Selle Konstantin Türnpu laulu kevade tunne on Eesti Õpetajate meeskoor, Haarald Uibo tusel lindistanud 24 aastat tagasi. Esimesel aprillil kell 15 Tallinnas Mustpeade majas tähistab Eesti Õpetajate meeskoor oma 20 viiendat aastapäeva. Nii nagu igal kooril, on ka Eesti Õpetajate meeskooril oma saamis ja ajalugu. 25 aastat on selle koori eest seisnud dirigendina maestro Haarald Uibo. Sama kaua on kooris laulnud tallinlased Ants Eglon ja Rein Caleb ning Kuusalu mees Kalju rea. Küllap on paljudele õpilastele ja õpetajatele nende meeste nimed tuttavad. Koorilaulusõpradele saavad need mehed aga tänase saate jooksul tuttavaks. Lisaks nimetatule on vestlusringis ka koori teinegi dirigent Tõnu kuljus. Alustame aga algusest, meenutab maestro Harald Uibo. Minu arvates üks väga huvitav juhtum selle koorid, kes pärit 1955.-st aastast. Minu arvates oli see Partei ajaloo loeng Pedagoogilise Instituudi seitsmendas auditooriumis, seal oli koos 120 mees üliõpilast rohkem, tollel ajal ei olnudki üldse instituudis mehi. Mina trehvasin kogemata olema ka sellel päeval majas, mitte mingisuguse eesmärgi pärast paid, lihtsalt olin seal järsku, Lembit Andresen, professorantresed rabad minu tukast kinni ja ütles, et 220 meest on suletud sinna auditooriumisse. Tule ja ütle nendele midagi, mina ei öelnud rohkemat, kui võtsin ainult oma pintsaku seljast ära, ütlesin, kes julged mehed on need jaagu siia, kes kardad, kardavad, mingu minema. Nendest lahkus osa, aga suurem osa jäid sinna ja selles suuremas osas moodustus pedagoogilise instituudi meeskoor, need olid 80 meest. Rohkemat mul midagi algusest meeles ei ole. On ka veel see, et esimene laul oli, kui seal traktorile korraks puhkust annad, istu meestega juttu puhuma, oli vist niisugune laul? Teine moment, kui asutati Eesti Õpetajate meeskoor toimusid minu individuaaltunnid Pedagoogilise Instituudi saalis saali korrusel vestibüülis individuaaltunnid. Järsku tuleb minu juurde loonud jaak, jäta kohe proo tund pooleli, all on nii palju mehi. Tule ütle üks sõna. Ma olin muidugi edevusest nõrk ja läksid ja sinna jäid. Ja seal ma olen tänase päevani, täna olen ma siin. Nii et too juhtus jällegi niisuguse juhuse pärast, kes need mehed sinna kokku ajas, võib-olla Ants Eglon teab rohkem, võib-olla sina tead rohkem, kuid nii see tõesti oli olnud meest momendil, kes oleks võinud sellel Lüdigi Koidu ja meestelaulu seal. See oleks võinud naine olla ka ja oleks kasemees korrunud olemas, sest et mehed olid selleks küpsenud juba ära, nad olid valmis kõike tegema, oli vaja ainult ühte inimest, kes oleks nendele julguse või selle noh selle loa kätte andnud. Vot niisugune on see alus olnud. Laurud tänasesse saatesse valisin aastaist 1971 kuni 1988 ja paraku peab leppima sellega, mis meie fonoteegis on. Ja nii mõnigi laul, millest mehed saates räägivad, tuleb head kuulajad teil mõtteis läbi laulda. Koori algusaastaist on aga ka veel meie fonoteegis laul, mille on kirjutanud helilooja Gennadi Bodelski ja laulu nimi on muusika. Ka see laul on lindistatud Haarald Uibo juhatusel. Uibo sena asusidki selle koori koori etteotsa ja nagu sa ütlesid, tulid ja tulid ja jäid. Ja hakkasime, hakkasime laulma. Ja mehi tuli mitte ainult Tallinnast, vaid mehi tuli üle terve. Terve Eestimaa. Kaugemad mehed olid Võrust ja Valgast lausa lausa tulnud ja esimene esimene kontsert 70. aastal oligi meil siis märtsikuus Pedagoogilise Instituudi aulas. Inimestel on mitu poolust, kõigepealt kaks poolust paistavad kohe välja hea poolus ja salk poolus. Ja kolmas on veel niisugune, mis on meeste juures naiste poolt vaadatuna natukene veider. Mehed muuseas suudavad sama tundlikud olla kui naisidki. Selles ma olen veendunud. See mees, kes Värskast tuleb pühapäeva hommikuks oma perekonna juurest siia Pedagoogilise instituuti proovile. Seal peab olema nii suur tundelisuse janu. Võimalik, et tal endal ei olegi seda tundelisust, aga tal on janu selle järele, et ta tuleb, sõidab laupäeva õhtul sealt välja, ma ei tea, mis kell. Aga kell 10 oli ta kohal ja kui ma küsisin selle mehe käest et millal sa koju jõuad. Ma joon hommiku kella viie, kuue ajal koju, esmaspäeva hommikul. Ma küsin, mis kell sul tund hakkab kell seitse. Ma pean koolimajas olema. Miks ma seda räägin, ma räägin seda sellepärast nendele meestele, kes üldse siin koos käivad, sellesse õpetajate meeskooris ei ole oluline see, kus kohas tema õlut joob. Või kus kohas tema kellegagi oma tuttava mehega nalja teeb. Aga tal on üks nähtamatu vajadus tulla just siia kokku nende meestega selle seltskonnaga, kus tema saab kõik need ütleme, need igapäevased vajadused omale oma seltskondlikud suhetes, omad tundlikkuse väljenduses, jaga tundlikkuse saamises, vaat selles seltskonnas ja ma ütleksin, see on üks eriline sõpruskond, kui te oleksite näinud täna seda seltskonda, nad on muidugi kolm korda suuremaks muutunud, kuna ta oli siis 55. aastal arvanud kolm korda nooremaks muutunud tulla nii kaugele kokku selleks et siin no mis, nad olid kolm tundi koos ja nad saituma kõhutäie ja läksid koju, me kutsusime need lõunale, ka nad ei tulnud. Niisugused mehed, mehed, mis on see, mis siis mehed kodust välja ajabki just nimelt siia seltskonda Belle, meeskonna aura selle meeskonnal igal igal meeskooril või igal naiskoori igal sega, kuri on tekkinud pika aja jooksul oma aura, kuhu tema lita lihtsalt tahab seal olla sees. Ma ei usu, et siin dirigent on, see auratekitaja kindlasti on ka, kuid kogu see üldine väljamõõdetud tulemus välja kaotatud endas välja ära antud ja siis tagasi saadud. Vot see ongi see viisi tuuma ainult sinna kohta pakkima. Kuivõrd palju on nendest väljastpoolt Tallinna tulijatest esimesest päevast siiamaani alles jäänud? Mul on paratamatult, et meie laulumeeste seltskond on ikka rohkem ja rohkem siia Tallinna Tallinna poole poole koondunud. 15 käivad väljaspoolt Tallinna meil praegu tegutsevas kooris täna nüüd meil aastapäeva ühisproovi poisid või mehed olid suurest suuresti kõik väljastpoolt väljastpoolt Tallinna. Ja noh, ma peangi ütlema seda, kui te enne küsisite, et mis on see, mis, mis mehi liidab koori juurde toob, eks me oleme ise omavahel ka selle küsimuse iga hooaja eel endale esitanud. Tänane Eesti Õpetajate meeskoor, keskmise vanusega 58 aastat, kuigi igal aastal tuleb kakskolm nooremat meest juurde on meie keskmine eluiga nagu kasvanud. Ja igal aastal me küsime ikkagi, noh, kas me lähme jälle uuele ringile, kas me teeme jälle hooaja? Ei ole veel kunagi juhtunud seda, et keegi oleks hakanud selles kahtlema, vaid võetakse endale see tee ette. Ja noh, ma pean ütlema seda, et noh, kuigi see võib olla dirigentide asi öelda, et ega me ei omanda laule eriti kergesti. Aga meil on igal aastal täiesti uus kava, täiesti uued laulud. Ja 25. aastapäeva eeltõenäolised, on mõttekas teha kokkuvõtteid igasugustest tegevustest, mis meiega seotud on. Ja ma pean ütlema, et meil on hirmuäratav noodikogu lauludest, mis meie repertuaaris olnud ühelt poolt, teiselt poolt seesama Kuusalu härra Kalju rea on kõik need 25 aastat pidanud kroonikad see kroonikamis, Rein galatilon on meie külalisteraamat, sisuliselt aga Kalju poolt peetud kroonika on ikka omaette kultuuriväärtuste, stan mitmetel kursustel, kus ta kunagi Direct kooli direktori asetäitjana nagu viibis, on, on lausa kaitsnud oma kursusetööd selles valdkonnas, nii et noh, ma julgeksin öelda, et see on ikkagi Eestimaa kultuurilugu, mis sellesse meeskoori on kätketud. Meie õnn on ka muidugi see, et meie isaks on maestro Harald Uibo. Sest tema on hoolitsenud ka selle eest, et ka temasuguse mehe järelkasv oleks meie koori ees ja need mehed, kes meiega on vaeva näinud ja meiega koos elanud ja, ja tööd teinud, need on olnud kõik varalgi õpilased. Tundub niimoodi, et nii nagu õpetaja ees niga õpilased tagantjärgi nad on osanud meie meeskoori niimoodi sisse elada, et noh, me ei ole kujutanud ette tööd ja laulmist ilma nendeta. 1981.-st aastast on meie fonoteegis koori kauaaegse dirigendi Peep särapiku laul. Seatapu lugu juhatas tor. Kahjuks räägime me Peep Sarapik, kust aga nüüd juba kui olnust Kas selles kooris on reeglina laulnud koolide direktorid või on ka õpetajaid, on õpetajad, direktorid on üks muusikaõpetaja olnud, meil aga, ja on praegu ka. Aga on, on tavalise õpetajaid, on direktorid, et üks laul, kus meil seal Mingi eest laulmine oli seal puhtalt. Nad Naapoli laulukelist kunagi haaratasina juhatasid, seal sa ikka rõhutatult ütlete, et neid on direct, direktorite soola tuleb lagunenud. Selles suhtes probleeme ei ole, meil on oma hierarhia küll välja kujundada ja eterniit teaksite. Me oleme juriidiline isik, meil on oma koori põhikiri, meil on kõik oma panga rekvisiidid ja nagu turumajanduses väga kombeks nüüd on. Meil on olemas ka sponsor, tänu kellele me elame ja saame oma dirigentidele toetust anda. Ja selleks sponsoriks on haridustöötajate ametiühingu vabariiklik liit, kellele siinjuures veel kord aitäh, sest varsti tuleb need konverents ja me läheme neid tervitama. Noh, ikka asja eest. Aga samal ajal ma tahan öelda, et et Meil on ikka siin suurem jagu õpetajad. Mehed on õpetajad ja, ja ega kui te arvate, et kooli direktor ja õppealajuhatajana harjunud kamandama, siis tõenäoliselt dirigendid oskavad öelda, et õpetaja natuur lööb igas olukorras välja, sest kui üks dirigent hakkab õpetajad õpetama, siis natukese aja pärast õpetaja hakkab dirigenti, õpetame neid neid situatsioone meil rohkem olnud kui selle direktori mentaliteedi pärast ei tunneta seda üldsegi dirigendina. Et oleks mõni direktor ka sellepärast, et nähtavasti see laulujuga, mis peab sealt sellest meeskonnast välja voolama. See teeb ka dirigendi niisuguseks nii agressiivselt pehmeks ehk pehmelt agressiivseks. Et vaat ei millal ta enam direktorit ja kõigil on, kui õige nutmise aeg on, kõigil on pisar silmas, olgu ta nii kategooria direktor kui ta on, aga kui ta ikka selle õige laulumaitse suhu saab, siis ta nutab kõigiga ühtemoodi, laulab kõigiga ühtemoodi. Absoluutselt. Minu hea kolleegi Peep Sarapik kuu manalateele saatsime kahjuks. Ja mind meeskonda tagasi palus. Siis esimeses proovis, ütlesin ma neile küll kohe pärast viieaastast pausi. Väärite õpetajad oma nime. See tähendab. Et on tunda proovis, tegemist on õpetajate direktoritega. Pean silmas seda, et mõne lendu lastud fraasi väljendi või lauset lause kommentaar tihti katkestab mõneks ajaks proovikäigu. Nii et inimesed, kes on harjunud hommikust rääkima, ega see on ju paratamatult veres Mart Saare laul külma laulaks on lindistatud 1983. aastal Tõnu kuljuse juhatusel. Nüüd ma näen ja tunnen, et küsiksite, aga mis teid, Harald Uibo ikka kutsub siia kokku, mis asi see on? Minu arvates on see nii nagu vana vanas kirjaarmastuskirjade kastis sorimine kus surid välja selle ühe parima kirja. Loed selle läbi, siis vaadad. Ei, see ei olnudki seal kõige parem kiri. Ja uskuge mind, ma lihtsalt vajan nende meestega kokkusaamist. Ja loomulikult me käime siin selleks, et saada sellest laulust mõnu ja, ja võib-olla meie endi see saamise rõõm on võib-olla suurem kui nüüd me oma kunstiga võib-olla suurele üldsusele suudame pakkuda, aga on küllalt ka neid momente olnud, kus me oleme meie kuulajale väga, väga niisuguseid elamuslike momente suutnud suutnud pakkuda, aga eelkõige ma olen veendunud, et need mehed, kes siin käivad, on ise saanud sellest väga suurt rahuldust. Mehed kindlasti mäletavad, kui me käisime Saaremaal Kuressaare lossi kapiitlisaalis esinemas, et see oli üks sume, augusti õhtu, tulime sealt välja ja täiesti stiihiliselt jäise publik sinna kinnisesse lossi õue seisma jäime meie sinna nurka ja seal me laulsime vetiku kuud ja minu meelest see oli üks erakordne erakordne elamus, mis selle sellest laulust saime eeskätt meie. Aga näha oli, et ka see publikes sinna meid kuulama jäänud oli samas samas meeleolus või näiteks Helsingis mäleta ja kui me laulsime Gustav Ernesaksa Sibeliuse ausamba jalamil ja laulsime selle sama ausamba jalamil seda laulu seal täiesti erinev meeleolu, täiesti erinev tunne, kas laulda seda kuskil kontserdisaalis, võib vahetult selles paigas kellele ja millele ta mõeldud oli või meie kooli külalisteraamatus on näiteks autogramm olümpia võitjalt, Kristjan Palusalu, mäletate, käisime tema maakodus Eesti maadlejad maadlusveteranidele laulmas või kohtumised Tuudur petiku või jõudminud kapi kenaadi, bodylski rääkimata. Maestro Gustav Ernesaksast ja tema unikaalsed autogrammid on meie, meie kooriraamatus, nii et ma arvan, et need on ka niisugused hetked, mis jäävad igale mehele nagu elu lõpuni ja ja nende nimel tasub käia. Ja minu arvates on täiesti tulevikuks teema ju üldse Eesti Eesti ajaloos või kultuuriloos uurida kudamoodi see laulev revolutsioon siis ikkagi toime sai sellest tule avalikkuses palju, palju räägitud, aga ma olen sügavalt veendunud, et kui Eestimaal ei oleks olnud niisugust kuuli liikumist. Kas see laulev revolutsioon ikka nii ladusalt oleks läinud, kui ta tegelikult läks? Manny tahame ka kõige viletsamas kohas esineda. Ma mäletan algperioodil, kui õpetajate meeskoor asutati. Me käisime vanadekodudes esinemas. Kahtlematult püüdsime nii palju käia koolides esinemas, kui meil oli võimalik. Me käisime Tšernobõlis laulmas aasta pärast katastroofi taastaja pärast seda katastroofi oli julm paik, ei olnud seal linnulaulu viinud näha ühtegi kassi, koera. Inimesed hallis maahall aga, aga on ka kauneid paiku olnud. Aga ma olen, ma ei peagi paika nii oluliseks, kuivõrd just nimelt seda, et olen püüdnud siseneda lauljale et sõltumata akustikast, sõltumata publiku arvust kasvõi viis inimest, võib-olla saalis tuleb laulda nii, et järgmisel järgmisel korral viis tuleks tagasi. Ma olen arvestanud nende aastate jooksul. Kui palju siis läheb mehel aega selle peale, et ta proovidel käib ja kui ainult see proovidel käigu aeg kokku arvestada, ütleme seal paarikümne aasta üldse koori tegevuse jooksul, siis see tuleb õige mitu aastat järjest laulda. Me oleme harjunud siin käima iga esmaspäeva õhtu on selle jaoks ja igal esmaspäeval ma hakkan minema, ma ei mõtle selle peale, kas ma lähen või ei lähe. See on minu elurütmi kas iganes päeval tulevad ka siis kõikidest Eestimaa paikadest mehed või on need ainult Tallinna ja Harjumaa mehed? Ikka igalt poolt igalt poolt välja arvata, välja arvatud Valga mees, välja arvatud Valga mees, kes käib orjadele. Ja aga Põltsamaa mees ja noh, rääkimata siin Kehrad ja Kohilad ja ja Kuusalu ja Keila ja need on, need on Rapla, need on need igal proovil kohal. Need mehed, see hooaeg olnud niimoodi, et me harjutame üks kord nädalas ja üks kord kuus on vot niisugune nädalavahetus. Laupäeval, pühapäeval, kus on kõik mehed koos ja veel on üks, üks moodus, kus me oleme laulupeoks kutsunud oma oma endised lauluvennad kohale ja laulupeole oleme läinud alati suurema kooriga. Kui me praegu tegutseme. Ja nüüd 25. aastapäeva kontserdil astume me ka ülesse. Lisaks sellele põhikoorile selle kooriga, kes on suure suuremaarvulisem. Me oleme praegu siin Konstantin Pätsi metsakoolis, ma saan aru, et siin ta vist siis käite kord kuus ja meie tavaline pesapaik on Tallinna Pedagoogikaülikooli aula. Aga siin oleme tänu sellele, et meie meie koorivanemana tegutsenud väga tubli olu, mees on lihtsalt selle kooli direktor. Meil oli üks niisugune Juuskus, mehed kogunesid kõik. Pedasse ja pidi proov olema, aga selgus, et saal on kinni. Mingi sünnipäevapidu oli seal. Aga meil oli kontserdi eel vaja kindlasti oma laulud läbi laulda. Ja Harald mõtles välja niisuguse asja, et läks ja ütles juubilarile, et me tahame teda õnnitleda ja mul on kaasas, teeb väga suur seltskond, kes me kõik teed nii-ütelda tahame, Perilistasime lavale üleslauset oma repertuaaris olevad laulud läbi, meil oli proov peetud ja sünnipäevalaps õnnitleb. Veljo Tormis liulaskmise laul, seegi on linti lauldud seitse aastat tagasi Tõnu kuljuse juhatusel. Kuivõrd palju te olete saanud oma lauluoskust käia konkurssidel mõõtmas? Rohkesti olnud, see õpetajate meeskoronicati kooride hulka kuulunud ta ei ole kõige tipp kujutangi meeskooride hulgas olnud ja käidud on igal pool, kuhu võimalus on lubanud meil minna. Ja need mehed ei ole sellepärast siin koos käimas, et nad tahaksid selle kooskäimise pärast kindlasti kuhugile väljamaale sõita. Ei ole see nänn, neid tõmbab siia kokku Eestimaa ja nemad tahavad Eestimaal olla, aga nad ei ole selle vastu ka, kui leitakse soodne meeldiv võimalus minna kuskile teisele poole tiiki, näitama ennast, mis nad võivad, nad ei ole selle vastu, kuid põhiliselt on nende kodumaa Eestimaa tõepoolest, meil siin oma Eestimaa pinnal korraldatud kõikidest meeskooride konkurssidest võistulaulmisest oleme osa võtnud ja ega ma vist ei valeta palju, kui ütlen, et üsna vahelduva eduga ja mitte nii päris Alt minevalt mitte kunagi. Kuid loomulikult oli ka meie koori jaoks üks aeg see aeg, kus raudne eesriie kukkus ära ja, ja teistesse riikidesse välisriikidesse pääsemine nagu muutus paremaks, oli ka meil ikkagi see probleemiks, et noh, kas me ei ole siis seda väärt, et kuskil ära käia ja ja me käisime, me käisime mitmes riigis ära ja, ja oleme selle võrra ka saanud rikkamaks. Selles mõttes, et meil on sõpruskoorid olemas ja oleme nüüd õnnelikud, et teame, nad tulevad meid ka õnnitlema meie juubeli puhul ja ja ka nendel on juubelid ja nende kuul käime. Kõige tähtsam on see, et me oleme saanud juurde palju laulusõpru. Ma julgeks siia juurde mõelda veel sellise mõte, mis meie meie koori niisukesele järjepidevuse-le ja, ja, ja sügavalt üksteise lugupidamisele nagu mõjunud on see, et et meie geograafia on Eestimaal üsna lai. Ja kui siin kalur ja võib öelda, et noh, lisaks Eesti Õpetajate meeskoorile mul on võimalus ka Kuusalu meeskooris laulda ja ta laulaki on ka teisi selliseid paiku, kuid on ka paiku, kus ei ole koore ja nende, nende meeste noh see lauluvaimustuse realiseerimine ja laulmishimu rahuldamine on ju meie koori kaudu nagu olnud võimalik ja ja, ja kindlasti on see üks, üks vähestest põhjustest, mis meid noh, nagu eri päralisena koosn nagu hoidnud Ja, aga see on niisugune mõõtmatu suurus, eks ole, sest me läheme sinna, eks ole, iga nelja aasta tagant ühisele suurele laulupeole, eks ole, seal on kümned ja kümned meeskoorid meeskoorid kõrvuti suurel laululaval laulmas, me tunneme sellest tohutut rõõmu, eks ole, me, me oleme, naudime seda ühislaulu ja nende kõrval laulmisest, eks ole. Aga siis me läheme jälle igaüks oma oma tööpaikadesse laiali, hakkab igal kooril koorile oma elu ja ega need ei oska siis tõesti öelda, et vaat miks ja mille poolest need õpetajate meeskoor on just erilisem, kui on seal ütleme Tartu akadeemiline meeskoor või, või äkki inseneride meeskoor või mistahes pool. See on niisugune, nagu öeldakse, seda peab õhust tunnetamale Erkudega, nii et seda ei saa valemisse panna. Ega, ega sõnaga väljend te ütlesite, et paljud kollektiivid, vabariiklikud kollektiivid ei saa esineda laulupeol, noh, seal loomulik, sest iga dirigent on oma oma muusikakollektiivi eesotsas. Aga meil vastupidi, vähe sellest, et me oma kollektiiviga oleme, me oleme ka arvulisemad kui tavalises olukorras, sest siis ka meie need endised laulumehed, kes on neid aktiivsest laulmisest loobunud, tuled suure rõõmu ja hea meelega, sest nendel on vajadus, nad tahavad sellest laulupeost sellest peost osavõtjana osa saada, sest vaadake, on minu meelest kolm eri tasandid laulupeo puhul. Üks tasand on see kodune tugitoolitasand, kui vaatad telerist ja see pidu tuleb sulle koju kätte. Teine tasa, hoopis erisugune tasand on see, kui sa istud lauluväljakul aktiivse kuulajana seal selle peo sees ja kolmas minu meelest see on see kõige kõrgem tasand on see, kui sa vahetult saatnud tuhandete tuhandete lauljate hulgas seal laulukaare all olla ja koos nendega laulda. Ma olen tundnud nii-öelda neid kõiki kolme tasandit ja võin täie veendumusega öelda, et see kolmas tasand, see on tõesti midagi ülimuslik, mille nimel tasub siin koos käia. Ja neid tunde mitte lugeda seda aega mitte lugeda selleks, et seal olla. Aitäh Eesti Õpetajate meeskoori dirigentide le Haarald Uibole ja Tõnu Kuljusele lauljaile antsee klonile, Rein Kalepile ja Kalju rajale huvitavate meenutuste eest. Jätkuvat laululusti Eesti Õpetajate meeskoorile ja saadet jääb lõpetama Konstantin Türnpu laul, mis oli Tõnu kuljuse juhatusel. Lindistatud on see seitse aastat tagasi.