Raadio seitse alustab tere õhtust. Reedene saatejuht Ene Pilliroog. Meie piiblisari on täna jõudnud Viieteistkümnenda saateni pärast südaööd. Enne poolt ühte on stuudios vana testamendi professor Evald Saag ning piibel 14 lähebki eetrisse. Aga meie ö esimeses tunnis. Alustame uut saatesarja Meie elulood. Isadel ja emadel, vanaemadel ja vanaisadel on kindlasti meile palju kaasa öelda oma elulugudest oma õppetundidest, oma usust, lootusest ja armastusest. Selles saatesarjas tahamegi neid jutte kuulata. Kui teie huvi äratab tänane saade, Meie esimene saade sellest sarjast, siis kirjutage meile, et oskaksime Teiega Ki ühendust võtta. Raadio seitse aadress on e-null null üheksa kümmend Tallinn, postkast 33 96 e-null null, 90, Tallinn, postkast 33 96. Ja et mõnda aega on muutunud ka meie telefoninumbrid. Inimesed helistavad raadio programmide toimetusse ja uurivad ja küsivad, kus küll raadio seitse tegijaid üles leida. Siis kordaksin kohe saate alguses ka meie uusi telefoninumbreid. Faksi saate meile saata järgmiselt numbril 64 10 470 64 10 470. Telefonid on aga raadio, sest meil ka seitsmekohalised 64 10 471 ja 64 10 472. Aga tahaksin ka oma telefoninumbrit, sest möödunud nädalal otsis mind väga palju inimesi ilmselt möödunud saadete põhjal. Neli, kolm, neli, neli, kaheksa, üks. Ütlen aga kohe ette, et olen väga liikuv inimene. Nüüd aga tänase saate juurde meie elulood ehk tänase saate puhul Sihi tänava sihikindlaid suundumusi kes elavad seal Sihi tänaval, kellega ma mikrofoniga sellel nädalal külas käisid. Need on väga meeldivad inimesed, maalija ja Voldemar liikmannid maali ja Voldemar liikmanid. Mu esimene küsimus neile oli. Kas mäletate oma pulmapäeva, millel oli teie pulmapäev? 38. aastal ja see oli juuli juulikuu sees. Kes selle pulmapäeva, siis otsustas mees pool või naispool? Mõlemad kui palju teil lapsi on? Meil on kolm last, kaks tütart ja poeg ja nende erialad võiks ütelda, vanem tütar lõpetas väga, koguni instituudi, on õpetaja pedagoogilises koolis. Töötav arstinastunutoloogiline oli paar aastat Aafrikas ja praegu töötab omaette. On tal siis ikka kabinet? Ma selle Magdaleena haigla juures ja on väga lugupeetud Stomotoloog kirurg, kunstliku. Väga tublid lapsed, ma usun, et perel teil mõlemal on palju suurt rõõmu olnud nii lastest kui lastelastest. Põrkame tagasi teie noorusaega. Millal te Eestisse tulite? Tulime me 42. aastal okupatsiooni ajal sest ma elasin mitterda mööda korra linna soodsa, vaid, kui ma abiellusin, siis ehitasime linnast eemale olema 19 kilomeetrit Peterburist Peterkopi poole ja ja kui Saksa väed tulid Peterburi alla, siis tulid juba meile linna poolt, nõnda et me saavutasime septembrikuus 42. 41. aastal juba okupatsioonivõimude kätte, sealt tulime siis tagasi tagalasse. Amoli. On saksa keelt võeti mind siis Kominatuuri tõlgiks kuus kuud töötasin seal tõlgina ja siis sealt juba aastasin kirjavahetus Eestiga. Hermaga toonuni maneer, vahukuusk kutsuti töölesesse tõlgina. Sõjaväeosakonna see mulle ei meeldinud ja nii ma tulin siis 42. aastal. Ja siis tohutasin lubaja, augustis sõitsin perekonnaga, augustis tõin ka siis abikaasa. Kaks last ja poeg sündis juba. Ja minu ema Eestis. See oli 42. aastal augustikuus tulin elama jõhvi linna. Asusin siis tööle sellesse firmasse betoonun, moneer voo, kuhu mind kutsuti. Las ja 43. aastal jõhvi linnaks põlema see maja, kus elasime põles ka maha ja ma tulin koju, Ahtmes olin siis ehitusplatsil ja siis oli abikaasal aastaga vähemaga põllul juba. Aga seal lähedal elas jõhvi kiriku organist Karlson. Gusto ja tema lastega olid ju meie lapsed, tuttavad kutsusid mind oma juurde ja siis me elasime mõni kuu seal seal organis siin majas sõda, hakkasime juhile lagenema lähenema ja siis ei olnud seal midagi, kui siis ma võisin juba firma abiga viisin oma pere Tartumaale nende karosoolide sugulaste juurde, aga ise ma töötasin firmas edasi juba osakonnas aga pere oli Tartumaal ja nõnna maga endist arvamus, orika külastamas pered ja ja 44. aastal siis tulime juba Tartu maanteel pere ka siis Tallinna, tulime siis Karlssoni sugulaste juurde õie tänavale, see oli siis 44. aasta suvel ja sellest ajast elame siis Tallinas 44. aasta suvest seitsme aasta tagasi õie tänaval ma töötasin siis juba läksin tööle kaubasadamasse ja seal ma öelda siis kogu umbes 20 aastat olin seal väga vastutavale, väga raskel tööl. Sadamas oli purustatud ja isaga sadamates tööle, siis töötasin seal kuni 63. aastani ja siis läksin ühte projekteerimise büroosse, sööda seal kolm aastat kolme kuuendal seisma, sai kuuekümneaastaseks ja läksin pensionile, ma olen kuuendana. Ja pensionärina Läksin tööle, Kirovi nimelise kalurikolhoosi sadamaid ehitama ja projekteeriva seal töötasin 10 aastat ja siis sealt tuleks siis ära, ei ole Saare kaluri sealt 19 10 aastat. Nõnda et mul on kõigi Eesti rannikusadamatega Narva-Jõesuust kuni Läti rajani Heinosteni kõigiga tegelen, kaasa arvatud rangleja Aegna sadam ja Hiiumaa, Saaremaa ja Ruhnu sadam Karjalas. Kõikidega olen tegelenud ja kõiki neid provotseerida ehitanud ja nõnda lugu saanud sel ajal see on siis minuni. Kolisime siia majas, need siis elame nüüd juba üle 40 aasta, selles majas aga ehituse juurde lapsed õppisid, raha läheks siis ma ehitusele aastaga koolitamise peale. Aga oleme õnnelikud, et kõik on ikkagi tublid tööinimesed. Vot nõnda. Pööra jalu. Kasvasin ma üles annan talus sündinud 34. ja ma läheksin föder polütehnikumi õppima. Enne seda ma pean veel paar sõna rääkima. Maomaalt tulin linna just selle mõttega, et tahtsin hakata püha tolleaegses Peterburis tegutsevas luterlikus vaimulikus seminaris. Rajati seal 22. aastal ja 29. oli jällegi uus. Aga sinna sisseastumiseks oli tarvis keskkooliharidust ja saksa keele oskust. Ja meie, Eesti piiskop Jürgen Aleksander Jürgenson Jaani kirikus Peterburis. Siis tegi ettepaneku, kui meie Eesti õpetajad leida noori mehi sinna sisse astuma ja eks mina ja üks mu sõber oleksin raps, olime siis juba nii kaugele jõudnud juba külakuulidega olime kuus klassi lõpetanud. Ta oli seal keskkooliharidust saada ja siis selle piiskop Aleksander Jürgensoni abiga siis kevadisele seminari juurde ettevalmistuskool ja me õppisime seal kaks aastat. Ööde päeval hüppasime selleks, et keskkooliharidussaade saksa keel selgeks saada ja nelja ja 29. aastal ivases tegime, eks esterniga eksamid oblasti haridusosakonna juures. Ja käisime ka siis juba seminari rektori piiskop Malmöni juures vaatamas, et me oleme nüüd juba küpsed sisseastumiseks. Aga enne sisseastumist suri. Aleksander Jürisson, Eesti piiskop ja minu sõber. Tema oli sõjaväeteenistusest püsi Altteenimisest. Õppisin kuni 31. 30. aastal. 10 aasta sügisel juba vangi mõisteti kolmeks aastaks vangi, aga ta ei saanud. Minna raudteejaamas sinna saates kukkus ja suri ja ja onu, sa isa siiski surra aeglast kätte ja, ja mind siis töö sees vabastas, ega ma läksin, vaatasin Isamaa, aga taas lõppemine jäi pooleli, sest mind ka mobiliseeriti iva seminarist tööteenistuses, kuna minul ka oli keelatud sõjaväes teenida relvaga käes. Ma olin ma valimiste hõives. Sain ma siis kaks aastat tööd ja siis hakkasin omale valimisõiguse tagasi nõudma, sellepärast seaduse järele vaimulikus seminaris õpilased ei pidanud kaotooriumis õigusi? Jaa, oblasest öeldi mulle ära, aga Moskvast anti mulle tagasi ja siis 33. aasta suvel ma vabanesin tööteenistuses, tuli siis jällegi linna, läksin siis seminare rektori juurde nõudmisest teha. Jaa, Polo jaamas. Mõtlesin, kuhu suunas minna. Sedasama mina ei kartnud, minul oli klaar võistluse, ootasin rongiga, sõitsin siis rongiga, siis sealt Bushi šoki. See oli Moskva poole, et seal tööd leida, sealt oma töös leidnud olijale poolakoolist tagasi ja jällegi ööbisin raudtee, sõitsin siis töist viivur sinna või mis ta nüüd on? Jaroslavi poole. Karjääri tööle, see oli Moskva metrooehituseks, abi köitis, sai sinna tööle. Kuna ma Peterburis olin töötanud ka natukene harva ametnikuna ja mul oli siis tõend ja seal määrati mind kohases töödejuhatajaks selles karjääris. Suvel sai sealt selle kraami mu noorem õde, kes oli tuber, kuulis haige, oli surnud, tulin siis Peterburi, vaatasin õe maha ja mattis juba minu õde siis üks minu seminarikaaslane, kes oli juba seminari lõpetanud, see oli. Ja voore, sest tervis on siiski surnuaiale maetud, seitse tagasi ikkagi sinna ja jäi seal haigeks, seal kari ääres natuke, mõtlesin Heima siia külla ja ja värbasin ennast sealt siis Peterburi, kui maalt tulnud inimene. Ja selle arvamise loaga sain ma siis peterburi jällegi tööle ühte ehitusorganisatsiooni juba, kui maalt tulnud ja sai siis kolmekuulise elamisloa. Või oli see kuue kuuekuuline, anti vist ja kuue kuu võlaandja siis pass ja ma elasin seal, töötasin siis juba poolteist aastat. Iva sain nagu jalad alla ja. Haridustöölised Anvelti korreteerid ja surra mõisate ja siis vallandati kaasalt iludiaalsest ja. Rahva üleskirjutamine ja seal üles kirjutab, et juulis kas usud? Ja ma mäletan, et ma julgesin, ütlesid ja usu, aga Voldemar Vegas ütles, et temal õnnestus ka sel momendil, kui kõik olid välja läinud, jõudis tema sinna üles, kirjuta tema ütles ka, et mina usun. Siis mõlemal oli väike suudetud üleskirjutamine pärast tühistati viis tuli neid usu inimesi väga palju ja öeldi, et ei ole määruse kohaselt kooslus ja tühised tühida selle üleski raba üleskirjutamisel. Nüüd oli niisugune lugu, sellest hakkan rääkima Eva noorest põlvest. Ma olen sündinud kuuendal aastal 10. aastal 10 aasta vanused, läksin ma kooli vene koolides, eestikuul ei olnud kodus, isal oli jutluseraamat. Seal ta luges pühapäevani kirikule kaugel meeld. Ja juba kooli minnes oskasin lugeda Isame palvet nii eesti kui vene keeles. Nõnda et see usu, suhtumine või usus lugupidamine, see oli mu hinges Ivo noorest põlvest. Ja kui vene koolis seal veneusulistele tuli preester usuõpetust õpetamas meie, eestlased, eestlased. Hoopis Enzo lõpetasin kaks klassi ära, siis rajati Eesti kuul meie. Mõisahoonesse, kui see oli mõisa ja metsavahiks majad, Eesti kool ja siis me läksime juba kolmandasse, glaksin eesti kooli hõbedasi teise kolmanda klassi õpetaja Eesti koolis ja kui need olid lõpetanud, siis läksin kõnel vene kooli eelduse kuuendasse klassi. Õpetajal oli 16 aastat vana, aga õppimise tahe oli ikka veel suur ja isa poolda sõda. Aga järgmine võimalus olla solvunud. Tere kohvi, see oli 35 versta eemal ja juba omale korterielamised ise luues õppimine oli küll tasud. Kaks sealt seda kuue klassi õpetanud, läksid õppima, aga minul ei õnnestunud. Aga õppimise tahe oli suur. Ja siis oli meil seal Lähedal, siis oli kultuuri ja seal oli kultuurimaju joodakseks ostjad. Ja see oli ka meie tuttavad. Mina teen sulle võimaluse, et sa saad minna edasi õppima, sul tuleb enne üks ettevalmistuskuul läbida Peterkopis Petter kohvis ja see on siis niisugune. Oli ka veel üks eesti noormees õunu paugust ka ju üks vene noormees, kaelaksime kolme puit, föder, kohvi, sinna sellesse ettevalmistuse kooli. Sama sain kaks aga toodud. Ma vaatan seda õhkkonda. Soli, nii toores ja robustne, seal oli tares kusjuures kirjutada ja ja mina ütlesin, õuna Faugustel, mina lähen siit ära. Õunapuupaar ja kolme käisid kaks, tulin ära. Vennaste kogudusest, kes olid usuliste, nii, ütleme teadmistega juba kursis ja oli üks august maasinkis, määrati siis meile OBD kirikuõpetajaks ja see õpetaja Maasing, see juba organiseeris USA ees, kuidas seal oli. Ja meie noored käisid ka juba sealt asulas, kus mina elasin, ka minu vanem õde käisid seal ja ja vanemad käisid seal ja mind võttis isaga ükskord ka. Aga minule see baasid, asi võõras olen ma ka kirikus, isa võttis mind kaasa, ma kuulasin. Aga see mul oli arusaamatu. Aga siis tulid need noored ja minu vanem õde tulid meile jõululaupäeva õhtul. See oli 22. aastal, siis oli veel usuline kuulutamine Venemaal täiesti lubatud. See oli seal netiaeg. Maa peal ja ja sõjad kaevad ja rahuvürst ei ole siis midagi saavutanud ja mina kuulasin pealt, et mis jama see on. Reaalselt mina tahan ka rääkida. Kõik olid noored, olid ehmunud, holliduga praak. Ei ole süüdi selles, et rahu maa peal ei ole, inimesed on selles süüdi, mis te süüdistate rahursti rao juures tõi rahu, aga inimesel ei ole rahu isekeskis. Ja siin ongi see rahulduse sõdade põhjus. Nii lühidalt ütlesime. Isa ütles, et see oli päris hull. Ja noorem õde vanemad käisid ka ja kui järgmine kord oli juba jumalateenistus kirikus Masingu jutustas teated, missuguse tähele sinuga ma siis seda jutus kuulasin, iga sõna oli mulle nii lähedane. Vot peale selle, kui noort hulka oli tulnud midagi, sündis minus muutus minu sees. Ja sellest ajast peale ma jäin täiesti võõraks oma noort sõpradele, kes on kõik romulas, on, on nõnda, ütleme laiali läinud, aga mina jäin truuiks sellele keskkonnale, usul seltskonnale. Ja vot siis, kui läksid aastad edasi, see oli siis 22. aastal, 27. aastal juba, tulid sinna niiskuid sa muuseas neis, kuid on ka pärit Hageri praegu praost, emeritus, Paul Saar. Tema isa oli ka seal pärit ja ta abikaasa on ka sealt pärit. Ja siis seal niiskovisas oli juba siis ka Aleksandr Jürgenson ja piiskop balsa ja seal juba räägiti sellest vaimulikust, seminarist on tarvis minna ka eestlaste lõppema ja minul oli see isu juba siis 27.-le aasta oli juba siis nagu ma läksin uimasena seminari ettevalmistuskooli ja siis aastasega seminari sisse. Aga see katkes, kuna mind mobiliseeriti tööteenistuses ja ja ma ei saanud seal seminari lõppedes, aga agad on selle selle järele, see usu teadmiste järele oli hiiglasuur. Sellepärast kirjandust. Jutluseraamat, aga oli ka veel üks, üks raamat, vanematel adid vers, Taaveti kojast, kaadi kirjad, vot seda ma lugesin ja veel, mida ma ka Bristlik perekonnalehti oli. Lugesin, aga muud kirjandust ei olnud kunagi saada ja kui ma Peterburi juba Evangeeliumi kristlaste koosolekul, sest seal oli Peterburi siis väga tugevalt liikumas nõndanimetatud paskohvrist faškovskite liikmensoli, evangeeliumi kristlased, need ei olnud mitte baptistritis. Aga nad liitusid sõja ajal ja nendel olid jumalateenistused kirikutes neil oma kirikud ei olnud. Prantsuskirikus Rootsi kirikus ja Peterburi Jaani kirikus pidasid nemad oma jumalateenistusi, parast eestikeelseid jumalateenistusi. Ja vaat nendel jumala teenistuses oma käisin tihti ja seal ma kuulsin sügavaid kõnesid. Minu 90. aastal aga eesti kogudus käis kuus veel Läti kirikus ja seal oli soome õpetaja. Jaadina pidas eestlastele jumalateenistusi. Selles kirikus lady kirikus. Sest jõuti jälile, et mu isa oli represseeritud ja mina olin ka omale ilma. Õpivad vaimulik seminar, aga siis tuli Moskvast uus korraldused, tehnikumi võivad lõpetada ja viimasel kursusel ma pääsesin. Kusjuures vene preestrite pojad ja nina ja kes olid Ivani vallandamise kandidaadid. Lõppedes sain lõpetada tehnikumi ära. See oli siis 38. aastal kevadel ma kaitsesin diplomi ja nõnda sain lõpetatud ja abiellusime suvel. Kus kirikus te siin Eestis olete käinud? Rohkem? Olime siis, kui olime jõhvis, siis käisime jõhvi kirikus, seal oli meil siis tuttav Karlsson Gustav ja seal me saime ka jõhvi, kirikuõpetaja rebasega tuttavas, käisime külas külastamas ja ja kui ära tulime 44. ajal, siis tulime kohe Jaani kirikusse. Jaani kiriku liikmed oleme 44.-st aastast 47. sünnis vil poeg. Ja siis praosti Jürgenson. Kodus meid siis. Kohus meditsiinis laulatas sa õie tänaval ja rihtisime poega, Waldolid. Pulmad õnnistati neid seal kõik ühes. Tähendab, ristiti Mias ja María, meie pojatütre tähendab ja, ja meid siis õnnistati, vot see oli niisugune Toomas Paul PMA alati luterlikus koguduses. Kas te olete olnud niisugused korralikud kirikuskäijad, et kohe iga pühapäev või jääb ikka pühapäevi vahele ka? Ei, meie käime pühapäev alati kirikus, aga mitte seal. Mina käin vägeme igal pool vaheski hoolevistes ja, ja siis Mere puiesteel ja siin nõmmel on ju palvetundi, aga nüüd on väga armas. Rahu, kirik. Stan tikkida meil ja siis hakkab pool 11 vanemat inimest. Kolm platsi, olemegi seal. Jah. On eksas kõikus kirikus, peaasi, et jumala juures käime. Kas tunnete kohe puudust, kui ei ole käinud? Ei, ei, ei, see on seal maha, see on. Ma ei mõtlegi sellele, sest aegleb nii tühjalt ära avanenud templisse, palun. Kas on ikka niimoodi, et noorele inimesele tuleb kodust väga palju, kui mitte kõik kaasa? Jah ja mina olen kodust saanud, vaat mina kasvasin suures perekonnas minu isa, vaat varem, nii et eestlased, talupojad olid väga ausad ja Käsud teadsivad ja isa ütles alati pühapäeva pühitsema, kogusin kokku nagu valitlevit jutlust loeti ja me lapsed kõik kuulasime, laulsime kõik kaasa, see oli niipidi olema, meil nii, saimegi aru, kogu aeg ei saa alati pühapäev mina tööd ega minu loo. Vot niivõrd selle eestlased ja kõik me külas olid niiskuses ja ausad, arvati, et ainult ausus toob õnnistuse ja käekäigu. Ta meelasin venelaste keskel seal ka vene kaupmehed olid väga ausad, sest nemad teadsid, et kui ta on ülekohta, siis seal ei lähe korda. Vaata ausad oldi inimesel kartsivad ja vaata minul nagu kassasse jumala arvasse juures kartus, happed, jumalad kartma ja armastama, ta on ikka suur ja kui tänapäeval keegi ütleb seal, oh, see seal taevataat ja mulle siin nii valus ma mõtlen, kuidas jumal kannata, vot see on jäänud minusse, vanaema, võid käega palju teha, kui tal on armastav süda ja kui ta on õiglane. Sest vaat Leiks lapsele saab istutada just. Ja, ja vaat see Juhan peegel rääkis, kuid eba oli, käis koolis ja vanaema oli kodu ja nendele kiis versta kooli ja nad läksid otse lõuna poolt läbi kõik ja vana ütles talle, et kui sa lähed võõrale aiast läbi ja õunad maha kukkunud puu otsa ja kui sa selle võtad, oled paras. Ise rääkis ja nüüd on professor, vaata, kui sa hakkab see, kus hakkab, see ausus ja hariaamer rääkis, et tema oli ka Saaremaalt, et vanaema vist temal oli veel haige, kuidas vanaema õpetas käsklusi ja kõik, õpetas ja õpetas, vat vanaema Sestandi tähike emad ei oskagi, teinekord ei, ei ole aegagi vanaema, kui ta juba, kui ta on niisugune valguse laps, tema tallu võib teha, kaaluda. Aga nii kuivad, oot, Voldemar rääkis seal 22. aastal, vot kõik need ärkamise ja nii, et kõik olid veel ühed, sest meie asundus oli, temas on 30 kilomeetrit, eestlased, elasime ja vot siis see õppide Maasing, siis tema käis kirikus 10 kilbaid, sealt tuli meil kirikust. Ta ütles kirikukantslist juba, et vot seal seal asunduses on palvetund sest kõiki säält kiriku minna. Ja ja vot siis ükskord ütles minu isamajasse palvetund, sest kiriku helmel oli tuttav meil ja tema oli kirik, söl, Wendrid, Mihkelson ja tema oma koduisand viiest ei olnud võimalik ja ta lasi kohe ütelda minu isamajasse. Ja siis tuli kõik ümbruskonna rahvas tuli kõik kaku, Maasing tuli sinna, pidasid palvetundi ja no see oli õpetaja, keda juhi juhtis jumala vaim ja kellel oli armastus minna kuulata, viia valgus sinna. Ja vot ja vot sel ajal vot Voldemar räägin, siis oli ärkamisaegvaat jumala vaim, tegi tööd kutsus kokku rahvast ja toored, kõik tulivad ja, ja kohe laulukoorid asutati ja vaat kes sai. Kes sai, seda, parandas tavalisi, tahtis anda ka teisele ja siis vot oli niisugune juht ju sündis ime, mis tänapäeval ainult austan ja kiidan, missugune suur õnn on noorest peast? Näha valgust, leida jumalad noorest peast, ma olin kuueteistaastane. Ja siis ma mäletan noh, ta rääkis ja rääkis, et ta oli Simale juurde tulla, tagasi oma eluimal anda ja muidugi kutsumine jumala vaim koputab, ega inimene ei sa ise ega inimesena midagi ei aita, surnud seda ei aita. Tallinn käega. Inimene, kes austasid, palus jumalaid ja paastus ja palus, vot nõnda on, siis mäletan, jaga teine päev, eks mekesis jumala vaim tegi, töödige sundis mind, või kuidas see oli, ja mina läksin omas toas, läksin, lasin põlvili maha, seal üksinda olin. Siis mis ma palusin, ma ei tea, mis ma siis palusin, ma annan oma eluimal sulle ja kui ma üles tõusin, kuueteistaastane tüdruk ja täis särtsu ja, ja ma olin kõik teine mõtlemine, kõik oli teine. Vot nii kui teine loomus ja kõik oli teine, vaata poolde, olid see sõna, siis ta kuulas, kui oli kõik tähtis, vaat jess sellest hakkas minu elu, minu usuelu siis muidugi mul oli seal naabritel vanematel tädistid, isa, isa, võõrasema ja tema poolõde ja tema organiseerisime laulu kohe seal nendele väike orel oli ja vot siis seal teisi keeleks, kui jumal loengutses paljusi sealt ja ega minu õde selle ja vot terved pered tulid ja nõnda õppisime ja naabri ja, ja pärast võiks linna oli, ta suri ära, ta oli haige, siis ta oli 17 surivanici nooruslik ja kutse tulla tulla siia, lind hakkab surema ja kui ma läksin sinna, siis ta oli, nii ootust oli ka, ootasid mahlad juba ja ütles, issake, tuli langeski ja, ja vaata, kõik see on, seda ei saa keegi tühjaks teha. Ja sellest saadik on mul räim jumalas ja ei taha ühtegi salat, Ta ei ole hoidnud ega ja kõik see oli nii rõõm, nii, kes on seda nüüd elandsid ja ja kõik tühja, see maailm on minu jaoks tühi, siia saadik. Tõsi, ta on mulle tühi, jääb tühjaks ja nüüd mida vanem ma olen, seda rohkem ma tunnen rõõmu jumalas, sest ma usun rohkem neid tõotusi ja ma teangi. Kui palju on linnupüüdja paelool, eks egas saadan ei maga ju. Ja kui palju on, läksime, kui kui naiivsed tütarlapsed suurde Peterburi linna, mis seal kõik oli ja kuidas sinu ma olen hoidnud. Ja nüüd kõige linnupüüdja paelad, vaata ütleb ka Taaveti laul 91, et ta kisub, väljasin linnuküüdipaelast kahjudega katku käes. Vot nõnda, mina elan 70 aastat oma jumalaga ja, ja nüüd on, olen vana juba, saan suvel 89, aga rõõm on mul väga suur ja nüüd ma tahan võidu, ela, elu elada, et mitte kurvastada oma jumala, kes on mind nii hoidnud ja kandnud palju raskusi, kui palju kavalusi kavalalt käib, aga jumal hoidnud, mitte et ma, ma ei teadnudki ennast hoida, ta on kaitsnud. Siis ma tahaksin nüüd jätkata seda kõnet või juttu sellest oma usul juurde tulekust. Kohta seletusi. Ma jõuan siiski ootusele, et see minu usu, minu lugupidamine ja hingeline igatsus ja see oli siiski ikkagi rohkem filosoofiline, kui ma kuulsin kord BBC-st vene keeles. Ma arvan, et siis üks usuteadlane ütles niimoodi, et kõik need usulised tõekspidamised, mida inimene hindab kõrgelt, see ei ole veel usk. Ja vot see minul puudus. Minul oli filosoofiline, hingeline nagu loll Rudele seletab, et hingeline usk võib olla väga sügav ja tugev aga tal puudub kontakt jumalaga. Aga see Jutlustajad olla nendes nõnda, aga kui inimesel on niisugune usk et ta näeb igal pool looduses jumala jälgi jumala jälgi, siis ta hoiab oma südame lahti. Palju läbi elatud. Loeksin teile peast paar luuletust. Elu on võitlus tormisel teel. Elu on sõudmine, mässaol veel, elu on, laul oli ilus, on liis, elu on õnnis ja õnnelik siis kui sõnaga jumal saadab mintsa. Elu mu ees on tundmatu tee, ei ole naabus lõppev kord, see mägi on kõrge, sügava nur. Mures on meel ja süda on kurb. Sõnaga jumala tröösti Sa, mu elu sul kui tillimine ilm. Aga jumal, juhata saab nõnda jumala sõna vastu huvi, see püsis minus. Ma tahtsin ikka minna kuulata jutluseid. Ja see arusaamine mul püsis kogu aeg, ma mäletan Kiviõlis, kui ma olin üksinda abikaasa oli veel Venemaal siis oli seal Hillar Põldkivi kirikus jutlustas ja ma läksin ta juurde, sest ta jutus oli nii sügav ja saime tuttavaks ja pärast hiljem ta oli Kilingi-Nõmmes õpetaja siis kui meie noorepõlvesõber automaatis ta ütles, et no ma olen praegu doosilvis, selles suhtumises kohtusime vot nõnda siis see, see usule sügava usulise tunnetamine, suurimul, Agassi otse kontakt hinges see siiski puudus. Ja siis, kui ma olin elus läbi elanud palju raskusi, palju eksimusi, vot valu endale nüüd saksa keeles tõlkest. Mõningad mõningad mõningad võiksid olla loomustavad sõnad selle kohta. Esiteks mul on alati meeles õpetaja Masingu kirjutatud sõnad minu vöörilehele küll mäed liiguvad ära ja mäekünkad kõiguvad, aga minu heldus ei pea sinus liikuma, rahunenud, kõik ütlevad Jehoova soolased. Ja need sõnad olid mu elus tõesti osaks mulle. Sest kõikides raskustes kõikides näeb elamus kõige, eks immutatud need oli mul elus, moraal jagub minu elu sügavamatest pimedustest, millest pääsemiseks ma ise ei nõue abi ei leidnud. Alati üks tugev nähtamatu jõud täis alastust mind hädast viimaks välja toonud. Ja siis ta ütleb edasi. Alati tahaksin ma neid tunde meeles pidada, mida jumala abiga üle elasin, mis mind on pärast kõiki vintsutusi ja ootamatusi viinud kindlale kaldale. Ja ükski kuju ei vabane ise. Kivist meister teab seda suure vaevaga valju raiuma. Palju uut andma, et olev vormi ja nõu anda. Nõnda kui meister seda tahab. Nõnda tahab ka issand meile oma kuju anda, mida me siis tema auks. Kuidas te olete kodus usus loomulikult oma lapsi kasvatanud? Mina olen õpetanud paluma ja, ja vot hellitan ikka õelda, et kõigi kõigi inimeste lapsi selles õpetada, sess peas, taluma aga on palju raskusi olnud ja palju vigu siin tehtud. Ja kuidas te olete hakkama saanud ikkagi selleni ajaga, millest me oleme läbi tulnud? Teame ju väga selgesti, kui tühjad olid kirikud vahepeal kuidas teada-tuntud inimesed hoidsid laval seda kirikut, üksikud inimesed, enamus neist oli kadunud ja ei olnud seda ust üles leidnud või ei ülejäänud lahti teha. Nii et kuidas te olete osanud hoida usku puhtana, aga selles ajas? Me olime igav, kirik käinud, vaata, mina. Mul ei olegi, vot ma tahaks öelda nõnna, et et vaat see puhas tunnistus, mina olen seda hoidnud, olen valvanud, et, et Jesed mul puhas inimeste jumala ees Evan imelikuid juhatanud ei, kui igal pool, kus vähegi olnud igal pool alati jumala sõna juures oleme käinud alati nii pole olnudki meil minul küll, sest mina olen alati tööd teinud ja töökohas kõik teadsid, et ma olen usklik inimene ja tahan alati sellest rääkida. Nooressaadik, kus te töötasite? Töötasin Buddy, esialgu Peterburis, lasin lahti ja nüüd siin siin kodus töötasin, koolis olin raamatupidaja ja laps väikeses masin koolis läinud ta oli kodu ligidal ja kas teil on olnud mõnda niisugust imelist tunnet ja tänutunnet, kuidas jumal on teil ligi olnud mingis raskes probleemis või eluhetkel, teete tänuga tunnetate seda, et ta on teiega. Ja nüüd ma tahan rääkida sellest Minna oma emad külastama ja ja kui ma läheksin ema külastama, ma haigestusin, mul sekkus öösse hirmus valu sees. Ja ma ei teadnud, mis on mu triikisin sisikonda ja ja oli nõnda nädal aega kodus. Fookusaeg sai läbi ja pidin hakkama minema tagasi tööle ja. Aga mul oli pimesoole põletik, ma ei teadnud seda. Ja mul oli olnud versta jala minna. Linna läksin seminari ja öösel tekkis uuesti valu, niidiumi kiirabi, siis esimese. Arst, juudi rahvusest, kes ravi uuris, tuli rõhus vajadusele, Vabeldiits ei leia. Aga professor šokk, see oli ka väga lugupeetud arst, see tulija vahedas vajutas mu kõhukeel vasta vastama, vaagnaluud maalselt, oi kui valusa vaada, sule tõsise nõukoda. Valus laks ära tulid kohale. Arstid viidi kohe lauale, mul oli muukeelne põletik, peretton eitus tekkinud. Millest. Ainult viis protsenti mees Ravasest, sest siis ei olnud need penitsiliini ega, ega neid kõiki ei tuntud. Ja siis pandi kirik. Oh, see oli täismädanik, see pinnas oli põletikuline purunenud ja sealt tuli välja tulnud, siis oli tekkinud soolde liited ja japsess, nagu ütlevad ja ja see oli siis valgunud kõhukoobas, sel ajal ei ole tehtud Gogol võib-olla, et need ootamatu surm. Surm on silme all. Vanades tule tuues siis löövad ime sooliku jube. Kellele pandi jääkotid peale õde, minul oli, kui ta oli, tuli öös juurde ja mulle anti nii kõva narkoos, muidu on nagu me oleme, terve öö ei saanud hingata, siis pandi mulle anti hapnikku. Kududes terve riided iilist lõhnasid ja aga siiski ma toibusin ja ja olin siis paar-kolm päeva, see on siis kassas kukkuja. Arstid imestasid, tampoonid olid sees. Valdo on korruptiivne. Ja siis anti mulle siis vagun kuu aega puhkust ja öeldi, et tule tagasi. Ma annaksin kuu pärast tagasi ja tehti uus operatsioon ja ja lõigati sisse diresoolites välja. Nii sain mina elu päästetud. Ma olen lugenud ühte niisugust juttu. Kolm meest läksid müüri mööda, esimese nimi oli kogemus, teise nimi oli teadmine, kolmanda nimi, usk ja nad läksid kitsast müüri mööda guugemuslaks julgesti edasi. Aga teadmine vaatas tagasi, mis see usk teeb ja libises ja haaras usus kinni kogu su talla. Kogemus läks julgesti edasi mööda Müüri ei kukkunud alla. Nõnda et ka minu usk ei ole mingisugune tuule tallamine Suure osa Peterburi laisaid isa oli hoori võetud, oli kodust terve pool talve, ma olen üksinda kodus emaga ja õega õdedega. Aga siis hakkas jood Judenitši väe tagunema ja tuli tagasi. Seisa tuli elusalt tagasi, aga vastane väävli teisedasid liugu, aga minu oleksin pööningule, palvetasin. Jumal saadab mu ei saa tagasi. Mul oli kolmeteistaastane vana. Ja kui ma 14 aastat vana sõber üks sooja oli Olywoodias, oleksin ta juuretoole leidnud ühe lõhnaga laps oli seda tigu tulema pannud ja see plahvatas ja viskas teda siis selle. Aga ta oli haigevoodis. Ada oli muidu terve põrutada kõvasti saanud ja see muudab üldiselt, kui sa kampsunid leiad, ära seda pihku võtta. Leidsin selle. Ja mõtlesin, et ma ei pannud seda tikutoos oli kui karjaga kaasa valla. Mul olid ära bussi ja ma hakkasin seda lõhkeainet sealt välja urgitsema selle kapsli seest. Ja isa küündis lähedal, uuritsesin urgitse, see panin tiku tohise nadu kukkus maha, panin tulla. Ma hobusega minema sinna rindele. Minu ema raduna olid nõus. Ma ei saanud jälle midagi eraldi tasuda, üht noort meest normanni arvavad, ma tundsin noorel ta isa oli usklik mees, aga siin ja ma ei tundnud, et olles usklikud rondi sulle sõduri kaasa, minge tooge ära. Tahaksime kahe hobusega sõdur K2 püssiga. Ja jõudsime siis krossese rootslased, läksime siis komandandi juurde, kui mina, teine ning Ei soorisiku, läksime. Jõudsime sinna üsna lähedale, Tederi purult, hooti granaadi tuline pihta. Kukuid siia-tänna. Aga veel enne seda, kui me sealt ära tulime. Lastega avati niisama, tulime Viisto sealt, veduri puhul nähti, et maantee peal ajavad avalise tuli kuulid kukkusid siia-sinna. Terve grupp inimesi ja sõdurid, kes meid saatsid, mitte ükski inimesel kriimustada. Ei mina, naine, aga lapsed ka ja tagasi minnes k kaks hobusemehed, mina kraavi. Igal juhul meeldis kriimustada ime ja me jõudsime sinna, võtsin Emoja, ööbisime seal, võtsin ema ja abikaasa õemehe peale hommiku vara, siis tulime ära, hommikul vara ei tulistatud või jõudsime sealt ära. Ja neid juhuseid mul elus mitu. Üks üks asi on mind hoidnud. See ole usk, kogemus, see ole teadmine, kogemus, vot see kogemus, kes läks müüri mööda, ei kukkunud olla. Minu. Ja raskusmaailmas on rahastus. Kas nad vähem näevad vaeva, aga mul on alati lootus imal minani ahasta tihaste nüüd. Ja on väega väga palju raskusi, sest ega hingevaenlane ei maga, tan, ründan pinti hirmsasti ja vot. Aga jumal on kinnitanud mulle nii yles öösse. Väga raske ja siis olin suure valguse sees seal valguse sees oli istkümne rahu, vaata kuid viimasena. Mis jumal rahun, ülem kui mõistus, mis midagi ihaldusteolt ja sain ma nii palju jõudu ja rõõmu, tõusin üles, siis kõik näitas raskus tühi olema, mis mul oli jah, et vaat jumal on minu poolt valvab Minovide nüüd juba muidugi vanas eas, nüüd ma olen, olen väga õnnelik ja nüüd on olnud just linnu. Ma olen juba enne, kui ma usklikuks sain, kuidas jumal on hoidnud, sest noor ja rumal pole, oskan kehas hoida ja, ja kuidas tema Nuunitud mind, et ma nii puhta meelega ja ja kõigist neist suurtest pattudest on hoitud ja jumalale andsin ja sellest saadik, see on minu rõõm ja tänapäeva ja in, kiidab Jehoovat. Ja. Ja nüüd praegu ma ikkagi loen, sest nüüd ma juba tarison vaimuma ikka, kas, kas öötundidel veega siis vaenlane Sämmati ühte mu Kurindab, aga ma oskan talitatud vaimumõõka, vaat iho, mu Canijad, seal tuleb kõik ja. Mul jäi puudu ühtegi, muidugi ühtegi jah, jaa, noore rohumaade saadata mind hingamise juurde ja, ja kui ma seda kõike ära loen, saadandad taganema oma ja nüüd ma oskan juba. Nüüd meil on siin kirjandust väga palju, oskan juba õigel tahavad juba vaat mõtetega jah, muidu mõtled ju veidi ankrozess võitu saada, see on ju nii Iiemm, kõik õpetatud ja ja ka pagariorus ei karda ma kurja, sest sina oled minuga jo keptisuzaunisamatreestivad mind ja seda ma olen ka elanud, et et sa katad mulle laua, mu vahend laste nähes kohe nähendas vaenlased ründavad ablas, kata kuule laua. Janis, niiskes Raimu siis ma elan ja ja ikka tahan, tahan palun jumalat, et ma vanas eas Aliendada vil vilja kanda. Nii kaua kui ma elan. Ja mul on rõõm jumalast ja ütlen ikka, et sinu ike on hea, esimene koorem on kerge, Venemaal oli niimoodi, meil ei olnud vahe esikas seal uutele või, või papist või venelane või eestlane, meil kõik ühes ei olnud kirikus jutlust, läksingi palvemajasse. Jah. Ja siis ja vot seal on üks ilus laul. Pean ma ütlema mikspärast, mina patutee pealt lahkusin ja mu peast jätu ja armutäna õnnelikult kiita või? Mina armastan nüüd Jeesust, olen tema omaga, sest ta suri mu eesti ristis, lunastas wind verega. Enberiinimest kord läks alla nüüd läbi hüljes pooli kiitleb ainult Jeesusest tahtega usuankrut teada, siis ma räägin teile, sest Kristus ise on mind võtnud seada pühitsus, eks igavest. Seda ma Piia. Ja olen väga õnnelik. Selline oli esimene saade sarjast Meie elulood. Raadio seitse, stuudiokülalised olid maalija ja Voldemar liikman. Nendega jätkuvad jutud kuu aja pärast. Kuid ja ka head kuulajad selline saatesari meeldib, siis kirjutage meile. E-null null 90 Tallinn. Postkast 33 96, Raadio seitse meie elulood. Raadio seitse, telefonid 64 10 471 ja 64 10 472. Tänu teile, proua Amalie ja härra Woldemar liikmann. Raadio seitse on jätkamas. Oma järge ootab 14. saade sarjast piibel. Meiega räägib vana testamendi professor Evald Saag.