Raadio seitse jätkab oma pühapäeva programmi. Meie stuudiokülaline tänases öös on roomakatoliku kiriku Tallinna Peeter-Pauli koguduse preester Rein õuna. Aga enne, kui me läheme jõulude ootuse teema juurde ja selle juurde, kuidas Eestimaa võiks vastu võtta valged, puhtad vaimsed jõulud. Me kordame eilset jõuluevangeeliumi saadet, kus teksti loeb Meelis Holsting. Raadio seitse Me oleme tänase saate alguses kuulanud kahte jõululaulu Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Igal maal tulevad jõulud ja on jõulud, veidi maa nägu ja selle rahva nägu. Meie stuudiokülaline tänases öös on roomakatoliku kiriku Tallinna Peeter-Pauli koguduse preester Rein õunapuu. Rein õunapuu, kuidas teie vaatate jõulude ootusele? Kas ostate varakult valmis rasvase hane? Käite mööda puude ja otsite meeleheitlikult kingitusi? Kõikidele tuttavatele sugulastele, kuulata neid kauneid jõululaule, mis helisevad vast igast kohvikust poest ja kioskist. Milliste mõtetega käite ringi oma rahva hulgas, mida te sooviksite südamest. Mis võiks meie rahva hinges toimuda enne jõule ja jõulude ajal? No nagu viimasel ajal kombeks saanud või siis kui kõik, mis läänest tuli, oli hea, siis me oleme sealt ka midagi niisugust ülevõtmispäris hea ei ole. Kas või need kaubanduslikke jõulude kombed, mis algavad jõuludega, jõulud algavad juba kuskil meil oktoobrist toobrist või tegelikult Ameerikas juba pidi septembrist pihta hakkama. Ja selle tõttu ongi see, et võib-olla jõuluevangeelium selle uue eesti moodi võikski olla niimoodi, et täna ma kuulutan teile suurt rõõmu. Mingisuguses kaupluses on viinerit nii ja nii palju odavamad kui tavaliselt. Mulle kuidagimoodi, kui ma kuulen neid niisugusi asju, siis ma mõtlesin, et noh, et näed, et ongi sulle evangeelium eesti moodi. Jõulude tähistamine iseenesest on muidugi ka mulle endale mõnes mõttes just selle tõttu tumestatud, et ma näen kogu seda niisugust jõulumelu nagu meil viimasel ajal on hakatud ütlema enese ümber ja see teeb mind lihtsalt kurvaks või kuidagi paistab jälle välja, et me oleme mingis mõttes hakanud kauplema valerahaga üksteisele makstes et asjal ei ole siiski seda olemas, mis seal olema peaks. Aga samas on muidugi noh, võib-olla minu võib-olla kitsapiirilisus just selles, et ma olen ainult teistsuguseid jõulusid, kui need siin Eestimaal ja Soomemaal ja üldse protestandlikes maades tavaks on. Kus kasvõi Soomes näiteks avaldatakse pärast jõulupühi alati palju huvitavat statistikat, kui palju inimesi ennast jõuda surnuks sõi, kui palju surnuks jõi, kui palju tegi veel mingisuguseid muid vägitükke. Et meie jaoks on tegelikult jõulud saanud sõna otseses mõttes sööma pühadeks. Ja kui päris aus olla, eks minu kodus olla see ka niimoodi olnud võib-olla sellepärast ka jäänud niisugune mulje. Ja selle tõttu võib-olla kõige suurem kontrast oligi see, kui ma sattusin kokku natukene teiste rahvaste kommetega jõulude ajal, kus taust oli lihtsalt selle tõttu ka teine, et tegemist oli katoliikliku rahvaga, mitte protestantliku taga, maga rahvaga. Millisele maale me siinjuures võiksime mõelda lähemalt. No otseselt mina olen osa võtnud kõikidest nendest kommetest mõni neist osa saanud Lätimaal. Aga muidugi siin on paratamatult tunda tugevaid koolamõjusid, sest ka meie katoliiklased suurelt osalt olid Poola päritolu põhiliselt just endise nõukogude liidu aladelt, see on siis Valgevenest, Ukrainast ja selle tõttu ka need jõulukombed, meil kandsid rohkem niisugust Poola iseloomu aga siiski ilmselt palju ühiseid jooni kogu maailma. Katoliiklike maade jõulukommetega on siin just ühe, aga tähtsa erinevuse tõttu. Nimelt on advendiaeg katoliku kirikus paastuaeg. Ja võib-olla Eesti kõrvale kõige jahmatamapanevam ongi see, et ka jõuluõhtu katoliiklikus traditsioonis kuulub selle paastu alla. Jõuluõhtul ei sööda liha. Paljudel rahvastel on selle jõuluõhtu tähistamise kohta. Oma comkombestik ja muidugi paljudel rahvastel jõuluõhtut kui niisugust tähistatakse meiega võrreldes väga tagasihoidlikult. Ikkagi ka katoliku maades on suur rõhk pandud paasapühadele. Nii et jõulude aeg ei mingit verivorsti, särisevad krõbisevat ei mingit rasva, hane ja külluslikku lauda, ei mingit uimastavat erilist jõulujooki. Jõulude ajal, mis puutub jookides, siis selles suhtes on katoliku traditsioon olnud suhteliselt läbi sõrmede vaatav juba ainuüksi sellepärast, et alkoholism katoliku maades ei ole nii suureks probleemiks, kui ta on olnud siin põhja pool. Sest nagu graafiliselt näeme, kõik põhilised katoliku rahvad nagu prantslased, hispaanlased, itaallased, nemad ju teevad veini ja samal ajal veini, sa võid väga palju juua ilmetsa purjuks, purju jääksid. Ja selle tõttu ka Saksamaal, kus siiski veni traditsioon on ka olnud, paralleelselt õlletraditsiooniga ei ole ole, ei ole olnud niisugust lausjoomist või midagi niisugust, mis oleks sundinud riigi valitsust kunagi joomist ära keelama. Ja selle tõttu suhtumine sellesse on, on ka täiesti arusaadavatel põhjustel suhteliselt salliv. Et joomine ei ole olnud nagu totaalselt terve rahva jaoks probleem. Seda noh, lõunasöögi kõrvale mingi kamba peale juuakse pudeli veini ära peaaegu iga päev, vähemalt vanasti see oli niimoodi viimasel ajal ma olen kuulnud, et see traditsioon pidi natukene nagu olema viimasel ajal soiku jäänud. Kas on siis siin põhjuseks veini hinnad või tähendab mingisugune inimeste teatud suhtumise muutumine? Või kasvõi see, et kui sa oled tööl, siis on palju töid, mida enam ei saa teha niimoodi natukene uduse peaga. Et viimasel ajal on mul ka läänes tähele just nendes katoliku maades, et see joomine ei ole enam niivõrd niivõrd igapäevane. Aga siiski see, et õhtusöögi juurde juuakse heas seltskonnas ära pudel veini, see on, see on ikkagi suhteliselt tavaline nähtus, nii et noh, selline väike kõrvalepõige. Aga igatahes jookide suhtes ei ole ka paastu ajal erilist keeldu välja arvatud, kui inimene ise endale ei sea. Niisugused ma tean mitut inimest, kes ühesõnaga advendi ja suure paastu ajal ei võta alkoholi suu sissegi. Aga mis puudutas see, mis traditsioone siis siin on muidugi hoopis teistsugune lähenemine ja see ei tähenda, et jõululaud jõuluõhtul oleks vaene laud. See on omamoodi, aga huvitav laud, inimese leidlikkus ja kuidas on võimalik pakkuda luksuslik eine ilma selleta, et kasutaks. Liha piima, mune, kus saab kasutada kala kõikvõimalikke taimseid, asju. Loomne rasv on ka, tähendab noh, vastunäidustatud. Ja samal ajal võib niisugusest Niisuguse niisuguse tingimuste puhul siiski teha väga maitsva laua. Ja näiteks Poola traditsioonis on muidugi olemas niisugune viiekäiguline õhtusöök jõulu pärast jõulumis sealt naasmist. Sest või see on just nimelt enne ilmselt, sest et üldiselt katoliku maades missa peetakse juba varem peetakse või peetakse hiljem, peetakse täpselt keskööl, jõulumissa on ikka keskele, mis sa siin mõned aastad tagasi ka Eesti televisioon kandis üle jõulumissat Vatikanist. Aga üldiselt jõuluõhtul süüakse, siis nakkab, suu hakkab vett jooksma, kui hakata mõtlema igasugustele asjadele, eile õhtul on kaugel. Ja, aga noh, siiski näiteks huvitav on Poola traditsioonis näiteks supp, mis pakutakse jõuluõhtul see esimene käik või jah, seda, see on niisugune külm magusavõitu supp, mis on keedetud nisu, täisteradest mooniseemnetest ja pähklitest keedetud ja seal keedetud. Ja see sümboliseerib paradiisi, küllust, milles elasid esivanemad Aadam ja Eeva. Niisugune sümboolika on ka, selles, on muuseas väga maitsev supp. Tähendab, ta näeb välja täpselt nagu piimasuppi, lausa imestad pärast, et seal pole kasutatud absoluutselt piima. Sest et mingisugune asi muidugi kõik asjad on pähklid või mingi asja ajab selle piima välja ja ta näeb välja täpselt valge nagu, nagu piimasupp. Pärast seda tuleb lauale odrakissell, mis on halli värvuse ja kibedavõitu maitsega. See tähistab siis patulangust ja vana testamenti kõrvale juuakse meie jooki, mis sümboliseerib Kristuse tulemise ootust. Mismoodi see meejook on tehtud? No ma ei tea, ta on niisugune noh, mõdu nagu sinna meilgi oli kunagi ilmselt ta niisugune Meie morss ole, aga ma tema täpselt retseptuurile tseptuuri ei tea, aga ta on igatahes täiesti joodav. Ja samal ajal ta on, arvestades sellega, et see odrakissell on natuke kibe. Ja see mesi teda väga hästi neutraliseerib või kuidagi muudab ta väga meeldivaks. Ja pärast seda tuleb 500 miljonit erinevat kala kalarooga. Sest et noh, tegelikult, kui päris aus olla, ega kala ei ole keelatud, järelikult ei ole keelatud angerjas ei ole keelatud, lõhe ei ole kirjeldatud, kõik niisugused kalad millest ühesõnaga noh, praegust rahakotti vaadates ühesõnaga võib ainult unistada. Aga noh vähemalt põhimõte on selles, et, et see ei ole siis patuks just jõuluõhtul niisugust paastu pidada. Kas kala võib olla taignas? Kahtlemata, sest et kui ole kasvatas, on üks põhipõhimõte on väga lihtne, kui ei ole kasvatatud loomset rasva, kui ei ole kasutatud piima, kui kasutatud noh, midagi munast pärinevad siis kõik ülejäänud on lubatud. See ei olnud natukene noh, loogiline mitte nii, nagu omal ajal oli Kaarli kiriku ees oli, oli rulapilti alla kirjutatud, lubatud, et see peaks olema loogiliselt selge, et kõik, mis ei ole keelatud, see on lubatud. Siis mis kalasse veel puutub, siis tähendab kala on Kristuse sümbol. Ja siis kala pakutakse puu ja juurviljadega see tähendab Kristuse lunastustööd mille läbi kaob paradiisiaia kiletatud villast lähtunud needus. Ja siis juuakse sinna veel juurde magusat jõhvikakisselli mis on määratud meile, meenutame Kristuse Kristuse veri on laastanud meie patud, see on siis neljas neljas käik. Ja viies käik on siis pirukad ja koogid, millest seitse ühesugust sümboliseerivad seitset sakramente, kõik koos, aga jumalarohket, armu, mis meil Kristjan, sellega on osaks saanud niisukene skalastika seisab, ühesõnaga ütleme kasvõi Poola. Jõululauas jõululaua taga sest et noh, see on ka ilmselt aastasadu on see kujunenud ja seletatud, kui eriti ütleme keskajal, kui igasuguste sümboolsetele talitustele oma omandati lausa maagilist tähendust, siis ilmselt võib need selle asja juuri kuskilt sealt näha. Aga mis puutub kõigesse sellesse, kuidas ta maitseb, siis kunagi sattus usuasjade volinik jõuluõhtul see oli siis Lätis usuasjade volinik, kes ei olnud tähendab katoliku perekonnast ja tema ütles, et oi, et kui tema oli ateist nagu tolleaegsed usuasjade talit usas tega tegelevad inimesed ehk usuasjade voliniku tol ajal olid. Ja tema ütles selle peale, et oi, et kui niimoodi saaks pastast tema paastus külastaks. Ma arvan, et selle peale Me võiksime kuulakaste kaunist Poola jõululaulu ja siis räägime paastumisest edasi. Raadio seitse Me räägime jõulude ootusest ja jõuludest näiteks Poolas. Stuudios on preester Rein õunapuutoitudest, me rääkisime sellest fantastilisest viiekäigulist jõuluõhtusöögist mida ilmselt poola pered, katoliku maade pered üsna varakult hakkavad pidama juba, et jõuda siis valmis keskööks, et minna missale koos perega. Missugune on jõulumeeleolu jõuluõhtu, kodune meeleolu, näiteks Poolamaal? Kas ka pered tulevad kokku ja koju? Nii nagu meilgi see traditsiooniks on? No nagu eel kõlanud laulust võid järeldada, rõõmu on ja jääb ülegi vaatamata sellele, et ei ole veidi rasvaseid roogasid laua peal. Kahtlemata, eks jõulud ole ka kat tuliku traditsiooniga maadel suureks suurteks pühadeks, eriti, mida rohkem põhja poole, seda rohkem see hakkab tunda olema. Ja see kojutulemise küsimus, see on siiski jah, tõesti niisugune küsimus, et kus kohas ma seal õhtu veedan? Ühe asja unustasin ära, mis on tegelikult väga-väga oluline asi ja mis on ka levinud kaugemale kui Poolasse. Ja kahtlemata on ka siin Baltikumis levinud komme meil siin Tallinnas kaasa arvatud see niru leivakest murdmine jõul evakene on siis tehtud samast materjalist ja samal menetlusel nagu tehakse armulaua leib. Nii luteri kui noh, kõikides lääne kirikutes. See on niisugune, ilma hapnemata. Jahust tähendab mitte tainastetud leib, vaid niimoodi lihtsalt võetud vesi ja jahu ja pressitud sellest leib või küpsetatud ilma pärmita. Nii nagu tehakse tavalist armulaualeibade näeb välja niisugune valge ja niisugune habras, habras, läpakas, niisugune. Sellest lõigatakse siis sõnaga välja. Eri kujuga tavaliselt annad niuksed, neljakandilised ristküliku kujulised umbes niimoodi 20 sentimeetrit pikad ja 10 sentimeetrit laiad niisugused ribad ja neid siis jõuluõhtul enne lauda istumist murtakse üks hoiab oma seda leiba vasakus käes ja siis läheb teise inimese juurde siis parema käega mõlemad murravad teise leivast tükikese panevat, siis pöidlaga, fikseerivad ta siis selle oma leiva külge ja siis niimoodi terve seltskond või vähemalt üksteisele lähedal olevad isikud murravad seda leiba ja siis kõik see, mis lõpuks tükid on kogu kogutud, süüakse siis korraga enne ära, enne seda lauda istuta, siis pärast istutakse alles laud. Ja selle talituse sümboolika ongi selles, et inimene on sõltuv teisest inimesest ja et ta on hädaolukorras valmis temaga jagama ka oma viimast leiba ja see on niuke vastastikune, niisugune sümboolne talitus, mis peab sümboliseerima just seda. Ja see on tõesti niisugune, noh, väga hea sissejuhatus lauda istumiseks samuti neid jõululeivaks saadetakse kirja teel. Sest see on tõesti niisugune asi, et ta mingit väärtust endast otseselt ei kujuta. Seda parasjagu õhuke, tan õhuke, ta mahub kirja sisse kenasti ja see, see komme on väga levinud, et saadetakse jõulujõulude ajal kõik kirjad on, on Poolamaal tunduvalt paksemad, sest seal on see ju lõivakene sees. Postiteenistus ei sea piire näiteks kui Poolamaalt või Prantsusmaalt taoline kiri Eestimaale jõuab. No vahest on teda niimoodi natuke rohkem muljutud, sest noh, leib muidugi läheb kergesti sees katki, aga üldiselt on mitu korda mulle igatahes kohale tulla on lubatud ja keegi ei ole isegi nõukogude ajal jah, keegi nagu ei osanud sellest numbrit teha. Ja muidugi nende leivakest juurde. Kuulub siis just ka vastav meeleolu, mis siis, mis siis nagu selle siis see juhatab, et juba esiteks mõelda enne seda, kui sa lauda istud, selle peale, et noh, sa teisest inimesest sõltuv ja sellel on oma teatud mõju muidugi juurde võib veel lisada, et need leivakese mitte ei ole lihtsalt samuti leevakesed. Need on leivakesed, mis, mida preester pühitseb. Advendi esimene pühapäeval juba advendi esimene pühapäevaks leivaks on kõik olemas. Ja siis enne jumalateenistust vaimulik nad pühitseb ja juba esimesest pärast pärast advendi esimest pühapäeva samal päeval pärast pühitsemist võib igaüks neitsist kirikust saada. Ja siis see on just selleks, et saaks saata kirja teel. Ja siis terve selle advendijooksul neil leivaks Isaac jõululauale pannaksegi taldriku peale pannakse alatise leivakese kõige peale, et iga igaüks, kes tuleb, leiab oma taldrikult niukse leivakese. Kui ta ei tea, mis asi see on, siis tekib küsimus, et mis sellega tehakse, siis sulle seletatakse lahkelt. Aga kas jooki nagu armulauajook ei ole selle leivakese kõrvale? Mina ei ole näinud, aga üldiselt see Kristuse vere sümbolina kissell nagu oli siin jutus nagu oli fikseeritud. Aga leivakese on seal niisugune, noh, aga katoliiklik niisugune komme. Ja ka selle leivakese jagamise juures või selle algusem koosolemise mõte juures ja üldse, kas tollel kodusel õhtul on niisugust vaimse juhi olemasolu vajalikuks peetud või kujuneb õhkkond üldiseks koduseks? Õhkkond, mis valitseb jõuluõhtul, on tavaliselt kõik räägivad kuidagi poole häälega või kuidagi vaikselt ja ja see niisugune jõulumuusika mitte küll nii lustakas esituses, kui seemned äsja kuulsite, aga tähendab, jõulumuusika kuskil taustal mängib. Ja siis inimesed istuvad ja räägivad vaikset juttu. Ja kuidagi tekib niisugune omamoodi ühtekuuluvustunne, et ei ole niisugust niisugust rõõmu nagu noh, kasvõi ülestõusmispühade ajal. Sest et kui võrrelda nüüd adventi suure taastuva suure paastu ajal paaslane ikka tõeline paast siis on ikka nii, et kui on suur reede, võiduko päev kaks aasta tõelist paastupäeva seal, siis on tõesti nii, et kord päevas süüakse kõht täis ja siis ei sööda jälle samuti nagu ma ütlesin, leiba või seda liha muna ja, ja piimatoidud on keelatud, aga siis on ta tõesti paavsti, seal ta tõesti niisugune noh mitte just kõige maitsvamat tehtud või spetsiaalselt tehtud, et inimene arvestaks sellega, et tegemist on paastupäevaga. Aga jõulude ajal asi ja muidugi siis rõõm, mis siis pärast kõike seda tuleb, on ka selles mõttes teistlaadi, sellepärast et kui rääkida, siis niukses tõelisest sööma peost, siis tähendab ülestõusmispühad lähevad siin selles mõttes palju-palju paremini riimi eesti jõuludega. Aga jõuluõhtu on jah, natukene erinev, kui Eestis. Ma võin väga paljus liiga teha ja mis seal salata, eks meiegi kodudes on niimoodi olnud, et jõuluõhtumöll on üsna sarnane uue aasta õhtu või vana-aasta õhtumölluga, nii et me nagu ei oskagi neid õhtuid. Ma võin jälle tõepoolest väga palju liiga teha. Aga me ei oska, mulle tundub neid õhtuid nagu siiski vaimselt sisuliselt eraldada, need on absoluutselt eri erimeeleoluga õhtut. Kas jõuluõhtul? Kuidas on katoliku traditsiooniga maades ja kodudes olnud kombeks, kui säravvalge tuledesse kodu on, on seal küünlavalgusküünalde valgus või on seal nii palju valgust, kui vähegi on võimalik kodus süüdata või on tõepoolest ainult küünla hämarval valgus? Ma arvan küll, et pigem siin hämaruse poole sest see siiski, nagu sümboliseerib järele mõtlema kõikide nende sündmuste üle, mis oli, mis Petlemmas sel päeval toimus. Kuigi me teame, see päev on nagu kunstlikult valitud. Aga mis seda päeva veel iseloomustab? On võib-olla just see noh, niisugune valmis tegelikult õhkub ka laulus püha öö, mis teatavasti pärineb samuti katoliiklikust iroolist. Gruber kelle sulest on peale selle laulu püha öö ka pärit, väga palju erinevaid missasid ja laula niisuguses noh, sajandi alguse traditsioonis, mis olid väga populaarsed kirikus sest et näiteks läti traditsioonis siiamaani valitseb missade laulmisel just see sajandi alguse traditsioon, mis üldiselt ei oma erilist suurt muusikalist väärtust mille heaks omaduseks on aga võib-olla see et niisugust uusromantilist muusikat on võimalik küllaltki lihtsate vahenditega teostada, seda on võimalik niisuguse noh, amatööridest kooriga ja niimoodi laulda. Sest kui me võtame ka mingisuguse Palestiina või, või kasvõi Gregori koraali või midagi niisugust, see vajab tõesti väga õppinud muusikuid, kes seda on suhteliselt heal tasemel esitama. Aga niisugune sajandi alguse muusika on selles mõttes noh, küllaltki lihtne. Ja selle tõttu on ta ka paljudes kohtades püsima jäänud kus see, kus on rahvalaulu traditsioon kus on just amatööridest kooride traditsioon, kus ei ole seda võimalust, et kirik tellib omale Brow koori või ühesõnaga, peab ühte Provkoori üleval kellele ta suudab palka maksta. Siis. Ja nüüd ma läksin hoopis teiste asjadega rääkima. Ma arvan, et me võiksime nüüd ühe poola laulu jällegi kuulata, et seejärel küsida, aga millal tulevad päkapikud ja jõuluvana ja missugune jõulukott ja ja kõik, mis meie mõttes selle jõuluõhtu juurde veel kuulub. Raadio seitse meie stuudiokülaline on preester Rein õunapuusaatejuht Ene Pilliroog. Räägime jõuludest mitmel maal mitmel moel. Viimati jäi jutt pooleli jõuluvanadest, kas katoliku koju tuleb jõuluvana ja kas kuuse alla või jõuluvana koti kannaks suures koguses palju kingitusi kõikidele pereliikmetele. Muidugi, kui päris aus olla, siis väga paljud traditsioonid, mida me siin Eestimaal tunneme, on selles mõttes saksa algupäraga kingituste toomine ja kõik niisugune asi on ka Euroopas tuntud. Ainuke asi, et see jõuluvana on niisugune tegelane, kes on usurpheerinud endale hoopis ühe teise isiku au ja kuulsuse nimel, püha piiskop Nikolaus ja oma. Sest saksa, saksa keeles jõuluvana niisugust sõna ei ole olemas, on olemas Santa Claus. See on siis Püha Nikolaus kellele siin Tallinnaski on Niguliste kirik pühendatud ja kes on üldiselt üks tuntud mees. Niguliste kirik on jõuluvana kirik. Praktiliselt tuleb niimoodi välja ja paljudes Euroopa maades jõuluvana. Kui niisugune kannab peas Microt tähendab, tema peas ei ole mingisugune rotimüts nii nagu Soomest tuleva jõuluvana omal ja sõdada sugugi mitte põhjapõdra seljas. Või tähendab vähemalt sellel põhjapõtrade rakendiga, vaid ta on kannab teos piiskopi piiskopi mütsi. See on siis niisugune mitra, mille siis seal kaks niisugused kilpi, mis on kokku pandud ja siis keskelt niimoodi natukene kokku hoiavad. Ja, ja selle tõttu muidugi ka tema olemus on natuke teistsugune kui jõuluvana omast. Jõuluvana Monika niisugune, kellele õlale patsutada, habemest sikutada. Aga niisugune Euroopa jõuluvana on niisugune, aga uhke härrasmees selles mõttes, et ta on ikkagi vana vana piiskop. Jaa, tema, see suhtumine on siis ka ilmselt natukene tennisepärastele loetaksegi salmi tegelikult ahmingi austusavaldus või ühesõnaga tähelepanuavaldus. No aga siis need salmid, aga natuke teistsugused, kui meie oleme ilmselt kodusari, saad lugema. Jah, arvata on, arvata on. Kahjuks ma seal teisel pool Poolat ei ole nagu jõulus osa saanud, sellepärast et vaimulikud on jõulude ajal väga hõivatud. Ja mina ise jõuludeks kuskile siit pääse selle tõttu, kuidas neid nüüd mujal tähistatakse, et võib-olla saan nii vanaks kui kui tähendab Santa Claus siis võib-olla saan veel aega selleks, et sõita mööda maailma ringi ja siis teile pärast vesta Santa Klausi kombel, kuidas mujal maailmas jõulusid, peetakse. Aga kuidas on Kuusega katoliku kodus ja üldse jõulukaunistustega? Kuusk nagu siin vahepeal räägiti, olevat Tallinnast pärit. Aga üldiselt on ta ikkagi levinud just seal maale kui sinnamaale, kus, kus need kasvavad. Aga tegelikult kuused kasvavad Itaalias ka sellepärast, et on olemas Alpide Alpide nõlvadel kasvavad kuused ka kenasti. Üldiselt kuusk on jõudnud küll igale poole Aafrika jõulukommetest muidugi õrna aimugi, aga ma kardan, et seal vist küll kuuskasid ei ole sellepärast et kaugele. Ja need puud ei pruugi eriti kasvada. Ja muidugi, mis puutub kinkidesse ja nende suurusesse siis. See on muidugi iga inimese tasku ja tähendab perekonnasiseste kommete järgi. On perekondi, kus tehakse väga suuri kingitusi, on perekondi, kus on rohkem sümboolne. Ja muidugi viimasel ajal seal ka see põhjamaalt tuleva jõuluvana komme on küllaltki laialt levinud. Et paljud lapsed ka läänemaailmas või noh, ütleme Lääne-Euroopas ei oska võib-olla leida enam seda sidet niivõrd püha piiskop Nikolaus, aga kui see on nende jaoks samasugune näärivana, mis millegipärast kannab teha Klausi nime? Nüüd, kui missa nii hilja, südaöösel, kas sinna minnakse perega? Kuidas lapsed nii hilja üleval on? Kahtlemata see on neile just niisugune põnev, põnev, et tahab öösel minna ja siis magatakse, magatakse lapsed ilmselt varem välja juba. Et siis nad juba siis selleks ajaks natuke ärkvel on, muidugi ilmselt Tallinna lapsed, need, need siis nendega käitutakse teistmoodi, näiteks pannakse lihtsalt uduma. Aga ikkagi on jõuluõhtul lapsi näha küll kirikus isegi siin, kui mõned aastad tagasi maa tartus, veel preester olin ja siis seal pidasime jõuluteenistus, siis tuli sinna päris palju igasuguseid inimesi. Kui pikaajaliselt on jõuluööteenistus? No olenevalt siis pidulikkuse astmest ja sellest, kui pikk jutlus ja paljudest muudest asjadest Vatikanist eelista võib kuskil isegi kaks tundi kesta. Aga minul on kombeks üle ühe tunni. See on minu meelest maksimum, mis inimene peab enam-vähem niimoodi ilma haigutamata elake vaatamata vastu. Katoliku kiriku jõulumissa s on välja kujunenud oma kindlad laulud mida igal aastal lauldakse. Nagu ma juba ütlesin, kõikide jõululaulude lipulaev püha öö on katoliku kiriku algupäraga ja selle tõttu ka väga paljud laulud, mida lauldakse. Luteri kirikus on katoliku kirikus täiesti au sees. Samuti Poola ja Ukraina ja niisugustel rahvastel on muidugi olemas suur hulk omaenda jõululaul. Mis on siis, nagu te isegi kuulsite, natukene teise iseloomuga, kui just Lääne-Euroopa traditsioonist tulevad laulud. Aga muidugi ka teistsugused kui Skandinaavia olnud. Nii et. Jõululaulude traditsioon praktiliselt siin Eestimaal, nii katoliku kirikus kui luteri kirikus langeb kokku. Nüüd oleme olnud pühal jõulumissal mis toimub esimesel jõulupühal ja teisel jõulupühal. Esimesel jõulupühal samuti missa hommikul see on siis tavaliselt niimoodi hilishommikul võtleme kell 12 või? See ei ole nii, nagu on ülestõusmispühadega kus Kristuse Ülestõusmise eelõhtu toimub tihti just kesköösel juba järgmine hommikul kell kuus. Praktiliselt mingi kolme, nelja tunni pärast jätkub siis teenistus selle päris ülestõusmisega. Jõuluõhtul tavaliselt niimoodi ei tehta, peetakse õhtul see teenistus ära, järgmine päev on kuskil keskpäeval või või noh, ütleme 10-st 12-ni vastavalt sellele, kuidas kuskil on kombeks. Et siis inimesed saavad ka oma öise teenistusest natukene öises tennises natuke välja magada. Pärast seda, kui pidutsetud Ja nüüd tegelikult on vist kogunisti kolm jõulupüha meil millegipärast on see kolmas püha jäänud tööga päeva värvikalendris. Aga tahaksin siia juurde küsida seda, et ju jõululaupäeval ja kõigil nendel kolmel pühar on ilmsesti oma kindel vaimne sõnum ja meelsus. Mida te tahaksite selle kohta rääkida meile tänases öös? Missugune tähendus on kõigil nendel kolmel? Tehal. Jõulude. Üks keskne sündmus on muidugi just võistluse tulemine ja sellega seonduv teie nähtus on kristluse taastamine. Ja taastulemine saab olla hoopis midagi. Noh, saab hoopis teistsugune olema, kui oli tema esimene tulemine. Nii et siiski see õpetuslik moment jääb alati alles kui tema tulemine on tõesti niisugune armas sündmus, kus on lapsukene ja lambakesed ja Caroliassekesed ja kõik, kõik muud niisugused väga armsad asja lõpus tulevad kuningad, Kaarel kuningat. Aga Kristuse vast tulemine saab olema ilmselt kõike muud kui armas või kuidas öelda, kellele armas ja kellele mitte. Niikaua kui kedagi meist ei ole pühakuks kanaliseeritud või üldse, kui ütle, saab selles kindel olla, et keegi meist ära pääseb. Nii kaua seal siiski niisugune asi, mis võtab natukene kõhedaks. Mis siis jumal selle suure kohtu ees, mis pärast tulema hakkab, meile kõigile, ütleb. Võib-olla selles mõttes on ka just niisugune vaikus, et esimene kord magasime Kristuse maha, ta tulijaid ei osanud seda tähele panna ja isegi inimese jaoks määratud katust polnud tal pea kohal. Mis siis nüüd saab, kui ta teinekord tuleb, kas nüüd tema teeb meele sedasama omamoodi. Ja sellest nisugune noh, ka niisugune ootus või niisugune soov, et nüüd jumal meile ka midagi räägiks, mitte nii, et meie muidu räägime talle oma muredest. Aga järsku on tal selle kõrval meile midagi öelda, seepärast ongi vaikusest vaikus iseenesest ta niisugune ime Osid hakkab kuskilt midagi välja imema. See oli nagu vaakum, vaakum imeb endasse kõik, mida ta vähegi saab, niisamuti on ka vaikuses, vaikus sunnib meid iseendaga üksi jääma ja see on väga ebamugav tunne. Alguses haigusega tuleb harjuda. Või samal ajal on see asi ka, et noh, vaikus võib muutuda omamoodi narkomaaniaks. Eriti Soomes on tuntud niisugune niisugune nähtis nähtus, et on olemas inimesi, kes kord nädalas võib-olla või kord kuus ilmuv ütleja inimeste keskele isegi on olemas mingit termin, mingi müüki, edev inimene, kes absoluutselt ei suhtle, tähendab välismaailmaga. Nii et noh, sellest võib ka omamoodi noh, teistpidi äärmusse minna. Aga tegelikult igal inimesel, eriti tänapäeva maailmas, on vaja niisugust aega, kus ta on lihtsalt iseendaga vait. Süüd nagu endasse, ta kuuleb nagu oma mõtteid just nimelt. No see ongi teisest küljest jumala kuulamine, sellepärast et kused mõtetest tulevad, lõppkokkuvõttes teame, et meie mõtted on just nagu dialoog iseendaga aga samal ajal iseendaga päriselt ikka ei saa rääkida, see on ikka keegi, kui keegi, keegi teine on siin selles meie meie peakeses veel kes mingisuguste kanalite kaudu siis meile uusi mõtteid annab ja meiega niimoodi omamoodi suhtleb ja siis just selle hääle kuulamiseks ongi vaja niisugust ootust või niisugust momenti, et sõnaga samad olema kõigeks valmis. Ja samal ajal kuidagi olema valmis, aga samal ajal rahulik. Sellepärast et kui sa oled närvis. Kui sa hakkab tõmblema, siis on selge, et sa ei kuule midagi. Seal ahistati, sa ei kuule. Ja kas ma sain õigesti aru, kas siis esimese jõulupüha värv kui me räägime, näiteks kui oleks võimalik valida, väljendada seda helides? Kui esimese jõulupüha värv on siis niisugune vaikuse ja kuulatuse värv, siis näiteks võib-olla ülestõusmispüha hommikuvärv särav, sätendav, vabanenud, päästnud oleks nagu rõõmu hõisatus, suur ja vägev. Kas ma võrdlesin õigesti? Ja sest, et ülestõusmispüha on tõesti selles mõttes niisugune moment, kus inimesele antakse natukene nagu tunda. Ta valmistatakse selleks ette, esiteks nagu hoitakse teda tammi taga, et inimene pärast ülestõusmispüha hommikut et ta tunneks ennast just nagu mingisuguse tammi tagant pääsev jõgi. Et ta tunneks oma sisimas seda rõõmu, mida tähendab see kasvõi natukene kujutate ette, mida tähendab see, et sa, et sa oled pääsenud, et sinu elutööd on arvatud vääriliseks ehk vastu võeti, et sind on vastu võetud ja aga jõulude ajal see moment jääb nagu kõrvale jääb ikka see ootus. Jah, sest sünnis Kristuse sünnis selles väikesest lapsest, mida me oleme harjunud nägema jõuluõhtul piltidel Maarja süles ja missugune tähevalgus kiirgamas veidi ta ümber juba selles lapses on ju kõik olemas. Kannatus, see tulek, kannatus ja läbi kannatuse minek, pääsemine, need jõulus ja jõuluõhtus on kõik see maailmatulemise vaev ja rõõm ja, ja, ja valu ja pääsemine. Kõik on olemas, need jõulud värvid on kirevad. Jõuluõhtu kohta on võimelise jõuluõhtu kohta vaid üks kuulus füüsik, ma ei mäleta, et nagu mõnest oli selliseid Mäkstel või mitte. Igatahes oli tegu elektromagnetilise induktsiooni leiuta leiutajaga ja kuidas siis seda ühe õpetatud seltskonna ees demonstreeris siis üks kohalviibijatest ütles selle peale, aga armuline härra milleks seda kõike? Kasu on seepeale vastas kuulus füüsik, et mis kasu on passiminud lapsest? See on samasugune moment on Kristusega. Et kui me teda võtame vastu ainult jõulude ajal, sest et Eesti jaoks kõige tradi traagilisem just see, et need jõulud on kuidagi palju tähtsamad pühad kui kõik muud kokku ja on palju niinimetatud isegi olemas eesti keeles termin jõuluusuline. Et ta tõesti mingi muul ajal ei aita kirikusse nägugi, ei käi ainult jõulude ajal, see on minu meelest traagiline selle pärast, mida üldse on võimalik kristlusest mõista. Mõistame ainult vastsündinud lapsena step ta meieni kuidagi nii mõnusaks, Joya ohutuks. Ja ühesõnaga niisuguses natukene noh, pisarad poetavaksid, vaatavus, vaesekene isegi tead, õiget katust ei olnud teisel pea kohal. Ja kedagi muud ei olnud ka, ei olnud ei arste ega õdesid, ümberringi olid ainult lambad ja kõik muud loomad. Või paljugi, mis veel. Kas see teeb ta meile kuidagi niisuguseid ohutuks ja stabiilseks, mis nagu tõesti peaks kuradile väga-väga meeltmööda olema, kui me Jeesust niimoodi tõesti ka mõistaksime, et tegelikult noh, usute seda või usuteed, mis sa elus teed, et ah niikuinii kõikidele inimestele on üks lõpp, eks ole, maha maetakse kõiki sealt pärast, kes, kes seal teadmised tuleb paremini, hoian selle kinni, mis mul on. Siiski see, et pärast surma mitte midagi ei tule, on palju vähem tõenäoline, kui see tuleb, sellepärast vastasel korral kõik see, mis siin toimub omaks mingisugust mõtet ja kui see omaks mitte mingisugust mõtet, siis mitte keegi teeks ka midagi ja tähendab, kui inimene näiteks teeb midagi, ta teeb alati mingisuguse kindla mõttega. Kuidas siis arvata, et see stiihia, kes lõi inimese ja maailma nüüd ei oma mitte mingisuguseid eesmärke kogu selle asja taga? Ja muidugi noh, samal ajal see teadmine iseenesest ka väga-väga raske asi. Sellepärast et noh, seda võib näha neid näha kas või valitud rahva näite põhjal või kristlaste näite põhjal. Kõigele inimesele surud ajude vahel arusaamine, et tema on mingis mõttes äravalitud kui talle selgeks teha, et on mingi eriline ülesanne või tähendab mingi eriline staatus. Tihti ta surub nagu oma silmad kinni ja vaatab kõiki ainult oma niisuguse eristaatuse luubi läbi ja maailm hakkab välja nägema hoopis teistsugune, kui ta paistab inimestele, kes luulevi ei vaata. Ja siit tekibki see konflikt, et inimesed, kes ei vaata luubi läbi, näevad vahest asja palju selgemates toonides ja tähendab selgemates proportsioonides kui inimene, kes vaatab luubi läbi. Ja siit tekib muidugi muidugi lõhe, sest et on olemas tõesti niisugusi mitteusklikke inimesi, keda seal kõigile eeskujuks on olemas, niisugusi usklik ette tähendab, et kutsuda tule jumal appi. Aga muidugi me ei tohi unustada ka seda, et siiski suur osa mittekristlastest kuigi neist mõnesid võib seada teistele eeskujuks. Suur osa mittekristlastest, kuhu hulka võib arvata ka jõuluusulised on siiski niisugused inimesed, kellele religioon kui nats tõsiselt võtaksid, annaks väga palju juurde. Kui nad saaksid tõesti natukenegi aru sellest, et iga inimese inimlikkusele, aususele kõige sellel on oma kindel väärtus. Tartus saab tal olema just siis, kui inimene ei ole enam naiivne, kui ta ei ole enam lühinägelik ja ei püüa kuidagi niimoodi põhimõttel nokk kinni, saba lahti lahendada olukordi, mis tähendab tõesti ei anna ennast teisiti lahendada, kasvõi see näide on tegelikult väga ilus, nokk kinni, saba lahti üritad selle meetodiga asjast lahkus ta lihtsalt jõuga, tõmbad kui sa ei kasuta mõistust ja ürita kuidagimoodi saada ja seda asja tasakaalu kuidagi äärmustest, aga samas see siis tähendab, asi on omadega hukas. Nii et jõuluusulised ja väga usklikud tegelikult lähevad selles mõttes ühte ja samasse torusse. Nii nagu selles mõttes noh, ajaloost lõime, tähendab näha kahte äärmust, mis tegelikult langesid oma põhimõtteliselt. Kuhu see oli siis saksa natsionaalsotsialism ja Nõukogude liidu kommunism, mis tegelikult oli üks sama süsteem, ainuke asi, et üks oli äärmuslik, parempoolne, seinale äärmuslik vasakpoolne? Täpselt samasugune olukord on siin ka. Aga me peame seisma just kuskil seal keskel. Et me ei oleks liiga usklikud ja me ei oleks noh, päris uskumatud ja et meil oleks ka jõulu jõuluusulised, see on tegelikult omaette niisugune omamoodi köietants. Sest noh, loetamineks lõpetada ülikool või ärimehena teha mingisugune suur tehing, eks ole, millega sa kõvasti võidad? See nõuab, esitaks, võite ise ette kujutada, mida see inimeselt nõuab. Kui keegi on teist käinud ülikoolis, ta mõistab, mida tähendab eksamiteks valmistumine. Kui keegi on olnud ärimees, siis ta teab, mida, mida inimene tunneb, kui tal on, tähendab, noh, praktiliselt kõik asjad on kaardi peal, kui ta nüüd praegu ta on teinud mingisuguse vea, siis ta kaotab kõik vastupidi, ta jääb veel isegi võlga. Ja hakkab kuskil metsas istuma ja sõnagana ennast teiste eest või noh, andnud oma oma võlausaldajate eest varjama näiteks või jumal teab, mida veel. See on tegelikult täiesti niisugune tunne, mis peaks meid selles mõttes nagu tooma selle võrdluse juurde, mis tähendab inimese igavene õndsus. Ega see ei tule lihtsamalt kätte, see on ka tegelikult ühest küljest risk viitad, aga sa ei tea kunagi, kui õige sa selles mõttes oled. Kui sa hakkad endale juba õige tunduma, siis tundub, et või sa võid olla olla, olla kindel, et kuskilt oled läinud viltu sest see õige olemise tunne ta, tal peab olema ka mingisugune niisugune piir peal. Et ühest küljest ta siiski natuke rõõmusele valmistab, sest igast edusammust saab ka natuke rõõmu olema, aga ta ei tee sind selles mõttes loiuks, et sa oma tähelepanu uinutaksid. Aga noh, kuidas öelda, minu elukogemus näitab alati seda, et nii palju kui mina olen inimesi, kes liiga palju palvetab sellest, hoia eemale, sest et ühesõnaga selle inimese käest võid noa alati selga saada. Sellepärast et kuskil mingil momendil, kui asi läheb tõsiseks siis äkki tema on ennast järsku nii kõrgelt hinnanud, et ühesõnaga noh, ta on valmis tegema lausa ootamatult naiivse ja tobeda pöörde, mille puhul ta näitab, et kuna kuna tema nii palju palvetab, siis ilmselt jumala armastab teda rohkem ja selle tõttu on parem kui ühesõnaga sina. Või noh, on tal teatud õigused ja just nimelt arvab ennast sellelt rohkem õigusi olevat. Nii et ega see jõuluuski tekiga päriselt tühja koha peale ta ikkagi tekib. Heade eeskujude puudumisest ja heade eeskujude puudumine tekib omakorda väga paljudest faktoritest sellest, et noh, need süsteemid ütleme, konkreetsed kirikud ei ole piisavalt kiired reageerima ilma igasuguste kuritarvituste vastukaalu välja mõtlemas, muidugi seal tunduvalt raskem lõhkuda on teatavasti palju lihtsam, kui ehitada. Ja samal ajal probleeme ette näha. On palju raskem kui tegeleda juba olemasolevate probleemidega, vaatame kas või kuritegevusega või narkootikumide äriga või ükskõik millega kus kohas ikka kuritegevus on. Juurdus organitest mingisuguse maa võrra ees või ütleme, kasvõi spordis dopingu dopingutööstus, eks ole, see on täpselt sama asi, et ta peab olema seda tema eluõigus ainult sellelt seisabki, et ta peab olema kontrollijatest põlvkonna võrra ees. Nii et jõulude ajal meil järele mõelda väga paljude asjade üle ja kui nüüd sellesse konteksti siis liita juurde need kombed, mis need kombed saavad ka oma sisu just nimelt selle mõtiskluse taustal, need kombed iseenesest ei kujuta enesest mitte midagi religioosset. Me võime, võiksime täpselt sedasama, samasugune asi nagu jaanipäeval üle üle tule hüppamine. Mis on küll natukene fristianiseeritud meil ka, sest et jaanipäev tuleb ju Kristjast Johannest, kelle sünnipäev on siis see kahe 24 24. juuni, SL õhtu on siis meil jaanipäev. Aga no eks seal ilmselt ka mingid paganlikud juured oled seal see üle tule hüppamine ja ei tea mille, mille soovimine ja kõik see muu ikkagi pööripäevad on inimeste tähelepanu alati köitnud. Hoolimata sellest traditsioonist, mis siis on andur hetkel valdab, aga tähendab seal all on kindlasti mitu mitu kihistust kihistust. Aga üldiselt sel asjal on mõte just nimelt kuivõrd inimene oma teadvusega selle asja taga, kuivõrd tema motiiv on seotud konkreetse tegevustegevuse, kas see on talle lihtsalt mingisugune jõuluroog, kas see on talle lihtsalt roog, mis on antud hetkel niisugune homme teistsugune või on see just nimelt seotud konkreetselt mingisuguse ajaloolise või religioosse tähendusega sündmusega? Samal ajal siit järjekordne samm on siis see, missugust tähendusse, sümbol see sümbol omab inimese konkreetsele elule. Kas see on tema jaoks tõesti mingisugune allikas, millest tuleb midagi religioosset või on see lihtsalt üks komme kombe enda pärast? Ma arvan, et me võiksime nüüd kuulata jälle ühte poole jõululaulu ja seejärel ootaksin ma teilt vastust kahele niisugusele küsimusele. Esimest küsimust inspireeris mind see ehitusplank, mis on Kaarli puiesteel bussipeatuste juures. Seal peatuvad 16 number buss ja 22 23 ja mis numbrid kõik veel, kõik teavad seda suurt planku Vabaduse platsil. Sellel plangul on pandud üles mitmeid plakateid. Ja esimene küsimus olekski teile, preester Rein õunapuu. Missuguse usulise eesti inimese käsi võis panna üles umbes niisuguse jõuluplakat? Püha jõuluõhtusöögid-joogid, tants, striptiis, jõuluvana? See on esimene küsimus, et missuguse usulise eesti inimese käsi võis panna üles selle plakati. Teine küsimus on see, et. Uurijad statistikud olla tähendanud seda, et ka jõulupühade aegu üldse pühade aegu, eriti jõulupühade aegu Eriti ei tulevad inimesed endaga toime. Ja et kõige rohkem siit maailmast enese käe läbi lahkujaid olevat just nendel aegadel pärit niisugused psühholoogilised tagamaad. Ma arvan, et me kuuleme kauni poole jõululaulu ja siis räägime edasi nendel teemadel. Nagu mäletate, minu küsimus preester Rein õunapuule enne seda Poola jõululaulu kõlas järgmiselt, et missuguse usulise eesti inimese käsi võis panna Kaarli puiesteele üles Järgneva sisulise plakati? Püha jõuluõhtusöögid-joogid, tants, jõuluvana striptiis. No kuidas öelda? Missugune usk selle inimese taga võis olla? Esiteks muidugi antud hetkel on tegemist äriideega selle seletuseks võib-olla räägiks teile naks kaugemalt peale kortseli veel sügaval nõukogude ajal tuli ühe pastori juurde üks mees, et tema on vangis käinud. Ja siis temal oli siis välja pakkuda niisugune väike äriidee. Et kas ei ole ühte ilusat jõulupilti. Et tema siis jõulupildile lisaks juurde veel viinapudeli ja ja mis, mis rekvisiit siis kõik veel, et ühesõnaga oleks nii usklikele kui mitteusklikele, et kõigile oleks oma. Ja et siis võib-olla selle saaks siis noh, võimalikult laiadele. Massidele maha müüa või et ühesõnaga, see oleks nagu niisugune nõudlus tema nagu midagi niisugust varem näinud ei olnud. Aga teisest küljest muidugi, see viitab ka teatud Ringkondadele, või kuidas ta teatud kontingendile keda ilmselt on olemas ka sellepärast, et inimesed, kes ühest küljest on saanud, mine mõnes mõttes usumürgituse või kompleksi selles suhtes, et paljud kirikud Eestimaal on oma olemas abstinendid, tähendab, nemad vihkavad isegi selle inimese venda, kes ühesõnaga viina võtab pea kuni sinnamaani välja. Ja selle tõttu muidugi paljudel inimestel tekib sellest jällegi täpselt vastureaktsioon, et ühesõnaga kui ka ei tahaks võtta, siis peab võtma. Ja siit siis muidugi siia juurde kui seal noh, probleem on teadvustatud. Ja siis muidugi teisest küljest jõuludest tahetakse ka osa võtta, aga samal ajal sellest samast allikast tuleb see, et kui mina viina võtan siis ühesõnaga mina kirikusse minna ei tohi, sest mina ei ole selleks piisavalt püha. Ja siis muidugi niisugune mingisugune perse kujutelm siis kristlusest või jõuludest just nimelt jõulud ja viinapudel. Et see siis nüüd siis peaks siis olema mingisugune niisugune asi, mis peaks paljudele inimestele peale minema. Nagu ma rääkisin, selle asjaallikas on juba üks komplekt teisele selga, selga ja niisugusi inimesi ilmselt palju ei ole. Aga samal ajal, kui me nüüd tuleme selle viimase juhtumi juurde, siis kas see nüüd on väga hea äriidee, ma ei tea, aga selge on see, et ilmselt niisugune Kuulutus ei ole mõeldud tühja rahakotiga Eestimaa kultuuriinimesele vaid ta on ikkagi mõeldud inimesele, kes on rikas, sest et kes see muidu ikka tuleb ja kes selle kogu selle värgi kinni maksab, kui ei ole tegemist tõesti rikka inimesega, kes meil eestimaal rikkad on, seda enamasti teame. Suur osa on siis neid, kes on saanud rikkaks ärastamisega. Teine, kes on saanud rikkaks, noh ühesõnaga Ühest küljest mise režiimi tootmisjuhid ja teine on eelmise režiimi ärikad. Need inimesed, kes enne sõnaga pilu juures käisid ja sealt soomlase käest teksaseid ostsid ja neid siis tähendab kõva hinna eest maha müüsid. See seltskond, kellele põhimõttelised äri tegemise põhimõtted on selged Need on siis need inimesed, kes siis vastavalt oma intelligentsile vajadustele soovivad siis ka saada vastavat meelelahutust. Noh, ja siis kellegile mingisuguses restoranis kuskil tuli pähe, tuleb korraldada just nimelt niisugune väikese veritsuse maiguga jõuluõhtu. Et võib-olla just see tõmbab kokkurikkamaid mitte just eriti haritud ja mitte eriti hea kultuurilise maitsega inimesi, et saada Andrei elutuks midagi pikantset. Et isegi nagunii positiivne variant ja see on kõik niisugune asi, et noh, et praktiliselt ongi see, et ühesõnaga kuradist ei räägi ja sõnaga lepitama lepitama paremini kuradiga ära ja ühesõnaga, et teeme niisuguse näo, et need on kõik üks ja sama, et ühesõnaga teie seal kakelge omavahel jätk, jätke meid silmadel rahule. Aga kuidas te nüüd sellesse jõuluusulisse suhtute, noh, inimene, kes tõepoolest ei leia aega käia muul ajal kirikus, kui tulla jõululaupäeval, vaid meil tõepoolest on kirikut pilgeni täis. Ja kõik Ühe korraga leiavad, kui ilus ja kaunis see kõik on. Aga jällegi hea, hea, et ikkagi kordki aastas leitakse ülespaik. Ja see tunne, mis võib olla nii puhas ja kaunis Noh, kui leitakse muidugi tegelikult ma pean siiski, kui ma päris aus olen tunnustuseks ütlema, et mulle tundub, tänavuaastane jõulumelu on natuke tagasihoidlikum, kui oli möödas möödunud aastal, oli ikkagi noh vähemalt, kui vaadata raadiokanaleid, siis ta oli ikkagi tunduvalt hülgastavam. Sest siis jõulureklaam oli kuidagi noh, äärmiselt pealetükkiv täna vastu olen kuidagi märganud, ta natukene nagu tagasihoidlikumaks läinud või kuidagi see jõulutamine ei ole. Ei ole nii märgatavalt Skandinaavia lik, sellepärast et noh, nagu me teame, siin soomlane on endale saanud juba juba hüüdnime Põder. Ja üldse kõik, mis Soomest tuleb, on eestlasele, mis enne oli niisugune noh, jumalate maa. Et jumal elas ikka ikka paljudele inimestele Soomes. Sest soomlased käisid vähemalt siin, teised rahvused sattusid siiapoole harvem. Siis nüüd on kuidagi soomlane omandanud niisuguse omapärase omapärase, küll sõbraliku, aga samal ajal siiski natukene nöökavane sihukese varjundi. Ja selle tõttu võib olla ka see jõulutamine ja see, et jõuluvana tuleb Soomest, on sellele asjale andnud mingisuguse, niisuguse natukene tiivsema maigu, kui enne tundus juba selle tõttu see melu natuke tagasihoidlikum. Sest et ega ilmselt küsimus ei ole siin niivõrd ikkagi selles noh, Jeesuse sündimisest. Sest et täna vasta, mul ei ole isegi niisugust väga niisugust tunnet, mis mööda aasta oli ka täiesti kogu jõulude ajal võib-olla ma tänavu aasta nagu elan välja selle möödunud aasta jõulude ajaks aeg saadud komplekssem. Et tol ajal oli ikka tõesti niimoodi, et noh, jõulud on ikka jõuluvana sünnipäev. Tiga absoluutselt niisugust tunnet ei olnud üldse kuidagi asjasse veel tähendab puutuks suur pidu ja üks pidu ja samal ajal niisugune niisugune noh kuidagi natukene alatu või ühesõnaga võetud initsiatiiv üle. Et selle asemel, et noh, tuua inimesi Jeesuse juurde, tuuakse nad nad nad hoopis kauplusse oma oma rahakoti tühjaks ostma. Ja muidugi ma arvan, et praegusel hetkel ka tänu sellele šokile, mis meil sellega seoses on, sest et noh, igasugune protsess tekib pika aja vältel, meil ta enne ei olnud. Jõulud olid meile selles mõttes tõesti niisugune noh, püha pidupäev. Sest see ei olnud mitte ainuüksi meie põhimõtete või või kommete manifest, statsioon, aga vastupidi, see oli meie noh, kuidas seda iseseisvuse ja meie kultuuri ja meie meie rahvusliku iseteadvuse mani restauratsioon tegelikult ja selle tõttu jõulude jõuludel oli hoopis teistsugune variant, kui see on praegu ja kui nüüd läänest tuli see niisugune kaubanduslikke jõulude Komme siis ma vaatan, et väga paljud niisugused lihtsad eestlased mis ei tähenda, mis tähendab just nimelt seda laia, aga tähendab täiesti eluvõimelist ja elutarka rahvakihti see nagu ei ole selles sugugi mitte vaimustuses. Sellepärast et jõulud on ka siiski mingi niisugune asi, mis ikka igat inimest, kel natuke on vähemalt ettevaatust manitseb, et ära mõtle ainult selle peale, noh kõik niukene ilus, väljastpoolt mainitud pilt, et aga et mida sa, Jeesus ikka tõesti pidi tundma või mida, mis üldse sündis Petlemmas. Tegelikult see olukord on selles mõttes kurb. Kes Eestimaa naistest sooviks niisugust olukorda, sõidab kuskile kaugele maale, siis peab kuskil tallis oma oma lapsukese ilmale tooma. Ka see ei ole tegelikult naljaasi, tähendab noh, kui me vaatame, kas või Neitsi Maarja poolt kogu seda lugu või Joosepi poolt, kes, kes, kes kujutage ühte ühte meest, kelle naine on ema peale jäänud ja siis ühesõnaga ta peab seda uskuma, et see naine on käima peale jäänud tõesti pühast pühast vaimust või selle naise olukorda tegelikult jõulude-tagamaa on mõnes mõttes isegi traagiline ja täielikult inimeste kaugemas või alateadvuses või ma ei tea, kus siiski need põhimõtted või vähemalt niisugune elutarkus sunnib nagu selle peale mõtlema, et see on tegelikult üks niisugune võrdlus meie elust. Mis viitab tegelikult ühele väga tähtsale tunderson, armastus, armastus on asi, mis nõuab ohvreid. Armastus on asi, mis nõuab teinekord usk paradoksaalset asjade uskumist. Armastus on see, mis sunnib inimest tegelikult paljudeks asjadeks, mis tegelikult kuuluvad rohkem jumala omadustega inimeste omaduste hulka ja mis samal ajal siiski inimesel on tehtud kättesaadavaks just selle tõttu, kui ta elab lahtiste silmade, avatud südame ja töötava ja mitte uinuma mõistusega. Ja nüüd see küsimus, et jõulude aegu panevad inimesed käe oma elu külge sagedamini kui seda muudel aegadel olevat et võib-olla on see tingitud sellest, et me nii väga sageli rõhutame jõulude perekondlik, kust ja et on kodud ja lähedased, aga on inimesed, kel tõepoolest mitte kedagi ei ole koju tulemas ja Nad ei ole tunnetanud seda, et, et nad siin ilmas ei ole tegelikult üksi mitte kunagi ja mitte keegi ka sellisel juhul, kui nad füüsiliselt võivad elada üksi, ilma lasteta, ilma lähedasteta, ilma väga heade sõprade või tutta tuttavat, et ta et nad ei ole oma elus osanud kogeda seda, et iga inimene on jumala oma. Iga inimene on jumala laps ja igas inimeses on peidus. Jumala tempel. Kuidas aidata neid inimesi, kes arvavad, et nad on elus väga üksi ja need ei lähe mitte kellelegi korda? Ja muidugi, jõuluõhtu on perekondlik püha, sest et ta oli kapetlemas perekondlik püha, sellepärast et iga perekond on rõõmus. Kui neile on Lisa tulemas. Ja samal ajal tegelikult perekondlik traditsioon ilmselt kogu maailma saab jõulude puhul just sellest samast seigast alguse. Aga muidugi noh, siin on tõesti probleem tegelikult viimane aeg, viimase aja niisugune kiir kapitalistlikuks kiirelt kapitalistlikus muutub, ühiskond on pannud paljusid asju hoopis teistmoodi nägema. Nõukogude ajal kuidagi kõik inimesed olid selles mõttes rohkem, linnade tuli keegi, kes oli paha ja kes elas kuskil kremlist. Aga õigs muud inimesed olid selles mõttes solidaar, laarsed kasvõi sellepärast, et ühesõnaga näidata oma meeldis, et me ei ole sellega rahul ja neil ei ole mitte mingit õigust, ei ole midagi. Nüüd meil on ühesõnaga vabadus käes, ainuke asi, et kuidas öelda, kui sa nüüd need kerjused, eks ole. Vaat seda tema tema tegevust ka kui mingisugust äriideed ja tekib kohe see protest, et ühesõnaga noh, et see on pettus. See inimene ei pruugi üldse mitte vaene olla, tekib kohe 1000 igasugust niisugust niisugust noh, segavat mõtet. Ja muidugi tihti, kui sa õpid mõnda neist lähemalt tundma ja sa näed, et täpselt niimoodi see ongi. Või siis tähendab üldse niisugust inimest kui sa tõesti juhuslikult hakkad uskuma või, või noh, mingisugustest olukordadest tuleb välja mõni inimene tõesti vaene. Me tõesti tähendab, vajab abi, eks ole, siis siis üldiselt üritad aidata, aga väga tihti lihtsalt naa, aitad inimeste ära ja siis pärast selgub, et siin on lihtsalt haledalt tõmmatud. Sellepärast et ühesõnaga selgub, et see kõik on olnud üks suur teater või täpsemalt öeldes, inimene ongi, elabki nii nagu mingisugune aafrika suguharu, kellele toodi, tulid lääning toast hoiatelevasin süüa midagi, et me toome teile toodis järgmine kord saadetakse kiri, et ühesõnaga, et mõnikord tõite, et te tõite, oli väga hea. Ütlesite ise ju, et ühesõnaga meil on nii kehv maad, ühesõnaga seda maad on väga raske harida ennast ja seetõttu me sel aastal üldse külvanudki, nii et järgmine aasta me ootame, ootame sõnaga. Aga natuke rohkem sellepärast et meil on üks kolmandik juurde sündinud või umbes noh, mingisugune niisugune niisugune suhtumine. Tegelikult niisugune lääne tüüpi abistamine. Ega ta tegelikult noh, eriti väljapääsu ei paku, sellepärast et maailm on tegelikult mõnes mõttes läinud üle oma võimete sest lihtsalt tööjõudu enam ei vajata. Nii paljukesi masinate tekkimisega. Ja samal ajal noh, suurt rahvahulka kui me räägime enesetappudest üheks põhjuseks on see ka, et ühesõnaga inimene ei suuda leida endale kohta, miks ta ei suuda leida. Esiteks on siin põhjuseks see, et kõik inimesed ei ole andekad, selge on seda andekamad võtavad kõik töökohad, see, kes on töökamad, töökus on kahjuks andekuse osa. Need võtavad need kohad ära ja lõpuks jäävad järele inimesed, kes kellel ei ole enam õieti õieti kohta, kuidas sellest välja pääseda, eks ole, ka ei ole võimalik päästa. Sest et kui sa talle maksad lihtsalt mingeid abiraha, no siis ta vedeleb, eks ole. Püüdke ise vedeleda, saate aru, mida see tegelikult tähendab, see on umbes sama raske kui kui ühesõnaga, noh, kõvasti tööd teha, sellepärast et ta kurnab sind oma omamoodi täiesti välja. Eriti, kui tegemist on sellega, et perekonnas naisel on töödaga mehel ei ole siis noh, mees, varsti lihtsalt on tegelikult oma loomuselt nagu määratud perekonna toitjaks. Ta kuidagimoodi täielikult deform deformeerub, hakkab jooma või, või saab hakkama veel mingisuguse hullusega enesetapp, kaasa arvatud. Nii et mina ei tea sellest kõigest väljapääsu ja aga samal ajal see inimeste aitamine nüüd alles hakkab õieti muga mulle selgeks saama, kuivõrd raske see tegelikult on. Kui raske on siiski aidata kedagi, nii et sa ei tunne ennast ärakasutatuna, et sind on lihtsalt petetud, haneks tõmmatud ja ühe sõna keegi irvitab pärast näks, loll see niisugune tunne selles mõttes kohutavalt häirib. Ja selle tõttu noh, miks ma seda teile niimoodi nagu sellest südame pealt ära pihinsiinseni just üks põhjus ongi selles, et et noh, ma tahaks väga aidata kedagi, aga samal ajal viimasel ajal ma leian üha vähem ja vähem neid inimesi, kes tõesti abi, kui niiskust vajavad. Enamik inimesi on siiski noh, ka oma vaesuses ikkagi suurendada siis ise süüdi just selle tõttu, et ta ei otsigi, ta ei püüagi kal lääneriikides me näeme väga tihti, et me olevat niisugused inimesed, et nad võiksid saada tööd, ainuke asi, et ta ei viitsi talle odavam saada seda abiraha ja seetõttu tahesajanalised veelebki deformitte formeerub, kuni ta siis ühel päeval tahaks kuidagi teistmoodi, aga enam ei saa, sellepärast et asi on juba nii kaugele lastud. See inimene võib-olla kardab pööret, on liialt kinni oma mingisuguses kinnisid idees, et ta kõlbab või ta tahab teha ainult teatud teatud asju, mida ta on harjunud tegema, ta ei julge teha pööret. Sest üsna sageli, kui tuleb see olukord kätte, et siis peab leidma eneses jõudu jätta, maha vana ja julgeda teha mingi otsustav on absoluutselt teises suunas võib-olla midagi otsustavat vahetada linnast maale, maalt linna. No mis puutub protsenti, siis me protsendi leiame tegelikult tegelikult pühakirjast, kui Jeesus ütleb, et ühest pöördunud patusest on jumalal rohkem rõõmu kui 90-st üheksast õigest. See tähendab seda, et tihti peab ta sõnaga leppima 99-l juhul 100-st peab ta leppima tähendab 99 õigega ja niisugune inimene, kes üldse on suuteline oma elus tegema pööret, see on tegelikult haruldane nähtus. Ja paljusid inimesi lihtsalt noh, ei anna, hea küll ükskord teed pöörde. Aga selle pöördes saadud energia, ta käib maha sepa tegema kunagi teise pöörde. Ühel Ameerika kirjanikul oleks huvitav näide sellest, kuidas üks mees tuleb kõrtsi kus on kõik tema vanad joomakaaslase, ütleb, et tema jättis joomise maha. Ja siis kõik vihastavad selle peale, mis jama üritama seda siis pakkuda ja siis ta ühesõnaga kangelaslikult ja põlglikult, ühesõnaga keerab selja ja siis näitab, et tema enam ei joo. No ja siis terve seltskond ütleb ka. Hea küll, okei, sina oled meid mõnitanud, Me jätamegi joomise maha. No ja siis lõpeb see asi sellega. Et varsti nad kukuvad kõik oma vana harjumuse juurde tagasi. Ainuke asi, nende teine langemine on palju hullem langemine selle tõttu, et nad on kaotanud usu endasse, nad teavad, et kui nad tahavad lahti saada, siis nad tegelikult ei saa. Ja noh, kaasa arvatud ka esimene mees, kes kogu seda protsessi peale hakkas ka tema ei suutnud. Et kui ta oli ükskord võtnud kätte ja kui pärast seda esimest nii-öelda pöördumist see on ka muidugi noh, kindlasti ka meie vabakogudustes suur probleem, et kui inimene on üks kord pöördunud ja siis vajub jälle tagasi, et siis pöörde teist korda kaua-kaua sa niimoodi pöördedasi edasi ja tagasi. Sest kui me ütleme, sõna pöördumine, siis see tähendab midagi väga radikaalset. Aga inimestega, kõik ei tule see asi ikkagi välja, sellepärast et inimesi on väga erinevaid ja sõnaga igat inimest siiski tuleks mõista tema oma mahlas, täpsemalt öeldes tema end tema enda kontekstis. Üks inimene on niisuguse tahtega, et ta on suuteline noh, ükskord ennast kokku võtma ja selle asja siiski lõpuks teoks tegema, mis ta on tükk aega nii-öelda haudunud sees pidi. Aga on inimesi, kes seda ei suuda, kes kukuvad jällegi tagasi ja nendel on ka siiski eluõigus. Ja see on selge, et ühiskond ja kirik ja kõik asjad peavad otsima nendele ka siiski mingisugust moodus videndite ehk võimalust ellu jääda. Ja siin võib-olla tulemegi selle asja kõige valusama probleemi juurde, see ongi see, et me oleme nüüd hirmus palju rääkinud vabadusest siin viimasel ajal ja vabadus on meile otsesel määral püha. Aga samal ajal me näeme sedasama vabaduse ohvriks me ise ka tihti langeme just selle tõttu, et palju kergem on täita Ta mingisuguseid käske. Isegi märkamata, et koguse käskude täitmine on omamoodi. Omamoodi tülikas, aga tegelikult käskude täitmine aitab väga palju. Kui ma nüüd rääkisin palju palvetamisest ja ütlesin, et see on negatiivne nähtus, ma arvan, et on negatiivne Nendes piirides, kuivõrd inimene ise neid kuidagi stiihiliselt või, või kuidagi iseendast lähtuvalt endale peale seab. Teine asi on, ütleme maksvasse kloostrikord, kus kohas, kus sa tahad või sa ei taha, sa pead minema. Ja ühesõnaga kaob ära see tunne, et ma ise nagu hirmsasti tahan, vaid ühesõnaga, lihtsalt jääb järele see tunne, et ma pean. Ja niisugune palve on selles mõttes noh, nii-öelda iseenda andmine, jumala otsustada, iseenda andmine, jumala kätte. Niisugune kohustuslik palve, kui ta on kõigile tervele ümbruskonnale, nagu see tähendaks seminaris, kus ma õppisin, oli seal ta jakk ajudele. Aga vot kui sa võtad üksinda kätte ja hakkad tähendab iga päev loodumale ise niisuguse skeemi vaat siis ta võib tõesti muuta inimesele ohtlikuks, sellepärast inimene kannab vastutust kõikide tagajärgede eest. Aga samal ajal mõist, no kasvõi sõjaväes, eks ole, mikspärast sõjaväest inimene tuleb välja sirge seljaga, eks ole, sellepärast et noh, see on režiim, mis on tugevam kui tema. Ta surub selle inimese iseenda alla ja seab talle peale režiimi, millest inimene oma vabadusega ei oska kinni pidada. Ma igatsen väga need seminari või sõjaväeaastaid selles mõttes tagasi. Et ühesõnaga, seal oli raudselt kell 10 õhtul, põmm, sa tahtsid või sa ei tahtnud magama, sa pidid. Ja kell kuus hommikul sa tahtsid või ei tahtnud üles tõusnud, sa pidid samal ajal sellest tekkis siiski mingisugune niisugune reaktsioon, mis, mis sind hoidis kogu aeg, mis noh, kui iseenda otsustada on jäetud asi, siis ta jääb lihtsalt niimoodi, et vajub kuskile õhtutundidesse või isegi öötundidesse ja lõppkokkuvõttes on niimoodi, et noh, kui sa oled nädalas maganud, eks ole, igal öösel neli võiv kui kuni viis tundi, siis mingi moment tekib niimoodi, et noh, sa oled tegelikult teinud, Sa pead sedasama tööd, mis sa oled teinud, tegema kakskolm korda. Sellepärast et noh, kui see väsinud peaga hakkad tegema, siis nõuab sa pead veel kord ümber tegema, siis veel kord ümber tegema. Ikka seda päris õiget ei tule. Aga teisest küljest jälle Niisugune kannatus või niisugune iseendaga mitte toime tulemine, eks tal on ka oma väärtus pärast, et sa hakkad mõistma, et ilma kannatuseta elus ei sünni midagi ja sa hakkad nägema, et kannatused on oma oma mõte. Aga näed, vaata, ma ütlen, et see on nii nagu noh. Kas sa lähed kaugemale, sealt tagant tuleb, paistab juba masohhism, hakkad seda juba nautima, siis on jällegi kale. Alati, kuivõrd raske on käia elus, elu on siin ikka tõeline nööri mööda käimine, aga noh, sellepärast ongi põnev. Et sa lihtsalt järjekordselt teinekord avastad. Mingi asi, mille peale sa lootsid jälle muutrothjaks, sai sohi millestki kaua kinni jälle leidma, midagi uut, millest kinni hoida, tähendab, noh, ei tekiks seda seesmist kinnijooksmise olukorda. Raadio seitse vähem kui pool tundi on meil jäänud saateaega veel tänasest pühapäevaöös. Meie stuudiokülaline on preester Rein õunapuusaatejuht. Gene pilliroog Me räägime jõuludest ja jõulude ooteajast. Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete. Mina annan teile hingamise. Kui kirikusse tuleb inimene kes on silmnähtavalt ja ninaga tuntavalt iseenesega pahuksis. Ta ei ole leidnud suhet jumalaga, ei pargipingil, porises rentslis. Ja võib-olla ei olegi tal kodu. Ta tuleb kirikusse, sest öeldud on, tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete. Kuidas võtab teda vastu kirik? Preester pastor? Kui sõrmed on kirjeldatud pöidlakruvide vahele, mida te ütlete, siis tavaliselt ei tea seda ise, mis te ütlete siis, kui teil on põlk pöidlakruvide vahel ja mida teen mina siis, kuidas nad Joy tuleb, eks muidugi, oleneb joodikust. Sellepärast et on ikka niisugusi isikud, kes tulevikku otseselt välja visata ja mitte midagi ei aita ja kõike ligimesearmastus ja hakkab siin teistpidi tööle. Et ühesõnaga lõppude lõpuks ma iseendale ka ligimene ja kui üks inimene lihtsalt kukub mulle niimoodi kolksti kaela. Samal ajal noh, mul on siiski väike õigus, jääb, et kas enne seda, kui hakkasin viina võtma, kas sa olid kaine. Selle küsimuse võimalus jääb mulle siiski lõppkokkuvõttes alles. Ja minu arust ikka ise seisu viinud, siis ühesõnaga mul on siiski ka mingil määral õiguste sealt kirikust välja visata. See on nüüd üks asjade käik. Ja tegelikult seal veel üks positiivne omadus andeks minu möödunudaastane jõulujutlus kõlas niimoodi, et jõulud see on väga suur püha. Jõulud, teate, on nii suur püha, et eriti neile, kes korda vastaskirikus käivad maa ühesõnaga noh, ei taha tuju ära rikkuda lõpetaja, isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. See oli minu šoki šokiteraapiale põhinev jõulujutlus möödunud aastal sest no tõesti, kui inimene kord aastas, siis parem, kui ta üldse käis paremini, tehku teistele inimestele kirikusse ruumi. Aga tähendab, sellel on väikene side ka selle meie eelmise jutuga, et kui ikkagi inimene teab ja seda on kirikust välja visatud siis öeldakse eesti keeles Katledki, et loll saab kirikus ka peksa. Siis noh, inimesel vahest võib lihtsalt nad, võib-olla ta ei tule minu kirikusse tagasi, võib-olla kuskile mujale läheb, kui ta vähemalt saab sellest aru, et ta on tegelikult tõlgi saanud hakkama lollusega, ta tähendab, noh, tõmbad ennast täis läinud kirikusse tavaliselt kirikusse tulnud joodik. Ta üritab tavaliselt mingit komejant mängida, kas ta üritab risti ette lüüa, mees tuleb tavaliselt välja kolmnurk või, või midagi veel veel primitiivsemad. Või üritab ta siis midagi rääkida või hakata kohapeal jutlust pidama? Need on niisugused inimesed, kes ikka ilma pikema tuleb välja visata, kui inimene, nagu te ütlesite, et ei leia kuskil kohta ja niimoodi siis ta tavaliselt tuleb rääkima ja siis ta on ikkagi vähemalt nii kaine, ta on siiski suuteline rääkima. No niisuguse inimesega võib muidugi rääkida, ainuke asi, et noh, kui see on tõesti niisugune asi, et ta võtab sind nagu india filmi, ta nutab ennast tühjaks, ei ole selleks, et järgmine päev omada rohkem energiat, et veel rohkem viina võtta, siis muidugi niisugusel juhul ka, kui ma hakkan ikka nägema, et inimese mure, et ta ei ole mitte murest täis, vaid ta lihtsalt purjusolek on tema loomulik seisund. Nii nagu tähendab Obloomumiljoni loomulik seisund voodis lebamine ja vedelemine päevast päeva siis on niisugused inimesed ei ole ju teha midagi, eks ole, et jumala armastus on ka, tähendab noh, niisugune asi, et ikkagi otsast hakkab kehtima see pärlite sigade viskamise küsimus. Sest ikkagi, noh, kui ta mitte millestki aru ei saa, siis ma ei hakka talle pakkuma seda, millest aru ei saa, pakun talle seda, millest ta aru saab. Ta saab vähemalt arusaadav, teinud midagi valesti, kui ta ikkagi kirikust välja visatakse. Nii et noh, ühest lahendust asjale siiski päriselt olla ei saa, oleneb konkreetsest inimesest, kuidas ta käitub. Jõulude aeg on mu meelest pikk aeg. Jõululaupäevast kolmekuningapäevani. Küllap on sellelgi oma tähendus, et jõuluaeg on suhteliselt pikk aeg. Me võiksime igaüks omal viisil mõelda, miks ta võiks selline olla. Aga mida mõtlete teie? Mina arvan, vastu vastupidi disku, et üks asi on pikkus, teine asi on, on pikkuse, määrab siiski võrdluse võimalus. Kui me võrdleme jõuluaega ühes tõusmisajaga, mis ülestõusmisaeg teade tunduvalt pikem, kestab noh 40 päeva pluss veel 10 päeva kuningristuse kuni püha vaimu väljavalamise, nii, eks ole. Nii et. Mis puutub nüüd sellesse Jõuluaega siis minule minu meelest jõuluaeg ongi niisugune lühike, ta praktiliselt ammendab kõik Kristuse sündimisega seotud tõigad. Isegi siia juurde kuulub Jeesuse leidmine templist, kui ta oli kaheteistaastane. See käib samuti kuidagi selle jõulude kontekstist läbi, sest ta on ka ainukene sündmus, mis Jeesuse hilisemast lapsepõlvest üldse on piibli kaante vahele jõudnud. Ja iseenesest mõista ta siis kirikuaasta, Sammendatakse ka jõuludega koos. Ja selle tõttu muidugi noh, suur paavst ja ülestõusmisaeg on ka pikem. Miks jõulud lõpevad kolmekuningapäevaga? No esiteks, siin on tegemist kahese jõulude tähistamise traditsiooniga. Sest et ega kolmekuningapäev oli algselt issanda ilmumise püha. Ja issanda ilmumise püha oli tegelikult jõulude analoogidakirikus. No ja siis lõpuks, kui siis kiriku omal ajal sealt põranda alt välja tulla sai, kui tuli tolerantsuse dikt siis muidugi hakkasid pea pinnale kerkima kohe kõikvõimalikud. Noh, niisugust tibi probleemid, millal tähista jõule, mine tähista ülestõusmispühi. Kas päikesekalendrikuukalendri järgi mille tähista jõule, sest Jeesuse sündimise aega ei ole ju teada, millal see oli. Siis valiti selleks talvine pööripäev. Ja see oli muidugi traditsiooni järgi, sest siin oli üks põhjus oli ka veel selles, mis sinna nagu lisas juurde. Seda. Argumentatsiooni, miks just täpselt nii teha, oli see, et vana-rooma kultuse järgi oli talvine pööripäev, valguse sündimise püha, seda jonne pimedus päev päeval. Lühenemine lõpeb, jaagupäev hakkab pikenema, valgust hakkab tulema rohkem, sellepärast ongi valguse sündimise püha. Kuna Kristust evangeeliumit kontekstis ka tihti valgusega võrreldakse, siis sobis väga hästi. Aga lisas, läks traditsioon natuke teisiti ja seal issanda ilmumise püha hakati pidama kuuendal jaanuaril. Praegu muidugi õigeusu kiriku teatud kirikud peavad oma teenistusi veel nii-öelda vana kalendri järgi. See on siis Jaanuse kalendri, mitte Gregoriuse kalendri järgi, nii nagu meiegi. Ja sellepärast muidugi. See jõuluaeg nagu niimoodi ühiskonnas, kus mõlemad kirikud mõnes mõttes kohal on. Siiski jõuluaeg venib veelgi pikemaks, võib-olla sellest tekib ka see arusaam, et jõuluaeg on pikk aga muidu see oli täpselt sama tähendusega Kristuse sündimise püha, nagu te välja pakute seal natuke teise nimel issanda ilmumise püha ja siis väga kaua aega seisid need kaks püha tegelikult täiesti kõrvuti, täiesti dubleerisid, sest et kumbki tahtnud omast loobuda ja siis lõpuks lepiti siiski kokku, et mõlemad jäeti alles, muidu ei leitud seda õiget kompromissi, et oleks üks kaduda ja teine siis jääda, sest noh, ta oli valimistel juba kombeks võetud ja päriselt välja ta enam ei saanud. Siis tükk aega lasti nad niimoodi minna, kuni siis lõpuks anti sellele. Issanda ilmumise pühale anti siis kolmekuningapüha tähendus aga see sündis juba tunduvalt hiljem õigeusu kirikus. Ma ei tea siiamaani, kas, kas kolmekuningapüha minu meelest ei ole seal üldse mingisugune suur-suur, sündmus on lihtsalt issanda ilmumise püha siiamaani, nagu ta vanasti oli. Me jääme ootama jõule. Sinna ei olegi enam palju aega. Täna on kolmas advendipühapäev. Suur tänu teile, preester Rein õunapuu. Raadio seitse on lõpetamas. Me kuulame nüüd viimastele saateminutitel veel poola jõululaule. Saatejuht oli Ene Pilliroog ja enne kui me hakkame kuulama jõululaule, ma palun teilt väikest õhtupalvet. Issand, taevane jumal. Unistame sellel ööl. Nii nagu sa ühel Öörlasid tulla oma poja siia maailma Kui tööd mõnes mõttes meenutavad meile seda sündmust seda vaigust, milles Jeesus tuli ilmale. Et ka see oleks meile vaikne, jääd sina räägiksid meiega sõnuseletamatul viisil, räägiksid meie südames. Me ootame, et sina õpetaksid meil kõikidest probleemidest siin maailmas jagu saama sellest millest meie oma mõistuse suda jagu saada. Me palume sind, et sa aitaksid meid. Oleksid meie juures seal, kus me oleme liiga üksi. Et me ei tahaks iseennast ära kaotada. Et me mõistaksime. Kõige suuremas hädas oled sina meie juures. Just selle kaudu näitad meile oma suurust. Et kui me suudame vastu pidada siis kõikide meie elu risti õuduste järel paistab meilegi sinu ülestõusmise valgus. Aamen.