Lastetuba. Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made. Tänases lastetoa saates me hakkame juttu rääkima inimesega, kelle kohta on öeldud. Teda ümbritseb valgusküllane ja väga sõbralik maailm. Ta on öelnud, et haridus ei ole mingi haridus. Kui selle suureks ideaaliks ei ole universaalsus. Tema kohta on öeldud kord idealist, siis utopist optimist kindlasti. Ja ta tahab väga palju teada ja väga palju mõista. Inimene, kelle lastetuppa täna head kuulajad koos teiega tema enda mälestuste vahendusel läheme on olnud ka see inimene, kes on loomeliitude pleenumil tallel 1988 öelnud, et rahvuslikus ei ole midagi muud kui armastus. Me oleme Ain Kaalep tulnud täna teie lastetuppa. Nüüd tahaksime seda ajaratast hakata koos teiega tagasi kerima kohe päris päris algusesse. Tartu mees olete olnud Tartu kandis Elvas, Peedul ja nii edasi. Kas see ongi teie kõige armsam paik? Jah, ma olen Tartus sündinud aastal 1926 aga esimese eluaasta veetsin hoopis Wolt võttis, tänapäeval nimetatakse seda tihe metsaks kus mu isa oli metsakooli õpetaja, olles ise samal ajal metsanduse üliõpilane. Aga seda ma enam ei mäleta, sest õige varsti tulime jälle Tartusse, kus mu isa sai metskonna abimetsaülemaks ja seda aega ma mäletan küll. Minu esimene mälestus on pärit sellest ajast, kui ma olin pooleteist aastane. Mõned psühholoogid eitavad, ütlevad, et alla kolme elu, seda ei saa mälestusi olla, aga aga see trepikoda, kus ma istusin ja vaatasin päikesekiiri, mis sinna siis langesid läbi värvilise akna nagu mu ema käest kuulsin. Me kolisime sealt ära siis, kui ma olin pooleteist aastaga. Et järelikult on see sellest ajast pärit ja ka mälestus ja omamoodi huvitav. Päikesekiired trepikojas, tolmukübemed nendes tantsimas ja siiamaani on väga-väga elavalt meeles, mis selles mälestuses nii erilist oli, et sundis selle meelde jätma. Ei tea. Küllap see oli siis selline värvide mäng ja, ja midagi väikese lapse jaoks huvitavat, värvilist liikumist, aga huvitav on tõepoolest, see, see mälestus on pärit nõnda varajasest ajast ja ka see, et see ei ole seotud mingi hirmu või ehmatuse või mõne koleda asjaga, sest väga sageli on just nende inimeste lapsepõlve esimene mälestus, kes on olnud sõjaaegsed, lapsed, seotus just rünnakuga on sageli kas siis Tallinna suure pommitamise või mõne muu sõja sellise koleda hetkega. Jah, ma ütleksin, et minu lapsepõlv on olnud täiesti õnnelik ja kui me tegime endale nõukogude ajal nalja, mina ja minu eakaaslased stalinismi arvel, mida usalduslikul poel endale lubasime, siis me meiega ütlesime, et täname seltsimees Stalinile õnneliku lapsepõlve. Sest meie lapsepõlv, enamasti nendel aastatel kahekümnendatel kolmekümnendatel oli tõesti õnnelik, see oli hea periood Eesti ajaloost ja kus võib öelda, tehti, et, et väga vaeseid inimesi nagu, nagu ei olnudki, olid muidugi vaesemate rikkamad, enamik oli keskmised ja minu perekond oli ka. Isa oli haritlane. Abimetsaülema palk oli igatahes selline, et ema ei tarvitsenud töötada ja mina olin kuuenda eluaastani, olin üksi, siis tuli mulle veel väike väike ka. Nii et seda kahte last võis ema rahulikult rahulikult kasvatada, kodus süüa teha. Ja, ja isa palk oli, oli küllaldane selle perekonna ülevalpidamiseks. Meil oli ka mõningaid lisakulusid. Näiteks selleaegse haritlaskonna juures nagu endastmõistetav Vetka võõrkeeltele balti rõhku ja umbes kolmandast neljandast eluaastast mäletan ma väga armsad saksa preilid, kelle nimi oli Irene Peeerrn 1939 läks muidugi oma perega Saksamaale kellega me siis nagu kõnelesime ka saksa keelt ja eriti see mu peale ei mõjunud, aga väga palju saksa sõnu tekkis mulle. Ema tuletas meelde, et madalalt vihkasin liblikat nähes ema, näe Vitara lõng, see sõna oli saksa keeles nagu tuttavam, kui eesti keeles ka korraliku saksa keelt ma ikkagi ära ei õppinud. Saksa preili rääkis minuga kahvast eesti keelt kui, kui, kui saksa keelt, aga mingid algemaid ma. Ma ütlen igatahes sealt sain. Nii et ühesõnaga jätkus isal rahaga temale palka maksta sellele saksa kreemile. Ja, ja kui ma kuueaastaselt nõudsin, et mind pandagu kooli siis juhtus nii, et kõigepealt tegin sisseastumiskatse seminari algkooli, õpetajate seminari, tiivad ilma juhata kooli, aga seda sisseastumiskatsete ees olin, ma olin viieaastane. Pealt ütleksin komisjonis ka küsisid, kui vana sa oled, viija? Ei, nii looli küll, ei, ta tuleks kuue lõpp, tulin suure nutuga koju ja siis isa otsustasid. Proovime uuesti Treffneri kooli, seal olid need katsed veidi hiljem ja seal ma juba valetasin, endal küll südametunnistus väga must, tundsin ennast väga halvasti, oletasin, et olen kuue ja sain läbi ja ja siis hakkasin käima Treffneri koolis, mis oli tasuline, nii et isal oli võimalik histiga seda kooliraha minu eest minu eest maksta. Nii et kokkuvõttes ma tahaksin nii-öelda keskmise jõukusega haiglas perekond rikkusest muidugi kaugel, sest meiega niisugust kokkuhoiuelementi ma mäletan ka väga hästi isa ema vahel arvuda, inflatsioon odavam ja see on kallim ja nii edasi. Aga üldiselt jah, täitsa võrreldes sellega, mis tuli ikka ilus lapsepõlveidüll. Millised need lapsepõlvekodud või, või kodu või vähemasti see paik, kus on enda südame järgi selline tunne, et see oli minu lapsepõlvekodu. Milline seal. Neid on olnud mitu, aga Tartus elasime vaksali tänaval. Hiljuti veel käisin sealt läbi ja vaatasin sinna korterisse sisse, kus ma lapsena elanud oled, aga siis isa sai koha Peedule. Peedu on tänapäeval Elva linnaosa, sel ajal oli ta omaette suvituskohakene, Yardne, Konguta metskonna abimetsaülemad ja väga tähtsad lapsepõlve mälestused, eriti need, mis loodusega just seostuvad, ongi seoses selle Peeduga esimesed sellised mälestused, mida võib nimetada maastikutunnetuseks ja, ja siis ka sellised müstilised kontaktid eriti taimedega. Tõepoolest võib öelda, et suurem osa Peedul kasvavatest puudest olid mulle isiklikult tuttavad, igalühel oli oma karakter muidugi ma peaaegu nagu kõnelesid nendega. Need olid siis koos isaga mingid jalutuskäigud, et isa teadja inimesena rääkis, et see puu, sellele on selline nimi, sellel on niisugune iseloom. Ei, ma jalutasin üldiselt üksi, ma olin, olin lapsena üsna üksik, aga ma kõikide puude ja mitte ainult puude, vaid ka paljude taimede nimesid teadsin. See oli muidugi isalt, metsateadlane tundis ju ka botaanikat, aga hästi. Aga isalt on kõige olulisem niisugune hariduse osa, vahest see, et kui ma jäin teises klassis kolme, seitsme aastane, raskesti kopsupõletikus, ma pidin, eks kuu aega kodus olema, sealsamas Peedul, millega aega viida. Isa võttis oma tsaariaegse keskkooli geograafia õpiku venekeelse muidugi hakkas seda mulle eesti keelde tõlkima, mina kirjutasin kõik ühte vihikusse üles. Aasia ja Aafrika said läbi võetud ja, ja siiamaani nende alade vastu ma olen väga suurt huvi tundnud ja minu teadmised olid muidugi algusest peale nii võimsad, et kui kooligeograafia algas liialdada aastal, siis mul ei olnud seal mitte midagi õppida. Ma teadsin juba juba kõik seda, ma võlgnen just isale, niisugused teadmised maailma maadest ja rahvastest. Mulle tundub siiski, et isal oli ka kuidagi eriline tahtmine tegeleda oma lapsega, sest et kui üks isa oma metsaameti kõrvalt leiab aega tundetundidel vaadata koos oma pojaga geograafiaõpikut seda teisest keelest teise keelde ümber panna, see oli üks üsna pikk koosolemise aeg. Ja no mul on tunne minu isa ja ema olid ju suhteliselt noored mõlemad sündinud aastal 1902, minu sündimise ajal olid nad ema, oli saanud 24 aastaseks ja isa vorsti sai ja, ja noored inimesed, kelle elu on üsna pilvitu, leiavad ikka teineteise ja ja, ja perekonna jaoks aega. Muuseas, sellega seoses emaga on mul ka olnud alati väga hea kontakt, aga see oli nüüd rohkem nii emotsionaalse poole peal, kui isa oli silma. Muidugi hopsin ema käest abi saama, et isa võis isegi kalduda, mida ta küll ei teinud, aga ähvardas, aga siis ma jooksin ikka ema ema peitu. Ja sellega seoses on üks niisugune oluline punkt hiljem. Nii filosoofilise maailmavaate või kuidas seda öelda kujunemisel. Sel ajal, kui ma juba nii noor intelligentne hakkasin olema, oli kangesti moes toimetatud Froidism psühhoanalüüs, mille üks niisugune põhielement on see, et vihatakse oma isa ja armastatakse, ema isa tahetakse ära tappa ja emad aetakse naiseks. Ja teooria on mulle tundunud algusest peale erakordselt tobe, mitte midagi niisugust isa olen ma alati austanud ja, ja vahekord on olnud väga soe. Ja mis emasse puutub, siis kõik naised, kes minu emale on sarnanenud, Need on olema elusid ikka näinud, mu ema oli väga ilus, muuseas Nad on mulle kohutavalt laadsed, aga et ma tahaksin neid näpugagi puutuda, seda ei ole, ta on minu ema moodi. Ta on püha, seda naist maa ei puutu. Nii et minu jaoks on siin Freudist küll üks väga mööda teooria. Ma ei tea, võib-olla tema enda, tema enda kujunemisel ja võib-olla selle ases Viini ühiskonnas oli, olid mõeldavad sellised nii-öelda kompleksid, minul ei ole mitte midagi selletaolist ja ma ei saa sellest üldse aru. Millised need emaga jutud olid? No ema võib-olla on oluline selles suhtes, et ema aheldas mulle mingit niisugust lapse pärast religioosset maailmapilti tema ema, keda ma enam ei mäleta, kes suri siis, kui ma olin üheaastane, oli väga sügavalt usklik. Nii palju pärimusi ja sellest on. Ja, ja minu ema oli noh, muidugi nagu selleaegset Eesti haridusperekonnad üldse, nii et ütleme jõululaupäeval kirikus käia, aga muidu suurt tegemistele usuga ei olnud, aga ta õpetas mulle ära õhtupalve, mida ma ikka aeg-ajalt lugesin. Ja see, et, et jumal on olemas ja temaga on võimalik kontakti olla, see oli mulle algusest peale selge, ma ei, ma ei ole nupp. Ma mäletan oma eakaaslast poistega, vahel arutasime ikad. Kas jumal on olemas juba väikeste poistega leidsime, et on küll, aga ta on ikka hoopis teistmoodi kui see halli habemega vanamees, kes piltide peal. Et minu generatsioonis oli niisugune heatahtlik suhtumine religiooni muidugi olemas ja see puudutab neid kah ema suhet emasse. Ma olin 11 aastane, kui minu väike õde jäi šarlakidesse. Ja sel ajal elasime Kambjas, kus isa oli abimetsaülem jälle. Ja paar aastat ma käisin isegi Kambja koolis, aga siis tulin jälle Tartusse Treffnerisse tagasi. Ja õde šarlakis, ma ei saa enam pühapäeval maale sõita. Elasin linnas iga pühapäev käisin Kambjas, 17 kilomeetrit Tartust, tühiasi bussiga. Ja nüüd, mis midagi, kaks kuud olin ma üksi, kõik pühapäevad Tartus ja siis ma hakkasin kirikus käima. See oli nii-öelda lohutuseks. Et ema juurde ei saa ja isa juurde ei saa. Isa, kes sul mõnikord linnas, aga, aga üldiselt jah, olin ma nendest eraldi ja ja siis oli mingi lohutus, aseaine oli, oli mulle kirik, aga ega seal ka seda habemega vanameest ei olnud, aga, aga seal oli noh, see elamus ja, ja ma olen alati võrrelnud religioosset elamust muusikaga. On inimesi, kes muusikast aru ei saa ja neile on võimatu selgeks teha, et näiteks Bach on suur helilooja või Beethoven või või kes nad seal kõik on mood, Mozart, veel Mozart lõbust. Et Bach ja Beethoven on ta suured paljudele inimestele võimatu täiesti selgeks teha, on, niisama on, on paljudel inimestel võimatu selgeks teha, et usul religioonil kontaktil selle jumaliku elemendiga ma ei ütle. Jumala isikuga on inimeste elus väga tähtis osa. Igas kultuuris on on see alati olemas olnud ja, ja seda seda maha salata, see on enesetäiesti teadlik valmistamine niisama nagu maha salata, muusika ja selle elamusena ma jõudsin umbes 11 aastasele. Et see oli täitsa täitsa selge, et, et niisugune osadus tunne selle religiooniga, mida ei saagi õieti sõnadesse panna, on, on olemas ja isegi 11 aastasele lapsele kättesaadav. Kas sellest lapsepõlveajast on ka mingisugune muusikaline mälestus praegu? No ja sellest ma olen isegi kirjutanud, ükskord seal Maarja kirikus, kus ma käisin, oli naiskoor, laulis mingisuguse imelise koraali, mida ma tundsin kohe, et seal inglite laul ja hiljem vaimulikku muusikat mõju mõnevõrra tunnen, ei leia üles, lihtsalt ei ole. Ja, ja, ja tulen ma siiamaani veendunud, et, et see oligi inglite laul muidugi. No ütleme nii, filosoofilises mõttes. Ma ei usu, et mu inglit näpuga saaksin katsuda, inglite laulu kuulata, see peaks olema võimeline küll ja seda ma olen lapsepõlves kuulnud. Hiljem muidugi sai muusika mulle väga lähedaseks eritini ütleme 15 16 seitsmeteistaastaselt, siis ma hakkasin külastama, see on juba nagu puberteediiga. Hakkasin külastama Tartu Vanemuise kontserdisaalis toimuvaid kontserte, väga-väga mitme ja eriti üks väga tähtis punkt minu lapsepõlve lõbusal sõprusklassivenna Jüri Hanko õe maaja Hankoga, kes oli lauljatar ja temaga koos me käisime, käisime sümfooniakontsertidel ja, ja sel ajal oli eriti minu iidolid. Solid Tšaikovski noh, ühele 16 17 aastasele poisile sobib muidugi Tšaikovski suurepäraselt, praegu natuke irooniline, aga suur helilooja on ta kahtlemata kontserdil käigud koos Halkuga, kes muuseas noore neiuna oli kirjutanud Tšaikovski biograaf ja see on ilmunud suurmeeste elulugude, see oli asi. Nii et sõprus temaga on mulle kuule palju olnud, aga see oli juba lapsepõlve lõpp. Kes oli, sulges raamatute juurde viis siin oli nüüd jäta Kõllet isakese loetad seda geograafiaõpikut, ega ma mõtlen minu kirjandust, võib-olla lasteraamatut võib-olla muinasjutud, vaid seal olid need esimesed loodilts. No ma hakkasin tegema mänguraamatuid, isal jäi sealt metskonna kantseleist igasugust praakpaberit üle, ta andis mulle teine külg puhas, siis ma õmblesin nad kokku, tegin raamatuid ja siis tegin pildid, aga siis ma veel kirjutada ei osanud, mõtlesin, mõtlesin lihtsalt piltide kõrvale jooni, et nagu oleks raamat, see oli vahest nii nelja, viie aastaselt, aga siis ma õppisin juba kirjutamise ära ja siis hakkasin püüdma ka teksti kirjutada. Tahtsin teha raamatuid, aga rohkem huvitasid meid küll pildid kui tekst. Õie. Ja kaheksa aastaselt kirjutasin ma kah oma esimese luuletuse. Ja, ja siis kingiti mulle üks niisugune glade kummut, tegin pilte ja kirjutasin luuletusi ja jutte ja näidendeid ja, ja, ja päevikumärkmeid. Nii et niisugune kirjaliku eneseavaldamise tarve mul oli, aga kunagi olema tahtnud, sellepärast veel kirjanikuks saada. Enda jaoks raamatute või ilukirjanduse või luuletuste avastamine, mis rada pidi, see käis? See oli nagu endastmõistetav, ma õppisin lugema nelja aastaselt, esimene raamat, mille ma läbi lugesin ja mis mulle on kuidagi väga südamelähedane, suurt mõju avaldanud Jaan Lattiku, meie noored, see tekitas kah niisuguse romantilise igatsuse Võrumaa järele. Minu isa oli pärit Mulgimaalt, ema Põhja-Tartumaalt, põhikoht, kus me elasime tema lähedusega võlukool ma ei olnud siis veel kunagi käinud. Hiljem viis saatus mu kokku. Naisega, kes tõuke, minu naine ongi võruke ja ma olen võru keelegi ära õppinud tema auks räägin seda paremini, kui tema ise räägibki. Aga just see võluromantiline igatsus Võrumaa järjalasi on minu esimesest raamatust ja Ladikult pärit ja sellest tõele ma olen olnud täitsa kirglik lugeja. Kole palju, oleme lugenud ja siiamaani. Nii et raamat lihtsalt kuulub mu juurde. Täiskasvanute raamatut ma avastasin, vahest ka umbes selsamal 11. eluaastal kuma kirikus käisin, see oli mingi niisugune eelpuberteet. Minu üks lemmikraamatuid oli Selma Lagerlöfi. Ja siis sain ma kuulda, et on täiskasvanutele ka kirjutanud, huvitav, niuksed needa, võtsin ette tema romaani osalema, täiesti arusaadav ja sellest peale vaatasime, et nõndanimetatud lastekirjandus ja täiskasvanute kirjanduse ühtset olemuslikku vahet ei ole, et umbes 11.-st eluaastast peale ma lugenud ka igasugused täiskasvanud paindlike kirjandust ja see kõik on muidugi muidugi mulle mõju avaldanud. Muidugi mitte kunagi, nii nagu tavaliselt räägitakse, et sul on lemmikkangelane, kellega sa ennast samastab iialgi, ma ei ole ennast juba lapsena, ei ole ma ühegi kirjandusliku tegelasega samastan. Mis teised, aga nad on huvitavad, ma tahan teada, mis nad teevad ja mõtlevad ja ja millised seiklused neil on, aga need ei ole mitte mina, mina olen ikka sihukeses, loeb mehikest kõrvalt, vaatab nii, et viie aastaselt kooli. Viie aastaselt tegin ma sisseastumiseksami, aga juuni alguses mu sünnipäev, juuni alguses sain kuue ja siis olime ikka kuueaastaselt, olin esimest klassi seitsmeaastaselt teises ja nii edasi. Ja koolis ei tundunud mitte midagi raske olevat. Et võib-olla vahepeal mingisuguses nii kahe kolmeteistaastaste hulgas, nemad olid, ütleme 12 13, mina olin 10 11, ma olin väiksena füüsiliselt nõrgem. Peale selle olin ma väga terava keelega, ma seal sõimasin neid suuremaid poisse ja nii edasi ja siis tuli vahetunnil olid mõnikord väga kiire, Nad ajasid mind taga. Selles eas on muidugi väga tähtis jõud ja rusikajõud siis kui poisid kaklevad, aga no juba noh, nii 13 14 siis kadus, ütleme see juuelement ära ja, ja siis ma oma klassis olin isegi noh, ütleme aktiivsuselt kolmas. Kui 40. aastal nõukogude ajal olite klassikomitee enne muidu oli klassiomavalitsus, oli klassivanem ja tema abi, aga siis tuli kolm tükki valida. Aga siis valiti kolm tükki ja mina olin see kolmas. Kuigi ma olin klassis kõige noorem ja kaks niisugust aktiivselt toredat poissi, klassikomitee esimees ja kaks liiget, nii mis oli 40. aastal, aga, ja klassivanem oli ikka, kes oli, aga siis mina olin siis kolmas, kuigi kõige noorem seal võib-olla natuke sellest psühhoanalüüs neid loeb, kuna ma olin noorem ja füüsiliselt nõrgem, siis sundis mind kompelsaks jooni otsima, vaimselt pingutama, et teistele järele jõuda, aga see ei ole enam Froidis. See on pigem see Youngi või isegi Mahleri õpetusse, kompensatsiooni oma, see on muidugi õige. Et oleksime olnud endavanuste hulgas, siis ma võib-olla ei oleks nii palju pidanud pidanud pingutama, et seal vaimsele arengule kindlasti kasuks isegi tuldud. Teie Ain Kaalep olete öelnud, et juba kaheksa-aastaselt te kirjutasite oma esimese lapsepõlveraamatu iseenda lapsepõlvest ja no oleks ju päris tore nüüd meenutada, eriti meie saate puhul siin, kui me seda lastesaadet teeme, et mida siis kaheksa-aastane inimene oma lapsepõlvest, mis ta arvab, et ma seda nii palju olnud ja täielikult siis tundub ka, et seda aega on ju nii kohutavalt palju olnud, et mis siis välja toodi seal? Aga teosile kahjuks säilinud kõik minu rikkalik käsikirjaline pärand põles Peedul meie ehitatud suvilas 1944 ja mul oli sahtlitäis, kõik oli alles, mis iganes olin kirjutanud ja nüüd oleks kohutavalt huvitav seda vaadata. Teose nimi oli minu elu. Sinna pääle olin ma joonistama Tree profiilis, sest teoseid minu elu olin ma ju näinud, neid oli ju liikvel seal seeria marseljeesi Stytagnatsionaalini näiteks mina kirjutasin ka minu elu. Aga mis seal kõik kirjas või sulle, seda ma ei tea, aga ma mäletan, et varasemast lapsepõlvest ma küsisin ema käest, Need, panime kõik kirja, mis ema rääkis. Ja, ja niiviisi jõudsin ma siis selle oma kaheksanda eluaastani välja ja kirjeldasin ka seda, kuidas ma kooli astusin kuueaastaselt ja ja, ja võib-olla tänu sellele on mõned asjad mul isegi nagu paremini meeles. See esimene luuletus Kaiale meeles, esimene luuletus oli, kuidas keegi laulab ja oli kirjeldatud lindude laulu ja ka üsna varsti ma nägin, et ma sain teada, mis asi on värsimõõtja kuidas riimid peavad välja nägema ja mingisuguse eesti lugemiku lisas, ma leidsin kõik need reeglid, omandasin, nii ka ei saa. See oli nii-öelda kehvade režiimidega vabavärsis kirjutatud, nii et aga igatahes mul oli tahe luuletust kirjutada. See oli põnev, kuigi ma tõesti tahtnud kirjanikuks saada. Teie puhul ei saa ju üldsegi mitte, rääkimata jätta sellest suurest keelte oskusest ja siin oli ju sellest ka nagu mainitud, isa oli hea hariduse saanud ja tõlkis juba oma lapse jaoks Kiisalt vene keeles need seda geograafiaraamatut. Võib-olla ja ilmselt isa oskas ka teisi keeli ka saksa Bonnestori natukene juttu, aga et kuidasmoodi, need keeled, neid on ju tõesti nii kohutavalt, minu meelest lausa kohutavalt palju, kui ma hakkasin vaatama, millistest keeltest kõik tõlkinud olete ja see põhimõte, et alati tuleb originaalist tõlkida ja ja kuidas nad kõik on mahtunud siia pähe ja, ja kuskohalt see kõik alguse sai. No ma ei saa ennast võrrelda küll selliste polüklottidega nagu minu õpetaja Paul Ariste või siis kas või suur orientalist pilt, nurme kond, nemad rääkisid kõiki keeli veatult, ei räägi ühtki keelt veatult, ma loodan, et eesti keelt enam-vähem, võib-olla võru keelt ka, aga soome keelega on raskusi. Kui ma olin Soome sõjaväes, siis ma õppisin ta muidugi üsna üsna hästi ära, aga ma olen vahepeal unustanud, nüüd on soomlastega küll häid suhteid, aga ma tunnen, aktsent on juures, sõnu ei leia ja nii on kõikide teiste keeltega ma valdan passiivselt. Noh, valdamine on nüüd palju öelda, aga ma suudan neid lugeda sõnastiku abil. No tõepoolest, ma ei tea, mitukümmend, aga kõnelda suudan. Viies, kuues ja, ja ikka ka ikka iga vigadega, kõige paremini suurtest keeltest ehk saksa keelt. Aga, aga ma tean, et ma teen kohe ikka üsna üsna palju vigu. Vene keel tuli nõukogude ajal ka sinna juurde vene keeles, muidugi vene keel oli võrratult raskem kui saksa keel. Ja siis noh, prantsuse, inglise, hispaania, mida ma ka räägin, aga räägime ikka tõesti suurte vigadega, aga edasi üldiselt ei jää. Need on need keeled, mida ma tõesti räägin, aga peale selle on terve rida, mida ma suudan lugeda, mida ma rääkida ei suudaks. No ma tahan siin kuulajate jaoks võib-olla nende kuulajate jaoks, kes ei tea veel seda, et siia kuuluvad ka sellised keerulised keeled minu meelest nagu Armeenia, Gruusia nagu türgi-tatari keeled seal peres ja tadžiki. No ja no te oskate võib-olla midagi muud veel öelda, loomulikult need ei mahu siia meie lapsepõlvelukku, need on tulnud ilmselt kuskilt hiljem. Aga mida nendest siiski lapsepõlvemaile peale nüüd selle saksa keelega? See isa muidugi tulebki meenutada, isa oli mees, keda kõik keeled huvitasid ja ta hariduskeele tuli tal muidugi vene ja selle juurde ka saksa, neid oskas ta muidugi kohe täiuslikult, aga kuskilt ta oli võtnud ka prantsuse keele, mis tsaariajal muidugi oli Neist läänekeeltest esikohal, mitte inglise keelt ja inglise keelt, minu kõrvalt natuke natuke vaatas ka ja tuvi ja riiulis oli veel rootsi keele grammatika saksakeelne ja möödunud sajandi oma, seda ma ka lapsepõlves uurisin. Ja nii et keeltehuvi on muidugi muidugi isa käest pärit. Ja, ja ta loomu poolest oligi filoloog. Kõik need filoloogia probleemid teda huvitasid ja metsandus kuulda oli siirdunud. Ei olnudki talle nii südamelähedane ta vahel rääkiski pettumus. Ta arvas, et uurib metsataimi, peab istuma, kantseleis, sellest raielanke kandja kirjutama ja metsa maetuna. Kantseleitöötaja amet ise talle üldse ei meeldinud. Aga keeltehuvi tal jah, muidugi oli, ta oleks võinud olla täitsa kõva filoloog, selles ei ole mingit kahtlast. Jah, minuga on niimoodi, et mind huvitavad liiga paljud keeled ja selle tõttu ma ei olegi ühtegi suutnud päris põhjalikult omandada ja lapsepõlvest isa puhul võib öelda jah, et huvi keelte vastu oli. Aga ja ma püüdsin seda rahuldada nii palju, kui ma sain raamatut, kus oli võõrkeelseid tekste hulgas, ma kirjutasin alati need välja, õppisin pähe. Näiteks Victoria, jumalaema kirik Pariisis, mida ma lugesin 11 12 aastased, seal on üsna palju teistest keeltest tekste küll, ladina keeles tuli hispaania keeles hispaania keel huvitav peale ja need olid mul kõik kõik peas. Aga siis koolis ma kasutasin ka võimalusi. Meil oli esimene võõrkeel inglise siis sellele liitus kahe aasta pärast Saksa, aga oli võimalik vabatahtlikult õppida ka prantsuse keelt. See oli kaks päeva nädalas peale tunde, kumbki kord kaks tundi, need neli tundi nädalas. Nii et prantsuse keelt ma sain ka õppida. Kaks aastat niiviisi õhtuti. Nii et niisugune lapse prantsuse keel on mul ka koolist kaasas ja koolis muidugi ladina keel ja prantsuse ja ladina keel on juba mingil tasemel käes, siis paania keel tuleb iseendast sinna juurde. No mind hakkas huvitama Portugali luule, ma ei teadnud, kas ma portugali keelt oskan, vaatasin järele. Oh jumal. Lihtsam veel kui hispaania keel, ainult et hääldamine ja kõnelemine on hoopis teine asi, seda ma teha. Ja nii siga, itaalia promaansi, need romaani keeled, need on ju kõik tegelikult lihtsalt ladina keele murded tohiks niimoodi öelda. Sellepärast muuseas kole tähtsaks seda, et niisugune noor inimene juba lapsepõlves, kui on näha, et temast võib saada keelteoskaja keelte harrastaja, küll oleks tore, kui kuskil nii viiendas klassis juba hakatakse õpetama ladina keelt. Soomes nad panevad isegi õpilased ladina keelt rääkima, noh, see võib-olla on liialdus, aga vähemalt nii lugema ja ladina keele sõnu ja grammatikat tundma õppima on võimeline iga normaalne normaalne laps, aga missid, tähendab, see tähendab paljude keelte juurde minekut isegi inglise keel, kuigi grammatika on erinev, aga sõna väga ju. Noh, ma ei tea midagi 70 protsenti on ladina, prantsuse samad. Nii et seda ma soovitaksin küll ja, ja laps õpib keeli lause mängides, kui tal on anne. See on muidugi, eks ta ole nagu muusika, Annegi öeldakse küll, et muusikaandeta lapsi üldse ei olegi, on ainult need, keda on raskem laulma õpetada, näiteks Morgan keeltega on samuti, aga no kes on lootusetu juhtum, sellega ei ole mõtet muidugi pingutada. Aga keele on, teisi lapsi tuleks küll panna õppima, meie tänapäeva maailm seda lausa nõuab kohe. Ja minul muidugi nende keeruliste aastate tõttu on kõik need kontaktide puudus ja nii edasi on jäänud paljud keeled pooleli. Aga no jumal tänatud, et ma vähemalt harrastuslikult olen nendega tegelenud. Muide, need ida oma keeled, mida te siin nimetasite näiteks pärsia, tadžiki või armeenia keel väga kergelt keele, armeenia keeles on teistmoodi tähestik. Ja sealsamas naabrid Gruusia kui jumal, nii rasket keelt ma kohutavalt raske keel. Aga minu noor sõber Rein raud on selle ära õppinud, mitte ma ei tea, oja ei ole tal seda kunagi läinud, aga ta on selle ära õppinud. Rein raudtee annaks niisugune imeline keelteoskaja kell ka juba lapsepõlves olid ladina ja kreeka keel juba nii enam-vähem tuttavad ja generatsioonis on mõni selline. Mina oleks võinud ka olla, kui minu valmimise aastad oleksid olnud soodsamad, nii et ma olen jäänud ikka pigem harrastajad oskajaks, aga Rein raud on juba osta ja niisama Arista nurmekunde sinna juurde veel kindlasti ka minu õpetaja olnud klassikaline filoloog Karl heitav. Nemad olid jah, suurepärased, paljude keelteoskajad, jaga rääkijad. Treffneri gümnaasium, mismoodi see kool veel lisaks sellele rohkele keelte õpetamisele ja huvile ja ka sellele algele, et olla seal organisaator ja ja natukene juhi rollis kas või klassi või kooli mingi omavalitsuse tasandil, mida see veel on juurde andnud? Noh, ma ütleksin, et väga palju ja kooliväärtus nagu seisnes selles, see traditsioon läheb selle vana Hugo Treffneri juurde tagasi õpetajateks valida kõige paremaid juurde, keda kätte on võimalik saada ülikooli õppejõude näiteks seda tegigi Hugo Treffner juba meie Konstantin Treffner jätkas nagu seda liini ja kuna sel ajal keskkooli õpetajad said väga head palka, oli tal ka võimalik parimaid valida, kõik pidasid auasjaks Treffneri koolis õpetajad olla ja minu humanitaarainete õpetajad, noh näiteks Juhan Käosaar magister siis ajalooõpetajanna maimud, õltseb magister raamatute autor, hiljem siis niisugused mehed nagu Arnold Kask, kellest sai professor Sis Johannes Silvet inglise keele õpetaja kellad tundides me küll ülekohtuselt palju mürtsu tegime, aga ometi oli suurepärane õpetaja ja nii edasi ja nii edasi väga head õpetajad ja, ja ka reaalainete alal oli, olid osanud valida tublisid jõude, see tähendas väga palju hea õpetaja on ikka erakordselt oluline. Kui te nüüd praegu ise katsuksite väikese kokkuvõtte teha, mis te arvate, mis on olnud need kõige olulisemad võib-olla mõtted, võib-olla inimesed, võib-olla ajahetked, mis teed lapsepõlves vormisid just selliseks nõukogude praegu, täiskasvanuna olete. Ma arvan, et kõige rohkem tänu võlgnen ma muidugi ikka emale ja isale nimetan ema just enne, sest ma olen pidanud emotsioone alati suuremaks jõuks, kui, kui intel tehti muidugi mõlemast väga lugu pidades ja siis keskkond Peedul, kus me elasime ümberringi männimetsad Kambjas jällegi üsna ilusas looduslikus keskuses siis vähem mõju avaldas aga mingil määral ka vanaisa talu Mulgimaal, kus ma suveti käisin, nii et mitmesugune, loodus, vanemad loodus ja siis muidugi raamatut, raamatut, raamatut ja veel raamatut, mitte nii nagu kolki ütles, et kõike head, mis minus on, võlgnen raamatutele kõige Jaak üle, võime väga palju võlgnevad ikka vanematele ja väga palju võlgnen ka loodusele, aga kolmandas järjekorras kindlasti raamatut. Te kuulsite saadet lastetuba, kus oma lapsepõlvest rääkis Ain Kaalep. Temaga vestles reetmade