Mai Murdmaa, mis võib siis tantsijanna juhtuda, kui ta liiga kaua ühel kohal paigal tiirleb. Ema kirjutas ideed. Kas see on nüüd niisugune lavalise enesetunde küsimus üldse? Ma arvan, et ta on selles liigutusest sees, aga mida elus. Tähendab olla ja seista ja keerelda ühes ja samas paigas. Nojah, see on jälle vaimsuse küsimus, muidugi sa võid tiirelda ühes kohas ja vaimuga lennata igal pool, siis sel juhul see tiirlemine ei ole, võib ka tiirelda, nagu me teame, kant, eks ole, käis ainult paar kvartalit elus ja tema vaim lendas nii kõrgele, et ja ma võib-olla arvan, et isegi võib-olla väga rikka vaimu inimesega tähendab, võib kohapeal olla nagu ütle, mediteerida võib ju aastaid ühe koha peal ühes ruumis olles. Aga noh, me ei ole vistlik, ükski nii, nii, nii terve vaimuga inimesed ja sellepärast muidugi pahatihti lihtsalt ühe kohalviibimine muutub lihtsalt rutiiniks ja harjumuspäraseks ja sa harjud selle harjumuspärasusega kunstis eriti muidugi sellepärast, et sa Su nüüristuvad sinu ideaalid, sellepärast et igasugune kunst on ikka mingis mingil määral kollektiivne, niisugune looming, ma mõtlen, mitte kollektiivis. Looming, kant ütleme, kollektiivisiseselt vaid kollektiivne looming isegi ütleme maailma mastaabis, et et siiski inimesed toituvad teineteisest ja teineteise ideedest ja ühesõnaga üks idee sünnitab teise idee ja ja kunstist, ma kardan, et niisugust üksinda vaimuelu elavad siiski ei tule välja, võib väga suures küpsuses. Võib-olla on see võimalik, kui on juba kogutud meeletult palju, aga nii kiiresti arenevas kunstielus nagu praegu, kus taastaga toimub juba tohutult palju siis Ma arvan, et, et kunstnikud peavad väga tihedalt läbi käima ja nägema teineteise töid ja, ja, ja see on äärmiselt vajalik protsess. Kas seepärast ongi teie passis nüüd aastane Ameerika viisa ja, ja mida see siis tähendab, ega see ei ole ometigi ju Saaremaale sõit. Ameerikas on mul tekkinud lihtsalt väga palju kontakte ja, ja nad juba olid algselt mul juba noh ja sellepärast on mul seal lihtsalt võimalus noh, järjekindlalt kuidagi mingit töökohta, et saada, sest tegelikult muidugi ka see niimoodi viibides ütleme eemal Ameerikas tegelikult ei olegi lihtne neid kontakte alati hoida, sellepärast et et tavaliselt, et noh, eriti Ameerikas on niimoodi, kui te olete silmast läinud, siis ka meelest läinud, nii et selles mõttes see protsess on. Aga kuidagi on niimoodi läinud, et ma olen ikka neid kuidagi need kontaktid ikka mingil määral hoidnud elavana ja ja mul on seal tõesti, ütleme, kunstisfääris, mitte ainult tegemise tegemise rõõm on seal alati sellepärast, et sa lihtsalt kohtupuuete inimestega, kes on teistmoodi, lähevad ja teistmoodi võtavad vastu ja, ja see muidugi värskendab ja vahel annab lihtsalt enesekindlust juurde ja aga teisest küljest muidugi, ma arvan, veel olulisem on selle asja juures siiski see, mis sa ise näed selle asja juures ja see on minu meelest minul on see olnud palju olulisem kui see, mis ma seal teinud olen. Sellepärast siiski New York ikkagi veel voolab. Noh, ütleme kõik kui, kui mitte otseselt inimeste näol, siis kasvõi video, seal on link kontserti, see on väga hea videoteeki kuidagi sa viibides seal siiski saad täieliku informatsiooni mis on praegu, ütleme, tulipunktis ja ja noh, see on minu meelest minu sõitude rohkem eesmärk, muidugi ma teen seal ise tööd teenin ja, ja aga aga noh, see ei ole minu jaoks ikkagi põhieesmärk põhieesmärk on lihtsalt nagu, nagu, sest meil on ikka see Eesti Eesti on niivõrd väike, et Tallinn on niivõrd väike ja no kunstielu siiski ja balletielu siiski ta piirdub ainult Estonia teatriga ikka veel. Ja noh, Vanemuise ka mingil määral ka muidugi. Aga noh, seda on kõike vähe. Lihtsalt nädalavahetuseks kunsti alalisele ainete vahetusele ja sellepärast ma lihtsalt äärmiselt tunnen vajadust iga aasta ära olla ja noh, iga kord on mul olnud võimalus mingit tööd seal teha kas lavastuse või mõnikord pedagoogi või enamus muidugi lavastajana. Nii et ma olen alati see mingisugune materiaalne võimalus endale seda lubada. Konkreetsemalt, milliste projektidega ja kus? Ma teen praegu bostonis Pärdi Tabula raamat, mida ma olen nagu see on noh, kaua aega muusikaga tegelenud ja, ja noh, see idee on mul väga selge, mis, mis, mis selle muusika nagu all. No mis, mis seda muusikat on inspireerinud tegema ja miks see muusika just niisugune on ja ma olen lihtsalt tahan seda realiseerida. Nii et see ei ole mitte ainult Ameerika, ma lihtsalt tahan, aga kuna, kuna ameeriklased paar, need ei ole, need on tegelikult vene tantsijad, aga nad elavad bostonis ja nemad olid niivõrd huvitatud sellest Pärdist ja ja, ja noh, väga tahavad seda teha ja, ja hiljem nad tulevad siia ja nad tantsivad seda meie laval toovad veel siia ühe Ameerika lavastajatöö, no siis tuleb meil niisugune ühisühisprojekt nagu mina nemad tantsivad, ta pole roosat ja Kaie Kõrb ja Viesturs Jansons tantsija pead siis ameerika koreograafi tööd. Ja siis kolmas osa, kui me saame, tahtsid Age Oksa ja Toomas Eduri kutsuda, see nüüd õnnestub, et teha niisugused paar niisugust suurejoonelist galaetendust, käivad. Ja kes on need ameerika vene bariton? Andekas inimene. Haruldaste eeldustega ja väga hea tantsija, nii et selles mõttes mul on väga hea meel nendega loomingus kohtuda. Ja mulle tundub, et nendel ka Missugune side ja suhe on teil Arvo Pärdiga, sest teada ju on, et Arvo Pärt näiteks sõna ei taha oma muusika juurde lahti rääkimaks ja ja tema muusika illustreerib sõna, oleks justkui taust või? Illustratsioon saadeti juures. Kuidas dub? Kui tema muusikaga kuus end liigutatakse kehaliselt ja vaimselt? Ja meil ei ole küll tema kunagi olnud seda vastuseisu. Ma ei ütle, et tal alati on meeldinud. Mõned asjad on tal väga meeldiv, näiteks teine sümfoonia, ta leidis, et see on parem kui tema muusika. Näiteks mooduse kohta ta ikka ütles, et no ma ikka lootsin, et sa paremini Nii et ei ole alati tekita säärase kuriteo karistus, need need stseenid, mis ma näitasin video peal, need meeldisid talle väga ja ta leidis, et see idee on väga kuidagi lähedane tema enda, sellele tema ise selle muusika all mõtles nii, et need langesid kokku, mida tema tunnetus ja mida mina lavale seadsin, nii et sellega sellega oli nagu meil tunda, et arvele nagu meeldis see idee ja, ja noh Ma näitasin küll ainult videosid, see, mis oli proovisaalist tehtud etendust ei näinud, sellepärast et tookord oli, ta ei saanud teie abikaasa haigeks ja ta ei saanud tulla sinnaga Saksamaal, kuna olime ja meil üldse etendus seekord ei õnnestunud karitesti. Sest et ruum ei olnud sellele sobib, orkestrit ei olnud ja ühesõnaga meil ei olnud parim variant, nii et hea, et ta tegelikult ei tulnud. Nüüd on jälle seda pole, eks siis näis, eks ma saadan video, vaevalt, et ta nüüd New Yorki sellepärast või tähendab, see bostonisse sellepärast sõidab, aga no eks ma siis vaatan, kuidas segab mind, mul õnnestub. Nii et suhe on siis selline, et kumbki töötab omal viisil. Park on loonud muusika juba ammu-ammu valmis ja nüüd murdma, teeb mida tema soovib ilma Pärt ütleks siia vahele midagi. No muidugi, eks see käib ikka selle muusikaga niimoodi muidugi. Kuigi, kuigi selle kuritöö karistuse puhul kasutasime küll kui ta siin käis, kui ta käis ema matustel, siis me arutasime küll. Tähendab, mis muusikat me kasutame, mingil määral niimoodi läbi arutatud siiski temaga see, ütleme kogu see konstruktsioon Kuidas ideed lavastajale sünnivad? Kas see on justkui protest millegi suhtes, kellegi suhtes aja inimeste suhtes? Kas on see midagi niisugust, mis ennast või endale on millegi tõttu väga vajalik teema ärritav, teema, vastusi otsiv? Mis on see, mis inspireerib vastama küsimusele, kes sa oled, inimene, kus sa oled inimene ja ja kuidas ja miks ja. No ma ütleksin niimoodi, et need on niivõrd erinevad erinevad asjad ja nii erineval perioodil, minul muidugi on võib-olla viimasel ajal visk loomiks võrdlemisi subjektiivne, ütleme minu esimene loominguline pool oli võib-olla rohkem inspireeritud siiski teostest, mida, mis mulle meeldisid, aga, aga noh, viimane no võib-olla on ikka küllaltki subjektiivne, aga ma tegelikult tahaksin sellest subjektiivsusest ise eemalduda ja tahaksin natuke objektiivsemas sfääri võib-olla minna, ainuke ainuke asi, et et see on probleem on selles, et ütleme niuke mulle tegelikult meeldib niisugune abstra akne ja assotsiatiivne abstraktsioon ja niisugune asi, aga ma kardan, et, et meil ikkagi ei ole selle asja peale vastuvõtjaid. Liiga niisugune noh, nõuab, nõuab niisugust. Ma ütleksin balletis siiski rohkem rohkem harjunud publikut, nii et ma kardan, et see, see vaevalt isegi õnnestub, ma isegi arvan, et näiteks seda tabula roosat ei oleks mõtet olnud näiteks Estonia teatris teha, sellepärast et et see, ütleme niimoodi, mul on nagu mõeldud ainult teatud niisuguse nagu ütleme ka mitte ta ei ole otseselt psühholoogid, optiline, ta ei ole psühholoogiline, tähendab ta ka nagu niisugune konstruktsiooni peale üles ehitatud lugu ja ma kardan, et niisugused asjad ei ole, tähendab, tal tal puudub ta, on siiski niisugune teataval määral intellektuaalne ja vaimne protsess, tal puudub niisugune, ütleme, vahetu emotsioon, reaalne emotsioonide, ütleme niisugune need emotsioonid on paigutatud mingisuguse teatud abstraktsuse konstruktsiooni ja sellepärast tal puudutab noh, ütleme niisugune otsene publikusse emotsioon. Ja ma kardan, et niisugused asjad ei, ei ole meie, meie publikule, nad nõuavad, et ümberringi siiski tehakse umbes taolisi teoseid nagu ütleme siiski Ameerikas abstraktse abstraktse kunstiga väga suured. Põhiliselt sellega tegeletaksegi, nii et seal need, kui need vastu võtta, kogemused on suurem, publikul on kokku, ei ole kogemust neid vastu võtta, nii et niukseid asju meil on väga vähe tehtud, nii et ma kardan, et see ei oleks. Tegelikult ütleme noh, ütleme need etendused, mis meil nüüd on, need nüüd on ja ma usun, et me saame need ka realiseerida publikule ja ma usun, et huvi tuleb, et me saame täissaalid, aga ütleme niimoodi statsionaar, ori, etendusena, mis peaks tooma teenima raha. Ei usu, et niuksed asjad noh, meil võib-olla siis väga efektse, mingisuguse lavakujundusega teatud niisuguse mingisuguse nipiga nisus visuaalse nipiga, võib-olla võib siis niimoodi seda teha? Sisesed probleemid muidugi on, on siin niisugune? Muidugi, dramaatilisi asju mul veel jätkub ka, mida, mida teha. Nii et materjali Estonia teatri jaoks ka vist peaks mõneks ajaks veel jätkuma. Üks asi on teostuse kaasaegsus, teine asi on niisugune mõtteline filosoofiline lähte pind. Mani mäletan kunagi väga ilusat luikede järve etendust minu esimest elamust Estonia teatris, ilusad luiged ja väga ilus muusika ja ja kõik, mis käib teatri juurde. Suure, särava, rõõmsa avastusena. Ja siis kusagil tulid Joanna Dentaata Võlumandariin. Ja just Johanna Dentaata. Tõstis nagu lahti millestki dogmad ja elu elu ja dogmad, inimeste poolt kirja pandud mingid reeglid, reeglistik, milles keegi peab elama kusagil. Ometigi nad ei ole need keegi loodud looja järgi sellisteks ja selliselt elama. Ja seda liini vastuolulisust maailmas maailma vastuolulisust, jumala näo järgi oleme kohanud teie lavastustes. Hiljem kui teadlikult, hakkasin seda jälgima tänase päevani välja. Nii et kreedo järgi paneksin kõik kolm märki, mis ja rohkemgi veel. Küsija, hiiu ja punkti ja kolm punkti ja, ja ei tea, mis kõik. Kreedo see on väga sügav sõna ja siia mahub palju ja väga raske on rääkida tõesti, peab kuulama ja vaatama klema ja üsna sageli on suured asjad sellised etage sõnadega ei tohigi välja ütelda. Aga? Kreedo teie lavastusena, Kaiu sündis kunagi millestki. Miks. See on, ütleme, kaua küpsenud mõte väga kaua, isegi küpsenud mõte on sama asi. Tegelikult tegelikult ma ütleksin niimoodi, et tegelikult kõik meie otsingud lõppude lõpuks inimene ikkagi nii banaalne, kui see ka ei, ei ei kõla ikkagi ikkagi inimene mõtleb, miks ta elab, vot see on niisugune. Me võimeline, selles saginas saginas mitte, aga see on nagu mingisuguse inim inimsugu läbiv mõte otsida siiski mingisugust mõtet oma eksistentsile. Ja vaata minu jaoks enam see ei ole, ütleme, eneserealiseerimine, aga, ja ütleme, isegi mitte kunst nii palju. Ma olen vähemalt püüdnud seda minu jaoks on see nagu mingisugune ütleme. Vot kunagi kummaline noor, ma olin kuskil 25 aasta, mul ei olnud religiooniga mitte mingit, ma olin täitsa atistlikust perekonnast ja ja siis ma hakkasin nagu tunnetama, et, et ja noh, ma ütleks, mul olid väga palju konflikte, võib-olla ma olin liiga niisuguses perekonnas kasvanud, kus oli niisugune reegel, et kui sul on tükk leiba ja su kõht on tühi ja kui sa kohtad sõpra ja tema kõht on ka tühi, siis teise leib pooleks ja kui üks pool on suurem, siis anna ta sõbrale. Ja, ja vot selle reegliga on minul, ma olen kasvanud üles, meil oli niisugune perekond, kus kõik seda reeglit jälgisid ja sellepärast, kui ma läksin ellu, siis olid mul kuidagi suured konfliktid selles mõttes, et ma ei näinud niukseid, palju niukseid inimesi, kes seda leiba just pooleks teevad, suurema tüki sulle annavad. Ja sellepärast ma hakkasin nagu otsima, minu jaoks oli see mingil määral niuke šokk ja ma hakkasin otsima selles mõttes, et, et kas siis tõesti, ma olen lihtsalt loll, et ma niisugune olen ja siis ma hakkasin nagu aru saama, et tegelikult eetilised väärtused ja ise isegi headus on siiski täiesti objektiivne kategooria, et see ei ole, tähendab see on objektiivne kategooria, mis eksisteerib kõiksuses. Ja, ja ma arvan, et, et inimene inimese heaolu sõltub, tuleb ikka põhiliselt selleks, kui palju ta suudab ennast võitu saada ja kui palju ta suudab. Ütleme, hea olla lihtsalt kõige elementaarsematest mõttes hea oma Ligisemini ligimese vat tõrjuda kõrvale kurje mõtteid ja vot see tähendab noh, ütleme ma ei mõtle, et see peab olema niisugune vesine altruism. Siin on väga raske selle tegelikult sellepärast, et, et hea olla ma kohtasin New Yorki siis ta vene kunstnikuna Vene religioonis on ju seda väga palju ja siis see on väga hea kunstnik, ta oli Leningradi ja ta ütleb, et oi, oi, oi maika Bagdrud võitis Haroshi ja selles mõttes on tal õigus. Muidugi, see ei ole väga keeruline küsimus, sellepärast et ühelt küljest sa tundud, et sa teed hea, aga samas liialdusega võib teha halba. Nii et vot need asjad on väga keerulised, aga, aga see, ütleme, see vajadus vajadus niisuguse puhtuse järgi võib-olla. Ja niisuguse noh, siiruse ja, ja võib-olla niisuguse see tegelikult on nii, nii, nii lihtne tõde ja, ja võib-olla vahepeal sa elus kaotad selle ära ja noh, muutut saastad iseennast nii-öelda ja siis praegu võib-olla oli, oli õigeaegse saast endast nagu püüda, ma ei ütle, et ma seda maha raputada saanud, seda maha raputada on väga raske, mis elu jooksul kogunenud. Seda saasta on küllalt küllalt. Aga vähemalt õitsele poole ja teadmine, et, et et ütleme, ma isegi mõtlen seda, et, et ka see tsivilisatsiooni tohutu individualism ja niisugune, miks nad kõik need enesetapud ja inimesed on ütleme, omadega pahuksis ja, ja igasugused stressid alati tunne, et see lihtsalt on sellest, et, et inimesed ei ole piisavalt piisavalt lihtsalt puhtad ja head, selles mõttes igat konflikti sa võid võtta Ühest prismast igat konflikti, sa võid võtta teisest prismast ja, ja olenevalt sellest Oleneb sinu enese heaolus, egoistlikku heaolu probleem, minu meelest inimene, mida rohkem ta suudab, suudab ütleme, pürgida headuse poole ja ma ütlen, ma ei taha ennast mingiks heaks teha, sellepärast et minus on väga palju halba, aga mõtlen lihtsalt see pürgimuse tunne juba iseenesest iseenesest annab sulle tohutu jõu elamiseks ja ma ütleksin, et annab sulle heaolu. Vot see vaat kui inimesed suudaksid mõista selle neid omavahelisi seoseid täpselt kui kunstis, näiteks ma olen täitsa veendunud, et inimene neetud kunstnik, kui ta suudab alla suruda oma professionaalse kadeduse ja mis kunstnikest paratamatult tekib ja vot ikkagi on seos ütleme, puhta eetika ja, ja kõrge kunsti vahel ja ma leian neid seoseid ja ma olen veendunud, et need on omavahel väga seotud, tähendab, mida, mida kõrgemad Ta on sinu eetilised väärtused, seda kõrgem on sinu kunst. Nii et vot see võib-olla oli niimoodi jõude nagu sellest supist välja või jõuda sellest noh, realiteedi, niisugusest mõtlesin realiteedi tühisusest ja ja kuidagi lennata väljaspool realiteeti ühe kannaga muidugi, ühe jalaga. Muidugi, sa pead selles realiteedis olema, aga vähemalt püüda üle olla realiteedist ja noh, vot see on võib-olla selle kreedo, mõtlen ja tähendab, et on, on võimalus antud juhul läbi kristliku religioonituuste tõst tõstan ennast natuke kõrgemale reaalsusest ja see annab sulle tohutu suure jõu elamiseks ja, ja, ja ma ütleksin, mõnuelamiseks ja rõõmu elamiseks. Vot see oli nüüd selle etenduse nii-öelda mõte. Oma mõtted läbi kuulanud, mõelnud, tantsinud, lavastanud. Mis te arvate, miks on inimestes protest? Mingisugune sisemine põgenemine või häbenemine või olev tunne kõige selle suhtes millest ta sõltuv on, mitte tunnistada tahtmine. Ennast kuhugi mujale asetamine mitte teada tahtmine väga üleolev. Kas ei juleta tõele näkku vaadata? Kas kardetakse, et mis siis juhtub, kui tõesti nüüd inimene ennast leiab ja teadvustab kes ma olen, kus ma olen, kuidas ma olen, miks noole kas kardetakse kukkuda? Olete mõelnud, miks on inimeses niivõrd palju protesti selle suhtes? Kes see on hirmus keeruline, keeruline küsimus. Suhteliselt, ma arvan, et vist on tõde, see on hirmus keeruline küsimus, ma arvan, see on kõik kõik geenidega karmaga ja kõiki kõigi asjadega seotud, nii et me kunagi ei tea ju tegelikult oma järgmist sammu ja, ja ma ei, ma ei oska sellele vastata, ma arvan, et see on liiga liiga keeruline küsimus. Oleks vist peaks individuaalselt niimoodi enda jaoks leidma mingisuguse niisuguse. Noh, väga raske öelda, miks inimesed on nii puntras ikka enamuses inimesed on ja need stressid on ja ja eks kastris küllalt, aga tähendab kuidas sa sellest üle üle saad, selle vorm on muidugi paljudel inimestel erinev ja vot ma ei oska, ei oska tõesti öelda, see on liiga keeruline küsimus võib-olla öelda, miks inimesed niimoodi ja kus võib-olla seal üldse mingisugune kosmiliste positiivse Negatiivse alge, võitlus meis endis ja meie, me ei oska seda öelda, see on niivõrd keeruline asi, võib-olla see on üldse determineeritud ja ma ei oska sellele küsimusele öelda, lihtsalt et ma tean, et kui ma hästi mõtteline mul hea olla oma halvast ilmast oli mul halb olla. See on nii lihtne tõde. Ja lihtsalt lihtsalt ma sellepärast püüan olla hea, et mitte halvasti ennast tunda. Palju lihtsamini. Ja kuidas te siis hakkate oma ideid välja tantsima, kas muusikast sünnivad lavastuslikult ideed? Või enne oli idee ja siis otsite muusikat? Praegu nad mul nagu paralleelselt käinud niimoodi, et tegelikult no idee on nagu ikka enne ja siis on muusika, praegu on mul küll niimoodi idee on enne kui muusika, aga no ütleme antud teose juures, mis ma praegu tegema hakkan, jälle on vastupidi, on nagu muusika enne, nii et need on kuidas juhtub, aga viimasel ajal on mul ikka idee olnud või siis näiteks sa võtad mingi muusika ja sa tunnetad, et, et vot selles muusikas on see idee mis, mida sa oled endas kandnud, ütleme, see muusika iseenesest pakub sinu enda noh, ütleme sisetundega või sa oled mingis ütleme mingisuguses ellusuhtumises või sul on mingid probleemid ja sa korraga kuuled seda muusikaaha. Vot see ongi see, mida ma, mis pakub selle tundega, mida, mis mul on, ütleme niimoodi ütleme see kasvõi sedasama. Ükskõik mis, et kuidagi nad käivad, nagu, nagu kunstnik tegelikult elab, elab nagu mingisugusest siiski niisuguses otsimas seisundis kogu aeg ja ja sulg keerlevad mingisugused mõtted peas ja kui sa ütled kontsertitel või kuulad plaati või korraga on nagu nagu haagiks, kaks asja omavahel külge, see, mis sa oled endas kandnud idee seisukohalt ja sa leiad korraga mingit muusikateoses korraga ka enda jaoks sellesama idee. Tähendab, tavaliselt toimub see ikka niimoodi, et see alateadvuses kannad teatud osa, no ütleme, inimene, eks ole, kannab teatud teemat teemat, teemade ringi endas alati mingit probleemitada puudutavad ja siis, kui sa kuuled korraga, sa näed, et näha, et selles teoses ongi võimalus niimoodi umbes toimub niimoodi ikka, et, et sa, sa elad mingisuguses tunnete sfääris või mingisuguse mõttetu sfääris või ideede sfääris ja siis sa, kui sa ükskõik, kus kontserdil võiks kõik või kuulad kodus plaate, võitja korraga sul ärkab, tahab, vot see ongi see niimoodi vahel tuleb ka niimoodi, et on sul kaugele alateadvuses ja ta tuleb sul nagu, aga nagu taim ronib sealt kuskilt alateadvusest välja ja väga vanad mõtted võivad korraga realiseeruda palju hiljem. Näiteks kuriteo karistus on ka väga vana idee, tähendab ta, ta lihtsalt on sinus kuskil. Ta on sinusse olnud kogu aeg ja ta lihtsalt ronib ükskord välja, kui ta leiab, et õige aeg on välja tulla. No vot niimoodi see, sest tegelikult kunstlikult ma ei usu, et, et on võimalik üldse midagi välja mõelda, see on väga halb kuulsus, ma arvan, mis välja mõeldakse, see võib ikka ainult tekkida kunst ikkagi sobinud tekkida ja kui ta ei teki, ma arvan, et siis ta parem polekski vaja üldse teda teha. Ta peab ikka täitsa orgaaniliselt tekkima. Arvan siis ta on õige. Muusika on enamasti vist kaasaegne Pärt, Sink, Tamberg, aga ka Penderetski, Jaba. No ma ütleksin, et Penderetski ka nüüd oli küll niisugune, ma ütleksin, et ma ei ole tegelikult selle, selle, selle noh, muusika mint, isegi ma peaksin ütlema, mingil mingil määral häirib niisugune avangard pretensioonikus. Aga kuidagi noh, juhtus niimoodi, et see teemade ring antud juhul nagu klappis mulle ja niimoodi ta kuku, kuku läks. Aga tegelikult muidugi Bachi pahju muusika, nüüd oli niimoodi, et me tõesti otsisime seda muusikat, kuna ma tahtsin nagu vot siin oli küll, et otsisime muusikat vastavalt teemale ja ja siin. Toomas Siitan muidugi väga aitas mind. Mina ütlesin umbes, mis muusikat ma siin kuulen või mis pillima siin kuulen või nii et me nagu koos otsisime, siin oli küll teematäied sai enne valmis, kui me muusika nii-öelda siin. Me otsisime lihtsalt muusikat sobivalt. Valmis olevale konstruktsioonil. Kuidas te leiate, tantsijad? Viimasel ajal on meil võrdlemisi hea olnud võrdlemisi hea koostöö ja ma pean ütlema, et selle etendusega üldse nad tulid hästi toime ja ma pean ütlema, isegi kui me ütleme, ütleme singi maalima, mis seal oli suur võitlus kollektiiviga, siis siin oli üks moment, kus nad natuke seda avam kardliku kostüümi mingil määral niimoodi pelgasid, aga aga põhimõtteliselt nad siiski tulid väga hästi järele ja, ja ütleme, ma arvan, et nad teevad siin oma maksimumi, ma ei saa öelda. Muidugi, mis puutub üldse, siis, siis meie trupp natuke vähe töötab iseenda kallal, ma mõtlen individuaalselt, iga inimene töötab enda kallal, ütleme kasvõi see nad mõned ei saa aru, et tuleb oma plastilist diapasooni suurendada, ütleme et tuleb moderntantsuga tegeleda, mitte sellepärast, et me seda puhast modern laval teeme, aga et me peame lihtsalt oma keha võimeid arendama selleks, et noh, mitmekesisemalt mitmekesisemalt oleks väljendusvahendid. Noh, vot mõneti niimoodi on veel tõrge sellega, et, et küllalt küllalt nagu töötajate nagu iga iga tantsija ja ei tunne ennast sellel määral indiviidina, et ta on oma vormist ja oma isikuga vastutav täiel määral iseenda eest. Natuke niisuguste laste mentaliteet veel on, nüüd kui õps ütleb süsteeme ja kõps ei ütle, siis jätame tegemata, aga kahjuks seda mentaliteeti veel siiski oleme nüüd palju paremini juba üle saanud, sellesse Se õpsi ja õpilase vahekord siiski veel on säilinud, aga tegelikult peaks olema, meil ei ole suur grupp, praegu 38 peaks olema kaheksa indiviidi, mitte õpilast jõpsi. No vot niimoodi see on. Ja selles mõttes Läänes muidugi on, on see vastutustunne iseenda vormi ees ja iseenda ees ja noh, niimoodi mina olen see tantsija, vot minul peavad olema need omadused ja vot see niisugune professionaalne isiku professionaalne vastutus oma professiooni ees seal muidugi tunduvalt suurem ja see on, ma leian, vot see on veel siiani töö enda kallal ja oma indiviid mõtlemine on ka väga puudulik veel. Kuigi ma ei ütleks, et füüsiline ettevalmistus nii halb on. Kuidas te arvate, missugune õppide siis olete oma tantsijatele? Ma arvan, et praegu ma vist oma oli vist väga paha õps, ma arvan, ikka kuri ups. Aga, aga ma arvan, et praegu ma, mis aga paha ei ole. Ma olen väga põnevil, mismoodi see kurjus avaldas eino, ma lihtsalt läksin närvi ja võisin sõimata, aga päris päris kenasti. Aga nüüd ma püüan ennast tagasi hoida, lihtsalt ma enam ei püüan mitte ärrituda, aga ma olin võrdlemisi agress, ma ütleksin, ma olin isegi kohati agressiivne, õps niisugune, saad aru. Ja niuke talumatu Soone nüüd ma püüan seda mitte olla. Ja milles avaldus tantsijate protest singi maarjamõisas? No põhiliselt on, nad ei võtnud seda muusikatest absoluutselt ei või üldse, huvitav, see et tantsida ei armasta vokaalmuusikat. Nad ei armasta vokaali peal midagi teha, see on niimoodi, et nad hakkavad mingisugune niisugune ja see, seda ma olen ammu märganud, et igal muusikatantsijate lennata, elada, armastada, teha. Ja kas see on siis mingi vasturääkivusi, laulja on enne hinganud mingisugune vot niisugune vastu vastuseis on tantsijatel millegipärast. See on isegi alateadlik niisugune, mul on niisugune tunne, et nad lihtsalt ei kuidagi ei suutnud kaasa tulla selle ei plastilise keelega ega, ega ka mitte ütleme selle vaimse sfääriga. Ka väga-väga raske oli seda etendust just selles mõttes, et tantsijate poolt oli ikka täielik mõistmatus, välja arvatud solistid muidugi. Nii et selles mõttes see töö oli üks raskemaid, muidugi plaadid olid veel niisugune kunagi, mis. Raske oli, no enam-vähem sama ja see oli ikka täitsa suur võitlus, aga aga noh, mõned asjad, meister Marko liit oleks väga kergelt ja mõned asjad lähevad kergelt, aga mõnede asjadega on ikka päris nõuab ikka suurt enesevalitsust, et et mitte kurjaks minna. Kas vokaali pealt tantsimine ei ole võib-olla? Protesti tekitab ehk sellepärast, et, et seal on teatud kindel sõltuvus meetriumis teistmoodi, kui on. Instrumentaalse muusika puhul sa oled sõltuv sõnast. Sa ei saa ühele ega teisele poole tantsida, sa pead olema, sõnas. Nojah, võib olla ka see ja, ja ma ei, ei ole isegi endale päris selgeks teinud, aga ma olen tähele pannud, et, et, et tantsijatel meeleldi nad, nad hakkavad kohe niimoodi isegi, ma mõtlesin, Bachi puhul nad ikka kipuvad niimoodi mitte naerma, muidugi keegi julgeb, tähendab Bachi muusika üle muidugi, aga nad kipuvad järel laulma ja mingisugune niisugune huvitav, huvitav niisugune. Ma ei ole jah, miks, miks see niimoodi on, aga, aga, aga ei kuigi minule meeldib tegelikult vokaali ja liikumise, mulle isegi meeldib sõna- ja liikumise täitsa sõnana ja liikumise koostöö. Mulle isegi meeldiks, kui seda on praegu muidugi läänes väga palju ja viimaste prantsuse balletist nägime ja muidugi igal pool Läänes, tähendab et tantsija räägib, tantsib üheaegselt, tähendab, tekst ja liikumine on üheaegselt. Need on minu meelest väga huvitavad asjad väga perspektiivikad ja annavad minu meelest niimoodi võib ju olla üks kord domineerib üks, teinekord domineerib teine, aga no muidugi siin on vaja tantsijaid, kes valdavad sõnana. Jah. Tegelikult kunagi võiks proovida meil ka niisugust asja teha, et tähendab niimoodi sõna sõna kaasa tuua, mitte mitte täitsa otse aktiivse elemendina, tähendab et tantsijad otse tantsivad sõna. Ja see on väga huvitav, see on nüüd niisugune üsna üsna hakkab, hakkab levima niisugune asi, ma olen mitmel pool seda näinud ja see pakub küllaltki suurt suuri võimalusi ja huvi. Kas te võiksite meile, kes me nii suure liikuvusega ei ole, kui teie näiteks avada natukene modernse tantsu omapära mujal maailmas kuidas mõtleb muu maailm? Tänases tantsus? No vot need protsessid on niisugused, ei saa öelda, ma ütleksin isegi, et ma nüüd viimasel ajal olen hakanud vaatama, et tegelikult see ei ole päris niimoodi, et on olemas mingisugust ülemaailmset moodi. See on siiski väga riigi regioonide kaupa, näiteks ma praegu nägin Saksamaal ei saaks näiteks üldse olla Ameerikas. Ja see, mis on Ameerikas, oleks ebahuvitav Saksamaal ja ma vaatan ka prantsuse ballett on siiski ta on niimoodi, midagi on neil kõigil ühist, aga samas on nad ikka väga eripärased instrigioonid, isegi ballett, meistrit vahetatakse regioonide sees väga harva, ühest regioonist läheb nagu teise regiooni või siis kui läheb, siis ta muudab oma keelt, nii et vot see on nagu huvitav, et ta tegelikult on nagu regioonides muidugi mis puutub, ütleme, niukse modernses, siis võib-olla see sõna moderne muidugi olla. Muidugi on olemas puhas, puhas tähendab väljaspool ma ei tea, kas modern siis võib nimetada väljaspool klassikalist tants, sellepärast et neid tegelikult praegu mingit üldist niisugust modern, kooli kui niisugust ei ole. Oli niisugune, muidugi algstaadiumis oli niisugune klassikaline modern, mis teatud reeglistiku välja kujundas. Praegu muidugi on nii vaba juba, et iga ballettmeister siiski loob mingisuguse, kes loob lihtsalt oma tehnilise baasi või siis kasutatakse kõiki võimalikke stiile ja niimoodi sulatatakse neid mingisuguseks individuaal ovaalseks stiiliks. Väga palju muidugi on, kas sünteesis, klassikaga on ka täitsa ilma siis need, need on küllaltki vaba vaba reeglistik on näiteks Saksamaal nagu valitseb ikka kui mitte arvestada, nüüd ütleme, seal on üks väga tuntud huvitav korraga lapse pinna Bouš põhi põhimõtteliselt eksisteerib nagu rohkem niisugune ütleme, Modorni moderni ja neoklassika, mingisugune sega, sega, need on väga erinevad. Ameerikas on väga palju väga-väga palju niisugust abstraktset ja, ja ei saa ka öelda Ameerikas, seal on niivõrd palju, see Ameerika on niivõrd suur ja seal on niivõrd palju, et ei saa nüüd üldistusi siin teha. Need on, need on võimalus tohutult palju igasuguseid ja põhiasi on minu meelest see, mis ma ütleksin noh, Eestile nagu, et et tegelikult ei peakski nagu endale püstitama mingisuguseid erilisi reegleid, vaid peaks nagu vastu võtma lihtsalt asju nagu kunstiküpsuse järgi, mitte tegema mindigi reglementeerima mingisugust niisugust, noh nagu meil, et vot see on nüüd modernse, nüüd ei ole modern. Et see on esteetikaga neidest, vetikaid on nii palju ja, ja, ja on aga nagu täheldanud, et meil nagu hakkab välja kujunema noh, niisugune teatud teatud niisugune piiratus, nende vastuvõtus niisugune ja sallimatus võib-olla mingil määral teatud stiilide vastu ja ma arvan, et selles osas võib palju olla, palju kõiki olid tegelikult, mis on, tulenevad siiski inimese siirast nägemusest, on tegelikult ja kui nad on viidud lõpuni, on tegelikult lubatud ja selles mõttes võib-olla vahel niisugune moega kaasaminek toob vastupidi kaasa niisuguse kunstliku kunstliku ja midagi juba kurdava kunsti, tähendab, ta ei ole enam mehe, sest iga iga kunst peab olema ikka maksimaalselt ehe. Ja võib-olla niisugune moemoele jälgimine vaata pärase lehedused, nii et aga see pilt on meeletult kirju, meeletult kirju, praegu nii palju igasuguseid variante, nii palju võimalusi igasuguseid. Kõiki võimalikke tekstide, mitte tekstidega toolide ja mittetoolidega ja põrandal ja üleval ja ja batuudi peal ja mitte batuudi peal ja abstraktseid ja süžee oli siis ja dramaatilisi ja ühesõnaga siin on see praegu ka sajab meeletult keri. Ja tehakse ka publiku jaoks mööndusi et. No Ameerikas kindlasti Ameerikas kindlasti, kuna ta ei ole dotatsiooniga ja Ameerikas on väga suured probleemid praegu sellega, et, et ilma dotatsioonita ja väga-väga suur on, ütleme nende sponsorite niisugune, ma ütleksin, pealetung, business, männide pealetung koreograafidele praegu just tuli Oberly. Ameerikast ütles, et, et üks, üks väga hea trupp, mida ma ka tunnen, kaotas just sellepärast oma ballettmeistri, et et lihtsalt businessmanid nõudsid kommertskunsti. Nii et see, see on Ameerikas äärmiselt terav probleem, praegu see eriti, mis puutub mitte New Yorki, kuna seal on siiski mingisugune niuke tuusade mäng juba. Nojah, nöör, kes on ka igasuguseid asju muidugi, aga põhiliselt kommertsi üldse probleem on muidugi igal pool vähem on muide seda Saksamaal, sellepärast et esiteks saksa ma imestasin, kui, kui kõrgetasemeline on siiski saksa publik tähendab. Ja kui, kui asjatundlik konna saksa publik ja vot ma mõtlen, et kõige huvitavam mõte päris ütleme ideede sfääris. Huvitav on praegu Saksa kaasaegne koreograafia. Sellepärast et seal on, nagu see, see mõte ja vorm hakkavad nagu kokku minema. Siiski Ameerika on läinud liiga niisugusest nagu fophan lihtsalt lihtsalt sellepärast, et, et kommertson ikka hirmus pall. Mida kommertskonkreetselt mõelda meelelahutust? Tuleb lihtsalt lihtsalt liigutakse, liigutaks see selleks, et publiku meelt lahutada, kas annab neile visuaalselt ilusat pilti, tähendab visuaalselt ilus pilt, et alguses vaadatakse balleti ja siis minu arust kenas restoranis, süüakse meeldivat õhtut, ei seganud see ballett nende heale tujule, ütleme niimoodi, et ei tekita probleeme aga samas on see, see abstraktne kunst tavaliselt küllaltki rafineeritud, nimelt vormi seisukohalt on rafineeritud, aga tal ei ole nagu mitte mingisugust niisugust sisulist öelda. Noh, niisugusena ja sõnumit ei ole. Niuke kunst on ka muidugi täitsa võimalik, aga teda kipub olema siiski domineeriv Ameerikas ja, ja noh, selles mõttes, et, et ta kipub jah, domineeri. Missugune loominguinimene te olete, kas te olete teatud hetkel, kui teil töö valmib või valmimas on? Absoluutselt ja täiesti selle idee kütkes või veed võitlevad täis ja siis te peate oskama valida ja selekteerida ja tegema enda jaoks pingerida ja nii edasi. Ei, ma, ma arvan, et, et mul on tegelikult niimoodi, et, et mul tekib üks niukse tunnetuste tunnetuste niisugune, ma tean täpselt, mis peab ühe või teise koha peal olema ja lihtsalt see probleem on, et ma saaksin. Kuidagi kujutus on mul alati kõrgemal, kui, kui tähendab kujutlen alati asju täiuslikumalt, kui lõpuks neid suudan teha. Selles mõttes ma ideed on mul alati nagu väga selged ant. Siis sa lihtsalt otsid nagu seda professionaalset teed, seda teed noh, väljendada või lõpuni isegi plastilise teed, et ma tean täpselt, kas see peab olema diagonaalis või peal seal ühesõnaga, konstruktsioon, konid, konstruktsioone, etenduse konstruktsioon on äärmiselt selge ja ka leida lihtsalt vahendid selle konstruktsiooni nii-öelda elustamiseks. Vot see on nüüd see tee, mida sa ja tavaliselt tulevad ideed, sa näed, et see ei ole noh, valid lihtsalt ideed, noh, ütleme plastilised ideed, nad lihtsalt pühid eemale, need, mis ei sobi sellele, siis leiad selle sobiva idee ja siis paned selle sinna kohta, kus ta peab olema, nii et tegelikult balletitegemine meenutab nagu natukene pildi maalimist mul vahel tundub niimoodi, et nüüd sa tunned. Ahaa, nüüd on eskiis, nüüd on üks nurk on valmis, aga teine on veel valmis tegemata, sa paned selle eskiisi, enne, kui sa lähed tantsija tantsijate juurde, see on veel töö iseendaga nii-öelda. Siis ahah, et see nurk noh, ühesõnaga on millegipärast tuled tuletab natuke meelde maalimist, mida tehakse üks kord teist korda noh, niimoodi, et sa täidad nagu selle pinna selle sellega, mida sa oled ette kujutanud seal noh, niimoodi veel enne seda, kui sa lähed näitlejate juurde ja kui see, see pind on sinu jaoks valmis, sai kõike. Kõik on sul selge, sellest siis hakkad tantsijatega tegema ja muidugi siis mõningad asjad muutuvad seoses ütleme, tantsija individuaalsusega ja mõneti tantsijad elustavad midagi ja noh, niimoodi minul on küll väga-väga selge alati konstruktsioon. Vaata seni mitte kõigil paragrahvid, on see nii ei ole, mõned teevad ka palju intensiivsemalt ja ja ütleme, ei ole võib-olla nii, nii selge, selge konstruktsioon, mõned lähevad, lihtsalt ei ole, hakkavad alles muusikat kuulama, proovisaalis, tähendab kõik see protsess toimub alles proovisaalis. Mina isiklikult niimoodi ei, väga head, suured koreograafid teevad niimoodi. Nii et see on ilmselt väga individuaalne. Minule meeldib siiski niimoodi, et ma iseendas nagu olen kõik selgeks mõelnud isegi liigutused, ma mõtlen iseendasse nagu selgeks, nagu juba joogaprintsiibiga, et sa tunnetad keha niivõrd, et sa võid seda keha kujutada ilma sõdes, liiguksid. Et mulle nagu see võib olla individuaalselt, seal peab rohkem, aga ma tean, et on tõesti väga häid Korograafikest teevad teistmoodi ja see on ka võib-olla ka täitsa meetodiks. Nüüd, kuidas kellelgil see asja Praegusel hetkel siis on Tabula Rasa see pind, mis ootab välja tantsimist. Ja mida ja kuidas ja miks te tahate seda pinda täita. No vot, see on nüüd niisugune mint, muidugi huvitab selle asja juures ka mitu asja tühi leht on nagu lõpus siiski see leht siiski tühjeneb nii-öelda. Niisugune mind huvitab tegelikult mooduses, ma püüdsin seda ja see ei tulnud eriti välja. See, noh, niisugune kuidas saab ranget konstruktsiooni nagu ütleme peaaegu matemaatilist konstruktsiooni mis tegelikult on selle all ja tegelikult pole kunagi seda konstruktsiooni tabada, ta tajub nagu selle asja muusikalist emotsionaalset külge, eks ole, tegelikult seal all on ju väga range konstruktsioon ja vot kuidas saab neid asju kui viia niimoodi, et õndsus oleks ka ühelt poolt näeb väga range konstruktiivne mõtlemine ja samas ta ei jääks kuivaks, vait jääks nose teose ilu ja teose intensiivsus ja kõik see säiliks ja samuti ma mitte ei teeks seda suvaliselt, vaid teeks nagu läbi selle konstruktsiooni. No konstruktsiooniks on, no mina võtsin lihtsalt kahe, kahe kahe nagu kaks elementi, kes nagu lähenevat, no ja kas need kaks inimest ilmselt need on ikkagi kaks inimest kes lähenevad ja ja ütleme, kulminatsiooni momendil hakkavad jälle kaugenema ja lõpuks on Tabula Rasa noh, niimoodi niisugune kahe elemendi või kahe, kaks viiulit sinna nad lähevad dramalt praktiliselt nagu selle esimese osa lõpp on küllaltki dramaatiline ja niisugune no kulmineerub ja siis kulminatsioon nagu, nagu läheb tühjuseks välja või, või ütleme niimoodi. No minul on siin kaks tantsijat, kes nagu jõuavad sinna kulminatsiooni ja siis hakkab hajuma ja noh, nagu hajub ära kõiksusesse ja jääbki see tabula rasa. Ma olen teile väga tänulik maimurdne selle külma varakevadise päeva intervjuu eest, mil juba hämardu pea ja varsti läheneb päev, mil te siit Eestimaalt taas ära lendate, et siis täis kirjutada oma tantsumõtted Tabula Rasa helide järgi. Aga millised ideed on teie mõtete sügavusest jälle taas esile kerkimas? Töötlesitete kannate mitmeid, tõid kaasas ja siis nad ühtäkki võivad mingil eluhetkel millegi tõttu esile tulla. No antud juhul mul oli mõte küll teha tuli ingel mitte Prokofjevi umas kreabini muusikal, aga noh. Ma kardan, et selleks ajaks ma ei jõua seda mõtet veel küllalt niimoodi selgeks mõelda ja ma teen hoopis ja tegelikult tahtis Paul Mägi ja soovitas mul teha tahvlis loe. Olen täitsa nõus selle mõttega, et seda võib praegu teha, ainult et ma tahan teha seda hoopis teise mõttega, mida ta kunagi oli kunagi oli. Tähendab mõte on viia ta niimoodi, et ma viin selle vana legendi ja kaasaja kokku konstateerida, et see lootul lootusetult on, kadus kadunud see puhtuse idüll mis see, mida kannab ja mida Grete ütles, et inimene peab nädalas kaks korda lugema, et puhtaks jääda ja et seda on niivõrd vähe. Ja ma tahan kuidagi niimoodi. Ma toon selle nagu mul on seal tehtud, niimoodi ta teha nagu amfiteatri, kus tegelikult kaasa ja vaataja nagu vaatab seda tahvlis glo etendust ja alati ta läheb sinna etendusse sisse, nii et ta nagu kaasaja inimesed, kes vaatavad tegelikult tapmise, glo etendust noh, vot niuke printsiip ja siis kohati nad kohati panevad nad kostüümid selle teevad, nagu seda kaasa lõpeb. Siiski lõpeb mul siiski see asi niimoodi nagu selle mingisuguse niisuguse viimane paganana seal on mõeldud siiski nagu niisugune ülistus siiski tervele tervele inimkehale ja. Looduse ilule ja looduse täiuslikkusele, kes on loonud kaks sugupoolt kes Mai Murdmaa jääme ootama, et vaadata, et lugeda.