Salme Reek täna läheme koos sinuga, sinu lastetuppa, sa saad valida, kas see on päris tuba, päris sinu oma paik, võib-olla mängunurk, võib-olla hoopistükkis aed, mõni niisugune tore sopp, mis sulle kuidagi eriliselt lapsepõlvest meelde tuleb. Kuidas seda nüüd võtta tuppa, sest. Lastetuba jäi ikkagi vanematega kokku, sest ruumid olid väga väikesed. Alul oli, lapsin oma, olin kolme ja poole aastane, kui sündis õde. Kuni selleni ei olnud ka. Veel kahte tuba. Sisel Alice muretseda, et kaks tuba, sest sinna enam ei mahtunud nagu hästi niigeltki. Sinu lapsepõlvekodu, see oli Pärnus. See oli Pärnus ja ja see esimene, mida ma ei mäleta, oli Kuke tänaval ma ei tea, esitas suure või väikese kuke Venemaal ja seda ma mäletan muidugi ainult selle järgi, mida mu ema on jutustanud, et ma olin väga nisukene rublik, kes nii kui jalad alla sai, hakkas ronima. Ja küla siis. Lapsi kasvatati teistmoodi, kuigi mu ema oli 21 aastane, kui mina sündisin ja oli saanud oma kooliparunite kodudes söötades ja ta läks sinna 15 aastaselt, sest ta oli kuuene, kui ta ema suri ja teda kasvatas väga huvitav inimene, tema vanaema, kes oli nagu teistmoodi kui kõik teised, ta teadis, palju ta ravitses inimesi oli nagu külaarst, aga ta oli tegelikult mõisa ori ketraja, kes mõisele ketras. Ta oli väga lugupeetud inimene, siis peeti väga targaks, kust ta pärit oli, siis keegi ei teadnud, siis ei olnud kombeks üldse uurida, et see oli nagu nii endastmõistetav asi või ja mu emal oli palju tegemist, aga tol korral mu ema oli kodune muretses ühesõnaga, kõik majapidamisi seda tööl ei käinud. Ja isa oli siis nagu leivateenija. Ja ema hoolitses, mu isa ei olnud, ta oli väga andekas inimene, väga tubli inimene. Aga ta ei olnud niisugune majandusinimene nagu ei osanud seda raha niimoodi ära paigutada või ära jagada või vot see on seda, ma tean, et mu ema oli terve elusid, kes teadis, kellele mida vaja on kellele midagi osta või kes juba oma osa kätte on saanud ja mis läheb majapidamise peale. Nimesid ta teadis, kõik täpselt, ei oska seda väga hästi korraldada minnes minu juurde tagasi selle väetise juure, siis nagu turg on tavaliselt maailmas kõige odavam koht, kus ostetakse siis ema ja vara mingi pärnus surule. No ikka enne koitu ja siis ta minuga tähendab, laps võib kukkuda ja siis meil oli tuba ja köök ja siis ta oli tõstnud minu koos madratsiga köögipõrandale mull kukkumise võimalust ei ole ja toolid kõik eest ära pannud. Ja kui ta koju tuli, siis ta nägi, et kõik, kui inimesed tänaval meie maja ees seisma vaatasid ja naeratasid ja tulid edasi ja neil oli hea tuju. Ja siis, kui ta meemaja akna juurde jõudis, siis on midagi niisugust pilti, et siis avane, mina istusin pois laua peal, poti peal, lühikides läkituses velje ja olin väga lõbusas tujus, nii et seda ei tea surmani, kuidas mina sinna laua peale sai? Et aga mul pidi olema ikka plaan, kõik need asjad nii sättida, et map poolti panin laua peal ja siis ise läksid siin istuma. See on kindlasti üsna varajasest lapsepõlvest, võib-olla see polnud siis veel aastanegi, ei tea, no umbes sinnakanti, võib-olla siis läks see lugu, aga tavaliselt inimesed ise mäletavad ennast ju ka kuskilt kolmeaastaselt või umbes nii vanalt. Kas sul tuleb meelde esimene mälestus, mida sa päris ise mäletad? Kui sündis mu õde ja ma millegipärast olin tahtnud venda ja, ja öeldi, et mul on õde, aga mu isa käis vahetustega tööl, nii et ta tuli just töölt ja pidi sööma, magama heitma ja oli surmani väsinud. Ja ma küsisin ta käest, kas sündis vend, ta ütles, ei, sündinud tüdruk on ja ma olin käinud siis mööda õue, öelnud tüdrukud, tüdrukud, vot seda ma mäletan, seda moment. Ja ma mäletan nagu isegi seda noh, situatsiooni, kuidas see oli, kus mina olin ja ja kuidas isa läks. Mäletan ka seda, et ma pidin valvama, et ma sellest vaevast lahti saaksin, ma tean, et seda momenti ma mäletan, kui ema pesi pesuköögis pesu ja ma läksin ta juurde ja ütlesin talle niimoodi. Salmeni hirmsasti väsita, tahab magada. Et magamine ja ma ei olnud üldse magaja. Aga noh, magamine nagu päästab sind töökoormuse. Ja tegelikult mõõde oli väga hea laps, ta ei olnud üldse nonii, sihuke rublik nagu mina, kes oleks roninud, aga teda tuli lihtsalt valvata, et laps ei kukuks, lihtsalt häda ei saaks. See oli minu kuus ja seda menetleda sõrmul terveks eluks kaasa jäänud. Vot see on, mis lapse toast kaasa jääb. Vastutus teise inimese eest, vastutus selle eest, selle koormaid, mis sinu peale on pandud ja sellest ei saa lahti ja mina sain selle koorma kolme ja poole aastaselt. Aga päris koorma ikkagi kummaline paneljani. Siis olimegi täitsa lapsehoidja, kes pidi valvama seda poole asust värskes ka euronici ta mitte haiget ei saa. Ja see on kohutav vastutus. Ma ei tea, elu jaoks on see muidugi väga-väga oluline, aga inimese jaoks enda jaoks küllalt alul liiga suur koormus, aga pärast tuleb see sinu pärisosaks. Mul ei tule pähegi, mul ei ole see raske. Aga ma tean, et ma pean ütlema, et siin ei saa ükskõikselt suhtuda ja see, see jääb sulle terveks eluks. Ma arvan, vaat see sealt hakkab lastetuba peale. Kolm aastat õdede vahe, see oli ju üsna tore ja paras vanusevahe. Ma usun, et üsna varsti saitega sõbrannad, eks mängukaaslasteks, ja siis, kui see päris titeaegsele õel mööda sai Tähendab, mul ei olnudki niisugust perioodi siis õues olime meie kolm last läinud mina, minu väike õde ja siis minuvanune poiss. Ja ma mäletan, ma ei saanud sellest kuidagi aru, Mullelisid naljakas pilt, kui see nimi oli Artur. Ja täna oli siis ainukene mängukaaslane, siis ma muidugi olin armukade, kui keegi ütles, et noh, et ta võtab ära selle, ma võtan omale selle. Seda ma muidugi ei lubanud Mill kirju ja selle tõttu ma valvasin oma õde v. Aga ma ei saanud sellest aru, tähendab, et kui ta oli karistust väärt ja ema ütles, tule nüüd, sa saad vitsa ja võttis vitsa ja see poiss jooksis ümber õue. Ema ei saanud teda kätte, talle vitsa anda. Mu meelest oli see nii naljakas. Ja ma ei saanud aru, uldse ta jäigi silma aabitsat, aga mina tean, et mina kui ma ma ikka sele näha tee, pidin saama seda karistust vist ei, ainult ema, isa sellesse ennast üldse ei puutunud, ma jäin lihtsalt seisma ja ootasin ära selle, ma ei kavatsenud koogi minna. Ja mõnikord ma arvasin. Ma ei ole selles süüdi. Aga mulle tehti selgeks, et ma olen ikkagi süüdi imp pidin oma karistuse kandma. Milles sind nihutati? Noh, ma ei tea, ma lõhkusin veega palju, mul juhtus alati midagi ju. Selles. Kas nendest mängudest on sul ka midagi meeles, mida te koos mängisite? Haaterit, mis see on, kas see on ka üks niisugune mäng, loetakseid, õied, silmad kinni või? Ma enam ei mäleta, aga drifaateroidleri, sest kuja kaks niisugust, see ealist last üks poiss, tüdruk, no mis mängud seal saavad olla, eks ole? Nagu ikka poodi, see oli ka kõik, kus aia õue pealt me kaugemale minna ei tohtinud, see oli keelatud, väravast välja ei saanud, vot sellest on mul üks mälestus. Et kui tahtsid näha, mis maailmas sünnib. See värav on praegu alles ja see maja ole alles, ei jää ja selle üks niisugune vaks maad oli see värav kõrgemal maast, siis olin kõhuli käes ja vaatasin, mis olid seal siis oli jää hoolits, mis uulitselt sünnib, kes läks, kui ta viisi, see oli üks väga huvitav ajaviide. Kõigel, kus ma mäletan veel niisugust siis ma olin juba suurem tüdruk. Siis ma tean, kujuks oli valt või vabrik kus mu isegi töötas, seal oli üks soolaladu, inimestel lubati sealt soole tuua ja see hakkas värisema. Je üks mees, noormees jäi selle soola alla, teda ei saanud enam päästa, ta suri ära. Ja ta ema läks hulluks. Ja ma nägin seda ema läbi selle värava, mismoodi ta käitusse mul igavesti meeli. Kuidas ei ole teada sai, mis ta hakkas tegema. Vot see on, ma hakkasime, korkil, on üks niisugune jutustus seal hästi, hästi. Kus üks väike poiss vahib ka niimoodi keldriaknast, mis maailmas sünnib ja kui ma seda lugesin, mul tuli see meelde. Et ja siis tekib suur fantaasia sinna juurde, kes keegi on. Ja miks ta nii on. Ja seal tekib oma mõtlemine, see on hoopis midagi muud kui kõik need teised mängud. LTK huvi tundma inimesi vast teine lugu, kui ma juba koolis käisin ja iseseisvalt käisime Karja tänavat mööda tulin. Ja Mulle meeldis vaadata akendest sisse, Pärnus on need väiksed madalad mäed ja maid sallinud lillepott tee, mis akende peal ja mul on absoluutselt, ma ei taha neid nelja poti akende peal. Ma olen nüüd juba hakanud neist lugu pidama, tähendab lillergooniamist ja need säilinud üldse nii sellepärast neid varjasid vaate ära. Tore oli vaadata, kuidas, kui inimene ei tea, Etti ta vaadataks kaheksani koolis käis ja seda teed tulin, siis mäletan veel üks kevad tuli, mul oli niisugune man talvepalitu all või valge lambanahked lapsel külmele villased valged sokid olid elase, tulin läbi pargi ja niisugune päike paistis ja vesi ja jää oli. Ja siis ma tean, see oli laupäevane päev veel ja hakkasin seal liugu laskma, lendasin seal üks haukio, kukkusin loba, riietatakse nähuku. Siis ma mõtlesin, mida ma teen, et nii ma koju minna ei või. No kujuta ette, kui sul on saapad ja villased sukad ja kasukas lambana, siis ma võtsin selle kasuka seljast ja panin pindi peale päikse kuivab ära. Noh, aga eks kannatusi aja mõistet ju ka ei ole, kaua sa oled või tüdined, ära seda päike, aga paremini läksin koju, aga piim oli kokku lepitud, kui ma koju tulen, koolis. Lähen pean emaga sauna minema. Kui sa rääkisid nii huvitavalt sellest kuidasmoodi, sa piilusid sealt langu alt, siis ma tahtsin kogu aeg sulle natukene vahele ütelda, aga samas ei tahtnud sind segada ka, et Meil aiaäärne tänavas, see oli tüüpiline herne tänavas, ainult et sai igatsenud üle plangu vaadata, sa vaatasid plangu alt ja siis üle plangu, sa said siis, kui sa juba kooli läksid ja kooliteed käisid kooliteed. Sa käisid siis ka Pärnus ja, ja Pärnu algkoolis, alguses. Ja Pärnu algkoolis seda koolimaja tähistab neid üks kivi. Seal olid siis ka suuremat tüdrukut, kuna ma olin väike ja kasvult väike ja elav ja siis ma olin nende poolt väga ära hellitatud. Ma olin ühte lugu neil süles, õppimisest tuleb mulle ainult nii. Esimese vastasid suuliselt. Ja ma tean, et oli väära sätrii minu arvates keegi, ütles Beats. Ja õpetaja ütles, et mina olen öelnud, aga ma ei osanud välja lõppude lõpuks minu teada, ma ei ütelnud. Jah, et üpris keegi teine. Lõpuks ma hakkasin uskuma, et ma ütlesingi nii et ma ei tea tänapäevani, kas ma ütlesin või ütelnud seda, mäletad, sa rääkisid praegu vene keeles jäiseid tsaariaegses koolis, siis oli ju venekeelne. Meistrilt kaitsjate, aga mulle meeldis see sõber Räbi Isässis kellegi käest küsida ka ja siis ma mäletan veel, et kui tuldi kooli katsuma, kuidas seda nimetati koolide inspektor või ja kui siin ma siis tuli ja ma mäletan, patsutas mulle pähe midagi, ma talle ütlesin, mida ma ei tea. Ja ta patsutas mulle pähe, ütles. Siis seda ma ka ei teadnud, mis asi see on. Haiget ei teinud, tähendab, see pidi olema siis lauldigi. Vaat olidki niuksed laulud nagu Meil aiaäärses tänavas ja kuldrannake, mingem üles mägedele ja siis olid veel mingisugust ringmängulaulud. Kas neid laule lauldi kodus ka, kui oli mõni sünnipäev või või rahvast oli kokku ja väike kodune? Ja oli ka ikka siis lauldi neid laule, siis olid köik koerapolkat ja ma olin juba siis suur tüdruk, üks 14, kus tulid, fokstrotti jagus, koolipidudel hakati neid tantsime ja muidu olid Reil lenderid ja kõik niisugused vanaaegsed tantsud, need olid väga toredad. Ja need olid nagu parem tantsida ei olnud mingit segadus, kõik tulid nagu järjekorras ringi. Aga kui tulilt hakkas tradid, siis oli suur segadus, saalid. Ja ma tean, et see oli väga naljakas. Ja nüüd lubame oma jutuajamise vahele väikese muusika hetke kõlab üks Salme Reegi lapsepõlvelauludest, sedapuhku küll laulupeo lindistusega. Sa oled salme käinud kogu aeg tütarlaste gümnaasiumis. Kas sa oskad rääkida sellest, mismoodi see tüdruku kasvatamine dolla kooli see põlvkond? Kus mina olen, kas me oleme sõdade ja revolutsioonide lapsed? Meie vanemad olid saanud, kes ja kui ta viisid oma tegeliku hariduse, mille nad ellu kaasa tõid parunite juures olles teenijateks, tähendab, mu tädi oli väga hea koht. Kui tema oli juba koha peal. Siis, kui minu ema sai nii nelja viieteistaastaseks siis ta ühesõnaga pakkus parunite-le välja seal, kus ta töötas välja minu emale aste tüdrukuks ja, ja hiljem ta oli toatüdruk. Ja sealt sai tema kasvatuse kõik käitumise kombeid, nii nagu peab olema. Ja seal, kuidas süterlas kasvad ja väga rangelt ja sealt edasi need koolitüdrukute kooli nüüd on niimoodi, ema annab sulle selle arvukuse, sa tead, mis on tütarlapsele viisakas ja mis ei ole, kuidas tütarlaps istub, kas see tähendab, et ühest küljest me olime vägad jäädud, teisest küljest, me olime täiesti eluvõõrad selles mõttes kõik, mis sündimise puudub ja meeletõi kurg, lapsed ja meie teadsime seda ja see ei olnud nagu vaieldav, üldse ei tulnud nagu noh, nii see on ja keegi ei hakanud selle peale mõtlema. Koolis näiteks ma ütlen, aeg õpetati näiteks käsitööõpetaja joonistusõpetaja, kui ema sünnipäevaks võib küladiks, ta kutsus terve oma klassikokku pärast tundi veel niisugusel ajal, kui kõik said, igaüks tõi mingitki ribu kodust, mis tal oli mingi niidiotsa või? No midagi oli alati kodus täpikestega sile, tõi ta muidugi seal ja või tähendab, käsitööks oli vaja või siis me tegime emale. Me tegime isale mingisuguse asja. Ja vaat seda, kas kool juba kasvatas, seda polnud ette nähtud, õpetajal ma elus ei unusta seda, kuidas me olime selle õpetaja juba kõigepealt ta kutsub enda juures juba, see on, eks ole, sündmus siis teiseks see, kuidas ta vaimustatud sellest teisele inimesele valmistada rõõmu, rõõmu, valmistamise moment. Seal ei olnud niisugust kasu saamiseks, mis mina sellest saan viisi. Ja ma tean näiteks, et kodus oli niisugune raske aeg, kus tõesti ei olnud jääts, süüel arvestati lusikaga ja ma tean, et ma elasin koolist küllalt kaugel. Ja mu pinginaaber elas südalinnas kooli lähedal, kui oli vaja teist korda tagasi tulla. Ja ta kutsus mind oma juurde. Ta ema kutsus lõunat sööma. Ja ma mäletan, et supp oli. Ja ta pakkus mulle teest taldrikult veel suppi ja ma oleks nii tahtnud. Aga ma ei saanud seda vastu võtta, ütles nii, tänan, ma ei soovi. Sellepärast, et võib-olla mõni jääb ilma. Kui mina söön veel teise, see on see, mis tuleb sinule kodus käes. Siis ma olin küllalt väike tüdruk, ma olin, ma mõtlen nii 14 ja õde oli siis 11. Või oli see veel noorem natuke ja meil olid kohutavalt suur vaesus kodus ja osteti võid. Ja ema ütles mulle niimoodi teadyt, perra, sina võid võtta, sest ise enam vaja, seepärast isati rasket tööd, ta ei jõua muidu meid üleval pidada, aga kui ma sulle muidu märkuse teinud, kui ta seda tähele paneb, siis ta ka ei võta, aga tal on seda vaja. Aga noh, minu õele ei saa seda öelda, ta nii väike. Ta hakkab ütlema, tegema pidin, juba olin ma nii väärikas, nii päikeselt ja mitte tahtnud, ma võin mitte tahta elus, ma võin loobuda millegi asja kasuks asjast, mida ma väga tahan, kui see ei kasva niisuguses külluses. Aeg oli niisugune ja selles ajas me kasvasime. Aga mul ei ole iialgi olnud mingit kibestumust, mis minu elus on olnud minemata terve elu olen endaga kaasas kandnud. See alateadlikult ma ei tea, oli see, et kui ma olin väike laps, ma olin vist üks kolmene või neljane, mitte rohkem, siis käisid kerjuslapsed. Ja ma mäletan, kui tuli üks väike tüdruk. Ta võis olla üks, kuue seitsmene kõhnakenedaluli kerjakott ja ta tuli uksest sisse ja ma mäletan täpselt seda, kuidas ta tuli, kuidas ta seisis, kuidas ema jäi seisma, palustatub, panite laua äärde istuma, tõi taldrikusse Pipanidele leiva ja istustajaid kõrvale, niiviisi hakkas temaga juttu ja mina seisin ja hakkasime juttu ajama ja nii õrnalt ja nii sõbralikult südamlikult. Siis ta võttis ajalehe siis paberit, siis ei olnud ja teki võileiva ja panid siis talle kaasa ja ütles, et noh, et viid oma isale ja emale ja saatis lapse välja. See oleks nagu olnud minu ema suur sõbranna ja ma mäletan, see, et oleks kordagi teda millegagi solvanud. Või umbes tuli tuli hea külaline, nii käitus temaga minu ema. See on mu ellu toonud ühe niisuguse noodi mis käib minuga kokku aega. Kas sulle ei tundu Salme, et tollal, mida sina praegu jutustad sinu lapsepõlves selles keerulises ajaloohetkes, kus sinu lapsepõlv oli et te kasvasite kuidagi väga ruttu täiskasvanuks? Aga me jäime ikkagi lapseks kuskilt poolt ja kuskilt poolt tõesti. Me oskasime koguda eluks vajalikke asju, tähendab, elu vist sunnib ise. Siis ma teadsin selle mõisa pole mind elus. Ei tutist tipp puudutanud tutistamist, mõtlesin, vihkan, ei puudutanud. Sõrmeotsad Me olime temaga rääkinud, mees meeldib ma väga vähe, olen aru andnud oma isale. Seda on paar korda elus olnud, see oli tõesti aumeistrimäng. Ma teadsin, et ma ei saa iial meeldida oma isale, kui ma valetan või kumab petten. Aga ma tahtsin talle meelde ja seepärast ma teadsin, ainult aus inimene. Ainult aususega võidan oma poolehoiu. Ma ei hakka valega ennast kaitsma, elus ma pole. Käis, ma mäletan seda, ma olin väga ülemeelik ja noot niisuke, mind. Energiat mul jätkus ja külas olles eriti ju lapsed muutuvad. Kahtlemata, mu õde ei olnud üldse nähagi, kui ta oli kaasas, vaid oli kadunud. Ta oli nähtamatu. Mina muidugi tahtsin tähelepanu ja ma teadsin ka täpselt, et ma jälgisin, kuidas mõisa suhtub. Sealt, kui ta niimoodi leegi silma käinud, siis ma teadsin juba, nüüd aitab, seal on piir. Ma olen üks kord olnud põletu, ma tundsin, et mu ema karistas, mindi, ma ei olnud süüdi üks kord elus, ma olen mõelnud, et ema peab tundma, et tal on ka ju ja ma tean, et ma läksin õue, meie õue ukse ees oli kaev. Ma läksin sinna raevu, juur ja kuu oli taevas ja ma teadsin seda muinasjutte, ma tahtsin neid kuu tõmbab mind üles. Et siis ema näeb, et siis tal on kahju, et ta minuga niimoodi käitus. Ja ma isegi kartsin, et kuuke kohuke, tõmba mind üles. Tekki tõmbab jah, seda see on mul nii meeles. Aga ma tean, et ma olin õnnetu ja see sellepärast ma ütlen, lapsi ei tohi, haavad, last ei tohi iial nügida. Vot niimoodi togida võid tõugata või tutistada. Minu meelest on see üks julm tegu ja sealt hakkavad väga pahad asjad. Juba see, et sind süüdistatakse ilmaaegu, kust ma selle abi seal muidu mul peab tulema sealt kuu, mina olen oma lapsepõlvega väga rahul. Oma lapsepõlvemaast, jutustas Salme Reek. Temaga vestles reetmade saate helioperaator oli Eda Prillop.