Kultuurimaja. Tere, Eesti on huvitav maa, nii kui tekib vaba plats, pannakse sinna kohe maja püsti. Praeguse saatetunni pärisperemeeskultuuriga juht Urmas Vadi teatas mõnda aega tagasi, et suvepuhkusele siirdudes jääb kultuuriga aeg vabaks. Ei osanud ka vikerraadio teha tühja kohta, aga muudkui täita see saatega, mille nimeks sai kultuurimaja. Et mis maja küsite, vastan. Kultuurimajas tegutsevad ajaloolane Ott Sandraku saatejuht Tarmo Tiisler. Me otsime Eestimaa huvitavaid kohti ja paiku, räägime nende lugusid. Oma lugu on kividel, ristidel, surnuaedadel ja varemetel kultuurimajas just neid lugusid räägitaksegi. Tulge kuulama kuni augusti keskpaigani välja laupäeval kell 10 15. Lisaks sellele, et neid majasid ja kohti uurime. Lisaks nendele uurime ka seda, kas neid kohti on võimalik ka inimestel lihtsalt leida. Ja kui nad on selle koha üles leidnud, kas nad saavad kuskilt ka selle koha, paiga või kivi lugu lugeda. Niisiis me alustame ja alustame Lääne-Virumaalt. Kultuurimaja. Me asume praegu paigas, mille nimi on Kavastu. See on aaspere ja Haljala vahel asuv Kavastu, mitte Tartu maakonna Kavastu ja oleme Peterburi maanteest põhja poole ehk siis maantee ja mere vahel. Siin on olnud kunagi esinduslik mõisasüda, millest ei ole väga palju säilinud. Küll aga on säilinud üks väga unikaalne ehitis mille sarnaseid väga palju Eestis ei ole. Et kuulaja saaks täpsemalt aru, millega tegemist, siis see on üks torm. Ta näeb välja selline, nagu on Viru väravatorn Tallinnas just see osa, milles on praegu endiselt fotoateljee tuvitorm. Mis asi on tuvitorn? See kõlab naljakalt, aga ikkagi. Tal oli omal ajal praktiline väärtus ja teda peeti tähtsaks. Kavastu tuvi turn on tõepoolest selle hoonetüübi üks väheseid säilinud näiteid Eestis, teine toredam tuvitorn veel Muuga mõisas kohvi rumal. Ja need kaks õigupoolest arvesse ainult tulevadki. Ja milleks ta mõeldud oli, loomulikult huvidele, koduks, tuvisid tornides, inimene pidanud läbi aegade ja mida lõuna poole, seda rohkem tuvitorne näeb ja mingist hetkest algab see piir, kus tuvisid peeti mitte ainult silmarõõmuks ja mitte ainult postid huvidena või lihtsalt nii-öelda lemmikloomadena, tõu äratuseks ja nii edasi ja nii edasi, vaid kuskilt Alottesse algab see joon, kust edasi tuvisid on peetud selleks, et need süüa nagu teisi kodulindusidki ja kes on võib-olla Egiptimaal liikunud, on näinud sealseid imepäraseid tuvitorn ju, eks noh, Aafrikasse, neid mujalgi ja Euroopas tuvitorne näeb tihtipeale kloostri ansamblites, mungad tegelesid samuti huvipidavusega. Mida edasi, seda vähem küll, et ega neid kinni pista küll aga kasutades neid ja sidevahendite ja lihtsalt tegeledes taoliste toredate linnukeste aretamisega. Aga meil tuvipidamine on olnud pigem ikkagi lemmikloomapidamine ja sestap tuvitorn, see on lihtsalt tunnismärk konkreetselt siinse mõisa kunagisest hobist, mis ta muud ikka on, aga ühtaegu on ta ka selle ansambli oluline kaunistus. Paikneb pargi kirdenurgas suure tee ääres sissesõidu juures. See oli üks esimesi asju, mis ei silmselt tulijale silma, kui ta tuli just nimelt siia mõisa seda mõisahärrat külastama. Jojo no tollal seal niisugune väike, aga vägagi moodne visiitkaart tegemist on ja stiilipuhtal neokootikaga. Ja ta tõepoolest meenutab ennekõike vähemalt Tallinnas ele Viru värava uusi väravatorn, seda pisema torni ümberehitust ja, ja nimelt Viru värava eesvärav sellest osa on jah, vana ehtne ja osa on ümber ehitatud ja need ümberehituse jooned on väga sarnased sellega siin ainult see aga et kõik tule ilmtingimata, mitte suurest linnast. Nimelt see siin ehitati 30 aastat varem valmis kui Tallinnas. Viru värav läks tollal nii-öelda rekonstrueerimisele ja ehitajaks oli vähetuntud ehitusmeister nimega Fall Müller ja ehitusaasta 1869. See vaatab kenasti välja sisse tahutana punasesse graniitkivisse tuvi turni ukse peal ja uks käib lahti uksest vaata sisse. Näha, et kunagi on olnud sees koguni poest keerdtrepp, mis on kahjuks küll vahepeal põhiliselt ära lõhutud ja selle asemel siis puder ja vahelaed ja on pisikesed avad millest osa vormistati usku laskavadena. Need olidki huvidele sisse-väljakäimiseks. Ja ukse kaudu võis inimene käia seal oma tuvisid vaatamas, loendamasse söötmas. Torn ise restaureeriti veel kolhoosiga lõpus, nii et selle ülemine ots on osaliselt tuld uuesti laduda. Vahepeal ta kippus ära lagunema, õnneks õigel ajal, kui toimus mõisaansamblite inventeerimine ja pinnataliseerimine ja see on see nii-öelda säilinud paremiku kaitse alla vormistamine, siis ka Kavastu tuvitorn sai õnneks muinsuskaitse olla ja mõni aeg hiljem sai ta korda tehtud. Ülejäänud ansamblist, jah, kahjuks pole suurt lohutavat midagi rääkida. Ja ei olegi enam midagi sellist järele, eriti, mille pealt võiks seda taastama hakata. Ei kahjuks mitte ju peone oli suur uhke puumaju, see põles maha nüüd juba üle 30 ost tagasi ja selle koha peal on seal kunagi töötanud kooli vilistlased paigaldanud mälestuskivi geno lihtsa sõnumiga mälestusele. Vaadates seda tuvi torni, siis väga kummaline on torni tuulelipp. Tuulelipul on kujutatud kala, püüdsime siin isekeskis natukene välja nuputada, miks võiks tuulelipp olla just kala, aga väga sellist kindlat põhjendust ei suutnud leida. Kõige tõepärasem on see, et kuna me asume ikkagi mere ääres või merele lähedal, siis siis võis põhjuseks olla kala, aga mina ei võta julgust väita, et see ka tegelikult nii oli. Kes seda teab, ilmselt ei olnud algsest tuulelipust ei midagi teada ja seetõttu tuli tahes-tahtmata midagi välja mõelda ja ja iseenesest Loi lopicola lesta pole pigem latikas või midagi sinnapoole küllata tuulelipuks oma kuju poolest kõlbab. Ja kujulist tuulelippe muidu noh, rannaaladel on tehtud küll ja sestap ei saa seda päris imeasjaks pidada, et Colo järsku näitab tuule suunda. Aga, aga eks ta oma juba olgu päranlik. Selle tuvimaja uks on seemnest lahti, see tähendab, et ta ei ole lukus, küll aga on väljastpoolt ukse ette pandud suur kivi mis hoiab ust kinni. Kui nüüd inimesed käivad üldse Eestimaal ringi, satuvad näiteks siia või satuvad mujalegi ja näevad, et uks on suletud just nimelt niimoodi. Kas see on märk sellest, et, et seda torni või mõnda muud hoonet võib ikkagi seestpoolt vaadata? Lihtsalt lahkudes tuleks kivi tagasi panna või see tähendab seda, et sisse ikkagi ei ole soovitav minna. Kedagi ju ei pea, oleks tahtmine vältida seda, et keegi sinna mu nina sisse pistab, siis oleks võinud ju selle ukse kapitaalselt kinni naelutada ja olekski kogu lugu. Aga küllap lähtunud sellest, et aeg-ajalt mõni inimene ikka seda tornikest ootama tuleb ja küllap tekib huvi vaadata, mismoodi üks tuvitorn seestpoolt peaks välja nägema. Ja sestap ongi uks lahti. Aga kivi unes ennekõike sellepärast, et muidu tõmbetuulega hakkab ilmselt see uks käima. Colokia Colokia šokonnade tuksub kannatada sein. Et ennekõike hoiab kivi, kus tuule vastu stega inimeste hoiaga lukk tagasi nagu elu näidanud. Enne kui me siia tuvi torni juurde rääkima tulime, käisime tiiruga mõisasüdames ja leidsime, et siin on väga unikaalne munakivi tee. Sarnast jällegi ei tule väga ette, et oleks mõisates tehtud munakivi tee. See oli ühelt poolt kindlasti edevuse märk ja ka mõisate vahel, ju ma eeldan, käis omamoodi üle lööma mängijat, kellel olid uhkemad, hobused ja, ja uhkemad hooned ja miks mitte ka ka uhkem tee. Siis see on tõesti korralikult prügitatud, nagu linna hoolitseb ja mitte pisikese veel üsna kopsaka munakiviga omalajal kenasti loota. Ja eks ta kindlasti kindlasti oli heas mõttes uhkusasi, sest ei saa öelda, et see oleks need uunikum, aga veelvähem võiks väita, et nõnnamoodi korralikult sillutatud teed, et seal igav. Teine asi on aga see, et ta säilinud on. See on muidugi ise oronist tore, sest taolisi vanu rügitatud teid ei näe enam kahjuks kuigi sagedasti ja see, kuidas see töö väravast algab, läheb kaarega ümber kunagise How hoovi. Ehk see ring, mis käis obligatoorselt mingist hetkest iga harrastama ette, aga ta keerab nagu mõisama juures, tahab poole majandushoonete kunagiste lautade põule ja tasapisi hakkab kaduma rohtu ja kopter. Püüame oma saadetes hoida tasapisi pilku ka sellel peal, et kas inimesel, kes tuleb siia teadlikult või satub juhuslikult kas, kas ta saab piisavalt informatsiooni, millega on tegemist. Meie jõudsime siia silt, mida näeme, on üks Kavastu koolimaja teine, nagu sa enne rääkisid ausammast seal mõisasüdames. Samas väga palju seda kirja materjali ei ole, millega tegemist ja, ja kas või selle kohta ei ole meie siit leidnud ühtegi sildikestete just tuvimaja. Oleks võib-olla mõni inimene vaatab, et lihtsalt mingi tooringu sibulast. Ja sellest on kahju, et kui tõepoolest pole sattunud lugema siis võid mõelda, et noh, niisama ilu, eks nüüd mõisat Visu ja mõnikord tõesti mõelda, et äkki ongi tegemist päris keskaegse torniga kuigi selge, et selle kohta on ta liiga üksildane, liiga kribu, kui teda võrrelda nüüd keskaegsete kas või nende väheste säilinud torn linnustega ütleme kasvõi Kiiu Torn tuntum näitena, noh, seal on ikka tegemist vaegkopsaka maitsega. Aga, aga see, et ta oli mõelnud õhmitte inimeste toppis tuvide jooks ega kui pole sattunud selle kohta lugema, ega selle peale kohapeal. Ta ei tule sel lihtsal põhjusel, et pole kuigi palju neid tuvitorn, mille põhjal tähelepanekuid teha. Kavastu mõisa puhul, nagu öeldud ei ole palju midagi säilinud ja millestki palju kohapeal rääkida ja kohapeal näidata. Ometigi ka selliseid paiku ei tohiks ju kuidagi raisku lasta. Milline sinu nägemus võiks olla, kuidas selliseid paiku säilitada, millisel tasemel, millisel kujul millest ei ole säilinud rohkem kui kui näiteks torm või, või mõni muu üksikehitistest ka selliseid kohti Eestimaal rohkem kui üks üldist retsepti on raske, on ju selge, et taoline torn luksusasjana ehitati, luksusasjana peame säilitama. Ehk teisisõnu lahti oleks sellest, et ega me praegu vaesemad ei ole, kui, siis, ja õnneks on hea näide et kuigi seda torni keegi mitte milleski kasutab, aga õnneks on ta korras, katus pääl ukse ees. Ja ilmselt kohapealsed inimesed oskavad ka seda silmarõõmu hinnata ja küllap seetõttu ei vajutaoline ehitis nii-öelda pidevat valvet, aga söötada, milleks kasutada, praktiliselt saaks seda kasutada edukalt ainult ühel otstarbel. Sellised olid meie kavastajutud, liigume edasi. Kultuurimaja. Me asume nüüd Karepal, Karepa on kindlasti nendele Tallinna elanikele ja eriti Tallinna lastele tuntud selle poolest, et kes vähegi on kokku puutunud endise koolinoorte paleega või siis praeguse kullaga on alati käinud Karepal laagris. Samas Karepa on ka selline vahva muuseumipaik. Siin on minu meelest kas nüüd ideaalilähedaselt, aga sinnakanti vähemalt tehtud korda üks maja. Eks see mõju on õnneks enam-vähem korraselt suurema osa ajast ja see maja, see on Kalame talule. Sest tegemist on ühtepidi arhitektuurimälestise, ka terve taluansambel kuulub muinsuskaitse alla ja seda õnneks juba pikemat aega. Ja teistpidi kitsamalt kultuurimälestis tänu inimestele, kes siin elanud ennekõike tänu kõige kuulsamale neist ehk siis kunstnik Richardson pitsale, kelle isa talu see ongi, joob peole. Sagritsaid ongi siinsamas nende tahte kohaselt tulnudki muuseum joonis. Muuseum olles ühtpidi kunstniku memoriaalmuuseum, teistpidi talumuuseum, sellisena ta on toiminud, toimib ka edaspidi. Kuuludes nüüd ühena mitmest sihtasutuse Virumaa muuseumid, süsteemi ja Karepa on kahtlemata kultuurilooliselt mitut pidi oluline paik. Mitte üksnes seeläbi, et siit on võrsunud mitmeid tuntud kultuuritegelasi vaid teistpidi selle poolest, et siin Vaibade suvitanud ja lausa pikemalt elanud ja töötanud võiks öelda väga pikk nimekiri eesti kultuuriinimesi väga mitmelt alalt, ennekõike loomeinimesi, nii tallinlasi kui tartlasi. Ja selle koha pealt on Karepal väga tugev traditsioon juba 20.-st aastast alates. Terve see põhjarannikulõik, see on kahtlemata kultuuriloolise suvitamise poolest üks Eesti põnevamaid kandid, aitäh. Ja nüüd talusid ja paiku, kus Meie nimekad kunstnikud, kirjanikud, muusikainimesed on teatriinimesed, on suvitanud ju mitte lihtsalt nii-öelda korraks käinud, vaid paljud on teinud seda regulaarselt. Ostate. Nii-öelda perekondlikud sidemed, mis need on doose taas tagasi toonud, paljud on lausa soetanud endale siia olulist suvitamist ostnud või ehitanud. Ja eks see kestab tänaseni ja mingil määral ka kogu seda nii-öelda õhustiku ja neid seoseid esindab Kalamäe talumuuseum ka siin. Mitte üksnes ei lainud poeg pollasesse kunstnikuks õppima võid käia Stortu vahet. Tõsi ja kaashuvitama küllam õpetajaid küll kaasõpilasi ja üks asi pidevalt suvitada, loomulikult läbi reisijaid läbirändajaid korraks läbi osta, vaid neid on veel ja veel, nii et veidi lugusid teotakse, mäletatakse. Need olid kaunis lõbusad lustakad, ajad, mil kõik need värvikad inimesed siin oma suvesid mööda saatsid ja Mittalis oma vedeledes või supeldas või kala püüdes. Või paadiga poid. Enamik neist loomulikult kasutas seda miljööd ka töötamiseks. Tõenäoliselt satub siia ka tänapäeval läbisõidul mitmeid uudistajaid. Mida sina soovitaksid siin talumuuseumis ennekõike vaadata ja mille poolest see on ehk parem, suurem ja ilusam kui teised. Kalaamet talu on eriline juba Motece poolest ta rajab, tegi kalurikohana sest põhjarannikul igal mõisal oli kas oma kaluriküla või kalurikülad või vähemasti mõni kaluri kohta selleks, et varustada siis mõisa lauda värske kalaga. Konkreetselt selle kaluri koha tekitas sisemaale siit mitte väga kaugele jääv selja mõis ja kuna see oli mõeldud kalamehekohana, siis sellised nimed endale õiged kalamehe sellest tulenebki siis juba suupärasemalt kalane hooned ehitatud tee veidi rohkem kui sajand tagasi. Ja vana Sagrits ehk Richard isa oli siis teine Kalamees, kes siin elasid ja kasvatasin üles neli poega kellest siis ühes kuulus kunstnik, aga sama ja kunstnik oleks tõenäoliselt saanud ka vanemast vennast Jakobist kui ta ei oleks mitte meremehe ametit valinud, mida temast sai paberitega laevakapten. Paraku sattus tema, see on rootsi, oligi pooled vennad. Obiti punaarmeesse poolelt läksid Rootsi tüüpiline anna pere lugu ja Jakobi pildid on sel aastal siin esmakordselt väljas. Ei ole sugugi halvad ühe meremehe kohta. Risti vastupidi, tähendab kunstniku kohta oleks päris head saati veel, et tegemist oli puhtalt õppija. Aga eks tal oli, kellelt õppida, kui mõelda, et ka tema nii-öelda liikudes pidevalt kodu vahet ja kui siin ümberringi nii-öelda pidevalt terve hulk mehi joonistab ja maalib, selge see Sul on, kellega mõtteid vahetada, Salon, kellelt šnitti võtta ja salongile najal oma harrastust arendada. Nii et ega see vaevalt päris juhuslik on, aga selge, et kui juba peres on joonistamise maalimise andi, siis küllap jagub seda rohkem kui ühele pojale. Kas sinu meelest see muuseum on taastatud ideaalilähedaselt ehk siis kas seda võiks võit võtta näitlikuks õppematerjaliks? Võiks küll just sellepärast, et siin ei olegi tegemist niivõrd taastamise kui võrdne tuunika säilitamisega. Ja kogu see elamine näebki välja nii, nagu ta Brecordsobitsast ja tema lasest jäi. Ehk siin ei ole suurt midagi ümber tõstetud, teda ei ole muudetud vägisi muuseumlikuks ehk teisisõnu mööbel, osjad, pildid, kõik on enam-vähem nii, nagu see oli ja mitte asendunud sekundaarse materjali ehk stendide ja muu taolise õpetlikuga. Ja selle nimel ei ole tulnud nii-öelda ehtsaid asju kuskil ühte nurka kokku tõsta. Ja paiga ehedust ongi see, mis võlub, mitte nüüd tema öelda õpetlikus muuseumine. Selles mõttes on tegemist, tegemist nii-öelda eheda kaluritaluga ühtepidi teistpidi kunstniku suvekoduga jälle teise külje pealt ja kas vaatas ta peahoonet, Olgne, klassikaline rehetare, puust elamise ots, paekivist rehealune ja sinna otsa on lisandunud veel midagi, mis lausa orgaaniliselt kõlab kokku seni olnud ja see on ateljee läbi kahe korruse. Mis minule selle majamuuseumi juures eriti meeldib, on see, et paljudes muuseumites tõsi küll, mitmetel põhjustel alati kas tubade eesnöörid või siis mõne voodi ette tõmmatud nöörikene tingliku pealkirjaga, ära mine ja ära puutu siin ma ei ole küll seni ühtegi nööri läinud, et siis ei võiks minna puutuda. Ometigi mulle tundub, et kõik, kes kohal käivad need oskavad seda maja austada. Võib-olla see ongi Eesti muuseumide üks hädasid, et arvatakse, et inimene kindlasti tuleb voodi peale istuma ja mingist mööblieset või vihi tüki näppima. Kui ta kohale tuleb, stab muna, lõbustab, peljatakse jaa. Jaa, noh, kahjuks mitte ilmaasjata. Sest eks neid näited, elu ikka tootlikkus ja tagantjärele kahetseda. Aga on ka selge, et, et on ka suur vahe, kas tegemist on väga vanade, väga haruldaste esemetega või on tegemist siiski nii-öelda 20. sajandi mitmesuguse tarbe võraga loodes, alates vanadest taluriistadest, lõpetades piltide, raamatute ja muu taolise, nende vaimse luksusega. Aga kindlasti olnud arvest sellega ennekõikekäigud ja siin inimesed, kes taipavad kõige sellest lugu pidada ja millest loomulikult tuleneb ka lugupidav suhtumine neisse esemetes ehk ka iga mööblitüki puhul ei teki mõtet, et peaks ilmtingimata kohe kontrollima, kas tool ka minu kere raskust kannatab ja muud taolist. Eks kannatage. Rakvere teater mängib selle muuseumi õuel sel suvel etendust. Mida sina arvad sellest, et selliseid muuseume ja nendega seonduvat atmosfääri, seda miljööd kasutatakse selleks, et siia teatrit tuua teatriga alati kaasneb ka palju inimesi, mille puhul alati on oht, et äkki nad tulevad ja just nimelt hakkavad. Tooli tugevust proovime. Kas ta oleneb tükist. Rakvere teater mängib sind Mati Undi lubastatuna Vaino vahingu suvekool. Tegemist on ikkagi intellektuaalse tükiga ja loomulikult ei arvestata siin taoliste massidega. Kuhu suvetuurid ja muud prostamad, palavenid ja loomulikult tükise lavastus ise, see eeldab ka ikkagi intelligentsemad tooted ja sestap me ei kipu ülearu muretsema selle koha pealt, kas nad oskavad ikka ilusasti üleval pidada, eks samal ajal kindlasti toimub mujal muudki meelelahutust. Nendele, kelle kohta võib-olla tõesti pole siin või kes nii-öelda oma lollaka kohalviibimisega võiksid teistelgi tuju rikkuda. Et selle koha pealt ilmselt pruugi nii väga muretseda, aga küllalt, aga noh, muidugi, eks miljööetenduse ajal on mõnevõrra teine ja kui keegi, kes satub siia esmakordselt üksnes etenduse ajal tulema, kindlasti võib tekkida mõte, et ma tulen siia aga veel siis, kui vaatajate tribüün on maha monteeritud ja kui siin on rahu ja vaikus, sest kindlasti taoline paik on kena ühtviisi siis kui palju rahvast ja teistviisi siis kui pole siin eriti kedagi. See teine võimalus, see on ju enam-vähem aasta ringi olemas. Teatri võimalus, see on nüüd sama. Juunikuu ja juuli alguses, 11. Juuni on esietendus. Me peame ikkagi külastavatel objektidel silmas ka seda, kas see on leitav inimestele, mida sina ütled selle kohta, kas inimene leiab selle tee pealt üles. Küllap leiab, sest Stroc vere teater on lasknud juba viitasidki paigutada nõustelt musta labidaga suunavad viidad, need toovad siia ja Karepa leiab ikka enam-vähem iga viisaka kaardi pealt ja Kolomäe talu on otse selja jõe kaldal. Selja. Nimi, sest algselt oli ta selge jõgi ja mida tema saksakeelne nimi tänaseni selgelt tunnistab, aga millegipärast selge öösse hoopis selja jõgi. Aga selge geno kärestiku jõgi, nii ta siinsamas olla. Urus vuhiseb ja kui keegi juba siia satub, siis kindlasti tasub jalutada piki jõge ülesvoolu nagu uhked kärestikud. Ja loomulikult ka olla voolab imekaunis liivarand. Ja kui Me ja viimaks kiigu. Ja. Saara süda lehele ja seda me ju Loome. Ja juba ja joon. Kaerajoone ja kuule Ja kui see võis ka siin ja siin ja siin ris eks ju, kui poisi kärgisi käli ja kui siin oli siin kärkisid. Ja sirgu. Kultuurimaja. Oleme jõudnud oma tänase rännaku viimasesse punkti ja oleme jõudnud merele äärde, nagu ikka sageli rännakud lõpevad mere ääres. Oleme Toolses, oleme Toolse linnuses. Tegelikult on kummaline, et nii ranna lähedale on ehitatud selline linnus, aga seda ilmselt ei ehitatud, sellepärast, et kellelgi tuli lihtsalt mõte nagu praegugi. Vanasti tehti ju kõik asjad sellepärast, et asjal oli mingi. Mõte tuul, see on ehitatud loomulikult väga kindla mõttega. Tuulse keskaegne linnus, mille parrametena praegu seisame ja ehitanud, ei see küll olles keska lõpus, nii et see on tegelikult üks kõige viimaseid kõige nooremaid linnuseid, mis Eestimaale kerkisid ja millal täpselt seal tegelikult suve nagu meie vanemate ehitistega pahatihti on paberid puha hävinud. Hooned ise kahjuks alatasa samuti ja on küll teada. Dokumendid aastast 1004 71. Kes veel suurt tüli, kuna ta lasi ehitada selle siinse mõisniku maale ilma tollelt nõusolekut küsimata tekkis pahandus, mis sai ordumeistrile saatuslikuks. Vaata muude asjadega, sest mõni aeg hiljem ta kukutati ametist ja seejärel koguni mõrvat. Toolsega seostub üldse igasuguseid hirmu ja õuduse lugusid. Küllap see paik on juba oma asukoha ja väljanägemisega andnud piisavalt inspiratsiooni kõikvõimalikeks legendideks, millest pooled on üksjagu sünged. Eks kõik sõltub silma sattuda kas paistab päike või vastupidi, möllab torm. Ja meri nii või naapidi on ümber linnuse mitte enam, nii nagu veel. Esmaklassiline ja tollal meri loksus ikka praktiliselt müürid olla Est linnus ongi ehitatud maa keele või neemiku tippu ja sellest leemikus tekitategi. Kunstlik Soorm kaevates ta lihtsalt merest mereni põikipidi läbi. Ja niimoodi omalajal seisiski see linnus keset vett. Eestis on see tegelikult ainukene taoline juhus, aitäh arvestada Virtsu lennust, mille asend on täiesti võrreldav, aga kui me võrdleme nende kahe linnuse tänast seisu, siis siin kahjuks igasugune võrdlus lõpeb. Sest Virtsu linnuse ümbrus on troostitu täis nõukaaegset industriaalarhitektuur eks isegi liiast öelda, lihtsalt igasuguseid räigeid rajatisi, mis vaese linnuse varemed täiesti ära varjavad ja vähemasti hävitavad igasuguse aura. Siin õnneks ei ole midagi taolist juhtunudki. Pisike Nõukogude piirivalve poolt omavoliliselt ehitatud eelköiteputka, seal ainukene tagasihoidlik võõrkeha, mis siin üldse moodet võiks rikkuda ja seegi läheb lähemal ajal loomutusele. See linnus on praegu sellises seisus, et siin saab käia küll, tegelikult saab käia müüride all ja saab käia ka neid teid mööda, mis on selleks ettenähtud. Samas on on inimene teinud omad rajad ka hiljem, kui seda linnust enam ei kasutatud. Hea tahtmise korral saaks ronida mööda müüre, kuigi seda vist keegi eriti ei soovita, aga igaüks omal vastusel seda ilmselt niikuinii teeb. Mott, ütle, milline on sinu arvamus või sinu visioon, mis sellistest linnustest võid tegelikult saada, kas nende saatus ongi olla kivihunnik, ei ole ilus öelda, aga, aga olla selline vare nii kaua kuni neist tuul ja vihm ja, ja muu loodus ja ka inimesi nii palju on üle käinud ette neist jääb järele järjest vähem ja vähem ja lõpuks ei jää neist järel enam midagi. See võtab aega ja selle vastu on rohtu ja seda on siingi üritatud. Sest linnuse varemed loomulikult on siin vajunud konserveerimis, nüid on konserveeritud küll enne teist ilmasõda vana vabariigi ajal ja on konserveeritud neid ka veel viimastel aegadel, sest üürid on pragunenud seal innustan, juhitud tahtlikult lõhutud ja sestap pole ime, et osa müürajat on suhteliselt viletsas seisus, pigem vaid imestada, ülejäänud on veel nii heas seisus. Ja see on tal jah, paigutel paigutada ankrud tõmbed, mis On aidanud vältida seinte jätkuvat väljavajumist. Ja konserveerimistööd on plaanis sing edaspidiseks. Virumaa muuseumid, kelle Holdusse linnus selles toas tuleb, on sel teemal pidanud tõsiseid läbirääkimisi riigi muinsuskaitseametiga, kes on lubanud teha mis nende võimuses, et leida raha, leida vahendeid ja võimalusi, et kahasse vast saab siin nii mõndagi lähematel aastatel ära tehtud. Ja loomulikult ei tähenda see restaureerimistöid, tähendab konserveerimistöid. Toolse linnus on elus täpselt nii, nagu ta on romantiliste varjendit. Sedalaadi varem ansamblit, nagu öeldud, Eestis teist ei ole. Uhked linnuse varemed otse vee ääres vee lähedal, ütleme Saaremaal tõesti mõelda, ka moosilinn ei ole ju veest kaugel ja Kuressaares ka nüüd loss paistab kenasti merel ära või meri lossi juurde ära. Aga siin ja miljöö on sootuks erinev ja ka meie naabermaades sarnaseid vaatepilte näppudel lugeda. Inimestel kipub võrdlusena pigem Shotima meelde rokkar rännanud inimestele, kus sedalaadi romantilisi lossivaremeid beta ääres on vast rohkem kuskil mujal Euroopas. Et tegemist on kõrgekvaliteedilise vaatamisväärsusega mitte üksnes Eesti, vaid selgelt rahvusvahelises lõikes ja kui minna taastamise teed, siis me saaksime lihtsalt ühe poolenisti vana, poolenisti uue maja, mis ei oleks ei see ega teine kokkuvõttes täpselt see oleks nimelt ei, mitte seega teine ehk selgelt kahe tooli vahele istutada ja siin on lihtsalt tegutsetakse selle nimel, et säilitada seda romantilist vaatepilti tulevikule. Ja tool, see on ju tegelikult kaunis igal aastaajal, talvel, suvel, sügisel, kevadel, kes, mis aasta aega armastab sel aastal tuurse tulguge suvel loomulikult on siin teha rohkem, ulatasime sellest, et kõrval on ideaalne liivarand. Ja loomulikult vaatad igas suunas, mida Seneemik pakub, ka need on suvel selgemat kui muul ajal ja loomulikult, keda huvitavad linnud siin luike alatasa, rääkimata vähemats lindudest, kes siin lemmikul pesitsevad ja poegivad. Ja mis puutub varemetes endisse, siis seal on neid järk-järguliselt puhastada Mill robinal peole, sest selge, et asi peab käima õiges tempos õiges taktis. Kui midagi puhastad, siis seda tuleb omakorda kärmelt asuda konserveerima. Sest eemaldades neid varingukihte tahes-tahtmata müürid, mis on seni olnud mullavaringu prahi all peidus järsku ühest mikrokliimast töisem ja taoline kõikumine ei tule midagi müüri tervisele kasuks. Ja kindlasti üks või teine müürilõik, osuta Kovoriiliseks, et järk-järgult on võimalik neid puhastada ja järk-järgult ka konserveerida, aga alustada tuleb loomulikult nendest müüri osadest, mis on niigi olles niigi olemas niigi nähtaval niigi Moosest väljas on siin oi kui palju. Ja ja loomulikult loomulikult seni kuni müüripealsed konserveerimata, siis viimane, mida siin teha oleks tarvis. Nimelt turnida mööda lahtisi konservjueerimata müüripeolisi sessioon. Kõige lihtsam viis aidata kaasa Nende varemete hävingutel hävingule ja mitte ainult siin, vaid sama lihtne tõde kehtib kõikjal. Ja kui see ühelt poolt on ohtlik nendele müüridele, siis siis kui see nüüd inimest ei ei veena, siis ilmselt tuleb öelda, et see lihtsalt sealt on ohtlik ka sellele inimesele, kes võib nende müüride peale turnima minna, sest iial ei tea, millal see kivi võib olla lahti, kuigi ta näiteks kaks päeva tagasi võis olla veel kinni ja siit vaadates ükskõik kuhu suunda linnusel kukkumise ruumi on piisavalt palju, et see oleks viimane. Tasub mõelda kolmandale asjale, see võib-olla veel ohtlikum kellelegi kolmandale, kes on olla sõdureid, ülal saad, kivi lendab. Sa ise saad pidama kähja. Kivi kukub pähe kellelegi teisele, kes seal all seisab. Ehk teisisõnu, kui ole endast kahju siseks vähemalt teistest olla. Selle paiga leidmisega ilmselt väga suuri raskusi ei ole, sest kenasti on Toolse linnust tähistatud tee pealt küll, aga siin linnuse juures ei ole veel ühtegi sellist tarka kirja, millest võiks lugeda näiteks kasvõi seda, mida Ott-Sander meile äsja rääkis. Tõenäoliselt iga asja juures ikkagi peaks olema niisugune väikenegi seletus, mis see on. Ja siia see kõik on juba tulemas. Tõstab juba lähemal ajal tulevad siia seletavad stendid, kus on jutuni Toolse linnuse ehitamisest kui ka tema järgnevast lõhkumisest. Lisaks graafiline materjal ehk selle linnuse varasemad vaated ja plaanid. Õnneks neid on üksjagu säilinud ja nad on vägagi ilmekad. Ja varsti saab olema võimalus neid ka taolisel viisil trükkida, paljundada, et soovijad neid mälestuseks saavad lisaks fotodele tänases seisus. Ja, ja kindlasti hakkavad suveööl olema siin ka giidid nimelt siia tuleb noortelaager, kelle liikmed hakkavad siis tegelema korrastustöödega ja samuti varemete tutvustamisega. Viru muuseumitele on Tuulsega mitmesugused toredad plaanid ja tõstmaks nii-öelda paiga atraktiivsust parimas mõttes, sest varemed varemeteks. Aga taoline paik vähemalt mingis vanuses tekitab mitmesuguseid romantilisi meeleolusid ja ärgem unustage, milleks loss rajati seal rajate võitluseks mereröövlitega nimelt Toolse sadamakoht, see oli Rakvere linna sadam läbi aegade Otina muinasajast saadik, olnud see tegelikult Virumaa tähtsam sadamakoht. Ja see linnus sinuni kolmas linnas keskaegne linnus, siin on veel kaks muinaslinnus samas lähedal Toolse linnamägi ja tuul sussi nägi ussina kõige vanem ja peale vussi mäge viimasena kasutuse muinasaja lõpul suur Toolse linnamägi ja olles keskajal, siis ehitati see kivilinnas otse Ronder, vanad linnamäed veidike sisema voolab. Ja kõik need linna, ma ei tea, kas selle otstarve lisama turvata sadama paika ja siinset kaubandust. Ja loomulikult, kui taoline taoline mereröövlitemaatika on siin juba ajalooliselt sellise põhjendatud, siis sellest on tekkinud ka mõningaid mõtteid, et pirootlus Vitali vendlus ja like Taylor lossi ja muud nii-öelda Läänemere mereröövi vanad traditsioonid, et ka selle peale annab ehitada nii mõndagi. Ja sestap nii sellel kui iseäranis juba järgmisel hooajal. Nende elu huvitavamaks tegemisel ei ole mitte, mõeldakse vaid selle nimel juba töötatakse. Ja kindlasti saab siin edaspidi navigeerida ehk näha seda vaadet mitte üksnes kuivalt maalt, vaid ka merelt ja nii edasi ja nii edasi. Kõik ei maksa rääkida küll, aga võib-olla veel sellest lootes, mida me näeme sest voodemis varemetel juurest avaneb ida poole, see on ja geograafilise Lahemaa äärminud Kunda laht kuni lekkiva leeveni, Kunda linn ja kõik muu, mis jääb sellesse avarasse vaatesse. Samuti teisele poole Karepa Rudya poole. See on kindlasti üks põhjaranniku avaramaid uhke panoraam, samuti kaugemale merele ja nähtavusega unna puhtu saared, kus teadupoolest elavad hülged, hallhüljes viigerhüljes muide mõlemad koos ta koidule, kooslust ja rääkimata siis lindudest, keda on siin igal aastaajal ümber ringikel ujumas Kell lendamas küll häälitsemas. Et kes veel siin käinud ei ole, siis seda Vigo kindlasti annab parandada. Ja kasvõi juba sel suvel ja kindlasti, kes sind korra ära käinud, Sebaikijad tagasi tõmbama ja üksnes mitte üksnes selle paiga kummaline aura, vaid loodetavasti ka see, mida siin suviti õnnestub veel lisaks pakkuda. Kultuurimaja. Ja üht-teist huvipakkuvat veel siia saate lõppu. 26. mail allkirjastas kultuuriminister Urmas Paet käskkirja numbriga 100 ja ta tunnistas sellega arheoloogiamälestiseks kaks mõistist. See asulakoha Luunja vallas Veibri külas Nici jäme Kehtna vallas palukülas. Arheoloogide poolt hiljuti avastatud Veibri asulakoht asub Emajõel tee ääres. Paik on asustatud juba kivi ja sellest annab tunnistust läbi aastatuhandete meie päevini säilinud kultuurikiht. Ja üht-teist veel. Kolmandast kuni 13. juunini toimuvad Euroopa ajalooliste kalmistute päevad ja sellega seoses korraldab muinsuskaitseamet koostöös Tartu Ülikooli akadeemilise muinsuskaitse seltsiga 11. juunil Tartus nööri. Ajalooliste kalmistute kujunemine ja tänapäev. See toimub õhtupoolikul kell 15. Huvilised on oodatud jalutuskäigule Raadi kalmistule. Selline oli tänane kultuurimaja Suleme uksed ja uksehoidjad Ott Sandrakkija. Tarmo Tiisler jätavad hüvasti, annavad teada, et alustame jällegi ringkäiku Eestimaa huvitavamatest paikades. Järgmisel laupäeval kell veerand 11 hommikul.