Ja öösiti, nüüd ei ma enam, aga mu süda ühetab, kui hõõguvväes. Sirelite õitseaeg on käes kuis võiksin ükskõikne olla maa. Jabaga. Kuid sind ei ole siin. Misjaoks, misjaoks siis päev nii täis neid siniVerkijaid õisi loodi? Mis jaoks siis nii helgelt valgeks jääb? Nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi? Nii raske üksi kõike ilu kanda. Kuid sind ei ole siin. Et seda sulle anda. Väliseestlastega sidemete arendamise komitee ruumidesse Tallinnas Weitzenbergi 39 oli kogunenud hulk luulesõpru, üliõpilasi, kirjandustegelasi, kirjanikke ja kunstnikke, et tähistada meie vanema põlve ühe silmapaistvama poekesi Marie Underi kaheksakümnendat sünnipäeva. Kuigi Marie Under juba pikemat aega viibib välismaal eemal oma kodumaast ja rahvast pole teda sünnimaal unustatud. Seda näitab ka käesolev austamisõhtu, kus hubases klubiruumis istudes südamlikult vesteldi auväärsesse ikka jõudnud poetess-ist ja tema luulest. Ülevaate juubilari elust ja tööst tegi kirjanduskriitik Erna tillemal siirak, kes oma pikemas ettekandes muuhulgas Kirjandusest siiski võime ütelda, et Marie Under on kõnelnud ja ütelnud palju head ja ilusat inimese südamest, mistõttu ta kuulub kindlalt meie luule klassikasse. Marie Underi luules peegelduvat mitmed eesti luule arenemisprotsessile iseloomulikud nähtused. Teeme siin välja kasvamist Estatistliku kallakuga intiimelamusteringist ekstressionistlike aia karjatusteni ja siit edasi värske ja läbi tuntud realismini iga ja erikaalu täpse tunnetuseni on mitmeid muidki. Edasi kõneleja andis ülevaate Marie Underi luule üksikutest etappidest lõpetades vestluse jubinarist järgmiste mõtetega. Minevik on seotud koduga ja kui tunne ja mõte sinna kanduvad, siis tuleb Underi värssi endistviisi jõulist emotsionaalset dünaamikat. Näiteks luuletuses põgenik kordadel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas, siis magaksin välja kõik silma v. Ka luuletused nagu nägemus, oh mind võõrsil ja mitmed teised on ära toodud Meie Underi valikkogus. Kuid Rootsis ilmunud eesti lüürika antoloogias ei ole nad pääsenud. Underi luulepärandi üksikasjaliselt uurimine ja hindamine seisab Nõukogude eesti kirjandusteadlaste ees suure ja kaaluva tööna. Meie meetod kohustab meid nägema luuletajat ja tema loengud kõige tihedamalt seoses teda ümbritsenud ja ümbritseva aja ja tingimustega. Sest me teame, et kirjandusliku loomingu terviklik mõistmine ja hindamine ajaloolises tõepärasuses ei ole võimalik isoleerituna ühiskondlikust kliimast. Kuulata, mis kostab seal ja kirgutab Mumalust. Oh oh jaa. Linnuhääl on minu korrusalust, kui läksin säält, kuis helkis, nii tee haavalehti punas. Sestsaadik küsib alati meel aina mõtleb, kunas. Sest mõttest sai mu siht ja teesess talunud võõrad allale. Kui saatsin üle jäämaa oma vaikse palve. Kas Toome oksalt künnilind leiab oma laulu linge. Oh ei. Oh, ja ma kuulen sind. Kes olen, kes siin üksi, käin, ma endalegi võõraks jäi end kuhu, pane kuhu viin. Kui leinaline, liigun siin. See uurija vaikne võõra, see, see pole see, see pole see, see laiahele taeva kum, siin all ma kõigis tundmatul. Kui Heiuks avaksingi huult ma vastaseks vaid püüaks tuult. See võõral müüril Roosileht, rist ammuunes kuskil. Õnn magussana. Kes meist veel teaks, mis on see võõras keel kes minuga ühte värg? Võõras helgib võõras vees. Mul haua ilmned oimudel. Taob surma kell. Taob surmade. Poetess meenutades kõneles kirjandusteadlane Nigol Andresen Ilma Marie Underi osata ei suudaksime kujutleda 20.-te ja 30.-te aastate eesti luulet. Selle luule mitmekülgselt sügav mõju on kestev. Luulelugejad pöörduvad ikka selle juurde. Uued põlvkonnad mitte vähem kui endised. Värvikaid nägemusi haaras Marie Under kord kaasa uute traagiliste tunnetega oma ajale lähenedes just sellest küljest. Nii oli 20.-te aastate alguses Marie Underi luules üllatav pööre argipäeva tundelistele piltidele. Käin sama Tartu maanteed, kus tihti läbi pigistasin Kuhmitsema näo. Kõik on kui alati seesama vankri kõu, seda maaken küünlaid, sigarette, sahhariini pakub Marie Under ja Tartu maantee. Kes teda enam mäletaks? Ühekorruseline puumaja Tartu maantee ja nüüd see Carl Robert Jakobsoni tänava nurgal. Suured kastanid maja ees, suur aed, maja taga. Seal teatia nähti luuletaja elavalt. Seal oli ta luulestanud oma kodu ja seinal mägi värve, hõiskab maal noor naine, kaetud silmi. Mõnigi tunneb Marie Underi suurt luulet ja mitte ainult isikuliste elamustesse. Märtsikuus 1921 esitati Marie Underi selleks puhuks kirjutatud noorte laul koolinoorte aktusel Estonia kontserdisaalis. Seitse päikest, me süda on valutav valmimispunast, tuleme eredalt koidust ja sulavad kevadet täis. Inimsoo Sillaksime säärt, meie on tulevik, noorus on püha käest kinni, edasi ellu noormees ja neid harva on kunstiline ettekanne väga harva esitatud luuletus süüdanud nii jäägitult kogu Kuleskonda kui sel korral. Kas ei ole luuletaja selle taoliselt kujundanud kõiki neid, kes kümnete aastate kestel on leidnud ennast Marie Underi iginoores ja kõikemõistvast luules? Kas ta ei ole teinud seda nii oma rahutu loodusluulega oma rõõmuga ühest ilusast päevast kommuunetuma lauluga ballaadidega? See luule kisub luge maapinnast tõstab ta lendu. Mis siis muud kui laulja lend? Kui ilu kaudu viivuks imetlen tõde. Nii Marie Underi auväärsel tähtpäeval tahaksin öelda koos paljude teistega luuletajale oma südamliku tänu ta suure luule eest õnnitleda Marie Underi päikesest isiksust. Marie Underi luule on Mei juures elav eluline ja värske. Kirjandusõhtu lõpes Marie Underi luuletusega nägemus, mida luges Heino mandri. Taas tulnud olevat tuntud paplireast lööb vastu jällenägemise tund. Ju paistab valge maja mände seast tõelisus. Või näen ma õndsat und? Seal ongi madal Luit tunduv värav, kust mänd linnujälgi teel. Siis kuldne liiv mu Sammest tasarudised. Lennust, kaar viina, väädest. Õnne, kata viisk. Ja trepi ümbert roomab mungalill mu kinga üle heit mõruzgetust. See tõuseb pähe. Hõõrun, kus ja mis küll oli eannid truu ja ootav muld. Sealt lõhnab Lõhmus ja mustsõstar, siit. Läbi paksu põõsa sööstab lind tal rõõmust kurgus, katkeb laulunit. Seal viimne roosipung on oodanud mind. Kus küll oli kord nii hinge ümber siinse varjupaik mille nüüd on pühapäine kullakord? Ja värisedes panen valvsa käe Malingile. Vahikele hämarsruupa pilk algul nagu midagi ei näe vaid tunnen, kuis raskub, pisar kuu. Lääne edasi, kõik vana on nii uus. Seal ootab kaetult perekonnalaut. Murran pala Siimu ema kruus sest Olüpan tänus langetades laut toast tuppa, künnil õllest saamatu. Kui kutsuks vend? Soe, helde rahu, ootab omas sälk. Ei ole hirmu enam. Tunnen end kui lapse, keda väsitanud, mäng. Tüki maad, jalg surma kõrval käis. Nüüd olengi kodus. Kamber suurest Kuusleb hiilgama, kui oleks singleid täis, kes vastu võtmas tänu minu suust. Enam miskist muust ei mõtle, unne, vajub harrasmi. Ma uinun nagu variat jõulupuust, mis särab unelma isse v. Ja peeglit.