Kolm ööd-päeva kihutasid meist mööda linnad, külad, põllud ja metsad, metsad. Ja siis, kui hommikune päike sundis kellaosutid valgusega kohakuti seadma sõitsime ju päikesele vastu ja iga 1000 kilomeetri järele pidi kella tund aega tagasi keerama. Tulid ka siinses avarusest. Tavalisena tunduvad meie mõiste järgi aga määratu suured Siberi jõed. Toobol, Isseim, Jertus, op. Meie reisisihti, kaunitari Jenissei ei näinud me aga esmakordselt vaguni aknast. Krasnojarski raudteejaam on mõnisada meetrit enne jõge. Siin teevad peaaegu kõik rongid peatuse. Jätkates teed ida poole, kõmisevad nad kiirust, kogudes aeglaselt üle Jenissei viiva parempoolse hiigelsilla. Eestist 5000 kilomeetri kaugusel asuv Krasnojarski on üks vanemaid siberi linnu, millele pandi alus 1628. aastal vaiewootu penski kasakate poolt. Linn asub kahel pool punakate kaljumägede vahele surutud finišeid. Siit ka linna nimi. Jõe vasakul kaldal asuval vanalinnaosal pole ühtset arhitektuurilist ilmet. Kolme nelja korruseliste kivimajade vahele on kiilutud kümneid aastaid siberi külma maitsnud puumajad. Umbes nagu Tallinnas Pärnu maantee enne rekonstrueerimist. Kaasaegse Krasnojarski nägu paistab jõe paremal kaldal uued hiigeltehased, osa neist töötab, osa on ehitamisjärgus, moodsa joonega, viie kuni kaheksakorruselised elamud, järjest laienev ehituste rinne. Kuid see meka, mis paar nädalat tagasi üle 300 nõukogude ja välismaa ajakirjaniku Siberisse meelitas asub siit veel poolsada kilomeetrit lõuna poole. Krasnojarski son oma punane väljak. Autobussid väljuvad siit Tiblakorskis, see 30 40 minuti tagant võib sõita taksoga. Kümmekond päeva tagasi algas rongiühendus. Suvel sõidavad sinna laevad. Suurepärane betoon jookseb halli lindina. Edasi teeb kaljude vahel kõige ootamatumaid kaari. Tavaline asfalt, siinseid raskeid masinaid ei talu. Maha jäävad turismi paaskust, kaljuronijad käivad vallutamas imekauneid stal või kaljusid. Tee hoiab jõe äärde kolme-neljasaja meetri kõrgused kaldakaljud, jätsin siia kitsa koridori piki kallast. Mõnel pool uudistavad aga siberi männid oma peegelpilti otse jõe veest. Nendes paikades tuli käiku lasta lõhkeaine sajanditevanused, kaljud võppusid murenesid kildudeks ja langesid rabinal jõkke. Nii murti ideed tiivnogorzkini, Krasnojarski hüdroelektrijaama, ehitajate uhiuude linna. Maalilised on need kohad. Kohalikel kunstnikel olevat kujunenud kindlad paigad, kuhu sõidetakse suvel ja tullakse talvel laia jõe peegelsile jääkaasjärsud kõrgete kalju kallaste küljed alt kuni üles kaetud mõtliku metsaga. Siin on seeder ja kask, kuusk ja mänd. Asula, mille nimi on ossi Anka. Siin on puidutöötlemise kombinaadi kõrged punased müürid. Järgneb maana asula. Kunagi pidas siin lahinguid nõukogude võimu eest kuulus mana polk. Praegu on neis mägedes relvadeks elektrisaag ja metsaveotraktor ja pärast jääminekut sulpsavat siit mana jõkke sajad ja sajad pikad palgid, et alustada teed Jenissei poole. Ja lõpuks ülinoor, linn, mis alles tänavu valis oma esimese linnanõukogu hüdrojaama ehitajate kodupaik poeetilise nimega Divino korsk. Imelinn, mida ümbritsevad imelised mäed ja imelised metsad. Ümmargune keskväljak seasute rassilise linna kõrgeimas paigas. Päikese kiirtena hargnevad igas suunas tänavat mööda kaljumäge metsa alla jõe poole piki jõekallast. Imelinn oma imesid järk-järgult esmakordselt siia sattunud on tegemist aadressi leidmisega. Asi on selles, et linn kasvab tõelises ürgmetsas. Üks elamurajoon teisega kokku ei puutu. Ja esimene, kellelt ma teed, küsisin oma varem siia sõitnud Moskva kolleegide juurde, vastas nii. Minge tänava lõpuni, sealt läheb jalgrada metsa, siis läbi kuristiku Üleoja ja kui uuesti mäkke jõuate, küsige edasi. Ja nimalat leidsingi. Ime lindiv Nagorsk sündis rohelises kleidis. Aja jooksul tuleb muidugi täpsem plaan ja enam ehitusi, aga ürgmetsa võlu jääb, puud jäävad, seda kinnitavad ühest suust kõik kohalikud elanikud. Veel üks tähelepanek. Kõigel on siin head, tugevat ja siledat teed. Need on tulevased tänavad ja majade read kasvavad siia kõrvale klaasist alumiiniumist valgusküllased, kerged õhulised. Nad on nagu kogume elu sümbolid siin seda Siberis. Ja eks ole sümboolne seegi, et linnas on palju noori. See on noorte linn. Ja küllap see on ka põhjuseks, et tänavatele, mis esimesena ilmet võtsid, anti nimeks Komsomolskaja malatioosnaja Younast. Unistuste ühe tänava nimeks on aga noorpaaride tänav. Ma teen ühe kõrvalepõike minevikku. Kunagi vaatasid siinsetel kallastel üle jõe teineteisele vastu kaks kloostrit. Praeguse noorte linna kohal asus mungaklooster. Ta vastas mõni kilomeeter üle jõe nunnade eluase. See oli siinse paiga eelajalugu. Säilinud on sellest ajast ühe omapärase kaljunuki nimetus jõe vasakul kaldal. Monach munk. Laevamehed leidsid talle praktilise kasutuse, värvisid mütsi valgeks ja nüüd teenib ta navigatsioonimärgina. Tänapäeva imelinna tõeline ajalugu algab 1956.-st aastast. Siis tulid siia esimesed uurijad. Nendel oli kõige raskem 50 kraadise külma eest varjuks telgi sein, kust jäine siberi tuul ikka läbipääsu leidis. Nii oli algus ligi 100 paika, uuriti tulevase tammi asukoha otsinguil läbi sobiv paik leiti siin Sumichini kitsuses kus kaldakaljut kiiret jõge nagu kruustangide vahel hoiavad. Praegu on Tiblakorskis juba ligi 40000 elanikku. Siin on palju elumaju, mitu kooliklubi kino. Novembri pleenum tõi kindlad piirid ka selle linna ellu. Siia tuleb peale elumajade 11 kooli pioneerimaja hotell, suur kaubamaja, uus skulptuuri hoone. Teeb mängleb ületamatult suursuguste igirohelises ehtes mägede vahel. Paremal paistab jäässe aheldatud Jenissei kuues jõgi suuruselt maakeral. Jenissei on iidsetest aegadest vene rahva uhkuseks. Tema auks on loodud palju laule ja luuakse tänapäevalgi. Deerutab jõuame suursugusele sillale üle jõe. Ta ehitati 1961. aastal juba, see oli sündmuseks omaette, peaaegu kilomeeter pikk. Et aga sellest vähe räägiti, selles on süüdi siinse ehituse suurus, tuhanded kuupmeetrid, tuhanded tonnid, tuhandet meetrit, siin on käibel ainult tuhanded ja inimesed on nendega harjunud. See on ainuke mõõdumäär. Perspektiivis on arvud miljonites, ehitatakse ju energeetikagiganti maailma suurimat. Ja peaaegu polegi paika, kus ei saaks kasutada sõna kõige kõige võimsam hüdroelektrijaam, pole nali, iga turbiin võrdub tervele neb progressile. Kõige odavam elektrienergia. Ta kilovati, hind tuleb kõigest kolm sajandikku kopikat. Kõige ilusamad mäed, imemäed ja koori. Üks kõige nooremaid linnu, imelin divena korsk. Esimesed luurajad tulid siia jõge pidi, teid veel polnud, oli taiga. Aga juba siis raiusid tugevad töömehe käed kaldakaljult, lahmaka kirjutasid sellele. Me alistame Su Jenissei ning veeretasid mäest alla jõkke ja rahu kadus. Nüüd käivad siin jala tööle vähesed, mastaabid pole need. Kell seitse hommikul ja kell kolm päeval ilmuvad ehitusplatsile viivale teele kümned autobussid. Muide, sõit on siin tasuta ja järjekorrad peatustes sulavad imekiiresti soojades töörõivastes noormehed, paljud pagunitada sõjaväeriietes, nad tulid siia otse armeest. Tüdrukut küllap veel kodunt toodud värvilistes mütsidest sallides ja ka paksud riided ja rasked säärsaapad ei suuda vähendada nende tütarlapseliku võlu. Juba palju on nende käed teinud, palju on ehitatud nagu võidusaluut kajas 24. märtsil ajutise kaitsetammi lõhkamismürin ja Jenissei tormas uude sängi. Hiiglasliku võidu sümfoonia esimese osa lõpp akordides soleerisi ise kallutajaid ja buldooserit. See oli tõeline lahing. Ma seisin ehituse staabi lähedal keset jõge asuval kunstlikul saarel. See saar on osa ajutisest kaitse valist, mis vasaku kaldatammi süvendit Jenissei voogudest eraldas. Kell 10 hommikul andis ehituse ülejäänud sotsialistliku töö kangelane Andrei potskinud käsu alustada. Ja nagu hiiglaslik kellavärk hakkasid masinad voorima karjääride ja viimase 48 meetri laiuse vana sängi vahet. Kõige alla paisati küllap üle 10 tonni rasket kaljumürakad ja betoonist püramiidid. Nende peale pisut peenemad kivid kõige peale killustik buldooser, silus, teed, Jenissei lausa kees. Ehkki Ušenkoli avatud oli veevool ka vanas sängis ikka tohutu tugev. Meie silme all haaras jõgi määratud kivimürakad ja nagu oleks need vaid lutsukivid, viskad kümneid meetreid allapoole. Kuid inimene jäi võitjaks. 25. märtsil pool kuus kohaliku aja järele kanti Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomiteele ja valitsusele ette Jenissei vana säng on suletud ja sel päeval sündis ka see lauks. Ta autor on Krasnojarski helilooja, lihtsalt kov. Pühendatud on ta ajaloolisele sündmusele. Nendest murranguliste päevadest oli meil juttu otsereportaažid. Sündmuspaigalt teeme täna aga veel väikese ringkäigu ehitusplatsi argipäevas. Jõe lõplik sulgemine, see oli vaid lühike episood, selleks kulus ainult seitse ja pool tundi. Kuid see avas määratu tööde rinde. Jõgi tõrjuti parempoolsest loomulikust sängist Vasakpoolsesse kunstliku ja kogu siinne hiiglaslikke armee autosid, kraanasid ekskavaatorid, buldooserid, puurimismasinaid, vibraatorid jagunes nüüd kahte ossa. Enamiku ülesandeks jäi rajada ajutine kaitsevall Parempoolse kaldatammi süvendi jaoks, kus algab hüdrojaama peamise osa turbiini kambrite ehitus. Väiksem osa võitleb aga vasaku kalda liia silma betoneerimist tööde jätkamisel. Ja otsustav sõna mõlemal kaldal on öelda betoonivalmistajatele. Esimene kuupmeeter betooni paigaldati 10. augustil 1961. Kogu ehituse lõpuni kulub teda aga viis miljonit kuupmeetrit. Maikuus pumbatakse vesi välja teisestamise vendist. Juunis algab tammi vundamendi rajamine juulis. Betoonipanek tööd jätkub ja sellepärast kihutavadki mehe kõrguste ratastega 25 tonnised ise kallutajad raugematu hooga. Lisame nende kõrvulukustavalt mürgamisele veel betooni vedavad määratute mastide vahel kursseerivad kaabel, kraanad, buldooserid, elektrikeevitajad, puurmasinad, sireenid, lõhkamiste tumedad mürtsud ja paratamatult veendud, et siin on üks otsustavaid lahinguid seitseaastaku rahurindel. Siinse ehitajate pere uhkuseks on ainulaadne betoonitehas number üks. Inimkäsi siin betooni valmistamisest osa ei võta, kõike teevad masinat, ta toodangut ei vea, ehitusplatsile ise kallutajad, vaid spetsiaalsesse ümbrusesse suletud linttransportööri. Ümbrises valitseb püsiv temperatuur. See võimaldab töid jätkata ka kõige karmima pakasega. See on maailma esimene pideva betoneerimise liin. Muide, siin võib kohata kõige ootamatumaid asju kohal, kuhu pole isegi planeeritud raudteed seisavad kaks vana auruvedurit. Nad saabusid siia otse mööda maad terve traktorite aueskordi eestvedamisel. Neid kasutatakse katlamaja täna talvel betooni soojendamiseks. Seal, kus on raudtee tamm, liigub veel üks katel. Seda peab tank, tõeline tank, ainult rahumeelne. Ilma torni ja suurt tükita sõidavad diiselelektri buldooserit viie kuupmeetrise kopamahuga uurali ekskavaatorid. Kõik on siin määratu suur ja kogu selle mürina sähvatuste, betooni, metallkonstruktsioonide jõe jää ja inimeste kohal lausa põlevad sõnad. Üleliiduline komsomoli löökehitus. Videviku saabudes lisandub sellesse panoraami veel üks värv. Kaldakaljudel ja Spetsiaalsetel metall. Tornidel sähvatavad põlema kümned prožektorid. Kogu ehitusplatsil on valge nagu päeval väga huvitava mööda vasakut kallast minna. Ehitusplatsilt Sumichini poole. Iidne Siberi küla elab endiselt veel oma mõõdukat elu. Korstnast kerkib suits, koolipoisid ajavad oma tähtsaid asju keskväljakul, laulab reproduktor. Varsti on siin aga merepõhiõige, pea tuleb neil kolida uuele kohale. Krasnojarski merepikkuseks tuleb 400 kilomeetrit otse Minussinskist välja. Ta pindala ületab 2000 ruutkilomeetrit, vee maht aga 77 miljonit kuupmeetrit. Krasnojarski hüdroelektrijaam on meie insenerimõte triumf meie hüdroenergeetika pärl. Ta on kaks korda võimsam kui Volgogradi hüdrojaam, ehituskulud aga kaks korda väiksemad. Ja kogu ehitus tasub end nelja-viie aastaga. Agregaatide võimsus jätab kaugele seljataha kõik selle, mis on saavutanud kapitalistlikus maailmas. Ameerika võimsama grand kuli jaama turbiini võimsuseks on 125000 kilovatti Rootsis toormorforsi jaamas 147000 kilovatti. Bradskil on see 225000 kilovatti, siin Krasnojarskisse aga 508000 kilovatti. See tähendab, et iga turbiini võimsus ületab kuus korda kogu Volhovi jaama võimsuse. Turbiine tuleb kokku 10. Muide huvitav on ka turbiinide iseloomustus. Need valmistatakse Leningradis partei 22. kongressi nimelises tehases. Tatud ja keevitatud rootori läbimõõt on seitse ja pool meetrit minutis teeb see hiiglane 93 tiiru. Ainuüksi võll kaalub üle 100 tonni, turbiini kogukaal läheneb aga 260-le tonnile. Probleemiks on ka selle määratu masina transport. Raudteele käib see üle jõu. Seepärast ehitatigi Neeva kaldale spetsiaalne kai, millelt need hiiglased laevadele laaditakse ja piki põhja mereteed ning Jenissei jõge kohale toimetatakse. Rääkimata ei saa jätta ka omapärasest seadeldisest laevade transportimiseks üle tammi. Tammi kõrgus ületab 120 meetrit siis tavaline lüüside süsteem oleks tulnud liiga kallis. Seepärast otsustatigi uue projekti kasuks. Laev sõidab määratu suurde 2700 tonni kaaluvasse vanni. 74-l terasvankril. Vann tõuseb kaldteed mööda tammi harjani. Edasi jätkub poolteist kilomeetrit kuiva maad ja siis uuesti vette. 7000 tonni kaaluva koorma liikumiskiiruseks on üks meeter sekundis. Mootori jõudu vajab ta 10000 kilovatti. Niisugune on selle hiiglase tulevik. Siin ta hälli juures seisavad praegu aga lihtsalt noormehed ja neiud kogu nõukogudemaalt. Ja nende töö toob soojust ja valgust kõikidele nõukogude inimestele. 1970. aasta on juubeliaasta, möödub 100 aastat Vladimir Iljitš Lenini sünnist. Järgmine suur elektrijaam Senišeile ehitatakse Sušensgoya küla lähedale sinna, kus Vladimir Iljitš oli asumiselt ja Krasnojarski Jaama kaadritöölised võtsid kohustuse, et suure juhi 100.-ks sünnipäevaks lastakse käiku juba teine energeetikahiiglane Jenissei-il. Kuulake, see on katkend nende raportist. Muide, Jenissei töömeeste hulgas kohtasin ma ka meie kaasmaalast Vändra poissi Tõnis käpi. Oma muljetest suur ehituselt jagata raadiokuulajatega laupäeval, 20. aprillil kell 20 null null. Ma lõpetan meie maa esimese riikliku plaanikomisjoni esimehe kunagise koel Rooplaani koostaja Georgi grusi sanovski sõnadega. On midagi sügavalt sümboolselt selles, et Justini seile ehitatakse maailma suurim hüdroelektrijaam. Peaaegu 60 aastat tagasi mõtles Lenin siin suure vene jõe kallastel Venemaa homsele päevale. Ja see päev saabus.