Don Carlo Estonia teatri laval lavastajaks Neeme kuningas. Lavastajale on ikka ja alati võimalik valida, mida lavastada. Laulja peab laulma lavastuses, kus lavastaja palub teda laulma. Et lavastaja on vabam loominguliselt teatud mõttes teatud hetkeni teatud piirideni, kui seda on laulja ja Neeme kuningas, esimene küsimus sinule. Miks just nimelt see ooper? Verdi Don Carlo. No kõigepealt ma püüaksin vastata küsimuse esimesele poolele, see vabadus on tõtt-öelda näiline. Selles mõttes, et lavastaja võib ju olla geniaalseid ideid ja, ja selliseid suuri unistusi, mida lavastada kuid ta peab tee ka arvestama reaalse olukorraga. Antud juhul siis oli vaja ju teada täpselt meie lauljate potentsiaali. Ja kui oleks tegemist siis tõepoolest ainult oma lavastaja unistuste realiseerimisega, siis siis sageli kõik kõik teosed, mida tahaks lavastada, neid võib-olla ei jõuagi elu jooksul ära lavastada. Küll aga rahastajaid, ise ma sellist asja küll ei praktiseeri, kes kärsitusest või kiusatusest midagi lavastada teevad, seda siis kasvõi kodus. Sest lavastamine koosneb ju tegelikult tinglikult kahest sellisest suurest etapist, üks on selline ettevalmistus, töö ja teine on siis juba reaalne lavastuse vormistamine, mis on vastavalt kogemustele ja teadmistele ja oskustele, et, et see on juba rohkem käsitöö või heas mõttes käsitöö, et see nagu vormistamine, aga sellisele idee tasandil on võimalik kodus lavastada, võtta välja ooper, klaviir või partituur ja kujutada seda kõike ette, kuidas võib tekkida. Tean, et et näiteks Paul Mägil, endisel Estonia teatri lavastaja ajal oli, oli väga suurkogu ja on vist praegugi alles tähendab selliseid, mitte kunagi laval realiseerunud oopereid, kuid mis tema lavastaja mõte olid nagu läbi käinud. Ja miks, Don Carlo? Siin on? Kaks põhjust ja esimesele põhjusele ma juba viitasin, see oli see, et oli sel hetkel tõepoolest enamuses. Valdavalt oli olemasmeelse laulja potentsiaal siin Estonia teatris ja tundus, et see on jõukohane meile. Ühelt poolt teiselt poolt, teine põhjus see et kui me jagame ooperit tinglikult ka kolme rühma, ühed on siis sellised kammerooperid, väiksemad lood, teised on siis meediumid, nagu me neid kutsume, ehk siis keskmise kaliibriga lood, mida valdavalt Estonia teatri lavalaudadel võib näha, milleks annab meie lava orkestriauku lava suurus ja muud tehnilised võimalused, milleks annavad võimalusi. Kolmas kategooria on siis sellised, rändab paraad või siis hästi suured ooperid. Ja ka Don Carlo kuulub nende hulka, ehkki me ju teame ajaloost, et Estonias on lavastatud nii aidad kui ka kui ka suuri Vene oopereid kui ka Don Carlost juba varem. Ja teine põhjus on see, et usun, et nii külastajal tegude tegemist on ikkagi rahvus operiga, kelleks ma ennast peame. Siis peaks olema tal õigus ja võimalus ka ka selle maailma ooperiliteratuuri on selliseid suuremaid teoseid ikka vahetevahel meie afiššidel näha, ehkki ehkki see on meile tõepoolest ka väga kulukas ja, ja see on suur töö ja kolmas põhjus on siis jah alles isiklik, ehk siis see, et mida konkreetselt selles ooperis paelus vaieldamatult esimesena, kohe on, on selle ooperimuusika. Ja see muusika on, on niivõrd aus, niivõrd kirglik. Kordan, nüüd oma sõnumis, maga kavalehele, panin kirja, et kui hea muusika ainukeseks kriteeriumiks saab olla ausus ja minu jaoks see niimoodi on, olenemata milline see muusika on ta ooperimuusika, sümfooniline muusika, minu poolest kas või rokkmuusika jazzmuusika. Sa tabad kohe ära, kas see muusika on ausalt kirjutatud, kas see on, kas on tunne, kas seal ei ole teesklust, kas seal ei ole soovi meeldida, kas seal ei ole trikitsemist eriti võib-olla tegema poole peal alati need tendentsid tulevad kohe läbi, Kõrb on kõige tundlikum instrument selles suhtes, et olla valedetektoriga. Ja ma pean igasugusest muusikast väga palju lugu ja ka roki džässmuusikas ja noh, eriti intellektuaalse roki poole pealt. Mul on väga palju lemmikuid. Ja ka seal ma leian, et ma kunagi hakkasin analüüsima, et millest see tuleb, et üks või teine muusikana hakkab järk meeldima. Jah, et kriteeriumiks on see ausus ja Don Carlases või Don Carlos, ma pean nüüd Harju harjutama ennast ikkagi niimoodi seda nimetama, nagu nagu Verdi on seda mõelnud. On, on eranditult iga nooti, iga takt on, on piiritult ausalt läbitunnetatud, komponeeritud muusika. Helilooja autor on ennast justkui asendanud nende sündmuste, nende keeruliste karakterite keskele. Ta on need ise kindlasti mõttes läbi elanud, samas olnud, ajanud kord pisut kõrvalt Tajaks kommenteeriaks, kord eriti aariates ja, ja duetides on ta täiesti sügavuti ja väga intiimselt väga lähedalt sisse läinud nende nende inimeste hingemaailma ja püüdnud seda siis vokaali ja orkestrit ka väljendada. Väga kõnekad on, on pausid selles ooperis. Ja kui rääkisin sellest, et et muusika on on selle ooperi kõige suurem voorus minu arvates siis on see ooper ka oma oma dramaturgiliselt ülesehituselt üsna keerukas ja paradoks reaalne, aga, aga sellega ka ääretult huvitav lahkamiseks. Verdi ja Libretistid, kes on inspireeritud siis Schilleri tragöödiast Don Carlos ei ole jälginud seda süžeed päris täpselt samuti me teame, ka ei võeta, chilleri. Tragöödia puhul oli tegemist siiski suurelt osalt ajaloolise fiktsiooniga. Ja Verdi ei vasta tegelikult ühelegi küsimusele Nende suurte inimlikke paradoksid dilemmade lahendamisel, mille eest tema kangelased seisavad vaid ta justkui jätab otsad lahti, ta eeldab näha kaasautorit, täna dirigenti, kõiki lauljaid ja ka kõiki vaatajaid ja kuulajaid, kes istuvad vaatesaalis. Nii et, et tegemist on võib-olla jah sellise ooperikunstis kõige paratamatu, kõige kõige olulisema, kõige kõige huvitavama nähtusega ehk siis kunstide sünteesiga kus muusika, süžee, lavapilt, häälevärvid, tempode muutused, õhk elab üheaegselt kõikidest nendest nendest elementidest, millest muusikateater koosneb siis ta tekitab iga vaataja hinges, südames ajus ma tea, kus kohal veel assotsiatsioone ja need assotsiatsioonid on, on sügavalt isiklikud ja kindlasti kantiimsed ja ta on igal vaatajal kuulajal erinevad teosed autor või siis Verdi, ehk siis konkreetse etenduse lavastaja, dirigent peavad ka teda tabama. Meie ülesanne ei olegi niivõrd läbi või ette töötada, läbi närida seda materjali, et vaata, läheb üle ainult alla neelata meie poolt pakutud vaid pigem provotseerida nende, nende tunnete, nende emotsioonide, assotsiatsioonide teket. See ongi tegelikult selle muusikateatri võlu ja Don Carlo on tõepoolest selliseid oopereid, mis, ütleme kõikides nendes ekstreemsetes väljendusvormides, mida, mida muusikateater on võimeline väljendama läbi läbi kõikide nende klientide, mis muusikateatri käsutuses on siis Don Carlo ooper annab sellest tõepoolest uskumatud ja imeilusalt imearmsad rasked sageli. Ja, ja sellised huvitavad võimalused. Kas sa oskad öelda mis on sulle toonud kõige suuremat rõõmu? Just nimelt selle töö juures võib-olla see, et, et kui ma nüüd tagantjärele mõtlen ja ma olen ise olnud ka üks selles mõttes inimene, kes on, on tundnud muret meie lauljate ja, ja noh, eriti selle järelkasvu pärast kogu laulupotentsiaali pärast just nimelt see, et, et väga raske laululiselt äärmiselt raske nõudlik ooper meie laval siiski tõestas seda, et meil on siiski pärast lauljat. Et siin ma pean ka endale lihtsalt tuhka pähe raputama, et no ma ei ole küll kritiseerinud meie lauljaid, ma usun kunagi ja olen vist noh, alati lugu pidanud. Kuid noh, see oli nagu järjekordne nagu tõestus Mare Jõgeva Mati Palm, Leili Tammel, Teo Maiste Vello Jürna. Tarmo Sild. Mul oli hea meel neid nagu laulja isiksustena jälle enda jaoks uuesti avastada. Ühelt poolt teiselt poolt see, see protsess oli, oli tõesti väga huvitav, vähemalt mulle ma loodan, et ka et ka lauljatele selles mõttes, et me nagu saime sellisel võib-olla muusikateatris, mitte nii tavapärasele lainele, kui me seda lugu proovisaalis ette valmistasime. Me nimelt üsna palju aega kulutasime sellise süvaanalüüsi peale karakterite omavaheliste suhete ajastu analüüsi peale. Me kasutasime fantaasiat väga palju. Väga palju võtsid lauljad omaksjaga, pakkusid ise välja väga huvitavaid selliseid mõttekäike ja ja sellist loogikat, mida noh, vaata ja tegelikult kunagi ei näe ja võib-olla mida ei pruugi isegi alati ja minna, kuid mis on, mis on lauljale vajalik sel hetkel, kui ta on laval vajalik, seda teada, et see tegelaskuju rikastuks. Ja selle peale me ma ei ütle, et raiskasime, sest et see olnud raisatud aega ka selle peale läks üsna palju aega. Ja, aga see on ka, ma usun, see see ahel või või see tsement, mis, ütleme, seda ansamblit koos hoiab. Ja rääkida ansamblis selle ooperi puhul kui väga tugevast ansamblist siin on praktiliselt viis või kuus peaosalist ju on raske määratleda, kes on rohkem peaosaline, ehkki ooper kannab Don Carlo nimed, et võiks arvata, et tema on see kõige tähtsam, see ei pruugigi Kerli nii olla. Nieboli Filipp Eliisa, et Rodrigo, Don Carlo kankvisiitor, nad kõik on peaosalised selles ooperis ja mis on huvitav, neid kõiki eraldab midagi väga suurt ja võimast ja lahutab neid. Aga samas neid toob üks, üks huvitav asjaolu. Üksindus nad kõik on väga üksikud inimesed ja see on nagu viis või kuus erinevat monoooperit kokku pandud ühte sellisesse suurde ooperisse. Ja noh, jälgida nende karakterit, arengut, nende tundeid, nende tegutsemist, selle motiive ja mingit teatud reaktsioone seal mõttetult põnev, nad on sügavalt traagilised isiksused kõik, ja selle põimumist ja mingitel fataalsetel eluhetkedel tekib mingisugune kollaps või, või mingisugune parandamatu asjaolu, mida olen nende võimuses enam parandada. Ja, ja kuna on tegemist, eks ole siiski kuninglike persoonidega ja ja võimukandjatega, kellest sõltub teiste inimeste ja kogu rahva tulevik ja noh, tuletame meelde, et Hispaania oli sel ajal niivõrd suur riik, et nii suurt riiki vist ei olegi kunagi enne ega hiljem maailmas olnud, kus impeeriumi ühest otsast, eks ole, päike loojus ja, ja samas ta teises otsas, eks ole, tõusis et see oli kolossaalne, mahlane maid ja rahvaid, eks ole, hõlmab et sageli mõne selle võimu kandja kapriis või, või teatud, ütleme, isiklikest huvidest või, või afektidest või sellistest inimlikest tunnetest tekkinud otsus võis mõjutada praktiliselt maailma. See on ka jällegi üks teema, mis on mis on niivõrd põnev, eks ole, et, et kus lõpeb inimlikkuse, algab, eks ole see võimu vastutus, kus see inimlikkus, seda võimud teostamist mõjutab. Eks ole, Philipi ja Elizabethi omavahelised suhted, eks ole, kui Philip on ülesärritatud ja ka armukade nagu nagu Othello võib-olla ja kus ta oma naist süüdistab ja ta on raevunud ja ta ei saa arumiks Elizabeth teda, kui, kui meest ei austa, kes võtab seda abielu kui lihtsalt sellist poliitilist paratamatust. Ja see on see, mis Philipi piinab, kuid selles samas afektis selles samas raevus ja, ja Elizabethi süüdistades iseennast süüdistades võib ta võtta vastu tohutult suuri riiklikke otsuseid, mis mõjutavad kogu inimkonna saatust, isegi kui nii võib öelda ääretult huvitav teema ja, ja kus ta on sunnitud ja kus ta peab ennast kuningana vaos hoidma, kus kus ta peab inimlikku endas alla suruma, kus inimlik hakkab teda kui kuningat segama ja nii edasi, noh, need on niivõrd põnevad teemad. Kuivõrd sind inspireeris kogu too paradoktide maastik millest sa oled omal viisil kaunisti kirjutanud ka kavalehel. Aga mis on välja vaadeldav sinu lavastusest selles mõttes, et ei, kaob per, sünnib teatud ajas teatud ajastu vaimus stiilis ei ole pelgalt ainult kellelegi idee? Ei, ei, Schilleri idee, ei Verdi idee, seal on kahtlemata ajastu inimeste Järvi elu-olu, tunnetuslaadi ja tänapäev. Meie siin paradoksid meie ümber elus ja laval. Kindlasti on võimalik väga palju paralleeljooni tuua selle lavastuse ja meie tänase elu vaimse külje vahel. On palju lõpmata vastuseta küsimusi, üldiselt kirjutad sa ise sellest ka kenasti ette. Don Carlo on paradoksid, ooper, halastamatu võimu ja inimlikkuse, kohuse ja tunnete, maise ja igavikulise, julmuse ja kahetsuse, truuduse ja reetmise lakkamatu äärmuslik ja kirglik vastuolu. Et see on ooper, valitseja vastutuse suurusest ja selle talumise inimlikest piiridest. Ja seega puudub peateema on vaid paljude teemade fataalne põimumine. Sa mainisid ühes intervjuus, et ja puudub peateema. Et justkui sellega seoseks võiks arvata, et puudub kontseptsioon. Et siis on nagu kontseptsioonitu kontseptsioon, toon, mis omandas lähtepaigas, on väga sügavmõtteline väljend. Kontseptsioonide kontseptsioon. Pea teematu, teemade põimumine, paradoksid elus ja laval. See kõik moodustab kokku ühe väärmiselt inspireeriva, sügava kaugeleulatuv loomingulise maastiku, millega peavad kaasa tulema kõik asjaosalised. Niisama Aus, kui on Verdi muusika, niisama aus on lavastus ja mäng. Seega kuidas sina, kolled enese jaoks võib-olla lahti mõelnud seda paradokside teemat? Silleri puhul oli siiski tegemist ka tema tragöödia puhul oma ajastu lapsega. Romantilised jooned Schilleri loomingus hakkasid ju juba vahelduma ning põimuma teatud realistlikumate joontega. Ja tema puhul on, Schilleri puhul on siiski tegemist kindlate teemadega, mida ta jälgib ja kindla sus eelise oma kindla alguse ja lõpuga. Ühe teatrilooga Verdi, kuid on seda seda kõike palju laiendanud ja ta on. Ta on muutunud minu arvates, nagu koguneb teemade ringi palju apokalüptilise maks ning mõnes mõttes isegi universaalsemaks. Jah, jaga paradoksaalse maks, sellepärast et Schilleri tegelaskujud on siiski konkreetsemad. Verdi tegelastest just läbi tema muusika on palju rohkem vastuolusid, sisemisi ja kahtlusi ja, ja ja sellist heitlikust, sisemist võitlust. Ja Verdi puhul on ju teada see, et, et see ei ole ju kellelegi saladus, kuid püüda nagu ennast hetkeks mõelda nagu Verdi aega veidi ooperid olid tegelikult väga poliitilised. Ma mõtlen eriti tema teist ja kolmandat, eks ole, loominguperioodi. Ja alati olid nad inspireeritud mingisugusest konkreetsest siis sündmusest või hoiakust või, või arusaamisest sealsamas tema Itaalias ja ta oli itaallaste selline vabadusvõitluse sümbol ju ise. Ja sellepärast tasub tegelikult otsida kõikides tema eest teise kolmanda perioodi ooperites sügavaid paralleele sellega, mis ajas nad konkreetselt olid kirjutatud. Ja nagu seikspirniga Verdi on, on oma loomingus suutnud anda edasi kolossaalset üldistusjõuga aegumatuid teemasid. Ja ehkki nad on kirjutatud, eks ole, konkreetse ajaloolises kontekstis, konkreetsete lihast ja luust inimeste poolt, kes vaieldamatult olid geeniused on nende teoste Universaal haldus ja suur tähtsus ja aegumatud just nimelt selles, et, et nad on universaalsed. Ja kui me nüüd tõmbame nüüd pikka kaare 19. sajandi lõpust või teisest poolest siis meie tänapäeva et milles seisnevad need paradoksid siis nüüd ning mille poolest on on ka kõikide teiste ooperite hulgas, sealhulgas ka Don Carlo ikkagi aktuaalne, reaalne siis noh, näiteks üks paljudest teemadest, mis mind on huvitanud, on küsimus võimu vastutusest. Ja ma mulle tundub, et kogu kirev poliitiline elu meie ümber Poliitika tegemine, poliitikud on saanud juba nagu ma usun, rahva silmis sellise miinusmärgiga maine miks seda võimu teostatakse, miks teda tahetakse, kuidas seda tehakse siis ma selle mõtte ümber arutlesin ja siis mulle sai järsku selgeks üks selline asi. Et et olgugi mu enda nimi on kuningas, tähendab, see ei ole üldse sugugi mitte sellest inspireeritult, kuid kuid ma olen ka uurinud seda ajalugu natukene jaa, jaa, ja lugenud seda kirjandust ning tundnud huvi mis siis ühel siniverelised või ütleme noh, kuninglikust perekonnast pärit kuidas tema võiks mõelda, tähendab, see, kes, kes seda võimu ei ole pürginud, sellele võimule, tal ei ole seda vaja olnud, on selle sünniga kaasa saanud. Ja, ja kui ta on kasvanud, eks ole ta teadlikuks järsku saanud sellest, et tal see on. Ta ei ole seda endale ise valinud. Et, et kas see on omamoodi, siin on nagu sellised kaks omamoodi kab paradoksi üks on nagu see, et, et jah, tal ei ole õigust, tal ei ole võimalust olnud seda ise seda ise, seda valikut teha, tähendab kas see võim omada või teda mitte omada, tähendab tal lihtsalt on seoses selle sünnipäraga. Ja, ja teine on see, et, et tal on jäänud ära see etapp, et noh, võimule pürgimine, Maido ekstreemseid näiteid praegu, kus on kuningaid kukutatud ja kuidas on vale kuningad saanud ja kuidas päid maha raiutud ja seda kõike on ajaloos rohkesti. Ja kui ütleme tänapäeva poliitiku või ütleme võimu, inimese elu tegelikult võimu seisukoha pealt vaadates koosneb nagu kolmest sellisest etapist, et üks on võimule pürgimine ehk siis vahendeid sageli valimata soov iha saada seda võimu on jäägitult seda inimest haaranud ja, ja noh, mõni teeb seda kenamini, mõni, mõnel ei lähe seni hästi, ta on isegi oma renomee ka sageli vaadetega, ta on nõus väga paljudest sellistest inimliketes inimlikest asjadest, Obama ikkagi selle nimel, et see võim saada. Ja teine etapp on siis see, et sellel võimul olla tähendab seda võimalust teostada ja seda võimu nautida. Samal ajal kindlasti mitte, jättes kahe silma vahele ka seda, et, et ühel hetkel see võim lõpeb ja ta kindlustab, eks ole, ta püüab seda võimul olemise perioodi võimalikult pikaks venitada. Jällegi kõikide vahenditega ja samal ajal tegeleb ta sellega, et aga kindlustab oma oma elu ja mitte ainult oma, vaid ka teda ümbritsevate inimeste, võib-olla elu, eks ole, pärast seda, kui tal seda võimu enam ei ole. Et need on need kolm etappi, millest nagu koosneb praeguse võimu kandja võimu elu. Aga ühel ühel kuningal ühel monarhil on Nende etappide vahel ei ole vahet, ta on, ta on kogu aeg võimul, see võim on tal kogu aeg, järelikult tal ei ole seda küsimust, tähendab Talley teda ei vaeva see, kuidas sinna pääseda, teda ei vaeva see, et seda pikendada jah, võib-olla mõnikord vaid teda vaevab hoopis miski muu, tähendab, teda vajab selle võimu vastutus, võimul olemise vastutus. Ja ega, ega ilmaaegu ütleme praegu need monarhiat, mis on siiski ka Euroopas säilinud, ehkki noh, neid võib olla sageli naeruvääristatakse või leitakse, et see ei ole vajalik. Aga aga kui ma olen näiteks Norras ja ma ja ma tunnen lihtsates perekondades ja inimestega läbides, kuivõrd suure austusega nad suhtuvad oma oma kuningas ja, ja sellesse monarhia, kuivõrd uhkeks nad seda peavad, et nendel see kõik on seal mingi turvalisuse sümbol, see on midagi, midagi eetilistmisega. No eks ole, kui ka ühiskonnas noh, toimub igasuguseid muutusi seal, mingi seal on mingisugune selline huvitav asi, mis annab teatud turvalisuse. Ja noh, ma ütlen, et tõepoolest noh, näiteid maailmast on tuua ju igasugusest, me teame neid skandaale, mis on, ütleme, inglise kuningliku perekonna ümber ja nii edasi kuid ilmselt inglase käest küsida, et, et kas Kingdom või siis kuningriik, eks ole, võiks vaheldada mõne muu vormiga, eks ole, siis noh, vaevalt et me, et nad on, nad on ikkagi niivõrd traditsiooniliselt ja ütleme alalhoidlikud vaevalt, et nad noh, vabariigiks niipea muutuvad need juusis sellel ikka kõigel nagu mingisugune võlu on ja, ja mind on just see huvitanud selle, selle vastutuse olemasolu ja selle võimuga kaasas käiva vastutuse mehhanism. See asi, mis, ütleme selline võimueetika ehk võiks nii öelda, mis on, mis on ka selles ooperis väga, suurelt väga tähtsalt nagu olemas, mida Philip kindlasti väga-väga teravalt tajub, millest saab suurepäraselt aru, Elizabeth, aga mida võib-olla Don Carlo ise tüki alguses ei märka, sellepärast et ta on teda vallanud, eks ole, kirg lihtsalt Elizabethi vastu ühe naise vastu ja ta tema jaoks on see võim või printsiks olemine täitsa teisejärguline. Ta on lummatud sellest naisest ja ta on nõus kõik muu ohverdama selle nimel. Kuid tüki käigus saab ta aru sellest, et et tema käitumisest tema seisukohtadest sellest, kuidas ta oma elu elab, et see elu ei kuulu talle, et see elu kuulub tegelikult rahvale, see elu kulub ajaloole. Et sellest sõltuvad tervete rahvaste saatused inimelud ja sellepärast teeb ta aga just nimelt vanglas järele mõeldes eriti pärast oma sõbra Rodrigo surma teeb ta sellise otsuse, et, et jah, et ilmselt minule kui printsile ei ole loodud selles elus. Armastada või saatus on. Ja ka poliitika on selle asja Mulle teistmoodi määranud ja, ja ta ja on ju imearmas seen lõbus duett kus ta tegelikult läheb Elizabethile seda ütlema, et kuule, kulla sõber et kohtume teises ilmas, aga et selles elus tähendab elame ära selle elu, mis meile on määratud. Ja, ja see on selles mõttes niivõrd armas, et tegelikult on Elizabeth seda juba algusest peale teadnud. Et nii tuleb teha, nii tuleb käituda, teda on, teda on määratud Philipile ja, ja tegelikult Carlo tegutsemine tema, tema armastuse võitmiseks on tegelikult Elizabethile pigem noh, mitte vastumeelne, aga kas on talle suureks suureks katsumuseks, tähendab, ta püüab seda vältida. Ja Elizabethil on see algusest peale teada olnud ja nüüd saab siis ka Carlos tuleb tagasi asja tõestama, mida Elizabeth algusest peale teadis ja vot see kergendumine sellel lool on happy end. Õnnelik lõpp selle pärast, et nad mõlemad järsku tunnevad seda, seda kergendust, et nad, et nad mõtlevad ühtemoodi ja, ja kuna nad on sügavalt usklikud, religioossed inimesed tahavad, et nad niikuinii seal teises ilmas kohtuvad. Tähendab, see armastus ei lõpe see jää, ta jääb pooleli hetkeks, eks ole, tuleb need maised kohustused täita ja siis kunagi seal teises ilmas me saame kokku ja igavik on meie pärand. Kolossaalne kergendus, hingerahu leidmine mõlemapoolne, see on ka üks selle selle ooperiteemadest. Nii et oskus valida kaduvatest Aaretest igavikulised kadumatud aarded on üks nüanssidest väga mõjukateste suurtest, mis sellest ooperist kõlama jääb ja ilmsesti väga vajalik meie tänasesse päeva, kus me ju teame, et me ei oska valida nende kahe põhimõttelise küsimuse vahel. Räägitakse eetilisest kriisist ja eetika puudumisest vaata et kõikides eluvaldkondades ja, ja tegelikult on see saanud nagu juba sõnakõlks, uks ja sellepärast ei taha ka ka selle saate ja ütleme, nende teemade kontekstis võib-olla seda niivõrd korrata, kuid, kuid küllap see siiski nii on, et, et just nimelt see võimu omamise sündroom nagu kõikidel tasanditel, millega on võimalik võimul olla või võimu saada. Üks on tõepoolest see poliitiline võim, see on asja üks aspekt. Aga, aga võim on ju ka mitmesugust, eks ole, on, on terrorivõimu on, on psühholoogilist terrorism ja, ja võimu lihtsalt teiste inimeste ülejäänud. Kui, kui see natukenegi suudab õilistada või, või pisut eetilisemaks muuta inimest, kes kes seda vaatama-kuulama tulevad, siis nad tegelikult selles ongi meie missioon, kes tuleb kasvõi Estonia majja. Et pärast seda etenduse vaatamist ta lahkub. Pisut õilsam ana või pisut varem on abil, et ta on saanud mingisuguse sellise läbi esteetilise naudingu ja just tõepoolest läbi loodetavalt nende nende keelte, mis me oleme suutnud helisema panna või vähemalt mida me oleme püüdnud teha läbi oma oma selle töö. Ta tunneb ühel hetkel, et ta on nüüd natukene parem. Ja, ja sellest kõigest kõik need seemned, mis siia-sinna südamesse saab külvatud ka sellest kõigest muutubki maailma natukene paremaks. Ja, ja kui meie 600 ses vaatesaalis kui on täismaja ja kui seal on võib-olla kaks kolm sellist südant või hinge seda pinnast, kes on vastuvõtlikud selleks muidugi peab olema ja vastuvõtuvõime ja selleks peab olema avatud selliseks. Ja kui seal on jah, sellist pinnast kas või kahest kolmest sellest 600-st siis juba juba see on, see on kolossaalne võit.