Maja tere lugupeetud rännuhuvilised kultuurimaja fuajees tervitavad teid taas žanräkke Tarmo Tiisler. Inimeste elu ja suhtumist mõjutavad paljuski arvamused. Üks neist on selline, et Eestis on väga mitmeid jutumärkidesse veada kohti. Vigu on erinevaid. Näiteks Kunda linna puhul arvatakse, et eks see üks tolmune vaid kole ja seepärast oleks mõist lihtsalt kaarega mööda käia. Kultuurimajja rahvas arvab aga teisiti ja seab sammud otse Kundasse sisse. Enne Kundat peatama väga kohas nimega Viru-Nigula, et miks seada? Esiteks jääb see Kunda tee peale ja teiseks, et sealt võib leida palju põnevat ja huvitavat. Meie tänane kurss algab aga päris uue maanteeservalt ja kohast, millest enamik teist tavaliselt 100-ga mööda. Vikerraadio kultuurimaja asuvad Tallinn-Narva maanteel. Kuna me asume suure trassi ääres, siis loodetavasti raadiokuulaja vabandab kui aeg-ajalt ja mitte sugugi harva kostab meie eetrisse ka automürinat. Pluss Eestist Venemaale on teatavasti üsna intensiivne. Aga Me asume punktist nimega kõrkküla. See on administratiivselt Ida-Virumaal ja tegelikult üks paremaid kohti vaatamiseks merele ülevalt alla ei vaata alla, otse mitte pankrannikult, aga, aga veidi kaugemalt, merest mereni, umbes 300 400 meetrit, 300 400 meetrit. Aga me ei ole siin ainult vaate pärast, vaid ühe risti pärast risti pärast, mis eriti rist enam välja ei näe, kuna tal on ära üks haru. Ehk siis kõrkküla ja külad Ado Andreist Seda kiviristi, kes seal nõin, vaadakad äral seni 10. seisab, kuigi tahaks loota, et ta seisab veel teist senikaua. Sest üldse ime, et saistes Eesti ühe kõige liialdama maantee ja kõige kurikuulsama sõjade perve peal. Et ta ei ole üldse tänaseni olla seal. On küll läinud, aga see lava on olnud nii kaua läinud, kui selle risti vastu tuntud teaduslikku huvi, ehk teisisõnu, 19. sajandil seda loba enam ei olnud. Millal see rist püstitati, püstitati on 16. sajandi lõpus peole neljandat veebruarit 1590 sest siis juhtus see, mille mälestuseks see rist püstitati, et siin Samost toimunud ootamatus lahingus löödi maha mees keda rist nimetab õilsaks. Joob mehiseks ja mehel nimeks fossiilid roslaadi. Ja lunastada kõrkküla risti teotaksega üsna õigustatult Rosloodini ristina. Ta ei ole see moetada, ilmselt see on pandud. Tema hukkumise mälestuseks ilmselt. Löödi maha ja kes oli Vassili roslaadin ja kestas maha lõid. Nõukaaegses kirjanduses oli selle ristikoht tavaliselt mõni märg ikka ja siin hukkus vene bojaar Vassili roslaadi. Kuidas hukkus õieti tavaliselt mainimata? Tagantjärgi muidugi üsna mõistetavatel põhjustel ja nimelt fossiilirest loodil sõdis valel poolel tema kuulus nende vene inimeste hulka, keda tollal teoti lääne pool dissidentide. Sama terminit kasutatigi, sest meenutagem mõni aeg varem oli Venemaa elanud üle. Bridži nõudlused ehk sisuliselt pöörase terrori, et mitte öelda koduse loigina ja loomulikult paljud pidasid targemaks pageda ennem kui hilja ja kuhu toetaks peamiselt naabrite juurde poolakate rootslaste aladele ja voodimehed, sõjamehed, selge see, et mida nad võõral maal tegid, eks jätkasid oma kutsetööd, ehk astusid lihtsalt Rootsi kuningalt või Poola kuninga teenistusse, ütleme nii, et tegutsesid vastavalt võimetele täpselt ja nad on Vassili Rosloodin, kes sõdis Truuvisti Rootsi poolel ja nimelt vot 590 tagsi uuesti sõjaks, tähendab, Venemaa ründas uuesti Rootsit, sest plussa vaherahu, millega lõppes Liivi sõda sellel rindel, seda küll paar korda pikendati, siis sai aeg jälle ümber ja alustati. Uuesti läks Venemaale Jon. Rahu see, et jaanilinn kabrio Jamburi, need kõik vaherohuga rootslase kätte ja samuti loodeti Narvat tagasi võtta ja. Tõenäoliselt Rakveret, mis ole seal nendega olnud et sõjategevus läks talve lahti, nii nagu see kombeks oli liiklusolud, lihtsamad ja rünnak rootslaste loogiale, kes ilmselt olid ka valmis, et venelane tuleb, see toimus siiski mõnevõrra ootama. Ja selles madinassis Rasloodin suguvendade käe läbi otsa. Õige ei olnud ta muidugi ainukene vene taustaga inimene, kes Rootsi poolel neis sõdades sõdis. Terve rida teisigi ja mitte kõik need mehed ei saanud õnnetult otsa. Paljudel oli järeltulevat sugugi ja sestap baltisakslaste seas kummaliste perekonnanimedega isikuid nagu näiteks paroonovit või arbuus, hobid ja nii edasi ja nii mõnedki neist oli tegelikult etniliselt mitte venelased, tatarlased ja näiteks hasariibaranov, kelleri, Kasari jõgi, oma nime sai tatarlanna, mis tatarlane ja KülloParbuusavidgijana saabki neid ja nii edasi, nii et neid suguseltsi oli päris palju, kes lihtsalt oma. Kodumo. Võimatute poliitiliste olude sunnil. Pidid valima paguluse ja sõdima omadel. Vastu ja seda viimast asjaolu ehk hiljem käsitletud Eba estoristlikult reetur Lusena, sestap jäeti lahti rääkimata, mis siin tegelikult juhtus ja kes selle Raslaudinis ikkagi maha lõi. Aga rist õnneks on seisnud ja risti peal kahe üle pealkirjad. Läänepoolsel küljel saksakeelne kiri idapoolsel küljel venekeelne kiri ja läänepoolsel selgete saksa tähtedega. Ehk siis ladina tähed ja teisel pool niux õige vanaaegses riftiga slaavi kirjas. Üsna raskesti defineeritav tekst. Läänepoolne tekst oli seni päris lihtsalt ootab, kuni ta täiena seisis, õnneks enda üleskirjutatud. Nüüdseks on säilinud ainult teksti alumine osa ja sellegi säilivus on aja küsimus, sest rist kahjuks pidevalt ajab kesta. Ajab kihti mõranemas. Vete nimeta vandaalide käe läbi või mõne veoauto või tankiabiga. Ei ole. Homojala pealt maha löödud, et asi Piirdunud üksnes tee poolse labaga viita ilmselt keegi on harjutanud täpset laskmist ja, või lihtsalt ramminud. Teda mingi sõiduriistaga pole ka võimatu, aga edasi kahjuks jah. Ilmastik teeb oma tööd ja ühte videole jal taolist asjaomast algsest paigast nihutada. Siia ta kuulub, siinse juhtus siia pandi uuema kombe kohaselt, sest alles 16-l sajandil. See mõte tähista mitte Ouda vaid tähistada sündmust. Ja. Ja sellest ajast on ju näiteid nii hõredalt. Patuasi oleks justkui liigutada, samas teistpidi patuasi on tal lasta siin ära laguneda. Läti valida on kahe heinakuhja vahel ei ole ükski parem kui teine. Mis tast lõpuks saab, kas ta teisaldatakse asendatakse koopiaga või lastakse tal rahulikult loomulikku surma surra, eks näis, aga seni, kuni ta seisab seni, kuni ta on veel vaadeldav seni, kuni ta on veel loetav, võidessefreeritav seni tulge vaadake risti. Tegelikult see on üks väheseid mälestusmärki üldse, mis on niivõrd suure tee lähedal seen. Ühest küljest hea, et hakka mööda sõitma. Silmateisest küljest, aga sellise tiheda liikluse kõrval see paratamatult annab hoogu sellele, et riste mureneks kiiremini, kui ta seda teeks, võib-olla veidi looduslikult varjulisemas kohas ja tegelikult oleme saadetes uurinud, et kuidas on üks või teine koht tähistatud siis kuna siin ei seisa kogu aeg Ott-Sander, eks siis möödakäija. Tõenäoliselt ei saa selle risti kohta teada mitte midagi, sest siin lihtsalt ei ole midagi selle kõrval, et mis see on, mis ajast pärit ja kasvõi väike abistav kirjatükk selle kohta, mis ristile kirjeldatud võiks ju olla lihtsalt rist, katkine rist, teht keset suurt maanteed maantee kõrval ja ei midagi juures. Eks ta vööriks seletus küll, miks nõuka ajal seletus tekkinud, see peaks olema selgem eelnevast seletusest, aga seda enam võiks nüüdsel ajal seda asja siin kohapeal lahti seletada. Eks anna mõtisklusainet mitte ainult Eesti, vaid ka Venemaa keerulisest ajaloost. Ja seisa siin kui sellesamase, segase ja verise ajastu tõsine tunnimees. Risti näeb ära lihtsalt Tallinna poolt tulles tuleb jälgida, millal hakkab pangapealselt meri paistma ja siinne vaade on kahtlemata üks Eesti uhkemaid vaateid ja mitte ainult Eestimaa, sest siit vanasti postis Soomemaalt nüüd paraku Venemaa ehk ja ilmaga, mis tänagi õnneks on, paistavad nii väike- kui suur tütarsaar ja nende vahelt taga veel suur sor kõrge graniitkalju, nagu ta meres kerkib ja ka vabal saari peaks silmapiiril loetav olema. Ja kui vaadata ida suunas, siis näeb merest kerkimas panka. Õige tõus hakkabki Purtse jõesooalasid ja niida tasapisi kerkibki siis Ontika poole aina kõrgemale. Ning kui levistada pilku üle Lüganuse sisema poole, sealgi jääb üht-teist silma. Mis kuulutab ette seda, et Ida-Virumaa siit algabki nimelt Kiviõli draakovnikud, uus ja vana. Uus teadupoolest kõrgem kunstmägi nii Eestis kui Baltimaades laiemalt ehk ikkagi 115 meetrit üle merepinna inimese kätetööd. Pool kõrgust muidugi pangavõrgus, aga peaaegu pool kõrgust, aga teine pool on jah, sinna üles kuhjata. Kiidame ka panoraami võimaldajaid nimelt on siia siitsamast ristist umbes 200 meetrit Tallinna pool tehtud selline kena tasku, nagu neid Euroopast. Palju ja meil veel üsna vähe on, aga mida meil üsnagi palju ja tihti ja eriti just viimasel ajal juurde tehakse, igal juhul siiagi ühte sellist planeeritakse Ninge. Lisaks selle suurepärase vaate vaatlemisele võiks ju sinna panna üles väikese sildikese esialgu võib-olla noolekesemis näiteks ristisuunas ja siis sildiga risti juurde mis annaks teada, mis lugu on seotud kõrkküla ristiga. Oli noor. Jutud risti juures räägitud, istusime autosse ja sõitsime veidi maad Tallinna poole ja siis keerasime Viru-Nigula peale. Vaatasime alevis veidi ringi ja seejärel leidsime üles ühed vahvad varemed. Seal jätkasime juttu. Kohas, millel nimeks Viru-Nigula ja seekord ei räägi me mitte ainult ühest konkreetsest ehitisest dist, vaid vaatame Viru-Nigula tervikuna, vaatame teda kui öelda kultuurinähtust. Me istume Viru-Nigulas keskusest umbes kilomeetri jagu kõrval. Oleme ühtedel varemetel tegemist Maarja kabeli varemete ka ja, ja tegelikult sellest on üsna vähe säilinud. Sama vähe, kui on säilinud müüre, on säilinud ka teavet selle kohta, kus see oli, see on teada. Aga miks see oli ja miks tema selline. See oli keskaegse kabeli kohta on siin säilinud tegelikult väga palju, Eestis on ainult üks keskkonnakabel, kus on säilinud rohkem saha kabel, mis on ikke katuse all. Aga kõikjal mujal on tegemist parimal juhul natukene maost välja ootavate vundamentidega ja enamike keskaegsete kabelite puhul ei ole isegi päris kindel, kus seal täpselt ikkagi asusid, ehk teisisõnu nende täpsed osuvaivad tuvastamata. Ja miks see nõnda läinud on, miks deodagi luterlikule ajastul kabeleid hävitama teavitades sihiteadlikult, kuna kirikuõpetajad ei jaksanud neid kõiki pidada oma valvsa silma all ja segastel aegadel kabeli varemed kui vanad traditsioonilised palvepaigad, sest enamik katoliku aegseid tabeleid ja püstitati veel reeglina juba muinasajast ehk oma usuaegadest pühadesse paikadesse. Ja sestap rahvas on harjunud seal käima ja ju toimetati seal oma tarkust mööda, nii nagu ennevanasti. Ja loomulikult ametlik luterlik kirik ei suutnud seda rõhtus ei seedida ega kontrollida ja jõle sellega võidelda ja nii neid kabeledzis lõhutud Te lammutati. Ja just nimelt nii, et sinna jääkski mitte midagi, olles ka selle kabeliga, on kirikuõpetajad näinud kurja vaeva ja see katki on küllap põhiliselt just nimelt tänu sellele, et härra lammutati, kuigi noh, rahvasuu räägib igasugu variante, kaasa arvatud ka see, et inglisMannale laeva pealt puruks lasknud arvestades omaaegseid sõjatehnilisi võimalusi, see väga tõenäoline tunda ja kabel, nii nagu ta siin meieni ulatanud lääneviil ja vundamendid kenasti. Tekketaust on tõepoolest väga salapärane ja selle kabeli ümber on punutud mitmesuguseid versioone ja nii rahvalikke legende kui teaduslik hüpoteese. Millegipärast on teda kiputud seostama suure lahinguga, mis löödi siin kuskil lähistel kas siis kohale või Sämi silla kandis 1268 vene vägede ja Liivimaavägede vahel lahing, mis mõlema poole kroonika kohaselt. Kas nende võiduga, aga kui vaadata, mõelda, siis küllap see suur ja verine lahing viiki jäi. Ja siinsamas lähedal see nende ei juhtunud, see juhtus mõnevõrra eemal, aga sellegipärast sellegipoolest. Seoseid on üritatud tekitada ja teine allikas nende seoste punumiseks on selle kabeli küllaltki haruldane põhiplaan. Nimelt põhiplaanilt on enam-vähem kreeka rist ehk sedalaadi põhiplaaniga on läbi aegade ehitatud õigeusu kirikuid ja sealt ilmselt ongi tekkinud mõte, et kas see äkki hoopis venelaste ehitatud. Kuigi kui rahulikult järele mõelda, siis on selgelt, see variant peaks lihtsalt välistama väga mitmel setel põhjusel. Ehk teisisõnu, katse seostada Sõja-Maarja kabeli varemeid nende põhiplaani järgi sellesamase kuulsusrikka ohvriterohke lahinguga. Et see on ikkagi kunstnike laest võetud seos. Ja arvestades ka kahe kiriku läbisaamist keskajal veel vähem tõenäosem, see kõik tundub. Ja kui vaadata selle kabeli säilinud lääneseina, siis ka see ei meenuta mitte üks raas õigeusu arhitektuuri. Ja kui aus olla, siis sedalaadi põhiplaaniga kabeleid ja suuremaid ja väiksemaid kirikuid, kuidas küll ja küll. Et see põhiplaaniline kokkulangevus on ilmselt puhas juhus. Aga mis puhuldan siia ehitatud ja miks on kabel kihelkonna kiriku lähedal? See loomulikult jääb painama, sest kui kabel oleks tükk maad eemal, selge, et siis nagu abikirikuna mõeldud, kui ta oleks mingisuguse erilise koha peal, siis võiks mõelda, et noh, selle paiga pesitsemiseks. Aga siin ta jääb tahes-tahtmata lahti. Ja üks võimalik oletus on muidugi see, et tegemist on Viru-Nigula kihelkonna kiriku esimese variandiga. Ehk lihtsalt, kui leiti, et on aeg ehitada suurem kirik 15. sajandil. Tänane Nigula kirik ehitati, et siis võimalik, et leiti, et paras koht uue ja uhkema jooks on väheke eemale, sest on teada, et kirikumõis oli kunagi siinsamas lähedal, aga koliti paarisaja aasta eest sinna, kus ta täna on. Et kas see kolinud äkki samamoodi ka kirik. Ehk milleks lõhkuda vana, kui võib ehitada uue kõrval eemale? Ja tegime enne siia kabeli juurde tulekut tiiruga Viru-Nigula südames selle praegu toimiva kiriku juures ja Viru-Nigula tegelikult on väga hea näide sellest, kuidas kõikvõimalikku huvitavat saab vaadata Ta üsnagi väiksel territooriumil, ehk siis kõik see, mis huvi pakub, on sisuliselt käe-jala juures. Viru-Nigula on kahtlemata üks stiilsemaid Eesti kihelkonnakeskuse ja üks rikkalikumaid. Nimelt peole kiriku, mis on kahtlemata Ta uhke keskaegse kindluskiriku nõidab ja kirikaia selle ümber, kus on üks paremaid valikuid ratasristide, selle juurest eestipärased, ratasristide, neid, kus ratta sees ei ole köit risti, vaid on midagi, mis moodustab kõõludest trumbi ja lisaks sellele, mis on ümber kirikuaia ehk korralik, taastatud vabadussõja monument ja samas teispool kirikuaeda. See oli hoopis kohalikule nõiale konglonnele püstitatud mälestuskivi või samas kõrval kirikumõis, kus töötab väga tore kodula muuseum. Kirikumõis on kahtlemata üks arhailise, muide Eestis säilinud pastor rottide, sealse mitte pastoraadihoone ise, vaid ka abihooned ja terve valik väga uhkeid ratas kaevusid. Kultuurilooliselt on Viru-Nigula kirikumõis ülioluline, see oli, töötas pikka aega õpetajana Masing õõdele Isab joomit toiduga tähendab ja sammu kõrvale veel vana kuulima vana vallamaja siis uuem kalmistu, mis nüüdseks on ka igatipidi ajalooline kalmistu või kui natukene kõndida kihelm keskselt välja ühele poole Vasta mõis, kus Kreutzwald muide oma pulmapeo maha pidas ka genotagasihoidlik Artuuri mälestis. Või kui jalutada vähe pikemalt üle Narva maantee, täpsemalt, kui minna Vana-Narva maanteed pidi olla padaorgu. Padaorg on kahtlemata üks Põhja-Eesti moonilisemaid paiku. Mägine nagu Lõuna-Eesti. Enne kui me pada jutuga jätkame, siis kiidame Viru-Nigula veel just nimelt sellepärast, et nagu oleme öelnud, vaatleme oma käikudel ka seda, kuidas inimene, kes siiakanti tulev, saab kõikvõimaliku muinsuse kohta infot ja Viru-Nigulas on see kõik südames kenasti stendi peale kirja pannud ehk natuke vananenud versioon, aga igal juhul parem kui mitte midagi. Siin on korralikud Viidotkur, oleksid võinud kiriku juures kirikus endas ilusad väljapanekud ja loomulikult muuseumis saab väga palju teada ja Viru-Nigula ja tema ümbruse ehk kihelkonna kohta on veel korralik raamat olemas. Velmutel Stroki raamat, mis on ilmunud maale sarjas kindlasti selle sarja üks paremaid põnevamaid. Ja nüüd siis lähme pada jutu juurde. Meie teeme oma raadiokäiku sedapidi, et räägime sellest, mida me näinud oleme, Padalt Me tulime läbi ja, ja kõigepealt olime ühe päris omapärase mõisahoone juures, täpsemalt selle juures, mis sellest mõisahoonest on järele jäänud. Ühelt poolt on säilinud nagu tagasihoidlikult selles mõttes, et ei ole mõisahoone selline, nagu me oleme harjunud nägema, kas siis Palmse või Sagadis taastat tujul, ilusana ja uhkena küll, aga varemed on säilinud väga hästi ja tegelikult on säilinud väga palju, lihtsalt. Ta ei ole enam eluline. Kui. Käia Viru-Nigulas kindlasti tuleb käia ka Padaorus ja varas ja mispärast, nagu öeldud, see kant on üks Eestimaa kõige rikkalikumaid kante ja kõige enam tõotavad kante igale varemeromantika austajale ja varemeid on see tõesti igast ajast, igast laudist ja Eesti mõisavaremete seas kindlasti ühed imposantsema terrastama. Varemed ongi pada mõisas kaitse alongisel varemetes hoone varemetes on ta juba seitsmeteistkümnendast aastast ehk segasel ajal põletati maha. Kusjuures tegemist olnud uhke lossiga. Projekteeriaks kuulus Peterburi arhitekt, seal ma laen ehk mitte mõni tagasihoidlik provintsimeister, vaid ikkagi pealinna aristokraatide tellimusel töötanud tuntud härrad ja ka varemetena tema teos pae loppilt. Ja seda enam, et varemed ise on, võiks öelda isegi ohtlikult romantilised, nad on kasvanud puid täispuud, kasvavad sees, puud kasvavad peol, kõik kokkuvõttes maaliline hoonele kasuks ei tulesammas pimestada. Omaaegsete ehituskvaliteeti suur osa krohvi on tänaseni veol, vaatamata sellele, et varsti juba 100 arstina katuseta ja see julgen oma jaburat kultuurilugu. Nimelt kuulus Pado ja kunagi ravila mõisnikule Peterson, Manteuffelil kuulus filantroop, kirjamees kes kirjutas eestlastele õpetlikke jutukesi ja sealsamas pada mõisas, seal tegeles tema veel teistsuguse hobiga, nimelt tema oli üks varasemaid lennundusentusiast Eestis juba poolteist sajandit tagasi. Ja nimelt pada mõisa keldris pani ta kokku lennumasinad ja sellega tehti katselend mõisa rõdult või terrassilt ilmselt siis lääne poole, kus on järsk astang. Ühe versiooni järgi olla ta üritanud lennata ise teise, realistlikum versiooni järgi pandi piloodiks toapoiss, kes peale seda, kui lennuk oli kogu loogika kohaselt prantsatanud pargi vahele sai edaspidi murtud konti tõttu. Vaatlesime neid varemeid mõtlesime ja ühel ajal ühte sama mõtet, et millisel kujul selliseid varemeid tuleks säilitada. Milles mõte, mõte selles, et nad ühtpidi on kasvanud väga vahvalt, metsikult võsasse, teistpidi just ennist arutasime. Osad puud on nagu nagu loomulikud puud, mis seal sees on juba vaatelt põlispuudeks võib nimetada, et need sinna sobivad, samas väljaspool müüre kasvav võsa meenutas just sellist hooldamata metsakuidas. Selliseid mõisahooneid ja üldse selliseid mälestisi peaks hoidma, sest probleem on ilmselt mitte ainult pada mõisaga, aga ka teiste kohtadega. Pada puhul on tegemist varenetega, mis ilmselt peakski jääma seisma varemetena arvestades, kui ammu Soone juba põles. Ja arvestades seda, et neil varemetel on oma esteetika, neil on oma võlu ja varemete ümbrust tegelikult kenasti hoolda toritad aga ilmselt Voremetendi koha pealt ei ole seni nagu selgemat otsust, mida nendega teha ja, ja selge, et taolise uhke vägevalt lossi vareme korrastamine ja tasemel eksponeerimine. Eks eraisikule ei käi üle jõu, seda enam, et ei ole loota, et kantud vaev kuidagipidi majanduslikus mõttes end kipuks ära tasuma. Aga taolistel juhtudel, kus taastamine ei ole mõeldav või see ei ole reaalselt plaanis miski takistab varemeid korrektselt puhastamaste konserveerima, st ja k pada lossi vareme puhul tasuks kindlasti see töö ette võtta. Iseasi on õhk, kuidas suhtuda sinna stiihiliselt kujunenud haljastusse. Sest ühest küljest see justkui annab romantilist värvija tunnet juurde, teisest küljest ilmselgelt soodustab ja kiirendab lagunemist. Küllap tuleb igal konkreetsel taolisel juhul täpselt läbi kaaluda, et mida raatsiks jätta, mida rootsikse, ehk teisisõnu üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata. Nii see puude mahavõtmine taolisel juhul käib selgelt, kui oleks plaanis hoone taastamine, siis loomulikult lageraie on see, millest tuleks alustada kuusi uurimisega. Aga varemetepargi puhul seal võiks teha erandeid, ehk teisisõnu jätta üht-teist sinna kasvanust, olles kasvõi näitamaks, kuidas aeg kulgeb, kuidas varemete vahele sirguvad nüüdseks juba põlispuudega. Ühest objektist räägime veel ja selle peale peab küll näpuga näitama. Pada vesiveski, käisime sedagi vaatamas, eemalt paistsid varemed sõna halvas mõttes, ehk siis kõik oli sisse langenud. Ei jäänud lihtsalt pilla-palla. Objekt on väärt, et teda hoida, kindlasti sinna uue vesiveski rajamine. Ma ei oska öelda, kas oluline on samas hoone säilitamine ju võiks olla, aga seal on lihtsalt lastud asja isevoolu teed nagu jõgi. Padaoru vesiveski oli kindlasti üks kauneimaid Põhja-Eesti vesiveskit komite. Kõige kenam ja kaitsealade võeti sellel kui mõisa peole varregi. Aga käsi käis tal kurvalt nimelt nuka lõpus kohalik mõjunud juba asus teda korrastama, aga siis hakkasid uued tuuled puhuma. Ja, ja mingis mõttes nii Pado mõisasüda kui ka vesiveski on näited sellest, kuidas reformid ei pruugi soodustada mälestiste säilimist. Ja nimelt vesiveski läks tagastamisele ühtepidi kõik jumala õige, ainult et seni, kuni teda tagastati seni, kuni tagasisaajad ühtlasi, mis ta teha sai, nii kukkus katus sisse ja niimoodi ta seal siis nüüd laguneb, võsastab sillad veel kuidagi kannavad, tamm on all, paisjärve pole. Ehk kogu see fantastiline paik, näeb lihtsalt Ale välja. Ja fantastiline on tõesti, sest padaorg see on ju muinasteadlase jooks, tõeline kullaauk ja eks arheoloogid olegi seal aastaid ja aastaid töötanud peamiselt Toomas Tamla juhendamisel on kaevatud ja kaevatud ja kaevatud on, mida kaevata, seal on kaks võimalused muinaslinnust lähestikku. Lisaks veel suur asulakoht, kalmed, terver, pada. Ja sellised olid meie kultuurimaja jutud. Viru-Nigulas ja Padaorus. Metsmee hind on mängu me. Tallen või Jel tõi ja väidab. Või? Või? Või? Või? Või? Või ei mõnd sama olla või? Mets Me mäng Talbassini ka see talle iial tõi. Ja maitsva me suht suht suht suht suht suht suht või või või või või või ei mõru. Metslane silindone mäng. Talvebaas ei ole, noh, kaas. Ta läks. Ja mäng, millega ta peab paika, saame. Lupsu. Ja siis sõitsime Viru-Nigulast edasi otse mere poole. Jõudsime linna, millel nimeks Kunda ja eestlaste silmise, mitte kõige parem aura. Meie saime natuke pilti selgemaks ja räägime teilegi. Maja nädume Kunda elektri jaama juures ja võitis öelda, tegemist on hüdroelektrijaamaga. Aga me räägime kõigepealt enne, kui sellest jaamast räägime Kundast veidi pikemalt. Mulle millegipärast tundub, aga ütlen ausalt, see on minu täiesti subjektiivne arvamused. Kundaga seostub Eesti inimesel tavaliselt selline tolm ja tuhk tulenevalt funda iseloomust ja, ja sellest, et ta oli ikkagi pikka aega kõige ehtsam tööstuslinn. Ometigi Kundasse tasub tulla, siin on palju vaadata ja siin näeb sellist, mida mujal Eestis ei näe. Kõigepealt juba Kundasse sisse sõites on sul silme ees niivõrd unikaalne vaade, et et sellest lausa ei saa, rääkimata jätta. Kunda on kindlasti Eesti üks kõige põnevamaid linnu ja nii kummaline, mis mõnele ei tundu, on ta kindlasti ka üks kõige suurema turismipotentsiaaliga. No Eestis üldse, sest nii on samuti väga tihedalt koos nimelt seda, mida mujal ei ole või kui ka mujal on seis tunduvalt oledamale vilets, samal kujul ja vaadata on siin tõesti jumala eest kõike alates kõige vanematest muinasmälestades lõpetades, olles nüüd juba eelmisel sajandil ehitatud tugev ja samas pilt tervikuna on siin üha paranenud, siis ka mõni aeg tagasi noh, kümmekond viis aastat tagasi siis Kunda muutus käidavaksja Külostavaks kohaks ennekõike kui šokiturismi sihtmärk. Ehk käidi vaatamas seda keskkonda eirava tsemenditööstus. Elol siin tolmutas ja tundus, mis paljudele, et ega sellega kõik piirdubki, et peole taolise õudsa vaatepildi ja tsemenditolmu maitse suus, et ega siin justkui palju muud polegi haava risti vastupidi. Ja eks ilmselt juba tollal käinud täheldasid, et siinsed vanadvabriku varemed, see on kindlasti koond kokku otse Eesti kõige suurejoonelisem industriaalarhitektuuri varemete kogu ja praegune teha seda on tegelikult neljas Kunda tsemendivabrik, seal neil on veel kolm, mis on põhiliselt varemetes, aga mitte ainult, sest varemetes on aegunud tööstushooned ennekõike, aga mitmed muud ehitsemis kerkisid paralleelselt tootmishoonetega ehk siis küll tööliselamud poissmeeste barakid, direktori küllakontor ja nii edasi mõttes neid hoonedele seinast seina vastavalt oma otstarbele ja väljaehitamise viisile. Need on kõik kenasti, olles ja moodustavad kõik vägagi huvitava koosluse, ennekõike tänu sellele, et kogu ansambel paikneb looduslikult fantastilisest kohas. Kanjon on kahtlemata Eesti kõige võimsam omataoliste seas, arvestama nii-öelda pikkus, laius, sügavus ei ole talle teist kõrvale panna. Ja kuigi siin puudub vägev kosk nagu mõnel teisel põhjaeestijõel, ava seest veskitammi veel ei kohise vett mitte vähe. Nagu on kuulda kõrval olevalt pildid ja tegelikult Kundaga seoses tuleb välja ka ilmselt üks Eesti inimese väike arvamus, et kõik, mis on seotud tööstusega sellega assotsieerub ennekõike selline mõiste nagu pooletariaat ja poletäriaate assotsieerub eesti inimesele teadagi millise värvi ja millise mõistega ometigi see on täpselt samasugune osa ajaloost ja seda eirata, seda kuidagi halvemaks või, või hullemaks pidada ei ole mingit põhjust, see lihtsalt on selline ja sellisena tuleb seda piirkonda ja, ja sellisena tuleb seda kanti võtta, see on kübeke eestimaast. Seda kindlasti ja Kunda on just nimelt olnud alati eesti linn mõttes, teda ei saa pidada mingil moel nii-öelda kunstlikult tekkinud võõrkehaks Eesti pinnal, aga paraku näiteks Sillamäe siinsamas lähedal Kunda on seda läbi ja lõhkeske linna läbi aegade ja on seda kindlasti ka jätkuvasti täna ja linna pihta öeldud, see paraneb siin aasta-aastalt, sest praegune linnavõim on võtnud asja väga tõsiselt ja heakorratööd mitte ei ole plaanis. Ma nüüd juba käivad ja ennekõike just park jõe ääres kanjon, trepistikud, et oleks võimalik liigelda selles avaras maastikus ja loomulikult kõik see, mis on tekkinud väärne otse sadama juures seal uhked laias klaasi kõrval tunda. Laadaplats ehk Paikus toimuvad igasugused üritused eesotsas Kunda päevadega ja selle aegs suve merepäevad, need on ühtlasi ka vanaviisi peetav sõbralaat ehk selgulaat, nii nagu neid Soome saarlastega ühes peeti ja seda on juba mahu rannas siinsamas lähedal korra katsetatud ja nüüd tuleb sedapuhku Kunda, et juuli keskpaiku hoidke silmad kõrvad lahti, see on kindlasti vahva väärikuse, üritas sadamasse, muutub siis Kunda sadam, järgmine aasta on ta 200 aasta juubel sel aastal 10 aastat nii-öelda taas tegutsemist, kui asjad hästi edenevad, siis mine tea, täitub äkki seegi lootust, hakkab siit käima Soome paralleelne konkureeriv laevaühendus, ehk siis lisaks Tallinna Helsingi liinile vastu Kunda Kotka liit. Sellest on juttu olnud ja mitte ainult juttu, vaid seda on üsna tõsiselt arutatud, nii et neisse, eks iga asi omal ajal. No mis sadamasse muutub siis, sadamapiirkond on kahtlemata Kunda üks omanäolisemaid piirkond ja sadamat nüüdselt siis nii-öelda sadama eeslinna, tuntakse nime all lontama lontava see tuleneb algsest pool naljaga pandud imelist laike. London, kus asub Kunda, Kunda linn, Siber ja Londoni vahel kõlab suuresti jumala õieti, aga kõlab ka kohalikus topograafiasse väga täpselt. Ehk siis väike Londoni Valontava sadam ja Kunda mõisa moonaküla nimega Siberi küla linnast otse lõuna poolsamo Siberi küla, kust on pärit ka Kunda kohest kõige parem jäädvustaja populariseerida ja läbi aja Eesti üks vaieldamatult andekamaid lastekirjanik Jüri Parijõgi, kes sealsamas Siberi külas sündis ja tsemendivabrikust kirjutas terve hulga väga häid lugusid, mis mõjuvad täiesti värskelt ja Ka tänapäeval mida hakata pihta sellise ütleme tööliskvartaliga või tööliste Barakidega, mis su Kundas täiesti olemas ja, ja, ja mida saaks ka pakkuda huvilisele just nimelt sellisel kujul välja, sest inimene näeb ikkagi midagi sellist, mida teistes kohtades naljalt ei kohta. Eks hulk hooneid on loomulikult varemed, hulk hoonena tühjad, sest üks arhitekt kunagi ristis Kunda üsna tabavalt põgenevaks linnaks, sest kogu sellel tolmuajastul nii-öelda mõne minuti pärast hakkas suus vaikselt krigisema ja sel ajal, kui õunu tuli koorida juskui pähkleid enne kui sa nüüd sööma hakata neil aegadel loomulikult tasapisi kõik üritasid kolida vabrikust kaugemale, ehk elada sellest epitsentrist teemal ja liiga ehitate ikk aina kaugemale ja kaugemale ja see vana ajalooline keskus otsevabriku külje all see tahes tahtmata ei osaliselt tühjaks ja on seda osalt ka tänaseni, aga seal paikneb rida pigem markantsemaid ehitisi. Kas vana vaksali raudtee kahjuks enam ei toimi või kirik ilus, omapärane geno, väike kirik, mille tornikell muide ei ole mitte tornis, vaid torni küljes väljastpoolt või siis uhke torniga Victori hoone, kus nüüdsel ajal tegutseb Kunda muuseum vähemaid, koha muuseum Eestis väga huvitavate väljapanekutega ja väga toreda juhatajaga proua raju, kes on Kunda nii-öelda elav entsüklopeedia, kui kasutada seda tuntud fraasi, kes teab siin ja siit ümberkaudu absoluutselt kõigest kõike ja on seal alati valmis huvilistele ükskõik kui pikalt pajatama, peaasi et ja samas kõrval on teisigi vahvaid hooneid ja küllap nüüd, mil tolm enam ei nokkis ta siis tasapisi see vana ajalooline keskus, küll ta järk-järgult Regenereerumisest loodus tühja kohta ei salli ja kui inimene selle tühja koha selle tolmutamisega tekitas. Nüüd, kus inimene on omakorda omast lollusest üle jagu saanud, küllap ka Kunda kesklinn tasapisi võtab jälle sama väärika näo kui siis, kui ta ehitati. Sest ehitati sein päris suurte rahadega tegemist oli kapitaalse investeeringuga, see oli suure vene kolmas ja mingil hetkel üldse suurim tsemenditootja. Ja kes siin ehitada Eestimaa kõige tol ajal rikkamad mehed, kuulus suka Anton, nagu ta kohapeal taheti, ehk siis parandusi Roordesse fantoom, kellele kuulus Kunda mõis ja selle juures suured metsad omal ajal peamiselt käiski läbi oma metsaäri nagu nüüdsel ajal, aga konsoolil tekkis hoopis põnevam mõtte ja nimelt, et siinse Merle põhjal on võimalik hakata tootma moodsat ehitusmaterjali tsementi ja sellega sellega Sibichtocati, kasutades ära sadamavõimalust. Ja lisaks sellele jõgi pakkus loomulikult veel energiavõimalused ja siin veejõu, mille Kohilas parasjagu seisame, räägime, see on mitte niisama. Üks mitmetest loits on Eesti vanim, Eesti esimene 893. Tere Rakvere linn, samal ajal oma elektrisiit ja muidugi tänu samale tsemendivabrikule saime me ka Kunda kultuuri. Oleks seal kaevama hakatud. Puhtpraktilistel kaalutlustel oleks tõenäoliselt niipea lammasmäel Sotatud keskmise kiviaja asula õelustele. Ja selle vaiba järgi sai Me soliitiline kultuur oma nime lammasmägi. Ta ei ole Kundas sees loomete Kundast, lõunapooli, Kunda mõiski, aga kes Kundas tuleb kindlasti lameda veo, kui ei käi ka neis kohtades ära, sest varemete sõbraks Kunda mõis oma võimsate monumentaalsete ehitiste ja nende varemetega on vaieldamatult vahva vaatepilt ja lammasmägi ka see ei ole mitte koht, kus on kunagi midagi leitud. Tänase seisuga ei saa arugi, mis seal nüüd õieti on või oli. Vastupidi, see on küllalt ilmekas Jomati auraga paik, kus võib mõtiskleda meie eriti varase ajaloo üle ja loomulikult mõlemat kätt Kundast ühele poole Toolse linnuse varemed, millele Kundas seest avanevad mitmed eriti vahvad vaatel. Vahva on teil ka kohapeal, eriti pronkskaldal ja kukerpallimäel. Siin on taoline vahvad oponüümikat ja teisele poole, kui lõikuda lontavast edasi letipea neeme poole. Seal ootab ees Ehal kivi. Eesti suurim. Käia kui palju vaadata, kui palju ja, ja mina ütlen ausalt. Mina loodetavasti sain ühest oma eelarvamustest jagu nimelt eelarvamustest. Just selles suhtes, et Kunda on tolmune linn, koledad tolmune, midagi õhku, moos, juust, õhk on puhas. Selline oli meie, Kunda jutt tänasesse kultuurimajja. Ja ongi meie seekordne Põhja-Eesti Ekskurss läbi vaid žanreke. Tarmo Tiisler ütlevad kultuurimaja trepil kuulajatele hüvasti, hakkavad valmistuma juba järgmiseks rännakuks. See algab järgmisel laupäeval kell 10 15, tulge meiega kaasa. Praegu kuulmiseni.