Keelekõrv, 525. saade, head kuulajad, meil on jäänud kuulata Wiedemanni keeleauhinnapäevalt Väike-Maarjas veel viimane ettekanne Hando Runneli oma. Tema rääkis keelest ja mis luuletaja sellega teha saab ja oskab? Kõnelemine avalikus paigas on umbes samasugune raske tegu nagu maa sisse matmine. Vahel ei ole puusärk ja haud kooskõlas. Haud on väiksem kui puusärk. Ja siis tuleb hauda suuremaks teha. Ette mõeldud kõnega on tihtilugu see, et ka see ei mahu, kui ta on fantaseeritud Villa ja kõrge ja suure ja võimsa kõnena ei mahu ühte väikesesse ruumi. Ja seda ruumi ei saa tavaliselt suurendada. Nii nagu hauda saab suurendada, siis tuleb kõnet vähendada. Aga siiski on kõneruumil ja hauale üks huvitav omadus või sarnasused. Tühi ruum on tavaliselt väiksem kui täidetud ruum. Kui seegi väike tuba on täis rahvast, siis ruum läheb nii suureks, et võiks väga suure kõne pidada. Ja siis küsin, mis on see, mis teeb selle ruumi suuremaks ja see on list, nende inimeste dimensioon, mis avardab ruumi. Et see paradoks on alati rõõmsate rahvakogunemiste juures see ruum inimestega täidetud ruum on väga suur. Siis on väga julge, võimas tunne. Nüüd pealkirjast pealkiri on niisugune, mis võimaldab ainult ühelauselise vastuse, kogu lugu oleks lõppenud. Võiks öelda nii, et sellest keelest on ainult pahandusi. Noh lihtsad näited. Kui Jüri Valge helistas ja ütles, et foto on niisugune päev, võiks rääkida. Ja kui telefonitoru ära panime vastamisi siis hakkas minul kui endisel luuletajal üksalmikene tiksuma ja ma kirjutasin kohe üles, lugesin sõpradele ette ja nad ärasas, sedagi lavalt ma ütlesin ei avalda. Ja see laul oli nii. Tartus on kaks õppejõudu, üks on Aadu Must ja teine on Jüri Valge. Ja lauluke sünnib nii, kas luuletaja on süüdi siin Aadu Must ja Jüri Valge, rõõmsaks teevad naiste palge. Teine pool tuleb aga rohkem nad ei suuda meeste ilmet, nad ei muuda. Ajaloolised kogemused, sünnib üks luuletus ja kui on nõukogude aeg või tsensuuri aeg, siis hakkab kohe lugu pihta, et miks on niimoodi, näiteks sünnib üks niisugune laul jällegi luuletajale süüdi, et, et sünnivad luuletused, tema on mingi agent, keel töötab ja tema peab sageli üles kirjutama. Lauluga niisugune suvehoiatus, see on nüüd veidi rahvalaulu stiilis, paneme parmud tööle, sunnime sääsed sööma, käsime kärbsed käima mööda alasti kõhte, 20 kes kardab kõdi, näeme, kes kannatab välja. Siis saab preemiareisi kaugele külmale maale. Aga kui see luuletus oleks olnud niisude rida tega pärast mööda alasti kõhte, ei kaene, kes annab alla, näeme, kes hakkab vastu, see saab preemiareisi kaugele külmale maale, siis nõukogude ajal oleks öeldud ja meisse ja seda avaldada, sest see meenutab Eduard Vilde külmale maale ja ta meenutab ka midagi lähiajaloost seda, kuidas nõukogude võim olevat küüditanud eesti rahvast külmale maale ja ei tohi olla niisugusi sõnu, annab alla või hakkab vastu. Ja siis, kui autor kaitseb seda luuletust et säilitame ta ikka kuidagi, no siis koos õppinud poliitikuga asendatakse sõnad, annab alla, kirjutatakse, kardab kõdi ja hakkab vastu, asendatakse, kannatab välja ja siis öeldakse. Ja see on lastelaul, paneme selle lasteraamatusse eniseni, lastele. Võis öelda ka, et, et ei ole sellest keelest õieti kahju tegijad. Võiks öelda, et keelest ei ole luuletamisel mingit kasu. See pööraku on viimase kümnendi pöörakkisi, sest luule väärtus ja luulehindamise mõõdupuud on väga muutunud. Ja see klassikaline lähenemine, mis seal koolis on säilinud kirjandusele, luulele, see on otsa saamas. Ja sellest on kirjutanud oma värskes raamatus filosoof, ka Tartu Ülikooli mees Vilo jus raamatus Kõrb kasvab. On lugu, mis ta on kirjutanud 10 aastat tagasi ja ma tahaksin seda tsiteerida üsna ulatuslikult, sest siin on kogu selle leia ajastu muutus sees. See on üks poleemiline kirjutis, kus võtab kokku need seisukohad või tundekohad õieti, mis on mulle lähedased, mis on sellele filosoofiale lähedal. Ta kirjeldab neid tendentse, mida me lühidalt võiksime kokku võtta. Arengu ideoloogia nime all ei ole praegu enam, vaid me pidevalt tegeleb millegi arendamisega. Ja Matjus kirjutab. Varasematel aegadel väljendati ennast enamasti kaunites kunstides või elati annete puudumisel lihtsalt korralikult välja. Tänapäeval on eneseväljendus juba ammugi osutumaks üldiseks nähtuseks. See on nii omaks võetud see eneseväljendus ja selle tarve, et tundub peaaegu inimese olemusena ega kuidagi kaheldava ega küsitavana. Kreekas ei väljendatud ennast tänapäeval väljendatakse ennast spordis või sõjaväeteenistuses või poliitikas või surnalistikas või teaduses või filosoofias. Inimene on kõige täielikumalt ja pääle tükkivamal viisil muutumas ennast väljendavaks olendiks. Demokraatlik subjektivism ja individualism soosivad seda. Aga pange nüüd tähele, kui varemalt pandi veel tähele, vaadati, kes ennast väljendab, siis uuemal ajal ei ole enam õieti tähtis, kes väljendab, vaid see, et ennast väljendatakse eneseväljendus ise. Üht tüüpi koosseisuna, üht liiki Gintentsionaalsusena hakkab see meid valitsema, kui ei valitsegi juba ma kinnitan jah, see juba valitsebki. Kui varemalt pandiga tähele ja vaadati, mida väljendatakse käsitades väljendatud näiteks nõndanimetatud väärtusena ning püüdes sellest osa saada, siis tänapäeval ei ole selleks enam aega. Väärtuslik ei olegi enam see, mida väljendatakse vait nagu üteldud eneseväljendus ise. Seda te näete televiisoris. Literaatide ja popmeeste esinemistest eriti. Tsitaadi tagumine osa võiks olla tagumistel lehekülgedelt veel mõtisklus edasi. Igal pool me näeme moodsa tehnikaajastu veendumust kõige tehtavuses ning ükskõik mille tegemise nõuet. Ajastu petab ja peibutab 1000-l viisil. Suure muudab ta tühiseks, tühise, tõstab esile. Ainult et oma hääl usklike agentide tegijate vahendusel petab ja peibutab ajastu sel viisil. Et agendid ise on alati ettepetet ja peibutis. See on sügava tõe tundmise ahastus, mida siin jutustatakse veidi reipal kujul. See tehnilise maailmaõpetus, kõike võib teha, ka keel on vahend, mida tehakse vajadust mööda ja tal ei ole mingit muud tähendust. Vanasti oli natuke teine ja selles mõttes esinenud ma ka selle vana moelise inimesena ja püüan siis võib-olla mõne sõnaga konspekteerida. Neid tundmusi või mõtteid, mis mulle ja meietaolistele, luuletajatele ja inimestele on olnud lähedased ja olulised. Ma ütleksin nii, et ma usun puudutust või puudutamist. See on vihje kompamis meelele. Ja kui te mõtlete oma elu peale, siis näete, kui usaldusväärne on puudutus see on lapse käe andmine lapse Bay. See on mõni meeleliigutuse hetk, kus sõna on kaotanud jõukeel, mis olevat kõigi mõtetega kõige parem. Väljendaja on kaotanud jõu ja ainult mingi, sest või puudutus suudab edasi anda inimeste suhet. Nii saab väljendada ka rõõmu, kui sõber lööb rusikaga teisele ribidesse, ta ei oska muud väljendada ja kõik saavad aru, mis see tähendab. Või väga ilus episood oli mõni aasta tagasi kui Kuuba naissportlased võitsid kõrgushüppes kaksikvõidu olümpiamängudel ja nende rõõm oli selline, mida nad väljendasid ainult seal maailmapiirkonna kraatsilisusega. Kaks kaunitari läksid kõrvuti ja nad lõid 11, puudutasid puusadega. Seda näidati siis rahvusvahelises televisioonis mitu korda. See on see keel mida ei saa petta ega võltsida ega valevandega ümber muuta. See on see tugevus kusagil, kui tsiteerida iseennast kaudselt või otseselt, ma tea, olen ma kirjutanud varasemates raamatutes lause. Puudutamine on armastamine. On inimesi, kes siiski katsuvad minna seda nõrgemad teed ja riskantsemad teed, et puudutada teist hingelist teest olevust seestpoolt, puudutada tema hinge ja selleks on teised vahendid. Me võime puudutada eesti inimest pilguga. Aga enamasti me puudutame sõnadega ja nendel hetkedel või olukordades, kus ongi sõnad kaotanud jõu vaadatakse ümber ja leitakse inimesi tavaliselt kellest teatakse, et temal ei ole see jõud kadunud ja tema suudab rääkida ja sõnades väljendada seda, mida enamus inimesi ei suuda teha. Need on ka Eesti ajaloos vanas ajaloos tuntud inimesed. Külades alevikes igal pool oli sõnavõimelisi olevusi, kes suutsid väljendada inimeste iseenda kõneleja, aga ka kaasinimeste sees olevat tunnet ja selle puudutuse edasi anda ja luua see ühine kogemus, ühine elamus. Ka luule on üks selline puudutamise katse. Luule on katse puudutada liigikaaslast, kes on sind millegagi liigutanud ja luule ei ole alati nii jõuline. Aita kasutab enese võimendamiseks abivahendeid. Kõige tavalisem on see, et luulesõna on ühendatud muusikaga heliga. Viisiga meloodiaga või selle rütmiga lauldes saab luulesõna venitada pikemale ajaüksusele ja see toimimine läheb juba kõrva kaudu ja see muutub nagu kogu ihu rütmiks. Ja puhas luule võiks siis öelda, on see osa luulest, mis on loobunud laulust laulukandvast jõust, kuigi võib-olla natuke väikseid abivahendeid veel jääb luulasse, puhtasse, luulasse, need on riimi ja rütmiabinõud, mis on muusikalised atribuudid. Riini kõlast me räägime, see on see musikaalsus, mis mis siis kannab ja abistab luulet. Aga võiks lugeda ka nii puhast luulet, kus, no praktiliselt on võimatu mingit viisi ette anda võib-olla ainult rütm. Ja noh, võib-olla kas sõnarit või mõtterit. Need luule püüab siis otse ja ainuliselt oma puudutusega tabada teist inimest ja tal on veel eriline pretensioon. Ta püüab vormida teist inimest ja teist hingelist omadust. Ja siin me jõuame nende märksõnade, nii nende olukordadeni, mida juba puudutas, mõtlen uuesti, puudutas Henn Käämbre seon sõna, mis tuleb kõige lähematel käest ja see on ema sõna. Tsioon, see, mis kõige enam vormib meid. Ja sealt tuleb see emakeele tähtsus. Ema sõna ei ole paljas informatsioon ega õpetuse jagamine, vaid seal on veel üks komponent. Kõige kõvem komponent on emaarmastus. Ja see on see hingeline tegur või elutegur, mis kannab ka head luulet. See on see, mida me nimetame hinge või vaimuomaduseks ja seon määratleda sõnaga armastus. Ema sõna on niisugune kookon, mis on inimese ümber, kus kookoni sees valmib uus olevus uuele elule. Ja mõnes mõttes ka luule või poeesia või ilukirjandus püüab imiteerida ema sõna. Ta püüab luua inimest ümbritseva kookoni, mille sees kasvaks olevus ja keeleteadus, mis tegeleb ka keelega, on selles mõttes vastuolus. Või võib minna kaugemale sellest ema sõna kookonist. Ja ta võib sarnaneda siiditööstuse või vabrikuga, mis toodab ilusat siidilõnga, millest tehakse ilusaid kangaid, on ilu, on seaduspärasus. Aga keegi enam sellest ei sünni. Mõnikümmend aastat tagasi olin ma lastekirjanike kogunemisel Nõukogude Liidu lõunapoolses piirkonnas Moldaavias, meid viidi ekskursioonile vabrikusse, kus näidati meile, kuidas siis siidiriie sünnib. Esimene faas on need kookonis olevad siidiussid, pannakse keevasse katlasse. Need elavad olevus lõpevad ja siis hakatakse ketrama seda siidilõnga. Ja tol korral ma eksisin lõunamaise kombe vastu. Lõunasöögil on alati koosoleku juht või lõunakeele lõunamaakeeles öeldakse Tamad A kes annab igale ühele sõna- ja mina kasvatamata põhjarahvapojana, tõusin lauas omavoliliselt püsti ja palusin toosti kõigi nende mälestuseks ja auks, kes tahtnuks siit ka kookonitest ellu tõusta, kuid pidid hukkuma ilu pärast. Ja sedavõrdpilti võeti ka ühe luuleavaldusena ja see oli niisugune tähelepanek, mis Läks linnulennult Moldaaviast Kasahstani ja seal Eesti teise delegatsiooni liikmetele jutustati. Kuidas teie, mees, Moldaavias eesti mees rääkis siidiussidest ja sellest hingelisest nähtusest, mida nad ei pannud tähele? See armastuse märksõna kõnnib veel edasi mõtisklustes. Kui ma lugesin tsitaate Matjuselt filosoofilt, siis filosoofia kohta on öeldud, et see on tarkusearmastus. Ja kui ma ütlesin, et luule on ühest küljest puudutus, puudutamine seestpoolt, sõnade abi ja teises kontekstis ma olen öelnud, et kunst ja luule ei ole muud midagi kui raami võetud elu. See on eluosakene, mida me vaatluse alla võtame parajasti ühes kunstiteoses ühes sõnastatud, maalitud pildis ja siis, kui me küsime, mis on elu siis me näeme ka elu kestmises on aluseks seesama mõiste või tegur, õieti armastus. Ja praeguses ühiskonnas ja ühiskonnaõpetuses, mida vaatles ja arvustas, kartis Ülo Matjus. See tehnoloogiline masinaline ühiskond on pidevalt töötanud ja töötab järjest enam selle vastu, mida me märgime sõnaga armastus, see on armastuse pidev tõrjumine. Tehnoloogiline maailmakorraldus ei vaja seda. Sest see viiks koguduse tekkimisele koguduse koosnemisele, kus rikkad ja vaesed, targemad ja rumalamad peavad kokku kuuluma ja 11 hoolima sellesama ebamäärase tunde alusel, mida me lihtsalt nimetame armastuseks, aga mis on natuke avaram kogu meie kristlik kultuur on selle peale rajatud kõik sotsiaalteadused, kõik vabadusvõitlused, kõik on selle ühistunde ja armastuse peale rajatud. Ja see maailm, mis õpetab ainult edukust ainult kõigi müüdavust, kõigi väljavahetamisel, võimalust, see on selle vastu ja see on see maailm, mis tungib pääle õiglaste sõdade põhjendusega. Ja see ohustab mitte ainult eesti rahvast, vaid tervet inimkonda. Mis on saanud selliste ideede kandjate juhitavaks. Paari päeva eest muigasin, kui ma olin Matjus tsitaate lugenud Tartu linna vahel õhtul, sest on kevad ja armastus hakkab ennast spontaanselt ilmutama. Ja ristteel. Kuid jalakäijad pidid autode taga ootama. Kevadised noored inimesed embasid ja suudlesid avalikult. Selles oli armastust, aga selles oli Eneseväljendamist ükskõik mis hinna eest, millise julgusega, et silma paista, ennast teostada, see, millest rääkis filosoof Matjus. Ja mul tuli meelde oma kunagine ammune kevad või kevaded, kus mina oma ma ei tea, kas ta oli naine juba või oli tüdruk tema käest küsisin, mis ta arvab avaliku suudlemise kohta pargis. Siis ta ütles, et ei tahaks, ja põhjendus oli see, et kui keegi on rikkam ja õnnelikum ja ta demonstreerib seda nende ees, kes ei ole nii rikkad, nii õnnelikud, siis see haavab teisi. Ja see armastuse väli, mis peaks neid haarama, hoopis puruneb ja katkeb. Armastus on siis luuletajate keeles ja selles mõttearenduses peaaegu seesama, mida otsivad filosoofid, Nad ütlevad. Filosoofid otsivad olemise alust ja olemise tuuma või tahavad mõistatada lahti olemise mõistatust. Ja selles mõttes, need on nagu vastandlikud, aga samal ajal väga sarnased, see on armastus, on lühidalt ka olemine. Ja lõpetuseks, et neid vastuolusid siis luules ka fikseerida, ma loen nende kahe tendentsi, Kokkuvõtva luuletuse pealkirjaga üksmeel, see on seni avaldamata käsikirjast laulukene, kui ta on luuletusega vähemalt mõtisklus ta. Eks ole, pahemgi käsi, parema käevend. Ehkki nad teevad erinevaid tegusid. Kuigi nad teineteist ei teretagi, ühte hoiavad nad ometi sind armastades. See oli Hando Runneli ettekanne tänavu kevadel Väike-Maarjas peetud Wiedemanni auhinnakeelepäeval. Minul on nüüd süda rahul, ma olen andnud teile võimaluse kõiki sel sisukel päeval peetud ettekandeid kuulata ja ma usun, et te leidsite sellest endale rikkusi. Aga järgmises keele kõrvas on meil juba uued teemad, ka need, mida teie oma kirjades ja küsimustes olete ärgitanud. Kohtume nädala pärast, ütleb keeletoimetaja Mari Tarand.