Tänases lastetoa saates olen külla läinud Matti Pätsile ja läheme temaga koos tema lastetuppa. Kipun arvama, et teil vist oli päriselt oma lastetuba kohe toa mõttes olemas ka. No ütleme niimoodi, et ta ehk oligi, aga see lastetuba oli mul ainult esimesed kolm eluaastat, kui palju nende esimesest kolmest eluaastast üksi õmblane mäletab, on iseküsimus, siis tuli vend. Ja siis oli meil tuba kahe peal. Mis on esimene mälestus iseendast? Õigupoolest olen ma muidugi sündinud Tallinnas Narva maanteel Kliinikus, mida tollal Treifenhageni kliinikuks nimetati, aga tohin oma lapsepõlvekoduks pidada meie kodu Tallinnas Kohtu tänav neli Toompeal kinnistus, mis nüüd praegu kuulub Soome saatkonnale. Nii et kummalisel viisil olen ma justkui sündinud ja oma elu esimesed seitse aastat elanud Soome territooriumil, sest saatkonna õu teadupoolest oli teise riigi territoorium. Ja seal oli ka poiste tuba, mis oli isa ja ema magamistoa kõrval. Esimesi mälestusi oli see, kui minu liigne uudishimu viis mind kiskuma isa inglise plekist sigaretikarpi. Lõikasin loomulikult sõrme. Siis pugesin suure isa-ema magamistoas oleva tugitooli selja taha, tekitades kodus paraja segaduse ja sellepärast, et mind ei leitud kohe. Ja otsiti ja ma mäletan seda sündmust nii nagu see oleks need juhtunud alles äsja. Ju see on siis minu üks esimesi niisuguseid teravaid mälestusi, kus ma hakkan mäletama inimesi ja mööbleid ja, ja, ja sündmusi, mis kodus aset leidsid. Kuidas üldse on elu ühel väikesel poisil Toompea mäe otsas? See oli päris suur raamine, kui nüüd niimoodi võib ütelda, see on see maja nüüdsest Soome saatkonnast või mis otsaga ulatub kohtu tänavale välja üks niisugune hoone Herkeriga. Meie käsutada-kasutada oli kolm korrust. Aga pere põhiline elamine oli kolmandal korrusel, sest see oli ainukene korrus, mis oli soe. See oli paksude paekivist müüridega maja kus näiteks, ja seda ma mäletan hästi. Talvel 39 40 Soome talvesõja ajal miseks väga karm talv oli, oli vesi hommikul söögitoas ikkagi külmunud vaatamata sellele, et seda püüti hoolega. No ruumi seal loomulikult oli, ma ei julge teile nüüd praegust rääkida, kui palju seal neid tube oli. Aga no lastele poistele jooksmiseks avarust oli, sest et kogu see elamine mööblist üle koormatud nüüd mingil juhul ei olnud. Aga jah, külmadel talvedel, peamiselt pesitsemisel kolmandal korrusel, mis oli puust ja seetõttu soojem. Eks see selline vabaõhuolemine ja õues jooksmine, see vist ikka kaldus rohkem sinna vanaisa juurde kloostrimetsa. Ja suved olid kõik kloostrimetsas, mind on isegi ristitud kloostrimetsas ema on rääkinud, et see olevat olnud 33. aasta juulikuu kohutavalt suur kuumus. Ja loomulikult siis hiljem kõik suved, suved seal, kuni 30.-te aastate lõpus valmis ja võeti kasutusele presidendi residentsi na jõhvi lähedal Toilas asuv oru loss, nii et ka seal on olnud radu, mida on tallatud. No ma ütleksin, et olulasi selle pööraselt kauni ümbruse rajad olid ikkagi veel palju suuremad, kui nad kloostrimetsast. Isegi kloostrimetsa tollal andis vist pärismaa tunda. Kloostrimetsa on andnud kindlasti maatunde ja nüüd pärast palju, palju aastakümneid seal tagasi olles, olles seal alustanud väikesi remonditöid, annab ta veel praegugi jäänud nüüd küll juba Tallinna linna territooriumile ikka maatunde välja küll. Kes oli Saikese Mati maailmas inimestest need kõige lähedasem Kellopika ema? Ja ma arvan ka, et tema oli, oli isa oli ju palju ära. Isal oli ju Tallinnas advokaat, peale selle oli isa, inglise kindlustusseltsi British loid tütarfirma, eesti loid üks direktorit, sestpeale selle oli isa, 37. aastal rahvuskogu liige. Ma mõtlen seda rahvuskogumisEestile 38. aasta põhiseadust tegi. Peale selle oli isa ka riigikogu liige. Nii et ma ei julge ütelda, et ma nüüd lisast mäletaksin sama palju palju kui emast, kes meiega loomulikult hommikust kuni õhtuni tegeles, kui just parajasti ei olnud tarvis seltskondlikke kohuseid täita. Inimene ema oli, ema on mul alati olnud niisugune rahulik ja väljapeetud ja. Ma ütleksin, et teatavas mõttes niisuguse isegi niisuguse maainimese olemisega, sest et ta oli ju sündinud ja üles kasvanud Viljandi kirikumõisas mis tol ajal kuulus koguni Pärsti valda ja ei olnudki üldse Viljandi linna territoorium. Nii et ta oli üles kasvanud ja ta väga hoidis neid inimesi kellega ta seal lapsepõlves kokku oli puutunud. Ja ma arvan, et minugi maalembus ja maainimestelembus ja, ja tahtmine noh, nii palju kui võimalik olla maal ja isegi teha oma tööd on vist saadud. Kas nüüd just otse emalt, kes juba enam maainimene ei olnud, aga vähemalt tema kaudu. Aga hiljem, neiuna juba oli tema koduks ja selline küllaltki huvitav miljöö sest et isa tolleaegse välisministrina oli kindlasti ka koju toonud sellist diplomaatilist õhkkonda ja erilisi külalisi ja, ja suhtluspoliitikaringkondades küll lapse mõjutus, ka noort meest. Jah, no kahtlemata see mõjutas ja huvitav seik on ju lõppude lõpuks see, et minu isa kodu, kohtu tänav neli, millest meil jutt oli. Ja ema ajutine kodu Eesti välisministeeriumis, mis oli ülekohtu tänava? Kui palju nüüd noored teineteist varem teadsid, oletatavasti nad ikkagi teadsid, sest mõlemad olid tuntud avaliku elu tegelaste poliitikute lapsed. Aga eks see põhiline tutvus sealt üle selle kitsa kohtu tänava aset leidiski. Kas oli tunda ka juba varajases lapsepõlves, et kuna väikestel poistel tuli kasvada riigitegelase kõrge riigitegelase kodus ma mõtlen siin kõigepealt president Konstantin Pätsi, aga samuti isa poolt Teise vanaisa poolt et kas selle lastetuba oli kuidagiviisi täidetud ka teatavad etiketiõpetustega teatava erilise kommete lihvimisega? Ei, nad vist ei jõudnud sellega veel pihta hakata, ma eeldan, et selles programmis, mis nüüd meie hariduse jaoks vanematel koostatud oli küllap oli silmas peetud. Ma arvan, lihtsalt laialt arenenud, laia silmaringiga hästi käituda oskava inimese kasvatust. Oletatavasti sellepärast oli meile ju võetud ka lapsehoidjaid, kes olid siis kohustatud ja seatud meiega võõrkeeli kõnelema, näiteks mul oli seal üks kasvatajanna, kes pidigi minuga rääkima saksa keelt. Ja ema jutu järgi ma olin rääkinud saksa keelt juba päris korralikult, mis ma arvan, et see jutt paika peab ka nüüd 50 ja rohkemgi aastat hiljem. Ma ei ole küll päris ladusalt suuteline saksa keelt rääkima, ma ei ole kordagi vahepeal teda õppinud. Aga nendest kaugetest aegadest õpitu, niisugusel elu alustikulisel tasemel töötab mul siiamaani. Peale selle ma tegin ära aprillis 1940. aastal sisseastumiseksamid riikliku inglise kolledži. No eks seegi oli ju üks niisugune ettevõtmine. Panna noorsaks sellisesse kooli, kus nüüd ilmtingimata oleks õpetatud peale kõige muu inglise keelt loomulikult ja siis ka kombeid. Imetlen siiamaani, et ta niigi palju oma tööde ja toimetamiste kõrvalt oma lastelastele aega leidis, nagu me nüüd tuletame meelde ja vaatame tema tegusid TEMA lugematud osavõtu, kõik võimalik Eesti avalike asutuste loomisest, ma mõtlen seal sõjaväelaste ülemkomiteest alates ja maavalitsusest ja trükikoda ühiselu ja Kaubandus-Tööstuskoda. Ja mida kõike veel, mida hetkel meeldegi ei tule ja olles koormatud ka hilisematel aastatel ja just just nimelt hilisematel aastatel, sellepärast et et kui riigijuhtimise töö päritsilt demagate langes langeski enam või vähem kokku minu siia ilma tulekuga. Et ta leidis palju, aga, ja ta tegeles pidevalt ja kas pidevalt ja ta õiendas pidevalt ja me olime nii palju kui üldse võimalik tema hoole all, kusjuures ta ei teinud sellest juttugi ega küsimustki, et tal oli keskseteks, kargas ühe käe otsas ja teineteise käe otsas. Ja et need kaks ei olnud ka mitte päris ühesugused tegelased, üks oli siis ühtemoodi ja teine oli natukene teistmoodi. Nii et temast jah, ma mäletan võrdlemisi palju ja ta tegeles minuga usinasti veel ka oma väljasaatmise ajal Salufaas kui meile oli antud võimalus viimased 10 kuud koos elada, nii et ma mäletan isegi mingil viisil neid väga pikki jalutuskäike kahekesti orul, nendest on muuseas väga huvitavaid pilte siiski säilinud. Ma mäletan, ma ei julge teile nüüd ütelda neid, mida üks riigimees võis rääkida jõnglasega. Mis huvid nüüd kahte niisugust ja nii erinevad, siis on nii erinevad eaga inimeste sidusid. Aga küllap ta püüdis ikka oma teadmisi, oskusi ja armastust nii palju edasi jagada ja kui tal see võimalik olija välja tuli ja seda ma ütleksin küll noortele eestlastele praegu, et seda, et ma vast oskan kõnelda emakeelt ja oskan teda peaaegu laitmatult ka kirjutada. See on nüüd küll vanaisa teene, sest tema õpetas mulle tähetama, õpetas mind lugema, tema õpetas mind kirju. Kui võtta veel ajas natukene tagasi sinna, kus ei olnud päevad ärevad, kus oli lihtsalt Eesti aeg, nii nagu me oleme sellest rääkinud kui olid jalutuskäigud kloostrimetsa ümbruses või orul või kui oli näiteks vanaisa sünnipäev, sest teatavasti sünnipäev sattus olema ju ka peaaegu et iseseisvuspäevale või ütleme siis eelõhtule. Ma ei tea, ega meid nüüd suuremate inimeste tegemiste ja toimetamiste juurde ju nii väga ei lastud. Ema on rääkinud, et katsudel, kui ortodoksid veel, olid alati uksed valla lihavõtte aegu, teadupärast on lihavõtted ortodokside suur pidu ja kes siis sisse tuli ja lihavõttesoove rääkis, see oli teretulnud. Mina näiteks ei mäleta, et ma oleksin kordagi külaliste juures, kui nad lihavõtete aegu vanaisa külastasid. Ma mäletan küllalt hästi neid jõulusid, mida meil Toompeal peeti. Hakkan mäletama piisavalt hästi, vanaisa sünnipäevasid ja Eesti vabariigi aastapäevasid siis, kui ta 38. aastal oli juba presidendiks saanud ja neid asju seal Kadrioru lossis peeti. Aga ega loomulikult meil ei olnud mingisugust juurdepääsu vastuvõtule iseenesele. Ei julge teile nüüd ütelda, kas see oli 38. eeldan, et see oli 39. võis ka olla viimane, 40. aasta, kui me olime paigutatud siis presidendi erakorterisse Kadrioru lossis. Ja sellest erakord terist avanes üks aken suurde saali. Aken oli mattklaasidega. Me tegime ta lahti ja vaatasime seda allkäivat vastuvõtupealt seda vastu võtta. Ma mäletan küll, mismoodi nad seal seisid ja mismoodi nad tulid ja mismoodi riigipea oma külalisi tervitas. Aga noh, siis ema vist märkas seda, siis ta tuli treppi pidi üles Jakenele sule. Te olete ise oma mälestustes rääkinud, ma olen kusagilt lugenud, et vanaisa oli ääretult uhke oma kahele lapselapsele ja teil oli lubatud isegi natukene rohkem kui kellelegi teisele ilmuda. Ootamatult. Jah, ma kujutan, ma kujutan ette, et vist igasugune vanaisa üle põlve oma lapselaste suhtes on nõrk. Peale selle minu vanaisa oli riigimees ja tema alaline mure ja hool olid need Eesti riiki ja rahvast tihti külastavad tühjad hallid. Ja kuidas ta siis oleks saanud rohkem kõnelda vajadusest täita need tühjad hallid, kui tal endal ei oleks olnud? Loomulikult me olime talle, kuidas nüüd ütelda heaks reklaamiks. Et me olemas olime ja, ja et ta võis ütelda, et näete, asjad on nii ja tehke ka samuti. Ega ma nüüd kõike ei mäleta, ma olen loomulikult kokku puutunud. Pea kõikide tolleaegsete Eesti riigitegelastega üllatuseks üllatuseks hiljaaegu nägin ühte ülesvõtet, see võib ka 38. aasta olla, võib ka 39. aasta olla, ma arvan pigem et 39. aasta Kadriorus korraldatud parimatele koolilõpetajatele vastavad. Imetlen iseennast, istun seal kõige keskel, vat ei mäleta. Olen näinud ülesvõtet iseendast tribüünil jälgimas viimase Eesti üldlaulupeo rongkäiku ei mäleta, madrusemüts peas, madrusemüts peas ja on isegi selles viimases soomlaste poolt välja antud raamatusse esse pilt. Ju siis need huvid ei olnud need. Küll aga mäletan suurepäraselt näiteks 39. aasta 24. veebruari päeva vabadusplatsil paraadi, vastuvõtu ja kõnet ja kõik, kuidas auto tuli ja kuidas riigipea astus oma kõnetooli ja kuidas sõjaväeosad vastasid. Tänavad olid tavaliselt tribüünile. Nad viisid oma sõprade juurde Tšehhi saatkonda. See oli praeguses Tallinna linnavalitsuse majas üleval seitsmendal korrusel kust suurepärane vaade oli väljakule. Kas seitsmeaastane poiss 20 esimest juunit 40. aastal? Mäletab küll ja isegi võrdlemisi hästi, ega see ärevus nüüd, mis Eestis valitses juba 40. aasta kevadtalvel seoses baasidega, ei julge ütelda, et ma nendest asjadest midagi oleksin teadnud. Aga siis, kui sündmused päris tõsiseks läksid. Ma mäletan ühte viibimist Kadrioru lossi juures, kus olid välja kutsutud juba Eesti sõjaväeosad ja nad olid lossi kaitseks. Mul on see pilt väga hästi silme ees. Ja siis on mul järgmine pilt silme ees sellest, kui rahva omakaitse oli meid juba valvamas ja me olime juba sisuliselt intervjueeritud kloostrimets. Kui nad seal siis pargis kõndisid ja kui telefoniside linnaga oli katkestatud ja me sealt enam kuskile liikuda ei tohtinud. No ju see oli siis juuli 1940 vahetult enne küüditamist. Neid asju ma mäletan küll. Ja ainult kaheksa päeva võttiski aega kui tuli küüditamine. Kui me loeme, et Zdanovi poolt te näete meie ajaloost, Need nimed jäävadki kordama, kui ta tema poolt korraldatud riigivolikogu oli NSV välja kuulutanud 21. jah, siis läks üheksa päeva aega ja siis tuli sõit ka sõidu eelõhtut mäletan hästi, rääkimata sellest, et üliteravad mälestused on kogu sõidust seal kuidagi nüüd tähendab see olukord muutus niivõrd teravalt ja nähtavasti vanemate ärevus ja mure ja ahastus ja mis sellega kõik seoses oli, see kandus siis meisse niivõrd teravalt üle, et kloostrimetsast äraviimise hetkest alates kuni Ufaasse toimetame siin ja seda ma mäletan teiega siin praegu nõnda vesteldes peaaegu nagu kino linnalt. Ma olen püüdnud aeg-ajalt võimalusi mööda. Neid mälestamisi kontrollida, et kui palju nüüd inimese mälu petab. Kui palju ma arvan, et ma mäletan, kui palju ma olen ise näinud, kui palju ma olen teiste jutust kuulnud. Nii palju, kui ma olen kontrollinud, on kõik osutunud paikapidavaks, tähendab mälu. On nad talletanud ja töötab. Kas äraviimise hetk tuli ootamatult või oli pisut juba aimu, oli keegi? Ma arvan, et seda oodati, ma ei või seda kindlalt öelda, aga Laidoneri viidi 19. juulil, eks ole, Laidoneri viidi pisut varem. Ei usu, et see nüüd teadmata oli, et ladu nööridega niimoodi juhtu sui nendega juhtus, siis oli surm selgelt ette teada, mis juhtub meiega. Aga mis oli huvitav ja mis ka praegu on huvitav ja arvatavasti huvitavaks jääbki, on see, et mina teadsin kogu aeg, et välja külitamisele olid määratud minu vanaisa ja isa ja ema koos eelkooliealiste väikelastega siirdus temaga kaasa, kuhu see perekond siis ikka pidi jääma, nüüd tuli tagantjärgi välja ja see tuli välja alles viimastel aastatel, et oli olemas Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariaadi kinnine määrus, mille kohaselt ka mina, seitsmeaastasena ja vend nelja aastasena saadeti välja kui nõukogude võimule ohtlikud elemendid, nii et ka meie olime kirjas selles asjas. See tuli alles hiljaaegu. Kui natukene kirjeldada kuidasmoodi, see toimus, mis siis oli? Ei midagi. Tolleaegne siseminister Maksim Unt ilmus musta autoga õuele. Ilmselt vesteldi isa ja vanaisaga ja mis neile siis öeldi, seda, mida ajaloo allikad praegu ütlevad, et ENSV valitsus ei taha oma riigi territooriumil, aga me peame ikkagi meelde tuletama, et 30. juulil Eesti ei olnud formaalselt Nõukogude Liidu osa selleks ta sai alles kuuendal augustil. Et ENSV valitsus ei soovi seda perekonda nähe. Ja Nõukogude Liidu valitsus tulenevalt sõbralikest suhetest ENSV valitsusega on nõus vastu võtma väljasaadetavat perekonda. Nii oli see jutt. Kas seal räägiti, et see on ajutine või alaline? Ma selle kohta ei oska midagi öelda. Ma usun, et pigem seal räägiti, et see on ajutine, sellepärast et kommunistid valetasid ju alalõpmata. Ega nad ei rääkinud midagi õiget, mitte kunagi, nii et küllap nad valetasid. Tookord anti siis võimalus pakkida asjad, tõsteti meid autodesse ja viidi balti jaama ja vagunis sinise reisi alguses. Ja siis järgnes veel pisut aega, kus te olite veel perega koos. Jõudsime teadupärast sinna Ufaasse pärast lühikest vahepeatust Moskva lähistel augustist 1940 ja siis kuni 26. juunini 1941 ehk neli päeva pärast suure sõja algust, vot siis hajutati pere lõplikult. Ja 26. juuni hommik oli siis ka viimane päev, mil ma oma isa ja vanaisa nägin. Sellest ajast saadik Kuidas see viimane mälestus on? Nad kutsuti välja küll Nad teadsid, mis saab, aga nad jätsid üsna loomulikul viisil siis koju jäävate lapselastega ja lastega. Ja minu emaga jumalaga. Ja läksid nii palju võtma, seda praegugi mäletan sellest majastufaas kui nad üle õue läksid ja värava taha kadust. Viimane pilt. Ja siis algasid lastekoduaastad. Ja siis ühel hetkel kostis lastekoduraadiost üks eestikeelne laul. Ja seda ma mäletan, kui nüüd rääkida, ma ootasin loomulikult. Nii palju ma ikkagi juba tollal teadsin, et, et Eesti ja Tallinn suure igatsuse objektid olid sakslaste poolt vallutatud ja ma loomulikult teadsin, et kui senikaua, kuni nad sakslaste poolt valutatuks jäävad, ei ole mitte mingisugust kodupääsu. Ju ma siis vist nähtavasti ikkagi ootasin, et midagi seal rinnetel juhtuks. Ja siis, kui see juhtus, et punaarmee Tallinnasse tagasi tungis. Ma võin ütelda, et sõnum siiski mind rõõmustas tollal sel lihtsal põhjusel, et ma sain aru, aga ma olin siis ka juba 11. Ma sain aru, et nüüd vähemalt mingisugusedki elementaarsed võimalused võib-olla tulevad, et ma pääsen koju. Mida ma selle kodune siis tollal ette endale kujutasin ja siis jah, seda ma mäletan, et tol ajal mängiti raadios seoses Tallinna valu mõtlemisega või nagu nad tollal teda nimetasid. Vabastamisega mängiti ka meie praegust armsat Eesti hümni. Ja mängib Miina härma meestelaulu, see oli niivõrd erinev kõigest sellest, mida ma olin kogu selle sõjaaja nendest valveldajatest kuulnud, et see jäi üliteravalt meelde. No küllap ta sellepärast ka jäi meelde, et ma ikkagi.