Keelekõrv, 529-st saadi head kuulajad, on suur suvi ja toimetaja siirdub puhkusele. Etega keele kõrva ära jätta ei raatsi. Valisin juulikuusse mõned kordussaated, mis minu arust väärivad uuesti kuulamist. Õnneks on arhiivis varandusi küllalt. Nüüd valisin Jaan Kaplinski mõtted muutuvast keelest jutuajamise, mis on salvestatud 1997. aastal. Vahepeal on palju vett merre voolanud. Aga ma arvan, et Kaplinski põhihoiakud on muutumata jäänud. Tema enda, ka keeleliselt suurepärastest teostest on paljud kindlasti jõudnud juba lugeda raamatut isale. Kaplinski keele mõtted on alati olnud poleemilised ja tekitanud ka vastukaja ja vastuvaidlemist. Aga need on kirjaniku luuletaja ees Eesti suurepärase keelekasutaja keele valdaja mõtted. Ja kuulame siis nüüd kuidas rääkisime aastal 1997. Ma mõtlen sellele ja sai sinuga marjast ka räägitud, et, et ei olnud meie nooruses. Vähemalt oli see väga harv, kui oli, et oleks öeldud näiteks viite ja kuute. Aga nüüd nii palju, kui ma olen kuulnud, tundub olevat täiesti tavaline, vaatajat hakkab muutuma põhiliseks vormiks üldse. See on üks muutus. See on muutus, mille loogikat ma päris hästi läbi ei näe. Võib-olla on siin loogika selles, et kuna on nelja, kolme seitset nad kõik on kahesilbilised, et siis nagu mingi loogika nõuab, ütled osastavat käänet numbritest või arvutused oleksid kahesilbilised. Aga neis muutustes on oma loogika ja üks, mida ma näiteks Riigikogus panin tähele ja ma tean, et meie õpetaja sõber Ain Kaalep pahandas Ülo Nugis, aga sellepärast et nugis ütles järjekindlalt osastavas käändes arutame järgmist eelnõud. Peaks olema korrektselt eelnõu. Aga ma pean tunnistama, et minulgi on külge hakanud ja mulle tundub juba loomuliku mõelda. Eelnõud. Aga ei tundu veel loomulik öelda isat ja tädit. Aga küllap hakkab tunduma ja lastel noorematel täiesti tavalised vormi. Aga kui mõelda, siis siinse keele loogika paistab küll väga välja sest ei ole päris normaalne ja see raskendab ju arusaamist, kui on nimetav omastav ja osastav kõik üks ja sama isa, isa, isa või tädi tädi, tädi. Keel otsib mõnel hetkel veel targem, kui meie ise otsib lahendust. Et suhtlemist hõlbustada ja vältida arusaamatusi. Ja tee sillaotsa tulebki üks kõige tavalisem osastava vorm. Need on kaks asja, mis on, on selgelt silma hakanud. Noh, ma ei räägi nendest asjadest, mis on tulnud keelekorraldusega mõista, mõned siis õigeks või peame neid halvaks nagu sätan, töötud korrastada tuletussüsteeme, seal oli ilmutajaledal ilmuti ja, ja muud sellist. Aga see, kuidas räägitakse seal ele omaette küsimus. Kui Põlg kõneleja on sellega kaasa läinud. Aga üks asi, mida sa nimetasid, on kindlasti käskiv kõneviis. Ilmselt mängija ja ma mäletan, et see oli, kas ei tulnudki, siis kui me olime ülikoolis naljatamisi hakkasime ütlema, hakkas kõrvu kostma, see, ärme lähe, ärme tee. Just nimelt naljatamisi meie tajusime, et see on vale, jaga meelega öeldud vale. Aga niimoodi käeli arenebki, sõda on meie kunagistest keele korrefeedest Andrus Saareste rõhutanud, tema tundis kõige paremini seda prantsuse keele psühhol loogiate näit. Prantslased sellega sajandi alguses palju tegelesid. Et aru saada seda, miks inimene keelt varjääriga, kuidas emotsionaalsest Stelistilise poolada ja saarlastega rõhutas seda, kui oluline see aspekt on, nagu olulist osa mängib Arcooja keelega naljatlemine, kellega mängimine. Aga nüüd paistab, et need vormid ärme lähe ja nad on muutunud täiesti reaalseks. Kõne keelas täiesti tavalised. Ja seevastu tormid nagu, ärgem mingem. Ma arvan, et enam noorem põlvkond niimoodi ei räägi. Kindlasti mitte, see on juba niisugune, kuidas öelda, pidulik stiil. Niimoodi võib loomulikult rääkida president või peaminister, pöördudes näiteks riigikogu rahva poole, seal on seal. Nojah, aga minu meelest näiteks president või riigikogu esimees pöörduks rahva poole, ärme tee või ärme lähe, siis minu meelest ei kõlbaks. Mina jääksin siis keskmise variandi juurde, ärme lähme. Ja see on või ärme teeme. Minu keelas kõige tavalisem ja mulle tundub see normaalne. Aga nüüd tulebki see minu keeles sinu keeles meie keeles või nende keeles ja näiteks, kui mina tunnen, et iga minu keharakk ütleb, et osad inimesed ja osad lapsed on võõras ja vale aga kui ma kuulen, et minu ümber lugupeetud kolleegid või mõttekaaslased seda kasutavad, siis pean ma lõpuks võib-olla tõdema, et keelega on millegipärast nii juhtunud ja ma pean selle leppima. Enamasti tuleb leppida, kui asi ikkagi spontaanselt ja üldiselt kõnekeeles niimoodi levib, siis selle vastu võidelda ei ole vist kõige mõistlikum, sest noh, on endiselt olulisemaid asju, kus on võimalik midagi teha. Ma mõtlen sedasama peale, osad osad inimesed, minule on see täiesti võõras. See on ilmselt selles ringkonnas, kuhu sina kuulud, kus sina töötad minu ringkonnas ega minu lastele ja varsti võib öelda ka lasteaia lasteaia juures, ma ei ole seda märganud. Minu jaoks normaalne muidugi osa inimesi, osa lapsi. Aga ma mõtlen, vana ilus väljend, millest on kahju, aga mis on muutunud mõisnik, muist mõistmine maikuist. No mina kasutan ka, kui kirjanikega flip olla päris elavas kõnes nagu ei võib-olla Tartus mõned asjad on. Et Tartu keel on veidi, ütleme vanamoeliselt soomepärasusi kindlasti vähem, sest Tallinnas, eriti noorte kõnekeeles on neid nii massiliselt tallama, eks Tallinna noored toovad need Tartusse ka. Aga samal ajal on huvitav seda Soome üliõpilased Tartus kasutavad eestipärasust. Ma tahan öelda, et seda meie juttu kuulates on, ütlevad kindlasti paljud, et kõnekeel kõnekeel, eks, aga meil on kirjakeel, mida tuleb kasutada avalikus esinemises, raadios, televisioonis, ajalehes ja see on hoopis iseasi ja see peab käima rangete reeglite järgi. No see on väga, ma ütleksin, naiivne seisukoht kirjakeelt väljaspool kõnekeelt iseseisvalt kirjakeelt ei ole olemas ega saagi olemas olla. Ikkagi kõnelemine on primaarne ja kirjakeel tuleb kõnekeelele järele varem või hiljem aga tuleb järele. Ja kui nende vahele liiga suur lõhe tekib, siis see ei ole hea, see tähendab kirjakeele vaesumist noh, kasvõi seda, et noortele inimestele jääb kirjakeel võõramaksjanud, ei, ei oska seda enam hästi kasutada. Mingisugused haavad, niidid ühest teise peavad olema, sest ka kirjakeel mõjutab kõnekeelt kõnesi, eeldavad tulnud teatavad lühikese superlatiivid vormid nagu, ütleme parim vanim, mõned, ega neid palju ei ole, kõnekeel üldiselt seda kasutaja läheb pikaks öelda, miks ei kasuta. Aga ei kasuta. Aga mõned on, miks ka mitte, aga kõnelejal on. Kuna meil nad on väga lähedased, siis minu arust selle elava sideme säilitamine on oluline. Aga teatud põlgus kõnekeele vastu või umbusaldust tema vastu, siin, ma arvan, on segi läinud kaks asja. Kõnekeel ei tähenda mitte seda, et madalat stiili slängi vaid kõnekeel tähendab kõnekeelt keelt, mida kõneldakse kõneldavas keeles on teatavad asjad, mida tuleb arvestada kas või seda, et üks lause ilma pausideta ei saa olla väga pikk kirjakeeles me võime teha lehekülje pikkuse lause, aga kõneldes tuleb teatada, järele teha, hingamispaus olnuks elementaarne näide. Aga on olemas haritud, ilus soov. Selline kõnekeel on olemas ja meie ideaal oleks kasutada seda, aga mitte rääkida kirjakeelt. Et lugeda kirjakeelset teksti arusaadavalt, see vajab minu meelest eri treeni, et mida saavad näitlejad, diktoride, teised, kui nad on head näitlejad, head hektarid, nad saavad sellega hakkama. Kui hakkab pangatöötaja või keegi teine lugema kirjakeelset teksti. Tavaline konver, tantsida loetakse kõne maha ja mõnikord on nii, et tõesti ei saa aru, sest liigendus on male. Ja muidugi peab ütlema kahjuks paljud inimesed, kui nad räägivad vabalt, nad räägivad halvasti, nende kõnekeel on väga-väga saama. Ma olen, mõtlesin sellele, et oleks lihtsalt huvitav, kui keegi võtaks ja võrdleks näiteks valu, raadiosalvestisi, no need on ilmselt tõesti esimese noh, kuidas me seda nimetame Eesti esimese vabariigi ajastki olemas, kaheksaga vähesest, meie arhiivi hävinud, aga oleks huvitav võrreldama kunagi mingi filme peal, kuulsin, kas oli Tõnissoni või Pätsi või kellelegi vana põlve ammu lahkunud riigimehe jutt ja seal torkas mulle silma üks asi, mida ma olen ka vanaaegsetes kirjutatud tekstides näinud, nimelt palju rohkem kasutati isikulise asesõna pikki vorme, mina nüüd meie arvame nii ja nii edasi, praegu on nende, selle mina ja meie kasutamine tunduvalt vähenenud. Kasutatakse harvem ja võib olla seletatav sellega kuidagi seoses on see, mida kõnekeeles on väga palju, mida kirjakeeles muidugi ehk oleks mõistlik vältida võimaluse piirides, on see, et me kordame, ütleme, kirjutamine panelane. Teatava inversiooni puhul on see täiesti tavaline kõnekeeles. No ilmselt see mee lõpukene on juba nii nõrgaks muutunud, et et keel nõuab selguse huvides tema kordamist. Mida kirjas muidugi ei ole vaja teha, sest silmad näevad küll, aga seal on üks muutus, mis on võib-olla nüüd kahe-kolme põlve sees toimunud. Olen inimene, kes õppis oma keelt kõnelema neljakümnendatel aastatel ja minu keeles on kindlasti palju asju, mis tänapäeva noortel on võõrad. Kas või juba sellepärast, et inimesed, kellelt ma keelt õppisin, ei olnud eesti keelt koolis eriti õppinud, kehvad olid saanud vene ja saksakeelse hariduse ja olid pärit Võrumaalt. Ja selle tõttu nende keel oli tugevate lõuna-eesti sugemetega, nagu võib-olla ka minu omas. Üht-teist on. Kui sa ise peaksid iseloomustama, siis keeleküsimustes oled sa äärmine demokraat või oled sa väga tolerantne, oled sa mõnes asjas tahaksid olla väga radikaalne. Sa oled keeleasjades üsna järsult sõna võtnud aeg-ajalt, kuidas sa ise ennast näed kõrvalt, selles asjas või lihtsalt keeleteadust õppinuna, sügavalt keelehuviline ja inimene, kelle töömaterjaliks on keel lõpuks kirjanik. Keelte ja keelehuviline ja professionaalne keelekasutaja teatud eesmärkidel, kirjaniku ja ajakirjanikuna. Ma julgeksin ennast nimetada konservatiiviks nendest suurtest eesti keelemeestest mulle kõige lähedasem Parleetberg. Muidugi ma ei ole mingi lõõtbergi jünger, aga ma arvan, et teda on väga valesti mõistetud ja ilmaaegu naeruvääristatud. Tal on väga toredaid ja tarku mõtteavaldusi, ta oleks väärt sõda, et teda taasavastada ja temaga natuke tasakaalustada tähendentsemise ehk on liiga suure üle võimu saanud praegu eesti keeles konstruktivist, mis meie elukorralduses keele tegemises valitsenud ehk natuke liiga põua. Omal ajal oli see vältimatu teatud piirides. Ja oli vist vältimatu ka selle teatav üle piiride minek. Olen konservatiiv, jah, selles asjas ma tahaksin, et keel võimalikult muutumatuna säiliks. Kirjakeel. Kuigi ma samal ajal tean, et muutumine kuulubki loomusesse. Aga et ma tahaks, väldiksime keele muutmist, teadlikku muutmist seal, kus saab ilma läbi väldiksime uusi sõnu, kui vanad kõlbavad. Aga no kui on uus asi, siis peab ka uus sõna olema. Ja siin ma pooldaksin näiteks sõna raal kadunud Manivalde Lubi sama. Sest arvuti ei ole enam ju hammu, arvuti vahel on kõike muud kirjutusmasin ja andmebaas ja mida muu traal oleks neutraalne ja sõna ma olen teda püüdnud kasutada, aga matemaatikud millegipärast Laidsittoni maha? Jah, mul on mingi oma omadega selge nägemus eesti keelest Barakkuse eesti keele kirjakeele praegune arenemine ja arendamine on sellega üsna suures vastuolus. Aga kui ma oleksin keeletoimetaja, ega ma nüüd ei hakkaks inimeste töölt muutma, seal, kus ma aru saamata kirjutab, nii nagu ta õigeks peab. Aga ma annaksin teatud vabadusi, muidugi, püüaksin kõnekeelele lähendada tekst, mitte vägisi, aga julgustada inimesi vabamalt loomulikumalt väljenduma. Ja ehk tõrjuksin võimaluse piirides muidugi mete autoritaarselt tagasi teatavaid vormel lühikesi super latiino ja minu meelest on keelemurdmine ja täiesti mõttetule, keda Eesti kauneimaid ehitisi. Eesti kaunimaid ehitisi võiks ka väga hästi öelda ja ju siis ka kirjutada. Selliseid asju ma ilmselt teeksin, aga aga üldiselt muidugi oleksin tolerantne ja eriti palju ei parandaks selliseid asju, aga soovitaksin küll. Jaan Kaplinski avaldas oma mõtteid emakeele kohta. Huviline võib lugeda Kaplinski keelealaseid esseid raamatust võimaluste võimalikkus, mille on välja andnud väga punud ja kus luulekäsitluste järel sisalduvad niisugused kirjutised aastast 1969 kuni 1994 nagu võimaluste võimalikkus. Stiihiline keelekorraldus, arkoos ja ühiskeeles kriitilisi mõtteid lendavate kummikute asjas. Keelekorralduse süvastruktuurist ja minu eesti keel praegu, aga kuulmiseni ütleb teile selle saate toimetaja Mari Tarand.