Kultuurimaja. Kultuurimaja tervitab taas. Teadmiseks neile, kes meid eelmisel laupäeval ei külastanud. Kultuurimaja püstitasime suveks kultuuriga ja asemele, et eetrisse auku ei tekiks. Nii lihtne see ongi. Augustikuu keskpaigani kultuurimaja. Tänases saates uurime, mis loom on Viljandimaal toimuv projekt unustatud mõisad. Pikema peatusega Pärsti mõisas ja Pärsti mõisast mitte kaugel asub metsa Lembitu kuju. Meie vaatame, kuidas tal läheb. Niisiis kultuurimaja asub täna Viljandimaalt, vaid Sandrake Tarmo Tiisler tervitavad teid ja paluvad nüüd endale järgneda. Möödume sellises vahvas kohas nagu Pärsti räägime. Pärsti mõisast aga mitte ainult sellest mõisast, vaid ka ühest vahvast projektist, mille pealkiri on unustatud mõisad. Ja mis puudutab Viljandimaa mõisasid, mis ei ole küll selles mõttes unustatud, et neist keegi midagi ei tea mille kaudu tahetakse neid mõisesi ka rohkem tutvustada inimestele, kes elavad siinkandis ja ka väljaspool Viljandimaad. Aga pärstist alustame, see on imekena park ja minu meelest teie küll kuidagimoodi alla teistele nendele kompleksidele mõisakompleksi teile, mida, mida teatakse sellise näitena, kui, kui räägitakse mõisaparkidest? Varsti on kahtlemata toru ja mitmekesine nõida Eesti mõisaarhitektuuris ju siin ansambel, et osa sellest on õnneks juba mõnda aega muinsuskaitse all, aga paraku muidugi on säilinud üksnes osa kunagist hoonesse, siin on olnud üle 30 erineva hoone. Neist järgi on kahjuks jäänud üpris vähesed. Lisaks veel siis varemeid ühest ja teisest, aga mõisasüda on. Õnneks sees põhikool ja lasteaed ja jumal tänatud, sest vahepeal läksid kuul ära, aga õnneks kohalik rahvas leidis jõudu ja võimaluste tahtmist jätkata kooliga. Ja ma ei osanud elu kenasti sees ja sestap ka Pärsti on üks neist mõisatest, mis osalevadki unustatud mõisate projektis. Ehk teisisõnu üks neist mõisatest, mis hoiab kindlatel päevadel nüüd suvi läbi oma uksed lahti ja mitte lihtsalt ukse lahti. Voitka mõisat tutvustatakse kõigile asjahuvilistele ja selle mõisa minevikku. On üksjagu uuritud ja teadvustatud seal lausa uhke komplekt, igasuguseid materjale, mida siin lahkesti Igoloogilisele. Pärsti mõisa kohta võib öelda ka seda ja see ei ole mingi uus tähelepanek, et ka iga maja püsib elusana siis, kui seal sees elatakse või kui seal sees toimub tegevus. Pärsti mõisahoones on põhikool. Siin on lasteaed ja, ja mis väga oluline, siin on väga vahvad inimesed, kes on nõus teistele jagama informatsiooni selle kohta. Mis ja kus. Ja siin on vaadata tõesti palju bioloonetega kindlasti park, mis on väga ligirohke ja seetõttu looduskaitse all. Pargi üks vaatamisväärsus on nüüdseks kahjuks känd. See on see, mis on järgi jäänud kunagisest Eesti suurimast, kahe olulisest saarepuust. Kahjuks sai puul iga täis, üks haru murdus maha ja pooli seest nii tühi, et tuli paraku ka teine. Ja siia juurde on pandud kasvama uus väike puukene sinna kännujuurika peale. Oleks hoonetega sama moodi, et paned Voreni juurde, kivi kasvavad, kahjuks see nii ei ole, nii et hoonetes paljudest on ka kahjuks kännud järge. Politseimaja põles kümmekond aastat tagasi maha, suured vägevad keldrid on järgi ja kahjuks. On jätkuvasti lagunemisstaadiumis ka omapärane jääkelder ümara põhiplaaniga, topelt seintega ehitis, mille laastukatusest on järgi jäänud. No mitte päris mälestus, aga kipub sinnapoole külla. Keskmine osa on uhke kuppel võlviga ehk tegemist on üks omalaadse termose ehitisega. Ja sellisena on see unikaalne, mitte ainult kohapeal, vaid üle Eesti, teist täpselt sellist säilinud mina küll ei tea. Paar aastat tagasi oli isegi projekt, et seda jääkeldrit taastada sellisele kujule, nagu ta oli tõsi, külvast nüüd just selles mõttes, et seal hakata midagi säilitama, aga lihtsalt, et inimesed saaksid natukene selgema ettekujutuse sellest, mida see hoone endast kujutas. Projekt on jäänud seisma, aga ma loodan, et et läheb jälle kõikuma. Nojah, seda kohalikud inimesed tõesti siiralt üritasid lõudesega, vastab mittetulundusühing, kohalik külavanem vedasasse saudi muinsuskaitselt abi ja tuge. Aga kahjuks on takerdunud ja selge, et seda loodi mittetulunduslik ettevõtmine. Mõte oli korraldasel laste kunstinäitusi ja muid taolisi asju selgem taolist asjaomast taskust. Nüüdsel ajal naljalt inimesed ära tehtud ei saa. No kindlasti taoline väärt mõte vajaks tuge ja abi, et see ükskord saaks sõna otseses mõttes katuse all. Seda enam, et tegemist on unikaalse ehitise päästmisega ja toredad ja põnevad, ehitasin teisi veel vägev ait-kuivati suure uhke kahepoolse pandusega. Pandused on sedalaadi teed, mille abil oli võimalik sõita otse hoone teise korruse kõrgusele. Otsa pandusime ühe kaldega pandus ja neid näeb Eestis siin ja seal ikka aga taolist kahe poolega vägevat pandust, mis on Vabatrepp hoone ees selliste nimetada siinsamas ja. Samal hetkel, kui me siin seda juttu räägime, sõitis mööda ka selline uunikum, buss, mis sobib igati kenasti siia maapiirkonda, aga see selleks. Nii ja üks siinsetest markantsematest hoonetest on ehitis, mis on kunagi olnud vesiveski ja pärast põhiliselt viinavabrik. Ja nüüdsel ajal on ta erakätes ja õnneks peremees paneb talle parasjagu uut katust peale ja selgelt ei ole tal see asi mitte lihtne tehasest nagu taolisse soisse kohta ehitatud asjad ikka kipub hoone välja vajuma, nurkades on tõsised praod ja jändamist ja kulusid karta päris kõvasti. Aga hoone väärib loomulikult igatepidi säilitamist oma maalilise välimuse tõttu mitte üksnes need toredad vahvert viilud, vaid ennekõike seinaladu, mustriline seinaladu ja see on sama peipsivenelaste müürile lood, aga millest rääkisime seoses väikemõisa ja Peetrimõisa, aga siin erilist ilumeelt ja ise ilutegemise hoogu ja armastust nimelt väikestes kivikildudest on üle kõikide hoone seinte moodustatud mustreid ja küll igasuguseid abstraktseid mustreid, küll mitmesuguseid sümboleid, riste, ratasriste, samuti taimornament, aga lisaks ka loomakesi, tuuleveskeid, vaikseid tekste aastaarvud loomulikult käivad asja juurde ehitatud 1883 84 ja samuti veel üht ja teist, mida praegu enam ei loegi selgelt välja, sest kahjuks need kivikesed kipuvad pudenema. Ja küllap neid näpitud, sest on näha, et käidavad poole peale enam-vähem nii-öelda inimese kõrguselt on nad kõik puha väljas kas siis veskilised või koolipoisid, küllap keegi neid on möödaminnes või aega parajaks tehes seinast välja urgitseda, mingist kõrgust alates nad õnneks olles, aga noh, krohv on kahjuks muutunud pudedaks ja ei pea neid hästi kinni. Ja sedalaadi mustreid näeb jah, siin Viljandimaal näeb Tartumaal Ülenurme mõisas Sürgaveres siinsamas lähedal, et siin ja seal need on, aga kahjuks on tegemist ka sedalaadi toreda laiv kunsti näitega, mille eluiga on, ei ole mitte igavene, kuigi et see kõik oli kivist, aga kahjuks ka kivil on oma ajapiir nagu elu paraku näitab, et tulles pärsside kindlasti tehke sellele mõjule ring ümber ja voodelge hoolikalt kõiki tema seinapindu, näete seal mitmesugust naljakaid asju kuskil mujal, kellel meeldima hakkab märkate samasuguseid hoonet, kuhu on siis kivi lõhkamisest tekkinud maakivi prügist samas mustris laotud, siis kindlasti leiate ka neis teistes nimetatud mõisates ja siin-seal mujalgi samasuguseid toredad näited omaaegsest müüri ladujate. Noh, võiks öelda kunsti meelest või vähemalt soovist teha midagi ilusat, ehk teisisõnu, et kus on vähe rohkem lagedat krohvipinda, siis selle kaunistuseks küll mustadest, küll punastes kivitükikestest laduda sisse midagi silma, arvamust. Aga ärge suveniiriks sealt ise midagi ka suur kitsage ei siit pärstistega ka teistest mõisatest, jätke see hetkekivid sinna, kus on nende kivide kohta samuti nagu te ei hakka ju urgitsema, kivisid välja mingist suvalisest müürist, et siis näidata oma jõudu või tehnilist taipu, kuidas üht või teist kivi kättesaadav veel sellest mõisast ja täpsemalt selle mõisaloo teadvustamisest. Minu meelest on tehtud väga tänuväärt väärt tööd meile sellegi maja lahket pereinimesed näitasid just kooliõpilaste poolt tehtud töid Pärsti mõisast ja ja tegelikult see on ju, see on ju vahva, et kohalikel lastel ja mitte ainult kohalikel, vaid ka nendel lastel, kes elavad hetkel mujal kellel juured on mingit pidi ühes kohas, et selle koha vastu tuntakse huvi ja et on olemas ka inimesi, juhendajaid, kes õpetavad kuidas ühte korralikku uurimustööd teha, sest lappasime, et materjalid läbi ja täiesti korralik nagu koolitöö, Mõttu igal juhul julgeks öelda, et ka ülikooli ei ole päris häbi sellega minna, kõigi viited juures ja puha, niiet uurige, vaadake, otsige ja alati leiab midagi põnevat juurde, kas mõne inimesega seotud seiga või millegi muuga ka, sest inimesi, kes on siin mõisas läbi käinud, on ju. On ju palju leida ka see mõisamaja ei ole ju esimene, mis siin on olnud. Loomulikult mitte ja need töötasid keskkool, õpilased, võtta asju, mis võiks vabalt olla meid kaugeltki mitte esimese, vaid juba kuskil keskmiste kursusetööd ülikoolis käies ja iseenesest see on ka õige mõte, kõik, et ka suurtes linnades just nimelt võib lasta neil õpilastel, kellel on soont, kellel on huvi lasta kirjutada just nimelt nendest kantidest, kust nad on pärit, kus nad on maal käinud, kus teinud sugulased, molekus, neil on head kontaktid ja sidemed ja ehk teisisõnu nii-öelda kirjutada oma lapsepõlve moodest ja tihtipeale sedalaadi uurimistöö, võib-olla isegi veel tõsimeelsem sügaval, ehk seal on võib-olla sees Tero seda emotsiooni, mis kipub puudu jääma, kui see on, tegemist on su igapäevase rutiinse ümbrusega, mida sa teinekord taipad väärtustada, aga kui see on sinu vanaisa ja vanaema maa, kui see on sinu lapsepõlve kõige helgemate mälestustepaik siis loomulikult sa kannad seda endas kaasas eluaeg. Ja loomulikult see on sinu jaoks midagi erilist ja sul võib tekkida mõte, et sa tahaks sellest teada teile veel ja tahaks panna seda kirja, et ka teised teoks. Siit moraal ka õpetajatele, mis ei peaks olema nüüd selline meie poolt loetud epistel, aga, aga lihtsalt meeldetuletus, et kuigi on suvi, aga tuleb ka ju septembrikuu ja ja kui te näete, et on selliseid ajaloohuvilisi või kultuurihuvilisi õpilasi, kellel on mingi hea idee välja pakkuda, siis laske ta teeb seda tööd, pange talle selle eest hinne minugi poolest vaid kaks või pange korralik veerandihinne, sest selline omapäi tehtud uurimus mingist mõisahoonest või mingist kultuuriluga seotud paigast on õpilasele teinekord ju palju kasulikum kui selline kuiv õppetund, kus õpetaja dikteerib aastaarve ja tundmatuid nimesid ja laps peab siis need korralikult kolme nädala pärast uuesti üles ütlema, aga, aga natuke tutvustamisest, kuidas ühte mõisahoonet tutvustada. Kui inimene satub kohta, kus on mõis ja mõisapark, siis milline oleks ideaalvariant? Et ta saaks ka natukene rohkemat informatsiooni selle kohta, mis ja kuidas, kes ehitas, kui pikk on sugupuu ja kuhu need mõisa juured välja ulatuvad? Üks võimalus on, et võiks olla ukse kõrval telefoninumber. Et siis helistad sinna numbrile, tänapäeval mobiiltelefonid enamikel olemas, tuleb inimene kohale kas siis samast kõrvaluksest või kuskilt kõrvalmajast. Teine võimalus, et võiks olla ukse kõrval mõnes vihma eest kaitstud kohas, selline kastike, kus saaks võtta lihtsalt väikse tutvustava brošüüri. Noh, lugeda ja uurida Ahja ringi käia ei tohiks olla väga suur kulutus, aga aga tulu peaks olema küll ja küll. Need on minupoolsed, sellised variandid, mida sina pakud? Kloon veel variandis, kus kõik oli nii, nagu ta oli, siis kõik oli alles ja korras. Ehk ei käi see plaan näpus, vaataja tutvu. Ja loomulikult läks tegelikult viimasel ajal õnneks on ilmunud ja küllalt palju harivat abistavat kirjandust, mis ei ole adresseeritud üksnes nii-öelda kolleegidelt kolleegidele kus minnakse liialt detaili liialt erialast žargooni, vaid kus peetakse silmas nimelt laia huviliskonda. Ja loomulikult targem on eelnevalt talvel sedalaadi kirjandust soetada, läbi töötada siis juba kuhu samme seada. Ja ega me niipea vist veel nii kaugele jõuab, et igal pool ootaks INF valmis kujul ees. Tahes-tahtmata tuleb eelnevalt ikkagi kodutööd teha, aga see kohalik lisa INF tihtipeale annabki juurde just nimelt inimlikku mõõdet ehk see, mis jääb välja suurtest üldkäsitlustes. Ehk teisisõnu, kui tegemist on reomõisnikega, nii nagu neid palju oli, ei olnud parasjagu ei riigiisadega merele sõita, tead, ega teadusmehed. Viimaselt loomulikult leiavad äramainimist ja tihti ka tähistamist. Aga tegemist mõistlikega, kes millegi erilisega silma ei paistnud. Aga Nad kujundasid endale kodu, ehitasid, elasid, olid, said kuidagipidi läbi oma talupoegadega, kes hästi, kes halvasti ja juhtus nendega igasuguseid asju ehk puhtinimlikust sekt mis tundub kuidagi vähetähtis, ebaoluline ja seetõttu ei kajastada, ei üldajalugudesse ka nii-öelda suurmeeste biograafiate variandis ja millel ei ole otseseid seoseid Ortektuuriga kui sellisega. Tuga, ehituse olulistes käsitlustes jääb see tahaplaanile. Seda kõike ongi tegelikult tore saanud teada, kohapeal tekitab igasugu mõtteid ja seoseid kõikvõimalikud nii-öelda elukäigud elus ootused alates lustakatest juhtumitest, lõpetades kurbade lugudega kõikjal või midagi juhtunud. Igal paigal on oma ajalugu ja kas või siin taga on kolm suurt tiiki või paisjärved, aga võis ees olla kunagist, samuti olnud tiik. Selle lasi mõisnik kinni, miks? Seda väike tütar uppusinar? Nii lihtne see ongi, kui selliselt on ilus öelda. Igal juhul meie saime Pärsti mõisast nii mitugi tarkust juurde ja loodetavasti said seda ka kultuurimaja külastajad. Sellised olid meie Pärsti jutud. Laeva peal olid noored mehed, keda tee madrus. Laeva peal olid noored mehed, keda hüüti mõõdrusteks. Laenud Elaid randa, juunini korralas merel vaes lai Ta on ta ju uudis. Korole merelaeva meist. Kui ta on n väljene venna looli, puna pal, hülged, lokk, aasia kübarve ja Lenna looli pal lokki kübarde ja Et mitte jääda oma Pärsti mõisa jutuga üldsõnaliseks, uurime sellest unustatud mõisate plaanist veidi lähemalt ja meil on nüüd Pani ühendus Urmas Tuuleveskiga, kes seda kõike koordineerib. Tere, tere unustatud mõisad. See kõlab esmapilgul selliselt, et need on need kohad, kus enam keegi ei käi. Vastupidi tegelikult need on need kohad, kus käib üsnagi palju inimesi ja kust teie tahate, et käiks veel rohkem inimesi ehk siis pidada unustatud mõisate projekt endast kujutab. Unustatud mõisate projekt on Viljandimaal algatus, kus tahame anda inimestele võimalusi näha neid mõisaid, kuhu tavaliselt nad ei ole oodatud või, või kus nad suvel oma uudishimu rahuldamiseks lihtsalt pargistavad jalutamas käia. Tavaliselt on mõisates asunud koolid. Aga sellega on mõisasüdamed päästetud on küll natukene ringi ehitatud, kõrvalhooned on jäänud küll kahjuks tihti laokile ja, ja mõned neist juba varemetes. Aga et inimestel oleks võimalik mõisates seda aa mõisakultuuri natukenegi tunnetada oleme selle projekti käivitanud ja püüame nüüd niivõrd mitte kooli tutvustada kui just seda, mis kunagi on mõisakompleksis olnud. Tihti ongi needsamad kooliinimesed ja kus kool sees ei ole, siis kohapealsed entusiastid, kes mõisast hoolivad ja, ja tahavad seda suure südamega ka teistele näidata. Palju neid mõisaid on ja mis nad on ja kus nad on? Meie projektis osaleb 11 mõisa üle Viljandimaa ja paljud mõisad küll kahjuks projektis ei osale, sest seal pole täna enam institutsiooni, kes selle mõisa eest hooliks või hoolitseks. Kas neid teisi nõusse saada oli väga keeruline? Ei olnud, see oli üllatavalt lihtne, kõigepealt tutvustasin ideed omavalitsusjuhtidele, kes sellest kinni haarasid ja enam nagu seda küsimustki tekkinud, et kas projekt tuleb või ei tule, et nendepoolse väga tubli survega edasi läks ja järgmisena rääkisin koolidirektoritele, nad küll kartsid natukene, kas aega jääb väheks, et kas me oleme nii professionaalselt kui kui turismitöötajad võiksid olla ja ja et nad ei ole sellist ettevalmistust saanud. Aga kui mõttega juba ära harjusid, siis olid nad niukesed tragid ja leidlikud oma mõisate tutvustamisel. Tegelikult see on ju ka suurepärane võimalus kooliõpilastele tutvustada oma kodukohta kõigepealt endale selgeks teha ja nagu me Ott Sandraku ka Pärsti mõisas kogesime, seda on tehtud väga põhjalikult, nii et Eesti kasutamata reservi. Seda kindlasti ja tuleb meelde kohe ka Kõpu mõis kus sees ka samuti kool on ja, ja esimeseks külastuspäevaks oli seal ka juba kavandatud muuseumitoa avamine, mis piirkonna elu-olu tutvustas ja kui mõelda, et milline suurepärane vahend on ju mõis õpilasele, kui, kui õppevahend ja tihti see raamatus räägitud võib ununeda siis oma silmaga nähtav või käegakatsutav, see on see, mis kindlasti pikaks ajaks meelde jääb ja oma piirkonna ja oma kooli ja oma mõisatunnet kasvatab. Kus selle kõige kohta kõige paremini infot saaks? Saab ka leida üles internetist. Www punkt Viljandimaa punkt ee. Seal on maakonna kodulehekülg, aga saab ka Viljandi turismiinfokeskusest, kui sealt pärida, sealt öeldakse. Viljandi arenduskeskusest öeldakse. Nii, et see on nagu kõige lihtsam ja, ja meil ilmub ka ajalehtede ajalehes küljes. Et meil on väga suur see eelarve, ei ole, et teistes ajalehtedes ei jõua neid teateid hirmutada. Pärstis panime tähele, et on välja antud ka selline voldik, kuhu saab koguda selliseid noh, nagu orienteerumises öeldakse, kontrollpunkti jäljendeid, et oled selles paigas viibinud. See ongi see, et saad mõisast, kas siis templimärgi võtta sinna ja, ja saad pärast uhkustada, et näe, mitu läbi käisin. Ja see ei ole ainult hukustamisega, et see on, meil on tehtud üks väike külastusmäng, mis oleks külastajal ka stiimuliks. Iga mõisa kohta oleme mõelnud välja ühe tunnust detaili. Näiteks Kärstna mõisal tuleb meelde nende suur ballisaali aken või suislepad on Suislepa õunast jäljend. Sellise kujuga on tehtud ka igal originaaltempel. Ja see originaaltempel lüüakse külastaja, kui ta mõisa külastanud. Tal on kaasas väikene leht, voldik, kus peal on kõik teised mõisad ka ja ja nende mõisate pildid, sellise voldiku ta saab esimesel Esimeses külastatavast mõisast on sinna templeid kogunud vähemalt kaheksa läbi käinud. Siis ta osaleb juba loosimisel ja loosimisel on võimalik võita tasuta pilet. Onu Vanja etendusele, mida Ugala teater pakub. Ja see toimub Olustvere lossis. Aitäh Urmas Tuuleveski selle jutuajamise eest ja kena informatsiooni eest, nii et kõige täpsem lugu selle sündmuse kohta on võimalik leida internetileheküljelt. Ei tule koju, ei tule koju, ta tahab sulle, suund on või et ta tule koju, tahad, tule koju, ei, tahab sull, suudan ta, tule koju, ta tule koju, ei taha sulle suud anda. Viiruslik nati neli-viis korda järjest, ilusti kenasti neli-viis korda järjest ei, on tänapäeval Ongi nii nagu mehed saunas rääkisid. Tänapäeva ongi nii, mehed saunas rääkisid täna öösel jälle mure, pidin ära saatma kuure, täna öösel jälle luure, pidin ära saatma kuure, nii ilusti, kenasti neli-viis korda järjest ilusti last oli neli-viis korda järjest, nii hommikul kui nägin kägu, ta polnud põrmugi omane kui hommikul, kui nägin käegu põrmugi oma näe. Ja kui kallistasid, kaske teda hoida oli raske ja kui kallis tasid kasse täna hoida oli raske, ilusti kenasti neli-viis korda järjest ja kui suudlesid veel mulda, naerdi kaegus, otsisid kulda. Ja kui surume tiival mulda, naerdi kaevus Rootsil kulda ilusti kenasti neli-viis korda järjersti, elame maailmas, vahvas rõõmus tahtu ristirahvas, elame maailmas, rahvas, rõõmusta ju, ristirahvas algavad turistisõjad, sinna kaovad tütrepojad, algavatuur ristis, jaksin, kaovad tütretooja, kas nüüd hirmu alustada või siis armu ilustada, kas nüüd hirmu alustada või armuilustada, käivitage lusti, rattad, kõik tõmbab ühte patta, käivitaagem lusti, rattad tõmbaaristavata, meele, rahutu tuse tõestus silmis süttis. Mida see meile, Raavutuse tõestus sellised testida, kes kokaiini koorega, kes kärbseseeni soolaga, kokaiini, koorega kärbseseeni soolaga, aga neile, kel veel pere, käige õllesummer reele, aga neile, kellele käia õllesummerile. Hiir hüppas ja kass kargas, vana karu lõi. Palga järje teedee laps 50 neli-viis korda järve. Kui elamus on suremus, siis suremus on elamus. Kui elav ohus on suremus, siis suremus on m. Kuritegevuse heategevus, hea, hea regevuse kuritegevuse, musta surma saba valge surma taga, valge surma saba musta surma taga, musta surma saba valge surma taga, valge surma sabamusla surma taga, kõrvad suus ja jalad taskus, rahva Sistus, rahvas, kõrvad suus ja taskus rahvatestus rahva Tastus, sokid, lõuapaelaga, nokamüts peas, naelaga sokilauapaelaga jal nokki, müts peas, naelaga eemal paistab mahetoidu, kus ka elab lohemadu eemalt aita maheloodocus elav lohemaa valget allveelaeva, et saaks sukel Duda taeva oota palge allveelaeva sukelduda taevalusti kenasti neli-viis korda järjest, ilusasti neli-viis korda kärjesti, aga maailmamuusikas on üks muu ilma maasikas, aga maailma muusika on üks muu Ilvamasiga haudu puudu, haudu, jõu puudu, haudu, juubuudu. Siseridu ja ridu ja piserda Haiti territoojaatidele laupäeval. Trooja aegruum on kõveraeg on kõverlaul, saab otsa seal põnev ruum kõõle, aeg on otsas. Tulime värstist tulema teadmisega, et on vaja metsa leida üles üks kuju, Lembitu kuju, jäme, leidsime. Kultuurimaja. Tuuri maja on nüüd sügaval metsas. Nii võib öelda. Me tulime Pärsti mõisast umbes kolm kilomeetrit ja, ja oleme nüüd tõepoolest sisuliselt keset metsa. Me olime siin kahekesi ots žanräkuga. Aga siin on veel ka keegi kodanik Lembitu, tõsi küll. Elusuuruses Lehola Lembitu, Vaide, Lembitu kuju ja me oleme tegelikult sellise koha peal, millega seonduvad sündmust kirjeldatakse lastele juba kõige nende esimeses ajaloo, kus, kus tehakse selline üldine ülevaade Eestiga seonduvatest ajaloosündmustest. Lisaks Lembitu kujule on siin veel ka lipuvarras ja ühed kabeli parem, et see on see, mis esmapilgul silma jääb. Aga kõigepealt sellest kohast. Kui öelda vikerraadiokuulajale madisepäeva lahing, siis peaks olema ka kuulajale enam-vähem kõik selge, millise paigaga on tegu. Eriti, kui me mainisime eska. Kodanik Lembitu istub siinsamas. Jah, me oleme Pärsti Vastemõisa vahel veel täpsemalt ratama vana mõisa vahel, see paik ongi lükkamoroini küngas keset suhteliselt metsast ala. Aga noh, siinsamas lähedal on kohe talud, külad, põllud, et päris sügaval metsas Myolest esialgu mõtlesin, et hakkad justkui kirjeldama loha linnust, see on tõesti nüüdseks päris keset metsa. Tulge keset metsa, siis tuleb meelde esimese hooga ilmselt oioloogilisel luha vere sest seal on tõepoolest mets ringiratast ja ega see siin kaugele ei olegi. See on siis jah, ristikabeli aseme Risti kabelit on rahvapärimus seostanud kogu aeg madisepäeval lahinguga mis löödi siinsamas lähistel, kus täpselt ei ole kahjuks teada ja küllap see jääbki vane võrratinglikuks. Sest Neid lahingupaiku, mille identifitseerimine tänapäeva maastikus on kahjuks võimatu, neid on teisigi. Aga siin mitte kaugel. Ja seetõttu on mitmeid siinseid mälestisi alati seostatud selle lahingu, küll modi kolmeid, küll tammemäge siin lähedal. Lembit ouabynkkaks sellele põhjendalt vastu vaielda, nimelt komme nõudis sõda sõjas hukkunu surnukeha tuuakse kodukanti tagasi ja see oli juba teda maetakse nagu kord ja kohus. Ehk oma esivanemate kõrvale, eriti kui inimene saab hukka mitte kaugel maal sõjaretkel, vaid kaitstes omaenda kodukanti selgelt seda lihtsam oli tagantjärgi langenutega talitada nagu kord ja kohus. Arheoloogilised uurimistööd, mida on siinkandis korraldatud, selge, et need paigad on loomulikult pakkunud põnevust arheoloogide laoloolastele juba pikemat aega. Ka kaevamised on kinnitanud, et ka sedasama madi kivikalme küllap tavaline külakalmed ja ka Tammemägi vaevalt need Lembitu aud olla saab, kuigi. 1217, aga miks mitte, et see on ka mõni aeg tagasi pandud, siis kivist Lembitu, kui nüüd seda Lembitut vaadata, kelle käelabad on kõvasti suuremad, kui ta pea ise mõelda, et, et noh, nii tal pidigi minema. Aga mulle isiklikult on Lembit töötanud küll tunduvalt intelligentsemad riigimehe, mitte üksnes lihtsakoelise sõjamehe mulje, aga siin ta jah, on pigem midagi Kaleva laudilist, aga võib-olla on skulptor oli korraga kaks suurkuju meeles mõlkunud ja neist on tekkinud mingisugune omapärane segu. Pelise kabelanud võiks öelda teatamata Vaarik Viru-Nigula, Sõja-Maarja Kabelile just nimelt selle tõttu, et mõlemat on seostatud lahinguga suure ja tähtsa ja väga verise lahinguga ja mõlema puhul see seos on osutunud väga hapraks, et noh, viisakalt öeldes küsitavaks. Muidugi pole välistatud, et Risti kabel võidi püstitada tõepoolest algsel kujul, tähistamaks ristisõdijate suurt võitu vastavaliste paganate üle. See ei ole võimatu, praegune kabel küll, nii nagu ta siin olemas on välja kaevatud ja konserveeritud kujul. Kena näide sellest, kuidas tulebki toimetada. Kabeli põhiplaan on ilusti loetav. Konserveerimistööd, mis on tehtud, on osutunud ajale igati vastupidavaks, noh siit-sealt on küll mõni kivitükk pudenenud, aga tervikuna vabastatud nöörid on ilusti kaetud ja ei näita mingeid ohtlikke lagunemise märke. Ja tegemist on 15. sajandi ehitisega. Ta on uuritud ja võrreldud teiste samaaegsete ehitistega. Dateering on laias laastus vettpidav huvitav selle poolest, et tast on ikkagi nii palju kõrgeim ja nimelt miks tõesti vähe järgi on järg endast vähe samal põhjusel, mis teistes kabelitesse nimelt ka see paik, olles ilmselt mingit pidi oluline vist veel enne ristiusku ja olles pühitsetud paik katoliku aegadel. Ta säilitas maagilise paiga tähendusega reformatsioonijärgsel ajastul. Ja loomulikult käis ta närvidele luterliku kirikuõpetajatele, kes ei suutnud hoida silmapeol kõigil neil toimetustel, mida talurahvas taolistes paikades tavatses teha. Siin oli peamine koondumise päev, teine mai aga käidi ka muudel aegadel ja kabeli varemetes süüdati lõke ja osuti ohverdama ehk pilduma tulla mitmesuguseid esemeid, soodusi aineid ju vastavalt sellele, millist õnne taheti endale tekitada. Kuna tegemist oli kõike muud kui korrakohastada kiriklike toimingutega, vaid pigem nihukese huvitava seguga mitmesugustest erinevatest arusaamadest uskuma otsast, mida praegu tagantjärgi ehme harutame põnevuse huviga, kuidas me esivanemad maailma asju nägid ja kuidas nad issanda jumala ja tema teha olete inglite ja kõige muuga. Nii-öelda taevaste vägedega lõid suhte torendasid aga omal ajal see kõik oli nõidumine, ketserlus ja muud kurjad sõnad. Ja ka Risti kabelis on teada, et tema varemed lammutati käsu korras. 1777 oli käsk tõmmata varemed maani maha ja sööd siinseid. Käia rahvast laiali peletama. Ehk teisisõnu see kabel, nagu enamik teisi keskaegse testi kabeleid valmistas kirik härradele pikemat aega peavalu ehk selle vastu tuli sõna otseses mõttes füüsiliselt võidelda ja sestap lõpuks mao lõutigi. Aga see ei olla teps mitte veel tähendanud lõplikku võitu. Ka 19.-st sajandist on kindlad ülestähendused, et rahvas käis ikka siinselt samas ja ikka toimetas oma toimetamisi. Niimoodi on ta ühest küljest arhitektuurimälestis ehitusmälestis sest kõrgest arhitektuurist on raske rääkida. Puhas ajaloomälestis just nimelt kõik need muutuvad sisud ja samas mitmed mõttelised seosed ehk mida see paikkond tähendanud siinsetele inimestele läbi aegade ja sellis paikades tasub käia, sest kabeliasemeid, kus kõik oleks nähtav, katsutav neid paganama vähe. Ja Viljandimaa mälestusnimekirja vaates tundub, et oi, et siin on kabeli rodu, aga paraku enamik nendest tabelitest, mis seal figureerivad, need on mõisnike matusekabelit või nende matusetabelite varemed ja ehtsaid keskaegseid kabeleid. Ehk nii-öelda päike, kirikuid, neid on kogu eesti peole säilinud väga-väga vähe ja suuremal kujul, kui see siin ongi tegelikult ju ainult saha kabel Tallinna külje all ja Maarja kabel Viru-Nigula külje all. Et risti on kahtlemata üks kõige arusaadaval kujul säilitatud eksponeeritud keskkonnakabel Eestis üldse ja kuna neid põhjusi, miks siia tulla ja neid mõtteid, mida siin mõelda, on õige mitmesuguseid, siis tasub sõita nüüd kilomeetreid kruusateed ja käia siin ära. See paik on, nagu me siin mitmel korral oleme juba öelnud üsnagi varjulises kohas, tõsi küll, päris kruusatee ääres, aga ega naljalt suuremate teede pealt siia midagi erilist ei juhata, küll aga siinkohal peal on, on olemas korralik A4 formaadis seletus eestikeelne sellest milline oli selle piirkonna lugu seoses ristiusuga. Tõsi küll, mulle tundub, et teine a4, mis siin sildil ka on siit võib lugeda peol kir rahvalt pärimusristikabeli kohta, ehk siis nagu natuke teist poolt vaadates. Teisest küljest vaadates selle selle kabeli loole, see on siin kõik kenasti korralikult olemas tasub ainult kohale tulla ja vaadata. Ja, ja tegelikult on tõesti selles mõttes unikaalne koht, et on ju teisigi kohti maailmas ja Eestis, kus ühes paigas on meenutatud mälestatud erinevaid sündmusi, mis teineteisele sageli risti vastukäivad näiteks ka Eestis on olnud jutud, et tuleks püstitada mälestusmärke teises maailmasõjas hukkunutele sõltumata siis nende poolest või siis esimeses maailmasõjas ja siingi tegelikult ju esindatud ühe ja sama sündmuse kaks poolt kui niimoodi jämedalt nii-öelda, aga siin ei ole pandud küll mälestusmärki muistses vabadussõjas hukkunud eesti ja saksa sõduritele. See vist ei tuleks ka kõne alla ja see oleks natukene liiga kummaline, aga igal juhul paik on kaunis ja siin tõepoolest tasub olla natukene istuda ja mõelda on singa puust lipuvarras, milliseid eriti tihti Eestis ei kohta. Kui on teil lipp kaasas, siis tõmmake tõmmake vardasse ja tunnete ennast, kas just Lehola Lembitu, aga igal juhul saate ehk osa sellest muistsest ajast ja muistsest hõngust, mis siin kunagi heljus, nii et kui tulete Suure-Jaani piirkonda, kui te sealtpoolt lähenete, siis võtke ka see koht endale, et ja loomulikult võib siia tulla ka siis, kui olete Viljandi tuuri peal. Ja ongi tänane ekskursi Viljandimaal läbit. Võtke aga auto või veel parem jalgrattad ja telk ning minge Viljandimaale, mõisaid kaevab ja lugupeetud linnainimene härra toitu kodulähedasest supermarketist kaasa võtta. Eestis on veel olemas küll ja küll suurepäraseid maapoode, kus kõike head ja paremat võtta on. Kultuurimaja suleb aga tänaseks uksed Ott Sandraku. Tarmo Tiisler tegelevad nüüd nädala jooksul majapidamistöödega ja tervitavad teid taas täpselt nädala pärast. Laupäeval kell 10 15 kuulmiseni.