Tänane tõlkijate saade on lindistatud Tamsalus Asta bluumenfelgi praeguses kodus vaikses ilusas tänavas millel on ka ilus nimi Kandle tänav. Kas te elate ammu juba siin ja ma olen siin juba varsti poolteist aastat? Minu päris kodu on aga Tartus. Ja seal elab minu keskmine tütar Ilona Konberg. Aga siin minu vanema tütre aitavaid juures on mind võlunud kuidagi jah, ümbrus siin, siin on mul aed mul õhku palju. Siin on selline ruum, puuslogija, puust seinad ja, ja jahitrofeed ja topised ja, ja kamin ja see kogu see ümbruskond on selline, millel on mingi eriline aura nagu, mis soodustab minu loomingulist tööd. Ja mul kuidagi edeneb, Cindy ei ole hariduselt filoloog, aga tõlkimisega olete tegelenud juba? Võib öelda vist üle 30 aasta, aga missugune osa on olnud teie elus tõlkimisel tõlkimine, tegelikult minule hingeraviks? Minu psühhoteraapia, aga kahjuks on olnud elus niimoodi, et ma ei ole professionaalsed tõlgina saanud töötada kuigi kaua sest alles pärast pensionile jäämist osutus võimalikuks. Enne seda oleme seda teinud ikka põhitöö kõrvalt. Ikka õhtul hilja, kui lapsed olid magama pandud. Ja selle tõttu tulemused ja saak ei ole eriti rikkalik. Aga ma olen ikka ja jälle selle juurde uuesti tagasi tulnud, siis ma tunnen, et mu ing lihtsalt seda. Mis tõlkimisse puutub, siis põhiliselt oleme tõlkinud möödunud aastakümnete jooksul just Venegi, millest see sõltus muidugi konjunktuurist, selleaegsest vene kirjandusel olid kõik lahti, oli nagu prioriteet ja Nendest raamatutest mis need hiljem on ilmunud, kui ma juba professionaalselt sellega hakkasin tegelema pärast pensioni on nüüd siiski enamik aga juba võõrkeelsed saksa- ja ingliskeelsed. Ja tegelikult ongi nii, et kui oleks minu teha olnud jumaleksin, siis tõlkinudki kogu aeg nendest keeltest. Sest vene keel on mul pärast sõda õpitud. Uus keel. Saksa keel on aga minu elu esimene keel ja inglise keelt oleme õppinud naasiumis 10 aastat ja pärast elu eks, lugenud ja praktiseerinud. Ja ma oleksin meelsasti muidugi teinud neid tõlkeid, nendega oli suhteliselt vähe ja need olid reserveeritud kitsale seltskonnale, kuhu mina ei kuulunud. Venekeelsetest tõlgetest on teil veel mõne aasta eest ilmunud Maia Canina raamat iial ei kaota oma loodut ja sellel on alapealkiri. 10 päeva enne Brežnevi surma, rääkige natuke sellest raamatust. See on üks sümpaatsemaid venekeelseid raamatuid, mida mul on tulnud tõlkida, muide ma vahemärkusena ütleksin veel seda, et nende tõlgete seniste tõlgete ilmne ei anna kujutlus minu kirjanduslikust maitsest sellepärast et ei ole nitudki paari erandiga, viimasel ajal ei ole saanud ma neid ise valida, neid mulle kirjastuse poolt pakutud tõlkimiseks. Mis puutub majja Canina raamatusse, siis siin oleks võib-olla tähtis märkida, et see on üks praeguse vene huvitavamaid kirjanikke praeguses põlvkonnas. Ta on väga rikkaliku sõnavaraga väga huvitava sõnavaraga väga huvitava mõttelennuga inimene. Ta muide olevat ise teinud statistikat oma keele kohta. See on selline, et praegused kirjanikud tema arvestuste kohaselt keskmiselt piirduvad oma raamatutes circa 500 sõnaga siis Canina sõnavara umbes kolme või neljakordne, tema ulatuv pihib paari 1000-ni ja tõlkimisel andis ennast tõepoolest tunda, see on, see on rikas ja keel ja tõlkija oli väga huvitav töö. Ta isegi mõtiskleb sõnade pärit tulu üle seal ja te olete jätnud need ka vene keelde ja see oli niimoodi tõlke huvides vajalik. Nii ja peale selle viimase raamatutest on siis venekeelsetest, on, on mul üks asi, mis on väga südamel, praegu on kahjuks veel ilmumata, aga mis seisab kirjastuses kaks aastat juba, kuna venekeelsel kirjandusel praegu minekut? See on Vassili grossmanni elu ja saatus. See on üks nendest ranget keelu all olnud raamatutest, mis aastakümneid ootas kuni ta avalikkuse ette sai ilmuda. Ja minu arvates oleks üsna vajalik meie lugejale temaga tutvuda. Sõjas on fašistikus saksa mas on koonduslaagritest. See on esimene kirjeldus sellest, mida tunneb inimene, keda koonduslaagris hukatakse gaasikambris taoliselt asi on seal kümneid ja kümneid ja ma leian, et see on lausa vapustav raamat. Ema pikisilmi ootan mitte ainult tõlkija honorari, vaid ma ootan pikisilmi, et ma näeksin oma silmaga seda raamatut ilmunud olevat. Vaatasin teie tõlkeraamatute nimekirja, siis märkasin, et seal oli garans liberesti bossarite paleed. Rääkige sellest tõlkest, tema kirjutas vene keeles, aga tal oli vist üks kindel tõlkija temale rohkem tõlkinud ei olegi ainult seda raamatut, viimasel ajal kiputakse teda nüüd kangesti korrigeerimine tema teostuseni üle õla vaatama. Ma ei oleks sellega päris nõus. Tema raamatu tõlkimine sai teoks niimoodi, et tema abikaasa Helmi liberist otsis mind üles. Meil on siin sel ajal raadiomaja kõrval Tallinnas Lomonossovi kindralite majas. Ta tuli päeval ja, ja palus, et kas ma võtaksin selle oma peale. Ja ma lugesin läbi. Minu arvates oli mingi halb raamat, võtsin selle selle tõlki vastu. Nüüd ma kuulen igasuguseid Tironiseerimisi ristiseltsid ja jumal teab mida kõike. Kas see nüüd on nii päris põhjendatud? Võib-olla ei ole kirjandusteadlane meiega kirjandusteoreetik, kirjanduskriitik, ma ei oska selle kohta hinnangut anda. Vene keelest ta ilmselt enam lähematel aegadel ei tõlgi? Tõenäoliselt mitte, ma loodan, ma olen suurt tänu võlgu. Kirjastusele Eesti raamat tekkis, ei ole ikkagi kaotanud usku minu võimetesse, kuigi ma olen nii väga kõrge, olen juba ja mint viimasel ajal pidevalt varustanud tart kirjandusega tõlgetega just saksa ja inglise keel oled ja ma väga loodan, et see jätkub niikaua, kui mul jätkub tervist ja mõistust selle töö tegemiseks. Daamide puhul ei ole kena rääkida vanusest, aga võib arvata, et te olete vist praegu üks vanemaid meie tegevtõlkijaid. Ja ma endamisi hoiatasin lootusi, et nüüd, kui ma veel tükk aega töötlen, et äkki tahtsin genissi rekordite raamatusse kui vanim tõlkija sest ma olen nüüd juba 80 esimest aastat käin. Aga täna selgus, et olevat minust veel lootus, lootus on ta sealt. Te mainisite siin juba saksa keelt, et see oli teie esimene võõrkeel. Ja nüüd me jõuamegi selle juurde. Kes on teie kuulus vanaisa Karl August Hermann. Ja te soovitasite mul lugeda artiklit ajakirjas teater, muusika, kino. Ja see oli väga huvitav. Selle autor on Artur Vahter ja ta kirjutab seal niimoodi, et esimestel eluaastatel teil oli kodune keel saksa keel ja kas ta üldse hakkasitegi eesti keelt te käisite ka veel saksa algkoolis ja eesti keelt ma õieti sisust päriselt kohe ei osanudki, ma mäletan ikka majas olid mõned lapsed, kellega ma püüdsin ikka rääkida, aga põhiline on kodune keel oli meil kahjuks jah, saksa kiigel. Sellel ajal see ei olnud mitte, see selleaegne kadakasakslus oli lihtsalt intelligentsete perekondades oli sel ajal see paljudes perekondades nii et kodune keel oli saksa keel. Ja niimoodi siis oligi, et ma olin kaheksaaastane, kui ma siis õieti juba päriselt oskasin eesti keelt. Aga jah, esimesed kolm aastat õppisin saksa algkoolis ja pärast seda ma siis läksin alles esimesse Eesti tütarlastegümnaasiumisse praeguses Tartu teise keskkooli, mille lõpetasin 32. aastal ja seejärel siis Tartu Ülikooli, kus ma lõpetasin õigusteaduskonna ja gümnaasiumide lõpetasite 32. aastal ja ülikooli 46. aastal. See oli üsna pikka aega vahel. Ja ülikoolis ma ei saanud kahjuks pidevalt õppida, ma õppisin seal ainult neli aastat pärast seda ma olin sunnitud kodustel põhjustel õppimise katkestama, minu esimene mees ei soovinud, et ma oleks edasi õppinud ja kõigele püüdmistele vaatamata mul ei õnnestunudki seda teha. Aga ma lõpetasin ülikooli, siis pole, aga kohe pärast sõda 46. aastal. Vanaisa ei ole te kunagi näinud. Kahjuks saatus tahtis nii, et mina sündisin kuus aastat pärast tema surma. Tema suri 1908. aastal, mina sündisin 1914. Aga jah, ma kasvasin esimesed mitu aastat. Kuni oma ema surmani kasvasin ma Karl August Hermanni kodus Tartus, Veski tänaval tema perekonna keskel. Minu isa oli tema keskmine poeg Ülo Hermann. Ta oli seal, elasid seal siis kaks onu ja üks tädi, kes kõik olid vallalised, nii et õieti Karl Hermani neljast lapsest abielus on olnud ainult Ülo Hermann, minu isa. Ja nüüdseks on siis suguvõsal juba eestist järglast. Neist on kolme minu tütart, ta oli selle seitse lapselast. Ja veel viis lapselapselast peale minu ema surma. Ka üks abielu aga ei olnud mitte päris ametlik abielu. Ja sellest abielust sündis poeg. Tema nimi oli Uno ja sellest ka sellel uno liinis on meil veel järglasi. Unul on kaks tütart, üks neist on Kerstin õues ehk Kersti Uibo, endine. Teine on meie tulevane ooperiprimadonna. Pille Lill. Uibo praegu õpib Londonis, kus elab ka tema alaliselt elab ka tema õde Kersti. Nende isa Uno aga suri möödunud sügisel. Ta oli viimase ajani Pärnus. Selles artiklis on öeldud, et teil, no ilus lauluhääl ja kas teie lauluõpetaja oli Miina Härma ja minu lauluõpetaja, ilma kes on meie perekonna kauge sugulane ja kes oma muusikalisele haridusele võlgnes suuresti tänuga minu vanaisale, Karl August Hermann abiga ta sai käia konservatooriumis muusikat õppida. Miina härma oli sel ajal, kui mina koolis käisin, oli pistik tütarlaste gümnaasiumis oli tema musicus, et temal oli tihtipeale ikka leidus aega minu jaoks ja ma käisin Timaio temal külas ja ja ta oli kangesti mures, et peaksime ikka siiski kuidagi saama. Konservatooriumisse pidi olema ilus laul. Praegu kahjuks nagu te kõik kuulete, Iris. Aga oli teil siis endal ka huvi muusika vastu. Ja mul oli küll huvi muusika vastu ja minu tähendab Karl August Hermanni tütar, tammemaa oli lõpetanud Berliini konservatooriumi ja tema oli muusikaõpetaja, oli pikka aega Tartu muusikakooli õpetaja muusikakoolis õpetaja ja tema andis mulle klaveritundi kõigest aastat, mis ma seal kuuendast kuni 10. eluaastani elasin, oleme hoolega klaverit õppinud. Tänud ja, ja meie kodus oli üldse alati muusika ja sellepärast, et tädi mängis klaverit ja üks oludest armastas kangesti laulda ja tahtsid kogu aeg subjerkid küll igasugused muud laulud kodus ja nii et nii oli niisugune üsna muusikalembene kodu. Aga see muusikalemblisust kadus koos klaveriga meie kodus klaverit praeguseks olema teatri- ja muusikamuuseumis mingisuguse olulise eseme nii-öelda sinna hangiti. Ja pärast seda ei ole mul kahjuks, endal ei olnud võimalik muusikaga tegeleda, ilun kiskunud mujale ja, ja kõik see on jäänud sinnapaika. Ja lauljat pole Polimast ammugi olnud. Läheme nüüd tõlkeraamatute juurde tagasi ja ma lugesin, see oli 91. aastal tal Marina Vladi raamatut katkenud lend, see on Vladimir Võssotskist. Ja selle olete teie tõlkinud. Kas te sõltusite selle vene keelest? Ja see on tõlgitud vene keelest, kuigi originaal on muidugi olnud prantsuskeelne kirjastus pakkus mulle selle venekeelse tõlke selliseid küllalt kiire töö ja ma tegin selle ja see raamat on ka muide üks minu lemmikuid. See on äärmiselt huvitav sellepärast, et mind huvitab Võssotski isik. See on tõeline lähedase inimese nägemus tema olemusest ja on edasi antud. Minu arvates on hästi edasi antud kogu tema traagiline saatus ja tema allakäik ka tema traagiline lõpp. Üks mu lemmikraamatuid, muide ka venekeelsetest rõngavas sotski värsid. Te olete ise ka luuletanud, aga miks te ise ei tõlkinud neid värsse, vaid lasite tõlkide Harald Rajametsseal? Ma ei tea, mul ei oleks nagu keegi pakkunudki seda, et minu meelest oli rajametsa ennegi juba kokkulepe olemas, nii et need, need värsid on täiesti jaburad metsatõlgitud. Ise ma olen jah, ühtistinud luule alal ka püüdnud teha vähemalt aga noh, see on nii Islandil ametlikul tasemel. Aga millegipärast on aastakümnetega kogunenud nii kohutavalt palju neid luuletusi. Ja niisugune tunne on, et et oleks nagu mingi sõnum, mida oleks tahtmine edasi anda. Miljon pannud kõhklema selles võib-olla sellest olekski saanud midagigi Nende vahele juba. Aga mind pannud kõhklema see, eriti viimasel ajal hoogu läinud suhtumine nendesse niinimetatud kirjanduslikest tädi, kes, kes nüüd hulgaliselt ja, ja lausa plahvatuslikult on tulnud välja oma luulekogudega ja niitide suure higi ja vaevaga ilmutanud. Ja keda küll tembeldatakse küll graformaanideks ja igasuguste muude kenade nimedega. Mul on niisugune tunne, et neil on praegu tekkinud mingisugune suhtumine sellesse niinimetatud harrastusluulesse, selle nimi, õige nimi peaks olema harrastusluule. Minu arvates on see üks aja märke. Et meie Eesti rahvas, kes on alati väga lugu pidanud ka oma rahvaluulest, oma rahvuskirjanduse kõrval, mis peab muidugi olema igal rahval selleks, et üldse rahvanime vääritaja, mida iilitaarsem, seda parem. Ka meie rahvaluulet on ikka läbi aegade au sees peetud ja minu meelest on võib-olla koguni nii, et praeguseks vaid me rahvaluule ei ole enam see, mida tuleb folkloristide tikutulega taludoredes taga otsida. Võib-olla on see nii, et osa rahvaluulet tuleb nüüd ise meile kätte nendesamade luuleraamatute näol ja võib-olla peaks neisse mõningase suurema pieteeditundega suhtuma. Ma tahaksin kasutada juhust ja heida nendele vapratele tädidele kirjanduslikele tädidele, nagu neid hüütakse. Ärge jätke naised laiugi kõik raamatusse, kui te tunnete, et hingega helisema. Et teil on sõnum, mida te tahate oma rahvale edasi anda. Jah, et need luuletused tuleksid sahtlitest välja. Just nimelt ma usun, et neid on Eestimaal veel väga palju sahtlites ja see on kindlasti nii, et aeg teeb oma töö ja, ja kaheksa ilus välja kullaterad ja viljaivad sõkaldest nende hulgas. Möödunud aastal ilmus kes Erich Maria remarki romaan armasta oma ligimest. Kas te olete remarki rohkem ka tõlkinud? Ei, see on minu esimene ja ainukene seni ainus tõlge saksa keelest ja selle tõttu mulle õigi armas raamat, ma ei tea, hinnangu temale annab muidugi lugeja. Aga ise ma püüdsin teda tõesti hoole ja armastusega teha. Ja hoolimata sellest, et minu arvates Turg on mõningal määral üleküllastatud Markiga Temastamist peaaegu viimane, viimane dioosibara tõlgitud. Ja mulle tundub nii, et ta on väärt seda, et teda tõlgitakse ja seda ka müügiedulettidelt kadumine peaks. Kadri vend on omakorda muide möödunud suvel olevat remark olnd tükk aega kohe bestsellerite eesotsas mida meie raamatukauplused meelsasti kiiresti müüsid. Remarki teostega ei ole Turk kunagi küllastatud, on kirjanik, kelle vastu huvi püsib. Ma lugesin seda nüüd teist korda. Alguses originaalis ja nüüd teie tõlkes muidugi ta on väga sünge raamat ja ta teeb väga kurvaks, aga aga ta ikkagi on väga hästi kirjutatud ja nii nagu ta on ikka kirjutanud oma romaane. Seda kindlasti ja ma väga loodan, et seenior jää ainsaks tõlgiks saksa keelest. Aina pikisilmi ootan et kirjastus, võib-olla mulle veel midagi pakuks, kui veel rääkida saksa keelest, kuidas teil gümnaasiumis olid, et ka ikkagi saksa keele tunnid või olite teie sellest vabastatud, kui nad juba oskasite ju täiesti vabalt saksa keelt vabastatud ma ei olnud ja lihtsalt mul oli hea kerge elu selles mõttes, et mul pole suurt midagi õppida ja, ja teistel oli ka kena asi, see oli, kelle käest küsida. Hästi osati võõrkeeli pärast gümnaasiumi lõpetamist, ütleme enne sõda meie gümnaasiumis õpiti võõrkeeli 10 aastat selle aja jooksul minu arvates ka kõige suurem puu biopidi siiski saama kätte vähemalt selle oluline keele ja võime suhelda sakslasega ja lugeda saksakeelset kirjandust. Ja sama lugu inglise keelega väga pikalt, väga põhjalikult olemas, seda õppinud just nimelt koolis. Inglise keelt ei olegi mujal õppinud kui koolis hiljem ainult väga palju lugenud ja püüdnud praktiseeritakse, võimalik aga ka inglise keele osas. Minu arvates oli meie gümnaasiumilõpetaja küll võimeline täielikult selles keeles suhtlema. Nii, teil on ilmumas lesingi? Viies laps ja Ma esimene eestindus minu arvates ei ole Eestis välja antud. See on ka sünge raamat, ma ütleksin, aga Doris Lessing on niisugune out pikisilmi minu arvates Eesti kirjandushuviline on oodanud ja see on tore, et teda on võimalik nüüd hakata tõlkima. See peaks ilmuma selle kuu jooksul juba raamatulettidele. Ja siis rääkige veel natuke sellest Tyleri teosest, perekonna lõuna, koduigatsuse restoranis, siis on ka ilmumas. Ja see on juba kirjastuses koiba varsti. Pool aastat, kõvasti, on ta juba töös ja minu arvates see on see üks imeline raamat Ameerika kirjanikelgi Nataikongi lausunud ka, et Entaylori ei ole mitte üksnes hea kirjanik, aga ta on imeline kirjanik, kellel on elu kuulatamiseks kõrvad nagu radarid. Tõesti, see on raamat, mida läbi lugenud saad, pildi on ikkagi keskklassi elust ühe väga haruldase perekonna saatusest, traagilise perekonna selles mõttes, et isa õieti tere maha ja ema üksinda kasvatasin lapsed üles. See on, see on, huvitab paeluv ja kütkestav raamat ja ma usun, et see leiab lugejaid. Aga ainus asi, mis mulle muret teeb, see perekonna lõuna koduigatsuse, restoranist, pealgi. See on mõnevõrra lohisev. Teeb mind murelikuks, aga jõuame vest süle juurde, peame jääma sellepärast, et originaalis ta nii on ja nagu ta siis jumala nimel. Meil endal kõik siin teatmeteosed, sellepärast teil ei ole ju võimalik nüüd suuremates raamatukogudes käia. Ja mul on väga palju sõnastike, olemasolevat vajalikud teod, need jõudsid ka siin Pikaalsustatust kaasa toodud. Nii et momendil mõtlesin, nende puudust ei ole. Ja saksakeelse osas eks ma sõnastiku abi vaja on üsna aru, aga siiski meil on ilmunud suurepärane saksa-eesti sõnaraamat, mida ma olen kasutanud ka nüüd selle remargi puhul ja üldiselt varustatud olen küllaldaselt teatmeteostega. Mina olen 10 aastat töötanud entsüklopeedia toimetuses, meenetegime ja harjunud sellega minu ümber on muidugi palju rohkem teatmeteoseid, küll Ameerikaalne, küll Britannica küllarus, küll mistahes muud. Üks meie niisugune Nozdonna ja nii ka nagu vene keeles sel ajal öeldi, oli Poola entsüklopeedia väga hea entsüklopeedia, siis Soome uus entsüklopeedia lausa kohe nagu hiiv raamatu mees 10 aastat istunud ja teatmeteoseid uurinud. Aga jah, praegune töö ja see abi, mida ma teatmeteoseid vajan, seda momendil tegelikult saanud. Ja nüüd muidugi jääb veel küsida, et mida te praegu tõlgiti. Praegu tõlgin inglise. Majaks jalakate all juude niisugusel kujul siis ka ilmub. Sellest oleks kahju, film oli maa pealkirjaga see, mis kolm Oscarit sai. Ma olen seda filmi näinud. Pole seda veel otsustanud, see pakuti mulle, see variant sai alles nüüd, kui ma lepingule alla kirjutasin, ma ei ole mõelnud sind käima, nähtavasti oleks võib-olla siiski õigem jääda sile ilmisenine juurde see on ju Fosteri tippteos tema loomingus. Ja minu arvates on see inglise klassika selline kius, mida eesti lugeja tingimata peab saama lähemal ajal. Rääkige palun lähemalt veel sellest raamatust. See räägib. Ta on kriitikud öelnud, et kui Forster oleks kogu elu jooksul rohkem ka mitte midagi muud kirjutanud ainult ainuüksi selle raamatu siis oleks ta juba endale kindlustanud koha juba inglise klassika Barnassil. Nii et see nagu annab mingi mulje juba mida see endast kujutab. See on üsna raskesti tõlgitav raamat, väga-väga raske sõnavaraga aga väga rikas ja minu meelest sajandi alguse Inglismaa kohta me saame tõesti täieliku ülevaate selles mõttes, et peategelased kuuluvad ise küll keskklassi rikaste inimeste hulka, aga nad suhtlevad eriti Diaadi, kellena maaklerid suhtleb kangesti huvitatud alamate klasside elust ja selle tõttu sukeldumine nii ühte kui teist väga põhjalikult ja väga rikkaliku pildi saamine sellest raamatust. Aga ma aiman ka, et kui on tegemist klassidega, siis on seda teksti üsna raske tõlkida. Ja seda muidugi ma ütlen, et keel on äärmiselt raske ja tõlgin seda üsna haiglased hirmus hoolega, sest ma teen seda täie vastutustundega. Ma tean, mida ma tean vahendama lugejale eesti lugejale veel silmapiiril raamatuid. Jah, mul on teisi kirjastuse liinist praegu ka silmapiiril üks saksakeelne tõlge aga sellest on veel rääkida sellepärast et seal otsitakse sponsorit ja neid võib-olla veel mõni sõna, kas, kui on jäänud aega, selleks tahaksid mõne sõna rääkida sponsulgusest. Hiljaaegu ühes intervjuus mainis Jaan Kross, et tema arvates meie kirjastused ei pääse oma raskest finantsolukorrast muidu välja, kui nad ei õpi kasutama sponsorlust. Ma tahaksin siin tema, muidugi räägid seda põhiliselt rahvuskirjanduse seisukohalt. Ma tahaksin siin lisada omalt poolt veel tõlki kirjanduse seisukohalt seda et meie peaksime vist õppima ära kasutama seda võimalust, et Tallinn on Kubinal täisõlist saatkondi ja igaühel neist saatkondadest. On olemas soliidsed kultuurisummad, mida nad kindlasti meelsasti kasutaksid selleks, et omamaiseid teoseid Eesti keelde tõlkida. Neis perearst ei võiks näiteks niisugune raamat nagu see, mis mul praegu käsil on, Fosti raamat, saada toetust inglise saatkonnalt. Ma ei usu, et saatkond sellest keelduks vaja oleks lihtsa kirjastuse poolset initsiatiivi. Ja samuti seda, seda sponsorlust me lihtsalt ei oska kasutada, aga, aga iga telesaate lõpus, mis on vähegi kutsakamine, tänatakse sponsoreid, miks ei võiks sedasama teha raamatute lõpus see jutte raamatult ma tema väärtuse seisukohalt mitte midagi maha. Aga annab küll võimaluse lahti saada ükskord sellest olukorrast, kus kirjastused on hädas sellega, et oma inimestele palkasid kätte saama, kus kirjastuse töötajad käivad raamatukauplustest ise raamatuid müümas et just nimelt seda palgaraha teenida. Ja lõppude lõpuks isimaksid täitsa jaguks ka midagi tõlkijatele. Jah, aga läheme nüüd natukene jälle suurelisemate teemade juurde. Teil on siin laua peal luuletused, Ma näen, lõpetame saate ühe tee luuletusega, palun lugege. Ja Via Dolorosa. Seisan Elume harjal, taamal venitab lapsepõlv. Lohud, kurb ja kõle. Sealt olen tulnud läbi elu kõrbeliivade läbi silmade, ojade elu allikas ettepoole kulges modi. Kõikjal virvatuled eksitavad elu, valed. Luhtunud lootuste killud tee ääres maas. Ära vaata tagasi oma kannatuste rajale. Muutud soolasambaks nagu loti, naine.