette akadeemik Tulviste siis me läheksime jälle teise äärmusse ja osutaksime tõelise karuteene oma emakeelele. Sest emakeele kõik komponendid peavad arenema, et see keel säiliks ja selle keelega koos säiliks. Meie rahvas, meie rahvus. Kuulasime Väike-Maarjas Wiedemanni keeleauhinnapäeval tehtud helisalvestist Henn Käämbre sõnavõtuga. Järgmises keele kõrvas nädala pärast on meil veel kuulata Hando Runneli ettekanne. Keele kõrval toimetab Mari Tarand. Kohtume nädala pärast kuulmiseni.