Ma aga on Veel pra. No. See. Mu. Ilusa. Unelma. Ja ei saa, kujutle edasi oma maailma. Ma praegu ka nüüd on ka teel Ka on see Veel pra. Tere täna jutustan teile muinasjutu lumivalgeke seest ja seitsmest pöialpoisist. See muinasjutt saatis Eesti ühe esitenori ja südametemurdja tervet elu. Nukuteater, mille see mees muinasjuttude tiivul rajas, oli tema jaoks tähtsam kui suur lava ja üldse muu maailm. Harri vasar läks talvisele pööripäeval muinasjutumaale. Tänane saade Raadio kahe tavastiilist nii erinev on pühendatud talle. Niisiis lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. See lugu juhtus ammu-ammu. Ühel külmal talveööl tuli kusagil kauges lossis ilmale printsess, kellele tema kuningannast ema pani nimeks lumivalgeke, sest tema nahk oli valge, kui lumi. Aastad läksid lumivalgekese sai kena ja armas tüdruk, kes võitis oma lahkusega kõigi inimeste ja loomade südamed. Ühel päeval jäi kuninganna lumivalgekese ema haigeks ja suri pärast leinaabiellus kuningas uuesti. Tema uus naine oli küll väga ilus, aga kade ja kuri võõrasema sundis lumivalgekese räbalais kandma ja rasket tööd tegema. Lumivalgeke ei kurtnud selle üle. Kuninganna alustas oma päevi sellest, et küsis peeglilt peeglike peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal. Ja peegel tunnistas vaguralt kuninganna kauneimaks. Kuninganna naeratas seepeale kõrgilt. Aastate jooksul kasvas lumivalgeke nii imekauniks neiuks, et isegi närused riideräbalad ei saanud enam tema ilu rikkuda. Lumivalgeke ei tulnud selle pealegi, kui kade on võõrasema tema peale. Ta tegi oma töid ning unistas üksnes oma ettepäevast, mil otsata tööd lõpevad ja unelmate prints valge ratsu seljas jõuab tema juurde. Ühel hommikul ammutas lumivalgeke kaevust vett ja tuvid sosistasid talle. See on võlukaev. Lumivalgeke vaatas kaevu ja sosistas. Ma soovin, et minu printsi jõuaks kohale. Samal hetkel oli prints lumivalgekese kõrval ja palus tema kätt lumivalgeke vastas ja, ning prints tuli nüüd iga päev tema juurde, et rääkida nende ühisest kaunist tulevikust. Ilusaid kestis, kuni kuninganna nägi aknast unelmate printsi. Ta tormas võlgu peegli juurde ja küsis. Peeglike peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal. Peeglike vastas ausalt, tal huuled punased kui veri ja juuksed ööna mustad nahk, valge nagu langev lumi. Nimeks lumivalgeke, on tal kuninganna raevus. Ta kamandas õukonnakütti enda juurde ja teatas, et tal on lumivalgeke, sest nüüd kõrini olgu metsa viidud, tapetud ning tema südalaekas kuningannale toodud. Kui kütt kutsus lumivalgekese metsa, oli sellel hea meel lõpuks ometi puhkus kurnavates töödest. Et kuningannat puhkuse eest tänada, korjas lumivalgeke talle lilli. Kütt vaatas lumivalgeke eest, kelle ümber kogunesid loomad ja linnud ning karmil mehel olid pisarad silmas. Miks sa nutad, muretses lumivalgeke ning kütt tunnistas, et sai käsu lumivalgeke tappa, kuid suured pigem ise, kui tüdrukule liiga teeb. Kütja lumivalgeke leppisid kokku, et laekasse pannakse hirve süda, lumivalgeke aga põgeneb metsa. Lumivalgeke tänas kütti ja jooksiski metsa. Mida kaugemale laande neiu jõudis, seda tihedamaks padrik muutus. Tundus, nagu tahaksid puud teda kinni hoida. Ta süda peksmas nagu linnukesel. Tal oli hirm ning ta ei teadnud, kuhu minna. Lumivalgekese jõud lõppes, ta langes nuttes samblale. Ta meenutas kodust loss ja unelmate printsi. Sest kui prints homme lossi juurde tuleb ja teda ei leia, lahkub ta igaveseks. Siis kuulis lumivalgeke krabinat kõikjal tema ümber puude vahel ja puude otsas särasid loomakeste silmad. Nad olid sõbrale appi tulnud. Ära nutame, aitame sind, lohutas hirveke. Me teame, mis sinuga juhtus, seletasid jänesed ja oravad. Me peidame su oma pessa, lubasid linnud. Sa hakkad meie juures elama, kinnitasid pesukarud. Kirvele meenus lõpuks majake, mis metsas leidub. Lumivalgeke ei saa ju siiski pesas või urus elada. Jänesed, oravad, linnud ja pesukarud olid selle mõttega nõus ja näitasid lumivalgeke selle ühiselt teed majakese juurde. Puuokste vahelt ilmus nähtavale imeilus väike majake. Selle järgi, mida lumivalgeke toas nägi, pidi ta paratamatult oletama, et majaelanikel pole kedagi, kes nende järel koristaks. Varsti oli kogu seltskond ametis puhastamise pühkimise ja nühkimisega. Pärast koristamist leidis lumivalgeke ülemiselt korruselt seitse tillukest voodit, igaühe peal omaniku nimi. Ninatark Toriseja, Õnneseen, unimüts, aevastaja, häbelik ja doktor. Lumivalgeke heitis põiki üle väikeste voodite ning loomade linnud hiilisid tasakesi välja. Ma randi on Aga metsa taga kaevanduses lõpetas seitse mehikest, sel ajal päevatööd. Pöialpoisid, kellele majake mõistagi kuuluski, otsisid iga päev mäe seest kaevandusest teemante. Koidikul läksid nad oma hea tuttava hei-hoolaulu saatel teele. Õhtul tatsasin tühja majja tagasi. Just sellel päeval leidsid pöialpoisid päris ehtsad teemandi. Ikka selle sama lauluga, kirkad õlal, marsity kodu poole. Kõige eest doktor laternaga, seejärel toriseja, siis õnneseen, unimaid, saevastaja, häbelik, kõige lõpuks ninatark. Kõigil kõhud tühjad ja ise väsinud. Äkki märkas doktor, et majas põlevad tuled seeriale aevastaja aevastas, häbelik, ehmatas ja õnneseen, rõõmustas. Unimüts leidis, et magama võib ikka minna ning toriseja hoiatas ebameeldivuste eest. Kui pöialpoisi tuppa astusid, ei öelnud neist keegi enam midagi, sest nii puhas kui praegu polnud nende majake ehitamisest saadik olnud. Mäletatavasti magas lumivalgeke samal ajal ülemisel korrusel risti üle pöialpoiste voodite. Sealt Nataleidsidki. Kui lumivalgeke liigutas end teki all, pugesid pöialpoisid voodite alla peitu. Lumivalgeke ringutas ja haigutas pöialpoisi taga olid väga vagusi nagu vaprad mehed kunagi. Kaevastaja aevastades lumivalgekese istuli ja õnneseen avastas vaimustusega, et nende voodikestes on plika. Lumivalgeke jutustas, kuidas ta pöialpoiste majja sattus. Kõik seitse lubasid kindlalt teda kuninganna eest kaitsta. Võib-olla ehk toriseja kõhkles pisut. Läheme siit ära. Ennast segada ei saaks. Aga metsa taga lossis nõudis kuninganna peeglilt peeglike peeglike seina peal, kes nüüd on kauneim ilma peal. Kuidas Peegiaga vaikida tahtis, ei lubanud ausus talle öelda muud kui seitsme mäe ja oru taga. Seitsme pöialpoisi juures elab lumivalgeke kauneima ilmas neiuke. Kuninganna virutas laeka hirve südamega puruks ja haudus musta kättemaksu. Ta segas hirmsa nõiajoogi ja maandas enda oma ustava Aarna silmal koledaks vana ideks. Nüüd kastis kuri kuninganna õuna mürgisse ja asus seesuguse küla postiga teele. Lumivalgeke kamandas metsamajakeses sel ajal parasjagu pöialpoisid käsi pesema, et nende esimene ühine õhtusöök saaks kombekas. Peale selle sai õhtuga eriliselt heatujuline, sest pöialpoisid otsisid välja pillid ja korraldasid lumivalgekese auks päris tõelise peoõhtu. Isegi toriseja pöialpoisid tantsisid kordamööda lumivalgekese ka ronides üksteisele kukile. Koguni toriseja ja ainult viivuks muutus lumivalgeke unelmate printsi meenutades kurvaks. Seal kui lumivalgeke ja pöialpoisid magasid, sõudis kuri kuninganna vana küna lossist mööda Vallikraavi minema. Talle näitas teed kurjus, mis ta silmad kiirgama pani. Ning õunakorv, milles pealmine õun mürgist tilkus, tegi ta meele rõõmsaks. Hommikul vaatas lumivalgeke, kõik pöialpoisid ühekaupa üle. Kas nad ikka on kõik kenasti pestud ja valmis väärikalt tööle minema. Keskpäeval, kui loomad ja linnud tulid lumivalgeke sele külla, küpsetas too juba pöialpoistele pirukat. Korraga kostis väljast samme. Akna taha ilmus haletsusväärselt armetu vanaeit, keda lumivalgeke tahtis mõistagi aidata. Ainult seda vanamoor ootaski. Nüüd oli tal põhjus heale lapsele tänutäheks mürgiõun ulatada. Loomad teadsid, et peletis on tegelikult kuri kuninganna. Nad ei saanud vahele segada ning tormasid niisiis pöialpoistele häda sõnumit viima. Polnud aega pikalt seletada, loomad tormasid kaevandustesse ning lükkasid ja tõukasid pöialpoisse heitunut kodu poole. Lumivalgeke kuninganna, mürgine õun, rohkem polnud pöialpoistele öelda vaja. Need Liidusid juba nii kiiresti, kui nende lühikesed jalad võtsid kodu poole. Lumivalgeke oli jõudnud tükikese õunast juba hammustada. Ta pea käis ringi, tuba keerles, kuni Meiu vajus minestunult põrandale. Vana idestunud kuninganna kraaksus rõõmust. Tema õel naer pani maja värisema. Seejärel kadus ta rahulolevalt metsa. Nüüd enam ei pidanud ta peeglikeselt häbematuse kuulma. Pöialpoisid tormasid hirvede seljas kodu poole ning märkasid nõiamoori kuidas pöialpoisid hirvesid. Ka tagant kiirustanud nõidus aitas vana-idel nende eest minema silgata. Kuninganna oma nõialikus olekus oli kuristiku kohale kalju otsa turninud. Pöialpoisid nägid, et ta püüab sealt kivirahnu alla lükata. Siis kärgatas õiglane kõu kivirahn vankus piksenool raksatas laotusest alla. Nõiamoor langes koleda kisa saatel kuristiku. Kui uus piksesähvatus valgustas kaljut, polnud seal otsas enam kedagi koledat. Teine jutt kleepis. Kreeka meistri kergetel per toit seadumisega J kraaveepal paar toovad välja paar jäätmeid. Lainetama jaguma laulavad. Vaid on kuulda neid, et, Armas nuttidega palgad. Pöialpoisid leidsid lumivalgekese põrandalt. Nad tõstsid nuttes voodile ja voodi kõrval põlitavate pöialpoiste pisarates ei tahtnud lõppu tulla. Lumivalgeke oli nii ilusat mehikesed ei suutnud teda maha matta. Nad tegid talle klaasist kirstu ja kandsid selle metsalagendikule, et kõik lumivalgekese sõbrad, linnud ja loomad võiksid teda seal iga päev näha. Nii linnukesed kui pöialpoisid palusid, et lumi kuulge, äkki tuleks nende juurde tagasi. Kevadel puhkesid lilled klaaskirstu ümber õitsema. Pöialpoisid käisid ikka lumivalgekese juures põlitamas. Nad olid siis ka seal, kui unelmate prints jõudis kohale. Unelmate prints tõstis ettevaatlikult kaane kirstolt. Vaadates lumivalgekese selgesse värskesse näkku, ei saanud noormees teisiti, kui suudles teda. Lumivalgekese silmalaud värelesid. Pikkamisi ilmus naeratuste näole. Siis avastas ilmad. Prints testis lumivalgekese kätele pöialpoisid huvilgasid rõõmust. Siis aitas prints lumivalgekese enda ette hobuse selga, et viia ta oma lossi. Ma olen kindel, et lumivalgeke, kellest sai nüüd teadagi kuninganna käis nädalavahetustel pöialpoistel külas see, et kuningannad ja pöialpoisid ei saa päriselt koos elada on ju arusaadav. Üksteisel külas käimata ei saa nad ammugi. Kas teie olete mõelnud selle peale, mis pöialpoiste majapidamisest ja hingerahust lumivalgeke sedda sai? Mina mõtlesin ja ei raatsi seda mõttekäiku kuidagi teisiti lõppeda, vaata kui seitsme pöial tüdrukuga, kes ka ühel ilusal Päeval kohale jõuavad. Või ilmselt jõudsidki juba. Tavaliselt lõpevad muinasjutud pulmadega, aga kujutage ette, kui hea ema võib saada lumivalgeke, sest kes sai hakkama seitsme pöialpoisi eest hoolitsemisega? Tänane saade oli pühendatud Harri Vasara mälestusele. Raadio kahes stuudios oli Kati Murutar.