Keelekõrv, 526. saade, head kuulajad, me oleme nüüd selle jaanikuu jooksul kuulanud tarkade meeste ja naiste ettekandeid. Ja tänases saates vahelduseks midagi killulisemat. Minu enda. Ma olen keeletoimetaja Mari Tarand, mõttekatkeid ja märkmeid ka neid, mis on ajendatud teie kirgedest ja telefonikõnedest. Aga kõigepealt ma tahan jagada teiega üht väga isiklikku tundmust. Millel siiski arvan, on avaram, tagama, et see võiks ka teisi mõtteid äratada. Nimelt sel kevadel tuli mulle ootamatult teade, et korraldatakse meie minu esimese kooli klassikokkutulek 50 aastat seitsmenda klassi lõpetamisest. Ma pean, kui on ka nooremaid kuulajaid natukene seletama. See lõpetamine oli 1954. aastal. Ja sel ajal ei õpitud niimoodi 11 12 aastat täiesti koos, vaid meie teed viisid üksteisest vägagi kaugele. Keskkooli edasi minejad jagunesid Tallinna seitsmenda, teise ja hiljuti varemete kohale kerkinud 20. keskkooli vahel. Mõist tüdrukuid läks tehnikumidesse seal sõjajärgsel sügisel 1947 mil meie koolitee algas veel varemeis Tallinnas väikeses puumajas allika ja Tatari tänava nurgal, kuhu praeguseks ulatub Muusikaakadeemia. Sel sügisel alustas 43 väikest tüdrukut. Tuldi kokku enamasti südalinna naabruses asuvast linnaosadest keskhaigla ümbrusest, tatari allika, herne, oalätte tänavaist aga Tondilt juurde veost ja isegi meriväljalt. Edasise kooslus muidugi lagunes kolid tyh muudeti elukohti põgeneti küüditamise eest või langetisele ohvriks. Nii saab mõistetavaks, kui keeruline oli nüüd pool sajandit hiljem uuesti inimesi leida ja kontakte luua. Aga enne meid oli 22 inimest. Kes siis maikuu viimasel pühapäeval nagu unenäos või filmis. Seisime ühe vana, kuid kaunilt korda tehtud talumaja õuel murul ümber suure kaevu. Kaevu kaanel avati šampanja ja Iivi. See tüdruk, kes oli meid oma koju kutsunud, ütles, et avasõnaks ta loeb lihtsalt ette ühe kirjutise 50 aasta tagusest ajalehest. Selleks, et me saaksime mõtetes minna tagasi oma lapsepõlveaastatesse katsun minagi nüüd selle teile ette lugeda. Ilma naermata mata, sest mõlemat võiks vene keele kirjalikule eksamile asus Tallinna Neljateistkümnenda kooli seitsmes A klass täies koosseisus. Huviga keskendunult kuulatakse diktaadi teksti. Jutt on Vietnami lastest, kellele Vietnami töörahvapartei loob Raskeid sõjajärgseil aastail ometi õppimistingimusi õpitakse öösel laternate valgusel, sest päeval ohustavad laste elu imperialistide käsikute pidevad õhurünnakud. Asutakse kirjutamisele. Keskmistes ridades istub pikakasvuline tütarlaps komsomolimärgiga rinnas Urvitseekul. Kui jõutakse sõnani tuushat, jäävad Urvi ja mõned teised tütarlapsed peatuma. Kaheldakse, kas selle sõna algustäheks on kõva või pehme klusiil. Pehme klusiiliga kirjutades saab ju sõna hoopis teise tähenduse. Taipa Burvi järsku ja naerab omaette iseenesekahtluse üle. Jõutakse diktaadi viimase lauseni Vietnovskeedeedi muuseas vennaperennosset truudnasti Annibeeriat, Siietla Jämbudusse ja viimane kontroll ja õpetaja Pertel korjab eksamitööd enda kätte. Ongi selja taga esimene eksam. Kuidas see aga õnnestus, sellest räägitakse poolsosinal vaikselt, trepist alla alumisele korrusele laskudes. Samast jätkub jutt istudes, sõbralikkus, sõõris, kooliaias, arutatakse, kuidas üks või teine sõna tuli kirjutada. Kõige rohkem päritakse Vilma Pault jälviränilt, sest nendel õpilastel oli õppeaasta jooksul tõsiseid raskusi vene keeles. Selgub, et nii ilma kui ka Elvi on teinud diktaadist ainult mõne vea ja klass tunneb selle üle tõsist head meelt, et nende seltsimehelik abi õppeaasta kestel on andnud häid tulemusi. Erilist rõõmu tuntakse Wilma pärast. Vilma unistuseks on minna edasi õppima Jäneda põllumajandustehnikumi. Esimene õnnestunult sooritatud eksam on ju esimene samm selle tema unistuse täitumiseks. Vestlust eksamist asendab jutt edasiõppimise kavatsustest. Selgub, et kõigil tüdrukutel on üks eesmärk mitte peatuma jääda saavutatul vaid asuda edasi õppima. Helgi Kuuda ja Kaja Mägi tahavad saada eelkooliealiste laste kasvatajaks. Silvidoomistu, Liivi lööve ja tähti. Laanemets astuvad kaubandustehnikumi. Paljud lähevad keskkooli, kuni tütarlapsed vahetavad aias tulevikumõtteid, puhates värskes õhus esimese eksami väsimust. Loed, aineõpetaja, seltsimees Pertel, nende eksamitöid. Kommunistlikud noored kurvitseegolmareleis Markot, paartš, Terje Kruus pioneerid Liivi Privoi maiööd, Mari Viiding, Ivy trell ja paljud teised on kirjutanud diktaadi hindele hea ja väga hea. See näitab seda, et õppetunnis hoolikalt omandatud teadmiste kinnistamiseks ja laiendamiseks Tallinna neljateistkümnendas koolis rakendatud klassivälise töövormid nagu töö, vene keele ringis. Venekeelsete näidendite õppimine, pioneerimaleva ja komsomoliorganisatsiooni juhtimisel toimunud laialdane kirjavahetus vennasvabariikidega on kandnud head vilja. See oli ajakirjanduse keel ja meel aastast 1954. Ja veel kord, ma ei tea, kas naerda või nutta, seda lugedes. Ka ei võima teile pikemalt kirjeldada seda, kuidas tüdrukud ühes klassitoas kinni istusid, kuni komsomoliavaldused valmis kirjutatud olid, sest mind seal polnud, vanus ei ulatunud, olin oma klassi kõige noorem. Mõtlen sellele, et ilus eesti kevad ja varasuvi on kutsunud ja kutsub oma endistele koolipaikadele ja mujale kokku igasuguses vanuses inimesi. Kuid üha hõredamaks jäävad nende read, kes oma kooliteed käisid. Meie riigi algaastatel. Ka viimaste sõjaeelsete aastate koolilapsed on juba väärikas eas. Siis tuleb raske ja rõhutu sõjaaeg. Ja ongi minu vanuseklassi kord. Meil ei tundu telesaadetes näidatav vana aeg nii vanana seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad. Meie vana aeg on see millest jutustab minu asjade seast juhuslikult välja tulnud pioneerisalga päevik. Oleks äärmiselt diplomaatiline see unustada või ära visata aga see ei muudaks midagi. Me kõik kirjutasime kordamööda sinna oma üheksakümneaastase aruga selles emakeeles, mida me oskasime ja oma aja vaimus, mida meile õpetati, näiteks nii. Kell helises ja pioneerid rivistasid. Siis tuli pioneerijuht ja salga juht, raporteeris. Pioneerijuht jutustas meile seltsimees Stalini lapsepõlvest, siis mängisime jahimeest ja tulge koju ja teisi mänge. Või teine sissekanne. Kell helises ja asusime rivisse, siis raporteerisime, meie jutustasime seltsimees Stalinist. Pärast hakkasime mängima. Mängude nimed olid, jookse, jookse ja rongiõnnetus. Ja kolmas pioneerijuht rääkis, et koostame albumi Lenini surmapäeva puhul ja et igaüks peaks selleks koguma materjali. Pärast mängisime viimast vaari. Ja järgmine laps kirjutab. Sellel koondusel koostasime tööplaani. Pärast mängisime, lambad, lambad, tulge koju. Seda mängitakse nii, et üks on hunt ja peremäe, hüüab lambad, lambad, tulge koju. Lambad jooksevad ja hunt püüab. Meie tööplaan tuli väga huvitav. Esimesel märtsil 1950 täna oli meil suka nõelamise koondus. Kõigil olid sukad kaasa võetud. Pioneerijuht ei saanud tulla meie koondusele ja sellepärast oli koondusel meie klassijuhataja. Klassijuhataja näitas meile, kuidas sukki nõeluda. Kui olime oma sukad kinni nõelunud, hakkasime mängima, lambad, lambad, tulge koju. Seda mängitakse nii, et üks on hunt ja üks on perenaine ja ülejäänud on lambad. Rohkem ma teid sellega ei tüüta, kuigi kujund on juba tekkimas ikka seltsimees Stalin ja Lenin, siis kuri hunt ja ülejäänud on lambad. Mida pidid küll mõtlema meie õpetaja Janno noorsookirjanik Richard Janno õde, muide kui ta pidi pioneerijuhi asemel koondust läbi viima. Aga lõpuks selline pildike, kaks väikest tüdrukut hõiguvad üle Tatari ja Sakala tänava teene, küsib, kuidas sa seda nii naljakalt ütlesid, ütle veel. Ja tüdruk minu väikeklassiõde vastab. No see on nii, et alguses lähed oktoobrilapseks, siis lähed pioneeriks, siis lähed komnooreks, siis lähed parteisse ja siis lähed siberisse. Mida pidi tundma, kas hirmu, selle lapse ema, sõjaeelses Eestis õpetajahariduse saanud naine, kes üksinda kasvatas oma kahte last, mees oli sõtta jäänud ja kasvatas nende vägagi väärikateks inimesteks kui ta kuulis ühelt oma tuttavalt, et tema väike tütar niisuguseid tekste hõigub. 50. aastal. Aga nii oli. Ja ikkagi meenub see Stalini-aegne kool väikese turvalise ja sõbraliku paigana kus lapsi väga hoiti lastest väga hooliti. Olen hiljem kuulnud, et meie direktor, kelle pidulikku kostüümi jaki rinnal rippus mingi orden või oli see medal. Tegelikult hoidis oma tiival õpetajaid, kes olid Eesti ohvitseride naised. Kes teab, kes teab. Kes teab, kus on need kunagised kaaslased kellest me poole sajandi jooksul midagi ei ole kuulnud. Tervitan teid teadmatusse, kes te veel alles olete? Ma ei kirjelda seda ilusat mälestuste päeva nüüd enam pikemalt. Tahan ainult öelda seda, et see inimeste rühm, kes seal koos oli teatud mõttes ju juhuslik läbilõige ühe sünniaastaga inimestest tekitas minus kindlusetunnet ja usku, et väga rasketes oludes elanud ja kujunenud põlvkond on oma eluga väärikalt toime tulnud. Ikka otsitakse elu, tõsisemaid väärtusi, paljud töötavad, veel on elatud üle dusi võideldud haigustega, trotsitud ümberkujunemise raskusi. Usutakse noortesse, ollakse head vanemad ja vanavanemad ja loodetakse, et järglased ehitavad üles veel parema eesti. Nüüd olen ma üht-teist südamelt ära öelnud ja läheme meeleküsimuste juurest otseselt keele küsimuste juurde. Ja seda kõigepealt teie kirjade ja telefonikõnede põhjal. Valimised on selleks korraks selja taga, aga nad tulevad ju jälle. Ja Vambola Kirs arutleb valimiskutsel kasutatud sõnade valimine ja hääletamine üle. Et kui on hääletajad, hääletajate nimekiri, aga valimisjaoskond, hääletamisruum, valimispäev, hääletamine toimub ja nii edasi, siis kas neid kahte sõna saab kasutada samas tähenduses? Vastan nii. Valimised on laiem, mahukam mõiste, hääletamine on üks osa, valimisprotsessist on Teie valimisotsuse teoks tegemine. Nii et väike nüansivahe on võimalik näiteks valimisjaoskonnas hääletamise ruumi sisenedes ja nii edasi. Aga arvan, et teie arutlused taga on ka mineviku varjud. Oli ju aeg, kus nimetati küll protsessi valimisteks, aga valimistel midagi ei valitud ega õieti hääletatudki, sest anti oma hääl bolševike parteitud bloki kandidaatide poolt. Nii vist öeldi sel kaugel ajal, millesse ma teid äsja talutasin. Nii et sellel valimiskaardil kasutatud sõnade kallal ma ei noriks. Aga KUS Manoriksin Manoriksin näiteks niisuguse lause kallal? Ei mäleta, kas see oli pealkiri ajalehes või hoopis vastus ajakirjaniku küsimusele, mis kõlas nii. Ema olla on lahe. Mida tähendab olla ema, seda me ei hakka siin rääkima. Aga lahe ei ole see sõna küll minu arust mitte sellises üldisemas tähenduses nagu ta seal seisis. Edasi. Aids on kaasaegne katk. Parim oleks AIDS, on tänapäeva katk, uue aja või moodsa aja katk või meie aja katk. Kahjuks küll. Tampaks on loodud märkamatuna jääma. No reklaamikriitikat tuleb kuulajatelt kogu aeg. Siin üks näide veel pool maikuud võis kuulda ühe kontserdi reklaami, et ikka 20 mai ja 20 mai. No ei ole nii eesti keeles nagu paljudes teisteski keeltes on olemas järgarvud ja kontserdikuulutustes kasutame kirjakeelt ikka 20. mai. Järgmine märkus ühe televisiooni kommertskanali muidu hea saatejuhi kohta ei ole kõige enim kõige enam või enim lihtne asi. Üks kuulaja küsib, miks vana, ilus hea sõna pealekauba on andnud aset täpselt soome keelest tõlgitud kahe sõna lisele väljendile kauba peale. Näiteks saate sülearvuti kauba peale. No siinkohal ma arvan, et on tegemist jälle eestlaste alaväärsuskompleksiga on küll olemas meil ilus ära lihvitud ja heakõlaline sõna pealekauba. Aga teiste oma tundub ikka parem truudust mu sõbrad, rohkem truudust. Siinkohal tervisi Tõra veresse rutt Koppelile. Ei, sa ei ole liiga kriitiline ega liiga nariv, kui kaalutled kesid, mõtled keele asjade üle. Ja mis puutub ette ennustamise, siis on sul sulaõigus, on küll olemas ette vaatamine ja etteteatamine ja ettearvamine ja ette näidata taminegi, aga ennustama seal on juba kõik tarvilik sees juba olemas. Siis aga tuleb see hirmus ennetamine. No ega sõna ise süüdi ei ole, kui teda valesti pruugitakse. Kuulaja A R Tartumaalt saadab niisuguse näite. Suguhaigust edasi lükata või isegi ennetada. No kuidas see ennetamine käib? Ma ütlen nüüd väga koledasti, aga võib-olla see mõjub seda haigust ennetada, saab surm. Tema saab ette jõuda ja inimese kaasa viia. Aga muu asi, selgitustöö, hügieen, inimese mõistus ja tahe ja moraal mitte ei enneta, vaid aitavad ära hoida, vältida, tõkestada. Selle ennetamise puhul tuleks ikka alati mõelda, kas on tarvis seda mängu võtta. Kuriteo ennetamine, kass jookseb politseinik ise püstoliga kohale ja ennetab tõelist kurjategijat. Tõelist röövlit teeb asja ära. Olgu-olgu ei lähe absurdi lähen hoopis ja vaatan, kas Tallinna uue kaubanduskeskuse tunneli otsas on ikka veel alles silt, kus kunstiakadeemia on jutumärkides. Ja kui see nii on, siis oleks selle õppeasutuse tudengite asi protesteerida. Nii mis veel Nobeli auhind mille kohta raadiokuulaja Anton Leitme küsis ikka Nobeli auhind tuleb hääldada, nii ütleb meie raadiokeele valvur Einar Kraut ja austatud Herbert hoidekivi, kes te igatsesite taga Elmar muugi sõnastiku, kas on nüüd teie kätte juba jõudnud õpilase uss ja kuidas olete sellega rahul? Ja siis veel lugupeetud tekstiili õppejõud, kellele sugugi ei ole vastuvõetav uus sõna lõimimine integreerimise asemel. Kas olete nüüd sellega leppinud? Uskuge mind, see on üldtunnustatud hea sõnaleid. Hea sõnalooming. Ja autor on pealegi keeletundlik luuletaja Ain Kaalep. Ja sõna võeti kohe nii hästi kasutusele. Seda oskavad tarvitada nii poliitikud kui ajakirjanikud. Nii et ta tõestas ennast ise. Märkmed lõpevad siin siiski üks lause veel minu arust vigane. Igasugust väärkohtlemist on võimatu heaks kiita. Ma pakun enda meelest parema variandi. Mis tahes väärkohtlemist on võimetu heaks kiita aga võib-olla on see juba juuksekarva lõhki ajamine. Eks andke mulle õiglane hinnang. Jääge terveks kuni järgmise saateni, mis on kavas täpselt nädala pärast ja toimetaja ikka mari tarand.