Tänases lastetoasaates on meil külaline, keda kõik inimesed Eestimaal hästi teavad ja tunnevad. Enda kohta on ta öelnud, et olen sisemiselt õrn ja haavatav aga võib vajadusel lavalaudadel küll keha, seda ta tugevaid ja haavamatuid. See on ka üks selline, mille ma olen leidnud ajakirjandusest, kui ma natukene tänase saate peale enne mõtlesin. Ja seal on meie külaline öelnud nõnda, et keegi oskab öelda, mis on minus head siis see on pärit mu kodust. Me oleme teie laste taas täna. Mikk Mikiver tahaks kõigepealt küsida seda, et kui pisikene poiste olite, kui te esimest korda iseennast mäletad, ma arvan Kuskil kolme ja nelja vahel. Mäletan ennast nii kodu, mis oli tol hetkel koolimaja koos kõige selle juurde kuuluva majapidamisega kooli juhataja. Mu isa elas oma perega siis koolimaja ühes otsas ja meil olid, olid kõik majapidamiskõrvalhooned olemas ja ja vastavalt pudulojused ka, et ma seisin keset õue ja olin astunud lehmakoogi sisse ja vaatasin oma väikse järgmise varba vahelt nagu üles kerkivat sellest veel natuke sooja ja mingisugust imelikku ainet, millele ma ei osanudki ju veel tol hetkel väga nime anda, sest lehmi ma olin näinud tõenäoliselt küll. Aga mis neist eraldada võib, seda, seda väga hästi ei tundnud, tavaliselt koristajate kiiresti ära seal tõuganud. Ja see on ja päike paistis vasakult poolt. Kas sellele järgnes siis suur nutulaviin või vastupidi, niisugune rõõmus üllatus? Üldse enam ei mäleta, mis pärast sai, aga seda hetke mäletan. Ja, ja arvan niimoodi, nagu ma oleksin veel ennast kõrvalt näinud korraks. Et selline täitsa blond, mind. Niisugune tukaga poiss ja põsed pruntisem, noh, nii nagu lapsik, seda ma läksin selliseks kõhna poolseks ja, aga sinnamaani, sinnamaani ma olin, olin senine punapõskne ja, ja nii nagu vist vist kõik teised. Ega ma täpselt ei tea, ma ei ole kellegi käest kordagi küsinud piltide pealt näinud. Aga seda ma mäletan. Millegipärast oleksin mina kujutanud teid ette just tumedapäise poisina. Ei, ma olin täiesti täiesti lina blond 10. 12. eluaastani, siis hakkas pikkamööda minema nagu satajani poole ja, ja kuskil 16.-ks eluaastaks Londoni täiesti unustatud. Ja siis endale üllatus, teiseks kui, kui tekkisid habeme ja habemeajamise probleemid ja ja siis ma märkasin, et Abe oli täiesti must. Ja mu isa oli must ja ema oli noh, niisugune niisugune, ma ei tea, kuidas öeldakse, tume sataja või niisugune päris pruun. Juuste poolest. Ja kui nüüd venda vaadata, siis võib tõesti arvata, et selles peres blondid poisid on olnud kahk. On nii tige selle pärast ja ta vedas kihla, kui ta oli kas 15 või 16 kastil shampuse peale tema ka muutub ja ja kaotas selle. Ma ei tea, miks ta, miks ta ei taha blon olla, mina oleksin valmis olnud olema? Ko nüüd on hea rääkida, kui enam ei ole, võib-olla siis ei oleks, kui, kui oleks praegu nii, võib-olla siis ei oleks. Ilmselt oli vend siiski eeskuju. Aga mõnikord võtab mitu aastat aega, kui ma järgmine kord ennast mäletan. Et see on kummaline ja, ja tegelikult ongi raske kontrollida, kas see esimene, mille ma ära rääkisin, kas on olemas olnud või ei hiljem kuidagi tüüpiline, ikka juhtus seda. Aga järgmine kord on, sõja ajal me olime isaga kartulivagude vahel olime minemas siis kellegi poole ja, ja äkki Vene lennukid tulid taevasse, kuna Loksal oli sadam ja Juminda neem ja Purekkarine olid sakslaste poolt noh nagu hästi-hästi kaitstud ja sinna oli koondatud nii õhutõrje kui ka muud moone ja väge ja nii edasi ja nii edasi ja Loksa sadamat, nad üritasid need lennukid aeg-ajalt käia pommitamas, siis puhkas seal üleval õhulahing siis pommid hakkasid kukkuma ja terve selle aja jooksul ma pean ütlema küll kordagi kukkunud Loksa sadamasse, need venelased ei saanud talle pihta. Ja siis isa tõmbas mu kartulivagudele maha. Kuidas me läksime ja kuhu me pärast seda läksin, ma jälle ei mäleta. Ma olin seal isa vastas isa embuses, mitte ta kramplikult oleks mind hoidnud ja mäletendav karedad põske, habemetüükad põske ja siis ma rahunesin ta käte vahel tema kätel oligi mulle niisugune mõju, et hambavalu, kõhuvalu, kõrvavalu, võttis tema käe peale panek ära ja lõpuks rahunesin, nii et siis me vaatasime kahekesi taevasse, vaatasime, kuidas Strasseerivate kuulidega seal seal lasti ja siis ma rahunesin ära. Ja pärast seda, kuidas nagu eesti tõusime, kuhu ma läksin, ma jälle ei mäleta. Aga isa lähedust mäletan väga hästi. Tavaliselt sõjaaegsetel lastel oma esimeste mälestuste hulgas kahtlemata mingisugune sõjapilt on, sellepärast et eks see on ju ikkagi midagi eriliselt koledat eriti väikese lapse jaoks. On veel üks, üks lugu, kus ma iseennast ei mäleta, tähendab, on varasemast ajast 141 siis kui see kuulus ristleja Vene Nõukogude ristleja Karl Marx Hara lahes kolmeks osaks lasti. Soome lennuk tuli üle Juminda neeme ja Saksa lennuk tuli Tallinna poolt merele Kolgaküla ja esimese tabamusega nad mõlemad said pihta ja siis smeri põles. Sest nafta jooksis välja ja, ja me ei näeks ja ja madrused üritasid kaldale ujuda. Kes, kuidas ja see oli õudne pilt, aga ei mäleta iseennast mingis asendis. Mäletan ka seda siis, kuidas Need kaldale pääsenud madrused, isa oli idealist ja neid idealisti oli Loksal veel üsna mitu natud, kiiresti hakkasid neid nagu aitama päästmisest inimestel käed rippusid sõrmed, kuidas kust keegi oli avatus ainult kes oli kui palju põlenud. Ja nemad olid nagu noh, selle teadmisega, et on olemas rahvusvaheline punane rist ja ja nii edasi tuleb abistada siis toodinanud kolima ja seal nende hulgas maga, protseerisin ringi ja siis nägin, nägin neid vigastusi ja, ja asju kõiki. Ja siis nad saadeti ära ja siis tahtsid sakslased isa nagu karistada selle eest, aga see jäi tegemata pärast nõukogude võim teda ikkagi karistused, sakslased jätsid edasi, kolivad. Niisugused niisugused asjad, mis asi on lastetuba? Kas tuba oli olemas? Oma tuba? Ei, meil ei olnud nii palju nii palju ruumi seal. Mina õppisin oma isa töötoas, me nimetasime seda nii, kuigi mõned kippusid seda nimetama kabinetis. Aga kabinet oli tal kooli juhatajana kooli poole peal ja, ja see oli ikkagi tema. Tema töötuba ta ise ei tahtnud, seda kabinetis nimetatakse ja seal tema kirjutuslaua taga said sain mina küll kogu aeg õppida segamatult, sest et isa oli nii hõivatud, et vähe oli sel ajal kodus, kui mina oma oma õppeülesandeid tegin ja otse tema kirjutuslaua kohal seinal rippus August, Kitzbergi bareljeef. Ja, ja ma ei oska teistmoodi seletada oma suurt kiindumust August Kitzbergi, tema näidendites või lihtsalt imbus minusse minusse seal ja mu selja taga oli, oli diivan. Diivan on väga tähelepanu väärne koht sest see diivan oli hiljem, kui, kui isa vallandati 50. ja kolisime oma majja, siis oli see diivan veel kaasas, aga see diivan ei olnud enam jamanud üldse mingit sellist tähendust, aga siis seal isa töötoas oli see niisugune koht, et kui ma olin mingisuguse pahandusega hakkama saanud, siis ema reaktsioon oli kiire ja pidurdamatu tähendab tagasi nutma või, või tegin natukene niisugust kõvemat häält ja siis hakkas nutma või, või, või üritas sakutada või või lõiga kerge laksu ja siis hakkas nutma. Siis teatas järgmisena. Ma räägin isale, kuna isal oli kiire ja isa oli, oli sageli sõidus, tuli Tallinnas käia ja, ja vahepeal ta käis ka ülekuulamistel ja siis me ootasime hinge kinni pidades, kas ta tuleb tagasi ja kuidas ja nii edasi. Siis see järelejäänud aeg kuni isaga kohtumiseni, see oli hirmus piin, siis see kohtumine tavaliselt toimus nii et tema oli oma toas ja siis kas ta tuli see sealt välja ja ütles, et ole hea, tule, tule minu juurde või siis ütles mulle ema, et mine ei saavuta, siis ma läksin sinna, siis ta tuli oma töölaua tagant ära või oli seal tervele unistusele diivanile. Ja siis ta võttis mind enda kõrvale sinna istuma ma sel hetkel, kui ma sinna istusin, ma tundsin, kui rumal ma olen. Ja kui rumal ja mõttetu oli see, mis ma tegin, mille pärast ma nüüd siin istuma. Üritas küsida, et miks sa seda tegid. Ja ta mäletas ilmselt hirmsasti oma lapsepõlve, sest ta ei hakanud kunagi pinnima. No miks sa tegid, miks sa tegid, ma ei tea, ma oleks võinud veel ei öelnud, et ma ei tea. Vahest ütlesin, ma ei tea ja ta sai sellest aru. Ta sai aru küll, et hiljem sa enam ei tea, miks ma sellise rumalusega pidin hakkama saama, sa tegid seda mõtlematult, spontaanselt ja nii, siis olid need piinarikkad hetked, kõige piinarikkamad olid siis läbi. Siis järgnes niisugune jutuajamine, kus ta ei pilgutanud üldse sõrmega ega, ega ka sõnades mitte, vaid rääkis elust ja asjadest endast või kellestki teisest, kes on teinud ka midagi niisugust, aga kui sa veel suurena täiskasvanuna midagi niisugust tööd vaata, kuhu see siis VÕIB, tõi näite seda inimest. Ja kui sa alguses tundsid ennast täieliku idioodina pärast olid täis meeletut energiat. Sageli olid ikkagi õhtusel ajal, päeval tal aega ei olnud. Ja siis sageli ma võtsin raamatu ja lugesin raamatu veel läbi salajal lõpetades teki all või panin suusad alla ja läksin kuuvalgele suusatama. Või niisugune tunne, et ma olen 100 kilomeetrit sõita ja kõiki võita ja nii edasi, nii edasi. Kas isa vahel karistas ka või see rääkimine oligi niisugune rahulik arutelu ja sellega kõik lahenes ja. Selliseid pikki karistusi ei olnud, tähendab niisuguseid asju. Nonii, need on nii kaks päeva või kolm päeva või nädal aega, sa ei tee seda või ei pääse sinna või niisuguseid normaal maalased, elu, takistavaid karistusi, mis, mis oleks niisugused täielikud eritingimused seadnud neid kunagi. Sest ta teadis väga hästi, et lapse elus ja mitte ainult lapse elus. Aga lapse elus noh, eriti piinavalt tuleb ette selliseid asju, kus ta ei saa elada nii, nagu on harjunud elama haigused ja niisugused asjad ja nendest pidi tahtma välja tulla ka siis, kui niisuguseid kunstlikke asju veel juurde panna, et nüüd oled jäätist või midagi tol ajal ei olnud või kompvekke või nädala ankeete. Ega, ega kondekaid eriti palju sel ajal ta ei olnudki ja ei midagi sellist, et sellist ei olnud, et siis kinno ei saa või elu jätkus normaalselt, kui asi oli lahendatud. Usund küll, et kaks korda on ta reageering olnud nii spontaanne, kui ta sattus ise juurde ja siis ta on mind tutistanud üsna valusasti kõrvast, aga muidu ei, ta kehtestas juurde ühe tingimuse, küll ema tahtmisele. Ema, nagu emotsionaalsem mul oli, oli, oli valgete vereliblede ülekaaluga ja ja me käisime sageli linnas isal tuttava tohtri juures, kes tegi mulle kogu aeg vereülekandeid. See oli vana tuttav doktor Järvekülg. Siberisse, viidi hiljem ja pidin sööma toorest muna ja toorest maksa toore maksaga, ma sain kuidagi veel hakkama toore munaga üldse mitte, see, see lihtsalt ei püsinud sees isegi Allagoogistasin, ta tuli kohe välja ja, ja siis ma mäletan, oli see niisugune esimesed krohvid. Ja seal oli mendi ja tahtsin hirmsasti minna seda vaatama ja siis ema ettepanekul ilmselt tekkis niisugune tingimusi, kui sa jood oma kaks muna ära iga päev ja siis siis palun. Ja pingutasin nii nagu ajaks sinna, aga ma ei saanud ja siis isa võttis selle maha. Ei ole ju kahte kahte rumalat asja vaja, et maad jäävad niikuinii joomata ja filmiväsinud. Olgu siis vähemalt üks filmikõnelejaga. Vahest kui elu oli meeletult närviline, kooli juhatamine pidi hästi vara tõusma, käima kogu koolimaja läbi vaatama. Et selleks ajaks, kui teised õpetajad ja lapsed tulevad kooli, et ei oleks seinaleheoleval Stalini pildil veel midagi juurde joonistatud, sedapidi selle pildi ära koristama, sest muidu oleks järgnenud juurdlus, kes on ja, ja poisiga või tüdrukuga poleks midagi juhtunud. Aga vanematega oleks võinud juhtuda. Nii et kui mõned perioodid välja arvata, kus ta uuesti suitsetama hakkas ja, ja kohe jälle jättis nii nagu ta vallandati, siis ta rahunes siis kus ta, kus ta, noh, eriti pinges oli niisiis siis siis ta ei teinud midagi ebaloomulikku. Mu meelest oli ta nagu sündinud, et ütleme, et isegi enne seda võis oletada, et ta oli sündinud juhataja pärastsõjaaegses koolis ei saa rääkida, et keegi oleks selleks juhataksin poisina täiesti teine inimene, sest see tõi endaga kaasa hoopis teisi asju. Kas isal oli teiega sarnane, selline madal ja rahulik hääl? Ta ei olnud ehk ehk nii madal kraadi võrra kõrgem, aga, aga üldiselt küll, jah. Tal oli. Tal oli üldiselt niisugune aeglane ja rahulik rääkimismaneer, mäletagi seda, et ta oleks. Midagi mulle hirmsasti õpetanud, nii vaata nüüd teeni või isegi tavalist tööd, see tuli kuidagi nagu koos temaga tehes kõrval tehes või, või nii edasi. Puu saagimine on teineteisest otsast seal, seal lihtsalt tuli anda nõuandeid ja. Ta oleks andnud mingisuguseid selliseid juhtmotiive inimeste mõistmiseks või nii edasi, seda ei mäleta, aga, aga kui ma selle peale tagasi mõtlen, siis võin kindel olla. Et just nimelt see on tema käest saadud sööstud inimesed, kelle isa väga kõrgelt hindas, need mulle väga meeldisid. Keda ta eriti ei hinnanud, aga seda välja ei näidanud. Ei ta seda demonstreerinud, aga kuidagi noh, nii nagu koer tajub, ära leivalaps ka mulle eriti ei istunud. Võrk ei ole kordagi, ma ei mäleta, et oleks räägitud, et lase naisterahvas enne uksest sisse ja siis mine ise ja paku istet ja. Aga ma olen nagu sellega koos kasvanud. Mäletan ka seda, et seda oleks pidanud mulle seletama, aga meil oli niisugune komme veel pärast sõda olid ikka. Söögiaeg oli kindel ja laua ümber kogunenud, tema kattis laua. Seal oli mingi konflikt kirikuga kui institutsiooniga. Ma ei usu, et tal oli mingit konflikti võimaliku kõrgema jõu olemasoluga ja kogu maailma niisuguse normaalse vastuvõtuga. Aga kirikuga oli, mida ta ei avanud ka kunagi. Ja see on õieti hämmastav, sest et olla selles sõjaaegses Eestis koolijuhataja olla, mitte koguduse liige. See on üsna erakordne. Tähendab meie söögi ajada ei alanud palvega, aga need algasid sellega, et kui me kõik istusime, isa võttis leivaisa lõikas leiva lahti ja kui ta selle pani tagasi siis ta ei öelnud mitte ei noh, ega mitte midagi, vaid. Eks mingi hingamine tuli see ja siis seal siis siis me hakkasime seal kukkus maha su leivatükk siis sa võtsid selle üles ja andsid suud talle. Et, et, et see oleks valmis saanud mingeid raskusi mulle või ma ei mäleta, et seda oleks mulle õpetatud ka. Seetõttu siin tsiteeritud ajalehele, kus ma ilmselt ilmselt ütlesin ja see kõik on märkamatult tulnud küll lugeda seda mingisuguseks väärtuseks. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et küllap see semu sisemust kujundanud, et ma palju lugenud olen lapsepõlvest peale ja eriti intensiivselt just niisuguse murdeealisena siis, siis see on ka sealt pärit, isal oli, oli valdavalt hea raamatukogu. Koos 49. aastal tuli mõningaid raamatuid kõrvaldada ja peitu panna. Aga sealt on mu esimene soomekeelne kogemus kolme meeste matka olla. Mida ma vaatasin piltide pärast üritasin lugeda, seal oli see ennesõjaaegne entsüklopeedia ja koolijuhataja maakooli juhataja pidi olema mingil määral uunikum taoline läbi teinud velskrikursused pärast ja kõik nii edasi ja nii edasi tallel käis põllumajandusajakirja ja ta ise ostis raamatuid ja ta käis asja uurimas Taanis, Rootsis, Soomes küll selle kõrvalt, kuidas oli tööd, seal tehakse. Ja raamatud olid kõik mulle lubatud. Ei olnud ühtegi niisugust raamatut, mida ma ei oleks tohtinud võtta ja vaadata inimese anatoomiat ega rahvastik muud puudutavat. Ja nii ma tõesti lugesin mõned raamatud läbi seal kuskil kuue-seitsmeaastaselt mida taas tõenäoliselt keskkooli 11. klassis ma olekski viitsinud enam lugeda, oleks eksami jaoks üht-teist nagu meelde tuletanud, ainult niisugused asjad on seal ka ja. Isa oli ilmselt siis ikkagi kõige lähedasem inimene elus. Ja kui ma siis tagantjärele on see kummaline ja noh, võiks öelda ka, et kahetsusväärne. Aga mis siin ikka kahetseda, nii on. Et kui ma kunagi päris lapsepõlve peale tagasi mõtlen, siis siis on ehk austasin armastasin, mõtlesin ja on ehk vahepeal on kuskil eemal ja austasin, mõtlesin, armastasin ja mida täiskasvanumaks ja ja noh, aga teda juba 68.-st aastast ei ole. Siis armastus tõuseb, esimeseks ja austus on, on kohe selle järel. See oli siis Loksa kool ja, ja need Loksa ja Loksa ümbrus ja, ja kõik need maastikud ja need olid mängulmad. Nojaa, jõgi, meri, ujuma hakkasid juba siis nagistama samal ajal peaaegu kui kui kõndima ja, ja ümberkaudsetes külades ja sest isa ise on pärit virve külast. Aga oma isa Mikk Mikiver Läks koos külaga ostidena Peterburi Alt lähema isa miilitsas ja ja siis asutasid sinna eesti küla. Nii et mu isa jõudis käia kaks kursust metsandust õppida Peterburi ülikoolis, kui Lenin tulebki Soomest tagasi soomusautolt kõne, siis siis ta tuli, tuli ära. Nii et käisime temaga alguses siis mina tema jalgrattapulga peal ja pärast hiljem sedasama rattaga tema kõrval. Me käisime kogu aeg ikka Leesil ja virvel ja Viinistul ja päris peal ja suur peal ja ka siis peale viha. Tema tuttavate juures ja sugulaste ja sõprade juures. Et tee peal olid sageli nii, et noh, küll me jalgrattaga näiteks 10 virve külla oleks sõitnud normaalselt, niimoodi rahulikult. Ma usun tunni ajal igal juhul alla tunni, aga need teekonnad kestsid kõik umbes kolm tundi. Sest et iga vastutulev mees või naine ütles. Ja isa vedas ratta kinni. Ja siis nad rääkisid elust ja ilmast. Ja siis, kui me edasi sõitsime, siis natukese aja pärast ta siis rääkis mulle sellest inimesest, ütles, et vaatame niisugune saak sellele inimesele ja mina olin nii pisike poiss. Aga, aga ta kordagi ei rääkinud minuga. Tüütu, et ei mäletanud, ükskord tuli sealtsamast sunniidid, sest nad pääsesid ja järel nagu, nagu sealt tulema nõukogude ajal, noh, eks ole, mitte siis enam piiri ei olnud ja tuli sugulasi, kes tulid tagasi siia Eestisse elama ja, ja üks täditütar nägi 45, siis ma seitse olin. Mäletan seda hetke meie suures toas söögitoas, ta võttis mind siis sülle ja kogu oma noh, niisuguse hellusega, mis oli küll tormakas ja nii edasi, surus mind, lendab põse vastu ja tahtis minu põski musitada ja maksnud sikult nutma. Sest seal oli nii võõras lõhn. Pahandas, kuidas on su omal ajal, nägin teda elus esimest korda ja õnneks tuli isa siis oma last välja ja ütles, et siin ei ole midagi tähelasega pois põrandale ja kui ei, siis ei see nõuab harjamist ja nii edasi. Mul on vaja teha, noh jah, niisugust nägu, et see mulle istu, kui olin kibe või võõrastav või nii edasi, nii edasi. Kui ma ise suudaks poolt nii normaalselt suhtuda kõigesse, mis ümberringi juhtub, nii nagu tema siis siis ma oleksin, oleksin väga õnnelik. Aga et ma nii suudan, küllap see on ka sealt pärit. Kas teatri mängu oli ka kodus? No vahel lapsed ju tahavad mängida. Ka ikka ikka siis Meie majas elasime ja noh seisus siis ma olin ka väiksem ja, ja siis sai ikka niimoodi puhvetkapi ja ja ahju vahele, millel oli niisugune siiber keeratav, siiber sinna selle konksu taha sai, sai nöör tõmmatud ja linad üles tõmmatud ja pärast pole haige ja isa töötoas ühte otsa, kus oli raamatukapp ka niimoodi ära eraldada ja ja siis sai näitemängu mängitud ja enda välja mõeldud näitemänge ikka tavaliselt. Ja siis sellele sellele kogunesid kõik siis vanaema tuli siis meile ja kõik vaatasid ja siis pärast hiljem seal olime teises otsas, elasiti elasite mõned sugulased, kes olid töös, tähendab koolimajas, seal katlaküte ja nii edasi elasid nemad ka ja sai seda tehtud küll. Isa oli suur näitemängutegija ise tema seal omal ajal nagu niisugune isetegevusliku näitemängu, näitemängu, hinge. Kas midagi muusikaga seoses ka meelde tuleb? Minu ajal Raadio oli, oli suhteliselt suhteliselt vähe, siis kui ma päris laps olin, meil oli siis valju Neist ja see on Eesti esimene transotsioone muuseas, pandud Loksale üles ja seda tegi Jakob Mikiver, kes oli Loksal ka ühtlasi kellas. Ja tema on Ilmar Mikiveri, kes, kes on praegu seal Washingtonis. Isa ja tema pani kuskil, ma ei mäletanud täpselt kahekümnendatel kuskil, ise vedas selle liini väike ja nii edasi ja nii edasi, nii et nii et meil oli selline oli olemas, ümberringi lauldi laule. Ma tahaksin kodus olla. Laulsid Jürgensoni tüdrukud väga ilusti jõekäärus ja kaunimad laulud ja, ja siis kuna Jürgen see perekond oli hästi hea tuttav selle pimeda akordionimängijaga, kes ikka maad mööda ringi liikus. Tamm oli ta inimene mäletada eesnime, siis oli ta Loksal üsna sagedasti ja need olid kauneid suveõhtut, kus pruukinud, ise kohal olla, aga kui see laul kajas üle alevi ja, ja need olid kõik niisugused laulud või siis mõni itaalia laul, mille sõnad olid kohendatud niimoodi, et see kõlas nii, nagu see oleks laul Loksa kohta või Loksast või, või Loksa merest või meie lahest ja nii edasi ja nii edasi. Kummalisel kombel esimene selline laulmine ja kunstlaul, millega me hiljem kohtusin ja siis, mis mulle meelde tuli, et, et see on sealt pärit oli. Nõnda rääkis oma lastetoast Mikk Mikiver ja temaga ajas juttu Reet Made.