Loeksin alustuseks ette lõigu ühest populaarsest lasteraamatust. Kasvatajad on petersell oli kõikjale sildid välja pannud, kus oli kirjutatud, mida võis teha ja mida mitte. Punaste galakeste basseini juures oli silt Kirsikeselon keelatud käsibasseini pista. Ja veel teine kaladel on keelatud Kirsikesega kõnelda. Õitsvate lillepeenarde keskel Olysilt Kirsikeselongeelatud lilli puudutada. Vastasel korral jääb ta ilmapuu viljata. Või siis selline häda Kirsikesele, kui ta muru peaks sõtkuma. Sel puhul peab ta kirjutama 2000 korda, mina olen hästi kasvatatud, poiss tundsite kindlasti ära. Tõepoolest, tegemist on Giovanni Rodaaridžipoliinoga, kus väikesel Kirsikesel oli grafinaare kirsside tahtel sisse seatud väga rangelt reglementeeritud elurežiim. Täna tundub, et grupp rahva poolt Toompea võimu juurde valitud hästi kasvatatud poisse tunnetki kiusatust ka eestimaa don peterselli eeskujul sarnaseid silte täis riputada. Tšipo linaadiga pühkis köögiviljarahvas nii enda kui ka Kirsikese jaoks kehtestatud keelud, käsud ühel heal päeval lihtsalt minema. Ka Eesti taasiseseisvumisega pühiti minema suur osa nõu kogulikest keeldudest ja käskudest, mida Moskva meile ette kirjutas. Kuid nagu ikka suurte muutuste ajal kippus koos pesuveega vannist välja lendama ka laps. Kui vanad normid enam ei kehti ja uued pole veel sündinud, leidub ikka neid, kes tekkinud õiguslikku vaakumit kurjasti ära kasutavad. Ühelt poolt seaduste puudumine või nende vastuolulisus teiselt poolt karistuste leebus on olnud põhjuseks, miks kuritegevus ja seadusetus on avaliku arvamuse uuringutes püsinud kolme olulisema probleemi hulgas. Kõrvuti materiaalse heaolu ja tööpuudusega. Nähes pidevalt seda, kuidas sulid seaduste vastuolulisust kasutades häbenemata rahva ühist vara erastavad ning jõmmid reeglite puudumisel tänavatel karistamatult pere mehetsevad tekib avalikkuses tasapisi paratamatult ihalus rangemalt reglementeeritud maailma järele. Ja ei ole midagi, millele riiklik bürokraatia meelsamini vastu tuleks kui rahva soovile toota rohkem keelde ja käskusid. Res Publica on tõsiselt ette võtnud oma peamise valimisloosungi vali kord elluviimisel ja paljude kavandatavate meetmete osas on avalik arvamus võimupartei poolel. Mai keskpaigas läbi viidud Faktumi küsitluses paluti vastajatel hinnata nelja ettepanekut, millest on räägitud seoses alkoholipoliitika karmistamisega. Alkoholimüügi keelamist öisel ajal toetas 64 protsenti küsitletutest alkoholimüügi keelamist kioskites ja tanklates 62 protsenti alkoholireklaami täielikku keelustamist 63 protsenti. Vaid kõige nooremate alla 25 aastaste vastajate seas oli keeldudega pooldajaid ja vastaseid võrdselt. Kuid toetuskaristuste karmistamisele alkoholi müüki ja tarbimist puutuvate nõuete rikkumise eest oli üldlevinud. Seda pooldas tervelt 86 protsenti. Pole kahtlustki, et ühiskonna jaoks on alkoholi liigtarbimine ning sellega üha varasemas eas alustamine probleemiks, millega lisaks moraalsele kahjule seonduvad ka märkimisväärsed materiaalsed kulutused. On selge ka see, et alkoholi raskem kättesaadavus ja reklaami ahvatluste puudumine vähendab kiusatust keskööl uue pudeli järele minna. Paraku on poolehoid alkoholiga seotud normide karmistamise elavaid osake märksa laiemast nähtusest. Pettumusest liberaalses demokraatias. Kevadised uuringu tulemused näitavad, et 73 protsenti Eesti elanikkonnast peab paremaks elada pigem korrastatud ühiskonnas kui lubada inimesele liiga palju vabadusi. Tervelt 80 protsenti aga arvab, et tugev juht võib teha riigi jaoks rohkem kui suudavad teha arutlused parlamendis. Sellises arvamus kliimas on väga kerge hakata eelistama probleemidele kiirete, kuid pealiskaudsete lahenduste leidmist, selle asemel, et raisata aega nende ühiskondlike tekkepõhjuste tundmaõppimisele. Kevadel Res Publica parlamendi liikme mandaadist loobunud Ülo Vooglaid kurtis, et Toompeal on raske leida inimest, kes aru saaks, mis asi on ühiskond. Ilmselt ei leidnud meie sotsiaalteaduste mentor endale mõttekaaslasi ka noorte erakonnakaaslaste seast. Res Publica juhtliikmete seas valitseb katastroofiline teadmatus ühiskonna toimimise seaduspärasusest. Nimetaksin seda juriidiliseks reduktsionismiks. Selle lähenemisviisi puhul peetakse normiks midagi sellist, mille jurist või riigijuht iseenese tarkusest soovitava eesmärgi saavutamiseks koodeksitesse kirja paneb. Kui seda kõrvale kaldamatult järgida, ongi probleem lahendatud. Sotsioloogi jaoks aga tuleneb sotsiaalne norm ühiskonnast enesest sünnib ühiskonnaliikmete igapäevases ühistegevuses. Sotsiaalsed normid on taolised käitumisviisid, mida enamik ühiskonna liikmetest normaalseks ja õigeks peab. Sellised normid realiseerivad ennast ühiskonnas ka siis, kui neid pole juriidilises keeles kirja pandud. Juriidilised seadused aga jäävad vaid sõnadeks paberil, kui neid ei toeta. Sotsiaalne kogemus. Viina juua ja suitsu teha on kahtlemata tervisele kahjulik. Kuid ometi on need tegevused, mida meie praegune ühiskond laialt aktsepteerib. Viinakuradiga võitlemiseks ei piisa üksnes keeldudest. Et alkoholi liigtarbimist vähendada, peavad muutuma ühiskonnaliikmete hoiakud. Tervikuna peavad tekkima eeldused teistsuguseks, elu laadiks. Ei, ma ei pea Res Publica poisse rumalateks. Ma ei kahtlusta neid noormehi autoritaarsuse ihalusest. Sotsiaalminister pomerants väitis täieliku õigusega, et Res Publica ei rapsi tühja ega mässa niisama. Nad üritavad teadlikult populistliku poliitikaga punkte teenida. Kahjuks võivad nad sellise tegevusega valmistada pinda ette tõelisele don Petersonile, kes tuleb pärast neid.