Meie tänase saatekülalise kohta on öeldud nõnda. Ta on ülimalt tagasihoidlik ja heatahtlik inimene et ta on oma töö juures väga kannatlik ja rahulik ja ta teeb tööd, mille juures ei tohi eksida. Isanda naljatades öelnud, et eks see üks torumehed ei ole, aga tegelikult tegelikust torumehe tööst on asi päris kaugel. Täna oleme professor Toomas-Andres, Sullingu lastetoas ja lapsepõlves koos temaga neid mälestusi veeretamas. Kui pisikene poiste olite, kui te ennast esimest korda päris ise Raske öelda, aga kusagil ma arvan see suus kusagil kolme, nelja aastane, vast? Ma midagi mäletan. Võib-olla sellest perioodis natukene kodust natuke kõne võõrsil võib olla üksikuid etapid, mida ma tagantjärgi olen paika pannud, et see võis kusagil seal olla aastate järgi, milliseid inimesed mul meelde jäid sellest pääst, kuna ma olen tegelikult sõjaaja laps siiski varases staadiumis ma sõitsin just vahetult aasta enne sõja algust. Et see, minul on seotud see kahjuks sõjaperioodiga. Nii nagu kõigil sõjalastel, kas olite Tallinna pommitamise ajal ka Tallinnas? Tähendab? Sõja algul läksime ära maale, ma olin vanaema juures, aga seda me nägime ja kuulsime, kuna maal Me olime harrastus ja ühtteist. Aga rohkem me nägime ja kuulsime eriti Tartu pommitamist. Kuna isa elas Tallinnas, siis me olime asjaga kursis sellest, mis siis toimus ja me nägime ka ütleme, nii-öelda sellises peris kolkaküla ei olnud, aga mis sõja ajal seal toimus ja sealt jäänud katked ka just sõja lõpuperioodist siis. Ja hilisemast perioodist minu mälestus on seotud jah, kahjuks kõige varasemat sõjaperioodiga, eeskätt 15, need emotsioonid olid küllalt tugevad ja ilmselt need siis lõid nagu lapsele mällu, ma mõtlen, noh mul oli ka vaja olla näiteks kraavis, kus vennaga koos ja siis ema nagu kattis Kartes, kuna just taganed sakslased viskasid kahele poole seal mul meeles granaate igast lõhkainet, siis igal pool käis hirmus tärin ja mürin ja üleval lennukid tulistasid ja nii edasi. Ja ma olin väikene karjapoiss ka õieti ma käisin teistel suurematel lastel kaasas ja seal olid kah, et aeg-ajalt lennukid tulistasid seal üleval. Ma nägin seda ka seal ka meelt. See oli siis selline sõjapakkuminek oma kodu sünnikodu, see oli Tallinnas ja, ja see jäi siia. Ja ei, sünnikodu oli mul Tallinnas ja seda muidugi mäletan, ma olin liiga pisike, kui me oleksime sõja algul ära, kuna vanaema elas siis me olime ema vend ja mina olime siis maal kogu sõjaperioodi ja natukene ka peale sõda. Raskem periood ka, nii et ma isegi käisin ühe aasta maakoolis. Ja siis noh, tol ajal väga raske ka maalt ära saada. Siis kolhooside loomise aeg kuulus just vahelt välja 40 üheksandat aastat, siis on väga raske ära tulles algel vanema surma, siis me tulime ära. Siiski. Ja see oli huvitav periood, võib olla kah mõneti siis nagu sõjajärgselt need noh, selline suhteliselt raske elu maal igal pool, üht-teist siiski jäiga mällu, aga see on siiski minu jaoks oli see periood. Ma arvan isegi võib-olla küllalt helge periood sellest aspektist, et ma olin karjapoiss. Väikese oli palju, noh, ütleme, mitte palju, aga seal olid mul tädilapsed ja vend ja meil oli tohutu palju tegevust ja huvitavat tegevust tolle aja kohta minu arst. Ja ka siis, kui teised mina olin kõige noorem, kui teised läksid kooli, ma olin vist nelja-viieaastane, siis. Teised olid vanemad, mina siis üksinda olin, karjus seal ka omaette, huvitav. Kartsin küll hirmsalt ja vanaema kartis, käis aeg-ajalt kontrollimas, kas poiss on haldas koos karjaga või mitte. Aga see karjamehe elu oli ka huvitav, madal looduse seisund, aastani loomadega läbikäimine ja kõik see oli omaette, et noh, minu arust arendav ja väga huvitav on. Seal oli üks neli-viis lehma liha, mis oli välja küll ja nendega siis pidi toime tulema, silm peal hoidma. Üldiselt ma sain hakkama, nii et probleeme ei olnud, kaugele ei, annad karjamaa, see oli vast üks kilomeeter, vast tuli ikkagi ära. Aga Ma sain ikkagi õhtul ajasin karja koju ja sain sellega ka hakkama, aga ma ei näinud seda kaua aega harjutanud teiste suuremate lastega koos need üldkokkuvõttes ma sain hakkama. Kas mõnda neljajalgset sõpra ka siis oli vä? Need olid olemas ja neid oli isegi mitu. Ja nendest oli suur abi ja nendega sai ikkagi igast Emmdeegaa tehtud, ütleme ja noh, mis karjabossid teavad kõike selliseid asju, ütleme alates linnupesade otsimisest ja lõkke tegemist ja kartuliküpsetamist sügisel. Kõik see kuulus nagu asja juurde. Lillede otsimine ka lilli oli üsna varakult kogum ja siis oli üllatus kaasa tuua emale koju või midagi sellist. Et mind huvitas otsida nende kokkukeritud lehtede sees sai Hämblikele toited, suured ilusalt ristiga ämblikud, siis ma püüdsingi kõik ühe põõsa kokku pas. Teinekord oli üsna huvitav, kui eriti hommikul ärkan hommikul, siis võid ämblikud sinna võrgud ümber kasvatada ja siis oli see väga ilus vaatamine. Ahah, nad võtsid siis selle uue elupaiga omaks. Vähemalt osa neist, sest siis tavaliselt täiesti see kadakapõõsas, kus need olid pandud, siis see oli nagu rohkem neid ämblikuvõrk, nii et see oli omaette väga huvitav. Ja metsloomi ka seal igasuguseid, palju, aga ikkagi. Ja. Ja igasuguste väikseid nagu käsitööharjutuse noaga, mis siis karjapoiss, millega ta tegeleb, kuna tal on aega ikka küllaltki palju vaba aega. Raskemad lood olid siis suve poole oli muidugi siis, kui kui tulid parmudel ja hakkasid loomi taga ajama ja siis neid kätte saanud, siis seal vahel oli küll, et vanemad pidid appi, tulemas on vanemad inimesed, poisid. See karjamaa ei olnud piiratud mingi okastraadiga. See oli vaba, nii et ma pidin neid jälgima, seal ei võinud, et nad läheksid vilja tollal või siis sinna, ütleme seal seemne ristikusse Nad ei tohtinud minna ja heinamaal teatud lõigud, kus kohal nad võisid olla ja minu ülesanne oligi siis nad enam-vähem seal koos hoida. Sõda oli üle maa käinud ja võib-olla sellised metsloomad ka minema peletanud, et neid ei olnudki nii väga palju, kuigi just pärast sõda räägiti huntidest üsna selliseid hulle jutte. Meie piirkonnas hunti olnud, tähendab seal vähemalt suured metsad olid ümbruses ja kõik seal oli metsa oli, aga hunte ei olnud. Mulle meeldis väga ka metsas, ütleme leida sobivaid puid, kus sai ronida, väga huvitav oli näha hästi kaugele, mis ümber toimub, siis sellega oli meil alati probleeme, sest kui keegi vanaema või ema nägi, siis oli palju paksu pahandust. Sest mulle õudselt meeldis ronida. Ja samuti kannu meil olid, ise püüdsime nagu ka kivi viskamine on väga moodne laste seas täpsust ja seda nii et. Ma arvan, see kerge sportlik tegevus enda teadmata sugugi mitte, kuidas öelda, mitte mitte teadlikult tehtud, selline kehaline, ütleme seal jooksmised ja need kõik tegid mind üsna üsna füüsiliselt päris heaks. Et kui ma linna tulin mainitud küllaltki tugev suhteliselt, tegin sporti pärast üsna edukalt ka ja sellest tuli ka tervisele on, ma arvan, väga palju kasu, kuigi jah, mul hiljem mat jälle pärastsõjaaegne laps, ilmselt. See oli juba siis natuke vanem. Seitsmendas klassis jäin luutuberkuloos, see oli jahiks jälle teine etapp minu elus. Sättis ka nagu mulje, sest mul tuli kolm pool aastat voodis olla, seal. Ja sest siis oli ju kipsi panemine. Ja siis pandi kitli pikaks ajaks, mina olin võib-olla üks esimesi, kes tollal sai nüüd ütleme lastest streptomütsiini pika aja jooksul ja ja see oli ka, ütleme, küllaltki raske oli jääda haigeks, ütlen, sest ma olin n sporti teinud mõõteris. Füüsiliselt ma olin küllaltki tugev, ma mitmel alal võin Tallinna meister, ütleme noortega viidi klassi, kuhu ma ei kuulnud, seega ma olin 12 aastane, võitsin ära 13 14 aastaste. Tollal kettaheitja ja kuulitõukes oli kolmas isegi kiirelt täis ka võib-olla siin minu eelis. Ja siis äkki pandi mind voodisse kips. Aga noh, sellest sai ka üle, tagantjärgi vaadates ma isegi kahetsen. Võib-olla see sai ka mulle nii-öelda saatuslikuks elukutse valikul. Mar kindlasti siiski. Algul mõtlesin kindlasti, noh, ma hakkan elukutsesportlaseks treeneriks või midagi sellist. Aga noh, ilmselt, Kaks-kolm aastat voodiga seotud niisuguses eas, seitsmenda klassi poiss sealt edasi see puberteedi ütleme niisugune kõige magusam niisugune iga, ma kujutan ette, et praegu tundus selles jutus, see läks nagunii ludinal, et sa ei saanud nii väga kerge siiski olla, ma mõtlen, et mingitel hetkedel, kas või öösel, kui nii läks ära või pidid tulema niisugused üsna rasked mõtted pähe Kurvad mõtted tulid pähe eeskätt algul, kui just muutsin nii äkki. Et sa oled terve ja tugev ja teed kõike ja siis äkki oled sa haige? Sa ei sobi enam see, see on tõsine katsumus ja igasugused, no ikka väga sünged mõtted tulid pähe. Ja ime harjub kõigega, ma vahel oma haigetele, kes on voodis, on, ma olen, mõni ei ole naljast aru saanud. Rumal nali, ma olen siis öelnud, et not, ma pean lamama, mõtlesin, tead, asi polegi nii hull, et esimesed neli kuud on raske, aga pärast harjub ära. Siis kui haige ajab silmad pärani ja ei saa, sest siis ma ütlen seal rumal navi, et mul on endal see kogemus olnud Teil, seda muidugi. Aga tegelikult see on inimene, harjub kõigega. Seal oli kaaslasi ka voodi ja minu arust mul oli ka palju õnne selles osas olla ju. Tuberkuloosivastane süsteem oli minu arust hästi arenenud. Ma tean, et seal on vist seotud Greeniga dollareid tiraažid ja see oli üldse. Ja mul oli au olla selles lasteluutuberkuloosisanatooriumis Tartus kus oli võimalik ka õppida, nii et ma ei kaotanud haigusega ühtegi aastat. Kuigi noh, see oli küllaltki kerge, aga ikkagi oli võimalik õppida ja ma sain, ei kaotanud midagi sellega seoses. Ja seal olid ümbritsenud mul palju kergem seda asja taluda, mõjunud kodus, kus võib-olla oleks ma kaua aega pidanud üksinda kuidas õpetaja käis siis sellised hommikul viidi siis meid, õpetajad viisid meid klassidesse vooditega, kus olid rattad all. Niiviisi me käisime, siis tassisime meie kasvõi näiteks viis pillastamis. Ja vahel oli ka rohkem seal üle Eesti nad enam-vähem kokku oli võetud sinna. Ja ei, ma arvan, et see oli tore ja seal on palju toredaid kaaslasi, keda praegu siiamaani mõnedega kontaktid oleme hoidnud. Ja väga tore õpetajaskond oli arstid samuti. Nii et see oli muidugi systerkid, muremõtted, mis pärast saab? Seal ma kartsin kõige rohkem seda, et äkki ma jään. Nii-öelda seal ei olnud midagi, saed sirge jalaga põlvest enam ei anna. Aga ilmselt mul läks hästi. Te ütlesite, et ilmselt see aeg, see pikk aeg haiglas ja näha hommikust õhtuni ööd kaasa arvatud kuidasmoodi haiglaelu käib ja kuidas arstid ja õed teevad oma tööd ja see on selline väga tõsine töö, et see panigi selle mõttearsti elukutse suunas liikuma. Kas nüüd lisaks sellele tohtrile, keda te mainisite, oli keegi äkki sessori? Selline eeskuju? Ütleme inimest mitte vaid võib-olla meditsiin kui niisugune, see küll pani huvituma ka noh, Cher, alkoholi üks suurepärane arskus, oskus just psühholoogiliselt lähendada haigetel. Meil see oli väga tähtis tollane raviooli pikkadel põhilistel lauamine, toit ise põhi. Kuigi jah, hiljem tulid juba rohud ka minu ajal. Aga teised olid seal olnud kaheksa 10 aastat Rootsis. Enne mind. Nii et minul oli veel nagu õnne. Ja aga üldiselt jah, meditsiin, hakk, sest mul oli noh, mitmes haiglas olla ka ja siis oli kõik huvitav, seal jutud ja kuuldud ja nähtud, see kõik pakkus huvi. Või noh, ma ütelda pakkus huvi, aga see jättis mulje, ütleme meditsiinist künnis see hakkas ilmselt meeldima. Hiljem võib-olla tekkis korraks mõte, tähendab, sealsamas saanud on meiega tõesti tegelesid õpetajad väga hästi oli väga käsitööõpetaja oli proua eomõis, kes meid nii ühesõnaga arendas nahkehistööd ja ja mul isegi au olla nende kollektiivse loomingu sees, kes said, kui ma eksi oli, sel aastal 52 said Brüsselis hõbemedalist oma laste nahkehistöö eest. Et mul dets isiku lõppesid korraks, et äkki ma olen kunstikooli ka. Aga see käiks ainult korraks segadusega. Perekonnas ei ole olnud arste. Ema õppis, võib-olla siin on jälle minu mõju. Ta oli enne koduperenaine. Tema õppis siis, kui ma olin haiglas, õppis meetodiks. Ta tahtis võib-olla valla oma lapsele lähemal selles mõttes, et rohkem teada ja, ja ise olla. Võib-olla ma ei ole isegi sellel teemal temaga rääkinud kunagi noh, kahjuks ta nüüd surnud, aga. Ilmselt ma arvan, semaid. Endale vanem vend oli minust kolm aastat vanem. Temal oli ka tuberkuloos ja sellepärast tegelikult noh, koolis olid ainult üks klassis, ta kaotas kaks aastat kopsutuberkuloosiga. Seos. Ja sellel ajal oli hästi palju noorte hulgas. Küll meil oli see õnnetus, et maja, kus me elasime, üks elanik, kes oli ei teatudki, sest et vana inimene ei teadnud, aga tegelikult tuberkuloosihaige ilmselt seal mängides selle pisiku sain. Mis lapsepõlvekodust meelde on jäänud? Kodu oli küllaltki töine, ütleks niiviisi. Kuid jälle, ütleme see lapsepõlveperiood minu arust oli hiigla tore, oli ikkagi maal. Mina ise mõtleksin, noh, ma olen, ütleme võib-olla oma mudeli eeskujul mõtlesin, et lapsed peaksid olema kusagil kuni seitsme, kaheksa aastane, peaksid kõik mahlale. Seal tekib esimene kontakt võib olla loodusega, see on huvitav ja teiseks ta arendab, lapsel on fantaasiat, kui palun tal võimalik arendada ja selge mahakoolis ei saa seda, mis saab linna koolis, kahjuks see nii on. Et siis oleks õige aeg ta ära tuua. Ma läheks ideaalkujul, et lapse arengu seisukoht, ma arvan, et lapsena maal olla väga arendav, ütleme ma ise mõtlen. Te räägite täpselt sedasama juttu, mis Kaie Kõrb just selles samas saates. Kuulnud, aga ma arvan, et see nii on, linnalaps iialgi ei näe seda, mida ta minu arust maal läheb ja mis on vajalik teada ja tunda, ütleme kasvõi loomade koduloomadega suhelda ja näha nende vajadusi elu ja kõik metsloomad ja loodus, kõik, mis ümber on linnalapsed sellest kõigest ilma praegu ei teagi, mis. Ja ma arvan, et see on siiski oluline, ma ise olen küll väga tänulik, et mul oli võimalik, ütleme, selles varases lapsepõlves maal olla ja kõike seda näha, kuigi vahel ma kirusin küll, et miks ma peaks karjas käima, võiks vaba inimene olla. Ütleme, aga, ja maakoolis oli ka huvitav olla. Mõneti küll jah. Sest meil oli vaja kooli minna, seal. Esimesel aastal käisin koolis, seal vaja kolm kilomeetrit ära tantsida. Talvel siiski olime internaadis. Võtsite oma toidumoona kaasa ja kõik see oli, ega siis seal süüa ei valmista, sa pidid seda sööma, mis seal oli kaasa võetud. Teises kaugem Ma käisin Mustla seal algkoolis, siis seal ma ei käinud aasta tagasi oli veel kaugel seal peaaegu neli, viis kilomeetritest rohkem, seda seal oli ka omaette huvitav hommikul lapsed hakkasid siis minema koolis koolide kaaslaseid, Kalev Jaago oli seal seal lapsed ikka ümberringi kõik kaasa seal huvitav käia ja kui vahel üksinda, siis ma võtsin ette, siis ma tagusin sandil pahandada pärastega jalanõudega. Nii liia, kerge on need saadama takkuse, ühtegi kivi kogu aeg tee peal kaasas. Nii tore. Vahel põikasin metsadesse ka ümber, vaatasin huvitavat vitsimisena, mõtlesin kõike, sellepärast see oli ka huvitav. Poiste mängud selle juures, kõik, mis maal toimub, see on juba huvitav. Ema ei olnud kunagi kooli viia ja koolist tooja või vanaema või keegi. Ei, võib-olla ma mäletan, kas esimene kord, kas oli seda? See tuli ised ja vahel harva, ei, me tulime ikka ise, ma ei tea, ei mäleta, et oleks ütleme meile hobusega järgi. Ei. Vahel oli õnne, võib-olla mõne koolivenna õe keda siis toodi hobusega saanikast alles, saime vahel niiviisi mõne väikse otsa kaasa. Sellelegi. Ja sõda oli teinud inimesed natukene karmimaks võib-olla või ühtpidi nii ära raputanud, et see selline tavaline kooliminek pisikesel poisil esimesse klassi ka vahel üksinda see tundunud midagi imelik. Absoluutselt mitte ja ma ei kartnud küll kedagi ega midagi. Ei teadnudki kuidagi karta, noh iga maa räägiti ka igavest juttusid, aga. Ei, muidugi oli ära hoiatatud, sest väga palju me kuulsime ka, et kui lõhkekehasid poisid ikka, eks meie teadsin kah, millise sillal pomme oli ja granaat muidugi ei julgenud puutuma minna, neid. Aga teada meil oli see kahjuks oli seal ka kurbi sündmusi, ka selliseid, kas keegi jäi käest ilma või midagi sellist või peris sai surma, aga nii et selles suhtes oli see. Õnneks me olime hoitud ja midagi juhtunud. Nagu poistel ikka huvi ja koolis liiklus ka igasugust asju poiste vahel. Aga ei, me ei, see oli ka mõõdeta huvida. Kes täiskasvanute maailmast, kodusest täiskasvanute maailmast kõige tähtsam inimene oli? Mul on raske öelda, aga võib-olla võiks nii öelda, et. Meie lastega muidugi ema kõige rohkem tegeles. Tegeles ka liiga palju jälle. Sest tema tahtis ikka täpselt teada, kuidas õppimine läheb ja mis mu hinded on ja nii edasi. Halism mina ei olnud sellega nõus. Meil on see okei, kui minu hinded on korras, siis sina ei tohi mind kontrollida. Alles siis, kui mul midagi noh, tunnistamine või tulevad halvad hinded sisse. Ja nii me kokku leppisime ka emaga ema kontrollis venda rohkem või no ühesõnaga tema minuga, mina ei lubanud endaga nii ja mul olid hinded korras ja siis meil ei olnud ka probleemi isali autoriteet isaga natuke vähe, isa käis tööl ja oli õhtul kodus, ta tegi veel tööd juurde, sest peret toitma ja noh. Ikkagi harva, aga isa oli noh, tegelikult palju lugenud minu arvates inimene, kellel oli väga palju huvitavat temaga rääk siis või nõu küsida ja ka hiljem mulle meeldis, ma ei tea, kes oli seal üks soomlane kunagi vist ütles ka, et et kui sa oled noor, siis vaatasid, kui vanematel oli. Aga siis, kui saad vanemaks, täitsa asjalikku juttu rääkida, ma ei tea, kes ta ütles, aga mõneti see nii oli. Jah, telliti tagantjärele vaatan mul vanemad olid ikka mõne aasta eest. Kuigi võib-olla lapse, ma ei saanud sellest aru, kuidas vennaga läbisaamine oli? Ma arvan, heatahtlik, me olime, saame hästi läbi, isegi võiks öelda alati poiste vahel rikkage. Me maadlesime, aga see oli meil nagu omaette ettevõtmine. Me maadlesime, mürasime kõvasti, vahel aga me kunagi üksteisele liiga ei teinud või midagi sellist, me olime füüsiliselt peaaegu enam-vähem võrdset või. Võib-olla äkki mina olin isegi vanemates aastate algul oli tema üle hiljem malmist tugevam, tema vist selle haigusega nõrgemaks, aga me oleme enam-vähem võrdsed ja ettevõtmised, igasugused mängud ja asjad, need olid koos, tehti kõiki asju keegi vahele, asi ikka teine püüdiskateis päästaja. Nii et selles suhtes oli minu arust täitsa tore. Vanaisa vanaema. Ei mäleta ainult vanaema, mäletan natukene, see oli pealesõjaaegne periood, kui tema oli, aga ta oli siis haige inimene juba. Ja ta oli rohkem voodis kui väljas. Jah, ta on juba vast liiga vana. Et temaga Aleksei pikemat kontakti tekkinud või midagi. Isa oli tegelikult. Tal on eestlane, kes oli sündinud küll, tema vanemad olid. Peterburi lähistel siis tema kui revolutsioon, siis ta tuli kogu perega ravis viis vastu kuus, isegi neid olid. Nad tulid ära ja siis. Tema oli nagu tema ühe sõnana vanemaid, ma ei olnudki võimalik näha. Informatsiooni küll oli jah, nende kohta. Sugupuu on pakkunud huvi mõneti, aga pole aega olnud, võib-olla kunagi nooremat, mul vennapoeg vist tahab hakata enda tütar ka, et peaks asja uurima, kuhu see asi välja läheme, aga see on ka omaette huvitav, me leidsime isegi kui me olime Soomes, sealt leidsin oma sugupuust ka seal juhuslikult tean et ka seal on meie osa inimesi sealt, nii et seal ka üks omaette huvitav tegevus. Võib-olla tuleb see aeg pensionile, Palüsaan court. Kas Tallinna kodu oli kogu aeg ühe koha peal olemas ka siis, kui ta pikki aastaid tegelikult maal oma emaga koos olite elasite? Kogu aeg, see oli ühe koha peal, me olime Tallinnas seoses see oli nõmmel nõmmel nurme tänaval. Seal oli aed, mis on tähtis ja minu arust oma maja ei olnud, me olime seal üürikorteris, teine korrus nagu ühest individuaalmajast oli meil seal. Seal oli kaks tuba, kolmandat sai ka kasutada. Aga üldiselt see oli kamina, sest üks noh, ütleme Nõmme on kas ütlemisega, aga lapsesõbralik keskkond, et on laste arengu seal seal palju sporti tehtud ja noh nõmme koolis, kümnendas, mina käisin, mulle meeldis siiski 28. sky, Aldkol rohk. 10. Ma tahaksin, ma lõpetasin 10. keskkooli viimase klassi, kui ma tulin haiglast, aga kindlasti jäi mul võõraks, ma olin nagu natuke isoleeritud. Mõtlesin tükk aega veel käima, siis ma ei võtnud nagu elust osa. Ja aga ma mõtlen Nõmme, Nõmme on üks tore koht, ütleme ka lastele, et see on vähegi vaba aega, noh siis sai suusatanud, mindud Mustamäe ütleme minu arust praegu ma käin mustamäel jooksmas ja mina saan vähem tollal minu arust palju rohkem lapsi paksult täis vanakas ja need olid võib-olla ma ei tea, kestavad need internetis, ma ei tea ja kus nad on, aga minu arust peaks ikkagi vähemalt mingi periood, kui vähemalt valge välja, et me oleme ka pimedas, panin vasta puud pimedas. Vaevalt nägime et suusatamise sportlase ja tehtud jalgpalli mängida või kõik. Minu arust mustamäel üks kihvt koht dollar. Ja noh, seal sai kõike tehtud. Kuna see linnakodu oli ka nii looduse rüpes, siis ilmselt niisugust suurt murrangut ei olnud kui maa posisse linnapoiss, aga kuidas üldse nii koolivahetus ja, ja uued sõbrad ja niisugused linna poiste meeleolud oli seal mingit ka niisugust üleminekuetappi vä? Oli ikka algul ma tulin noh, maal on natuke teistmoodi ka. Ma arvan, et maal on võib-olla lapsed on sõbralikumad. Ja nii nagu noh, nagu looduslähedased inimesed on ikkagi rohkem sõbralikud. Minu arvates vabandust seal nüüd minu mulje, aga linnas siis, kui ma juba esimesel päeval tuli. No võib-olla normaalpoiste vahel tuleb ütlemist, sest minul oli see, kuidas sealse mulgi murre oli päris selge. Ja majand Harn sellises pingis istuma, nagu ma olin, tulin maalt kooli ja panin kogemata näpu tindipotti. Noh, nii nagu laps ikka teises klassis, siis ma ütlesin, küsisin kääbist õpetaja kastel lämmitrite andmas käsamaske õpetaja vihast aru üldse. Ja noh, siis ma sain kohe aru, milles küsimus. Ja siis samas kohe tuli ka yks poiss, kes tundis, et on. On hea mulle ka öelda minu keeleoskuse kohta, et mis asi see ammu olnd. Ja no mul hakkas siis juba närv ütles üles ja siis me läksime nii-öelda kohe nagu poisike oma jagelema. Ja ei, me pärast saime hästi läbi ja noh, see hom kadus mul pikapeale ära ja need sõnad ka need muidugi kooli tase oli katteine, nõuded olid teine, aga mina olen 28. väga hea kool. Ja õpetajad olid head ja minu arvates seal sai üsna palju õpitud igast tempoga tehtud. Võib-olla isegi liiga palju sai ka mõnikord tehtud, meil ilmselt kujutage ette isegi. Meid oli klassis, see oli siis Neljandas klassis, Meid oli 48 võissist poiste klass poiste klass ja seal siis ükski õpetaja jäänud pidama. Kõik läksid ära, natuke aega olid ja ainus, kes meega sai hakkama. Ega ma vist ei aja segamini, aga minu arust tudengina võttis sellise asja külge, tuli meil õpetaja sai Albert Uustut. Ja tema sai meiega hakkama, panime paika niheleda. Aga järgmisel aastal juba löödi tüdrukutega segamini. Nii et see poiste klass kadus ära sellise üleliiduline kampaania ja ma ei tea, miks see nii juhtus ka sellepärast, aga me tegime iga suligaans ja ütleme nii, viis seal palju kaklemisi ja kõikebaasid tegusid, seal ta ikka tehtud, nii et minu arust ikka õpetan seal loomulikult keegi vastu pidanud naisõpetajat seal. No kui fiksid tüdrukut, olid, see aitas või? Ei tea jah, võib-olla see asi lahtus ära kõik, ka osa need, kes olid asjad ettevõtmisi, mis seal suuremad, need läksid ära juba ja vii. Aga meil on ikka tore, Glasgis hoidis kokku ja mul on väga head mälestused igal juhul pärast tähendab tüdrukutega poistel hakkas istumas tüdrukute vastu huvitatud 10 ja ja nii, et me saime siis väga hästi läbi klassiõhtut ja kõik need olid hästi toredat. Ja õpetajad olid samad ja ei minu arvates 28. kool oli väga tore kool. Mina olen seal küll kõigeparem, mälestused, madalisi, õpetajat olid vastikum, mina olin juba haige, siis nad ikkagi võitsid veel mul nii-öelda noh, kuidas öelda eksternina veel kõik. Ma sain kodus õppida, senikaua kui ma kodus olin haiged, siis ma sain lõpetada seitsmenda ära ja siis alles ma läksin ära sinna tollaste need siin õpetajad tulid, hästi vastaja siis ma tegin väga palju sporti, minutitest rohkem, kui praegu tehakse, koolis, tegime, oli ees, meil oli väga tähtis, 29. kool pidi olema nõmme. Igal alal, ütleme siis trenni, tehti koolis kooli välja, kas praegu ka on või spordikoolides tehakse palju kooli kooli autoriteet, spordi tegemise seisukohast oli palju suurem. Koolis endasse, et noh, see on selge. Me käisime treeninggruppides. Võib-olla minu jaoks on ka väga oluline. Just see spordiarmastuse tõttu ma saatsin väga toredasse kollektiivi, oli, ma tegin riistvõimlemist akrobaatikat, helist hõlmist. Ja seal on väga noh, oli üks väga tore mees, kes oskas neid poisse kõike koos hoida. Ja tema ei ütelnud see, et ega siis see tagajärg nii väga tähtis ei olegi teist meistrid, seal tulid väga häid mehi hoopis küll. Ja noh, sealt ma ilmselt ühesõnaga mul jäigi seal, ma ühe sõnakese põll saigi seal selle, mille pärast ma haiglas olin, ma kukkusin. Aga minu arvates on hästi toredad poisid, olid kõik. Ja siiamaani paljudega ma olen. Kahjuks on paar olnud ka minu patsiendid nende seas, nii et minu arust jäätisega mul, ma arvan isegi minu jaoks oli see võib-olla spordikool hiljem tähtsam veel kui kui omagoogil sööki, trenni tegemine ja see kooskäimine, see oli hästi tore. Tähendab vaba aja veetmise seisukohast minu arust ka nüüd ütleme, kurdetakse ka vist praegu, et noored ei noh, midagi teha ei ole, hakkad narkotsi panema ja kõik nii edasi. Minu arust tuleks noortele leida rohkem võimalused sportimis, minu arust see maru vähe on meil võib-olla oleks meil siis neid tänavakuritegevust ja narkomaania oleks aga see see, midagi uut mujal maailmas teatud sellega püütakse noori tänavalt ära tuua. Aga minu arust liiga vähe tehaks selleks. Nii et elus on tulnud kaks korda käima õppida. Teist kord oli raskem või esimest korda ei mäleta. Esimest ei mäleta, aga teine oli küllalt raske ja mul võttis aega. Aasta või rohkem nagu õppisin korralikult käima. Siis jooksma ka pikkamööda. Jälle omaette, huvitav ka, ütleme tagantjärgi. See oli enesedistsipliin ja ei tahtnud sugugi. Et jääks seal nüüd sellest haigusest midagi külge. Mul õnnestus kõik algul jalg üldse põlvest absoluutselt. Nad ütlesid ka, et nii jääb. Aga ei, sõda sai harjutada teadlikult, algul ebateadlikud isegi juba alates sellest, et mul jäi see haige jalgu ükskord koolis pingi alla. Ja see murdis lahtide natuke rohkem. Võimlemist midagi sellest, keegi ei rääkinud ka sellest siis ma sain aru, et algul hirmus valus küll, mõtlesin, et issand jumal, tuleks haigus jälle tagasi, aga annab järele, siis ma vaatasin, et oi, et jalg hakkab rohkem liikuma ja siis ma hakkasin teadlikult ise treenima ja saunalaval ja niiviisi ilma saavutasin täieliku paendustamas ja õnneks oli kane valatreeniga minust enam ei olnud nagu. Kuidas öelda onu, arst tippsporditegemist midagi, aga ma sain käia veel koos sõpradega trenni teha, mis üldfüüsilise ma sain tol ajal väga hea v ma olin päris heas vormis füüsiliselt peale haiglast väljatulekut, seal sai ka. Spordiarmastus on nii suur, et miinused natuke parandas mu tervist. Ja eriti hiljem veel, et saada nüüd vormis muidugi hästi palju nagu jõuhariduse, kus ei pidanud jooksma, hüppama, võimlemine on ütlemisenikus, keha. See, ma arvan, et ma sain, tol ajal oli üsna üsna hea füüsiline vorm. Kas tahtejõud on selline, et seda saab tõesti kasvatada või on see mingi niisugune, mis on inimese sisse pandud? Ma arvan, et mingil määral on seal sees ka kuid see on see asi, mida tuleb ka endale arendada ja ja võib-olla vanemad oskavad seda ka suunata, et alati kõik asjad tuleb ikka lõpuni viia, see pikkamööda, ma arvan, et siin on mõlemad, see on midagi inimeses juba enne, kuid seda annab kasvatada ka Mis te arvate, mis on teie enda jaoks kõige tähtsam olnud, mida ta lapsepõlvest või sealt lastetubadest nii maa- kui linnakodudest kaasa olete toonud oma täiskasvanu elu kujundajana? See on raske küsimus, mõneti isegi sellele ei ole vist võimalik vastata täpselt 100 protsenti seina, mis oli see? See, mis oli karjas, see, mis oli sporti tegedes ja see, mis oli haiglas. Ja võib-olla ma ei saa aru, et see kõik kokku vormis mind sellisena, nagu ma praegu olen, maid. Tähendab, ma arvan, et lapsepõlv kujundab ikkagi välja, ega pärast enam inimene areneb, kujuneb välja üsna varakult, tegelikult see, mis hiljem toimub, see on juba vähe, muutub. Oma lapsepõlvest jutustas Toomas-Andres Sulling, temaga vestles Reet Made.