Vilde mäeküla piimamees kui siiras, kui haarav raamat on selles jalad biograafiline kuigi otseselt tegelased muidugi maa sees, seal on tema isa ja kõik olemas, kuid ümbrus on autobiograafiline. Ja mina arvan, et mind on üldse see, et kirjaliku toodang on avaram küll kui tema autobiograafia. Kuid kirub, autobiograafiline, olustik on autobiograafiline ja lõpuks väljaspoole enese isiku piirisite ei oska veel maailma siiski kujutatud. Näed, mõni inimene, kes tuleb Saaremaale, leiab, et see on nii puhine ja üksluine ja paljas, Kadarbiku kõmm ja midagi seal eriti ei ole. Ja. Noh, et kui Aino Kallas kirjutab oma Aino Kallas näiteks Aino Kallas, olles ilukirjanikuna üldse ärganud ilma Saaremaale minekut, on, nagu ta ise rõhutab isegi täpset ajatu või peaaegu mainib, kus ta äkki Saaremaa ilu täieliku mõistmiseni tuli, ilma Saaremaata ei ole seda Aino Kallast olemas. Aga tema Saaremaal siiski hoopis-hoopis teistsugune Saaremaa, kus näiteks minu Saaremaa kui ta kirjutab, kuigi ta kirjutab just nendest samadest kohtadest. Aga vaata, see on, et ta ikka ei ole emapiimaga seda, seda Saaremaad sisse imenud, ta ei ole varvast nende kivide vastu ära ja löönud ja ta ei ole metsas lehmi otsinud, vaata nähtavasti iga bait. Minu arvates muutub armsaks. Kui sa oled temaga Buzenud, oled vaeva näinud, häbenenud midagi sisse oled pannud, korki kuskil pole, ütleb väga ilusasti. Isegi kõrb võib olla väga kaunis, kui sa, kui sa oled. Et teda armastama hakanud rooleski väga veider, kui Aadu Hint näeks Aino kaldasilmildi ainult Kallas, Aadu Hindi silmi. Siis poleks ühte neist vaja proovitükke vaja ja minul on ikka jääb niisugune mulje, et, et mitte ikka sellepärast nüüd kõigist nendest lõunaeestlastest, keda sajad tuhanded sealt välja tulnud või milli nüüd keegi nüüd palju kõik kirjanikud vaid lihtsalt sellepärast, et sina oled vist seda maastikku rohkem armastanud jäneseid, inimesi ja sellest ajast ei tule või kindlasti. No vot nüüd ristiisa, nagu, nagu Smuul ütleb, need kirjanduslikud ristiisad, temal olid need koguma ja mehed seal, aga vaat nüüd sinu neid kirjanduslikke risti. Kirjanduslikud ristiisad oleksid, aga nad on meelde sööbinud ja nad on kuidagi arendanud püsinud kogu elu läbi ja siis tuleb jussi sajandivahetuse kirjanikupõlve mõju. Minul isiklikult õnnelikult kombel sattusin algusest pääle elugi keerisesse, täitsa nii, et ma võisin kaasa elada. No tulid noorestigi. Artekkis ja siis, et võrdlemisi varakult väljapoole kodumaad, sattusin kaasa, elasin soome kirjanduse arengut ja hiljem teiste kirjutas arenguga ja pidevat reisid, mis on ka aastakümneid kestsid. Aga mina mäletan Aleksander nooringu artiklit, kus ta kirjutab, kuidas Friedebert Mihkelson Tuglas oli Velisel kõnelemas ja Läänemaal, kuidas need aastat see ristiisa Periood töine, töine äratus, järk, muid ühiseid 1000 kolm-neli-viis ja esimese revolutsiooni aastat, millele ma äärmise kirega olen kaasa elanud. Muidugi, mis minul tolle aja kohta nii. Öösiti kirjutasin seda ja nii, et sinna sadestus tolleaegset revolutsioonimeeleolu, olgugi et see oli täitsa nisugune, muistne aine, millel ei oleks pidanud midagi tegemistki olema selle ajajärgu geimidega, kuid siin meeleolu ja hoog ja see oli revolutsiooniline ja nii ebateadlikult ja seda tööd Holma ka igas uues trükis vähendanud ja valmis ta ei ole. Ja vist ei saa kunagi valmis. Fantaasia baseerus kõik, et kirjutasin proosat, kui see tõlitavalt läks sama asja edasi värsivormis jälle uuesti proosas. Vormi küsimus üldse ei eksisteerinud. Kas te teadsite seda lugu kirjutama hakates, kuhu ots välja? Kaugeltki mitte kaugeltki mitte olles võinud fil jätkata ka nii, et see tundepuhang, mis sundi kunagisi otsustas, kuulus haletsus oli kirjeldada ainult yhe elust väsinud orja ja tema pojapoja õhtu Pille olu sünge metsa ääres, mitte rohkem, mis järgmine lehekülg toob, seda ma ei teadnud. Aga teatud eas võib niisuguse töödega hakkama saada, nelja jäävad omad puudused. Aga neid on ka midagi sarnast, mida jällegi ei saa hiljem korrata. See käsikiri võeti minul tootilistel viiendal aastal läbiotsimisel ära, oli sandarmi valitsuses, sain alles pärast revolutsiooni, tootilistab viis tema kätte ja kui ma käte juures, siis ei ole seda ka olemas olnud. Säärast asja isa uuesti kirjutada. Ja, ja siis ma tõlkisin ka Venegi revolutsioonile üürikat, palju sellestki on ellu jäänud ainult siis julgesti, vennad, nüüd tööle. Nii et ka 40. aastal lauldi ja ikka teie tõlkes ikka seda laulu milist. Jah, mõned sõnad on muutunud, tol ajal kirjutasin ma väga palju revolutsioonilist lüürika, neist on üksikud jäänud üksikud asjad jalga, produktsioon oli väga suur ja kaasaelamine juba mitte, elab loodusega, mitte kirjeldusega mitte juhuslikud nähtustega, vaid sellega, mis ajajärku täitis, istumalt potentsi, kirge vaimustust andis. Ja see järk mu elus on muidugi väga viljastav olnud. Kas ma ise viljakas, see on teine asi, aga kaasa elanud olin liiga noor, et mingisugust suuremat mõju avaldada. Mitte, see ei olnud tähtis, mis ma nüüd revolutsioon neile anda võinud, vaid see, mis revolutsioon andis ja tänu. Sellele, et ta teile nii palju andis, andsite teie meile hingemaa mere ja nii edasi. Mina näiteks olen pidanud koolis ja mindi pidanud vaid tahtnud hea meelega õpetada lastele merd. Mul omal peas olnud ja lastel peas olnud ja. Kas sa räägiksid, kuidas sele kirjutasid? See oli 1900, kuuenda aasta algul, kui ma olin toompäev vanglas. Sisal algaegadel oli ning otsekohe Snelli tiigi pole seda kõrgem, kõige kõrgemad aknad, mis sealt välja paistavad. Merd õieti seal ei näe, korralikult ja veel vähem öösel. Kuid meeleolu oli nii. Need olid kõige jubedamad ajad. Et karistussalkade tegevused. Lastud veriseid inimesi, meeleheitest, peaaegu meeletuid inimesi, selle asemel, keda haiglasse viia, virutati, veristada kongidesse. Ja siis ma mäletan, neid, oli tollal siis 17 inimest ühes kongis magati põrandalgi ja öösiti siis selles viletsas valguses meil sees muidugi lampi olnud, aga ukses odavus, kus latern oli ja seal mina siis pakkimis paberile. Skitseerisin selle merepaari õhtu jooksul, kui teised magasid paineliku und ja kogu panga kuuldus ainult uste taga tunnimeeste marssimine, siis ei olnud ainult vangivahid seal, vaid ka sõjavägi toodi sisse. Laadisid uste taga Prinstit ja andiga mandu. Nii et meie piinlikum piimaga kahetuudi avada, kui midagi tuleb ja nii edasi siis mina Skitseerisin selle ja pakkimis paberile, muud paberit ei olnud. Ja siis kuidas ma ta. Asse kummagi Kalush ninasse pandud käsikirja osa, nii tõin ma sealt välja vimistasin küll siis paar kuud hiljem, kus ma pidin põgenema Peterburis seal siis lõplikult viimistasin selle teose. No te küsisite ka hingemaa puhul, seda ma kirjutasin Vare 1000 kolmandal aastal, kui ma seitsmeteistkümne aastane olin ühel jalal rännakul võluma Al saatusin ööseks niisuguse kantniku perekonda ja nägin seda. Ja kohe kodu tulles ma kirjutasin viis esimest pähe tykki aga seal ei olnud mingit lõppu, ainult lootuseta, olukorra kirjeldamine oli seal alles siis vanglast panenud tualetist, kuuenda stal jällegi Peterburis elades, kus ma elasin seal vale nime all. Ühe kuu seal, mina kihutasin, viimase päädik, sündmused ise andnud lahenduse, tähendab, vangla keeldus. Ja sellepärast on sii osaga kuidagi elada vahest kuna esimeses osas ma koha pealt ammu siin see kassi vale nimi on meelde jäänud, on küll, see oli Aleksandr Netlis ja mina olin siis 20 aastane ja originaal saali omanik oli 32 ja siis on elutarkusest suur vahe ikka kuidagi ma pidasin vastu küll sisse ei kukkunud. Ja miks ma seda nime mäletan, passi sellepärast, et ma siis tatus vanglast väärsetes, vedasin illegaal kirjandust ja relvasid Tartu ja Tallinna vahel ühes Villem maasikuga. Ja siis ma ei usaldanud Tartu jõudes kunagi minna koju. Vait, läksin hotelli ja seal siis oli sõjaseaduse. Tahtis passi andma politseisse viimiseks ja kujutage ette, mul läks sel momendil, kui peremees selja taga seisis, imelist ära. Ja, ja siis oli siis murdsin kahetud, sule katki. Jah, teil on nii vilets sulg, et ma võtan oma sumba Tanist. Sule seal, kas ma lõin lahti, sain passi. Ütelda ei ole mul suviga seinaga kuidagi kirjutasin ärasisus Netlis ja sellepärast ma mäletan ka eluotsani seda seda nime. Ma olen üldse seitsme nime all elanud pagulasaastail, kas kõik nimed on, Meelis on enam-vähem? Alguses oli soomes võis isegi oma Mihkelsoni nime all elada siis oli just see nett Lifi nimi, Aleksander Netlis. Siis oli Villem Grünthal mees Tartus, elasin selle nime all ja Ahvenamaal. Siis oli Gustav Sander soome kunstnik, viis talve elasin ma selle nimega välismaal, nii et ma välismaal ainult Holanderi nimega pass on mul alles veel praegu. Ja siis lõpuks pidin minema jälle Leningradi taadi lahtise 15. aastal ja seal nõuti venekeelset erilist dokumenti selleks ja siis oma alander läks mulle passi tooma. Ja kujutage ette, see ametnik, kes viletsalt keelt oskas sõnaraamatu järele, koostas seda passi ja seal oli isiklikud tundemärgid, õnneks fotot siis ei vajatud veel isikliku tundemärgid ja need olid siis tema keeli väiksekene ja valgekene. No kuidas ma lähen niisuguse passiga? Ei midagi ei aidanud, siis läksin blondiini kohvikusse. Valisime võõra boheemlane välja, kes on umbes minutaoline, ütles, vajan teie passi. Ta vaatas mulle ainult otsa, võõras inimene, kas kohe-kohe Padis mütsi läks, tuli tagasi, see oli Soome kunstnik Ilmari Aalto ja seal oli vähemalt siis kas pikale märgitud juuksed tumedad selle dokumendiga majana elasin siis Soomes soomlasena kuni maapao lõpuni. Mul oli isegi sina sõpru, kes ei teadnud, et ma ei ole soomlane ja nende pärast revolutsiooni hääl üllatada. Metlifi ajal läks sulgatkini vanu ajalehti, nii. Seda nime tuli ainult kirjutada, aga kas ei osutunud vajalikuks, et Olander oleks maalima? Soomlasena ja sõidu pealt UTunesin ühe poolega ka mingisugune. No ei olnud päris lihtmees ja juttu riietes, ahah, soomlane väga. Mis sa oled, kunstnik puhus ööd Pariisi hoov, mister Pariisis lähete, seal on kunstnike nii nagu kirjusid koeri, tulge kaasa, Poolamaale, mina muretsen teile tööd. Eestlaseks, maalite portreed minu perekonnast aastateks. Kõige paremad võimalused portatistina esinejatel oli meelitad küll, aga siiski. Nojah, aga mina tean, et sina tihe varjunime all veel elanud. Kuidas lutsu varjunime all? Luts elas minuga harjunud näol seda asja võib-olla, las ta jääda, see on tore lugeda, seda ei pruugi edasi anda, selle suurepärane lugu ei pruugi. Linnas ja kõikjal, tead, mine, et Tuglas on jooma hakanud. Hirmsal kombel jõuame, hakkame, levis Tartuni ja nii. Minul ei ole seda pahet vähemalt kunagi olnud, täitsa mõistatuse nalja ise siis minu naine läks sinna juuksekorraldaja juurest ja parajasti istub seal ja tehakse Frežuuri. Siis vaatab välja ja ütleb jah, kurb küll. Ise on ta tuntud kuulus kirjanik, aga näed, missugust eluviisid tal on. Minu naine küsib, et kellest te räägite, kirjanik tooblasest? See tundnud nimelt iga päev on ta täis. Ilmu näen, et sa ei märganud seda. Seal ta läheb, ütleb see jooksul, näitab aknast, näeb, vaatab välja. Siis ei küll ei ole Tuglas. Ta alles hiljuti Taali jällegi uulitsa pääl ja ta ise targist, aidake mind, kodu, mina olen kirjanik, Tuglas ei vaadake Michal Tuglase laene ja ja nii et ma peaks tundma seal kirjanik, luts. Luts ja siis hakkas see asi selguma. Nüüd järgmine kord oli noor Eestis koosolek ja mina siis olin juba asjast informeeritud. Ma ütlen, luts, mis tempusa teed. Kui kaua sa siis nüüd edendad mind just purjus? Ei, ainult mina mõtlesin temagi kommentaar ei. Nuts vaatab otsa. Kas on hea olla käszone olla? Mind on kõik kogu eluaeg vadi kantsis peetud, oled sina ka nüüd? Vaata, kas on hea olla. Sellega lõppeski.